Yuni

Yuni ja Jaanika

Mõtlesin, et kirjutan teile Yunist natuke pikemalt. Praeguseks olen ma uues kohas juba nädal aega olnud ja lõpuks hakkab mulle kohale jõudma kui väga mulle Yuni ikka meeldib. Mul on vaja inimesest eemal olla, et ma aru saaks oma tunnetest. Ma pole enam teismeline, et iga teine mul pea sassi ajaks. Olen varajases küpsusstaadiumis naine. Hahahaa, issand kui imelik on enda kohta naine öelda. Ma tunnen ikka, et ma olen jätkuvalt 17, mis sellest, et number näitab juba 34. Ainult kest muutub, sisu jääb samaks. Tunnetega on mul tänapäeval see teema, et need tekivad ikka väga, väga aeglaselt ja huvi kellegi vastu on täiesti harukordne juhtum.

Mulle on eluaeg värvilisemad inimesed meeldinud. Minu meelest on nad ütlemata ilusad. Elavad. Nad on hästi emotsionaalsed ja elavad. Ma ise olen väga emotsionaalne inimene ja sellised tuimad ning talitsetud põhjamaa inimesed mulle lihtsalt ei meeldi. Ma tunnen, et ma olen teistsugune ja me lihtsalt ei sobi kokku. Kuumaverelised on hoopis teine teema. Mulle meeldivad emotsioonid. Mulle meeldivad need tunded, mille emotsioonid minus esile kutsuvad. Ma naudin tundeid. Mulle meeldib, kui noormehed suudavad öelda, mida nad tunnevad. Kuumaverelised teevad asjad tihti isegi liiga lilleliseks, kuid see vürts mulle meeldib, sest me ise ju tekitame endas tundeid. Mida rohkem, seda uhkem. Sedasi on elu ilus ja lõbus.

Ma ei mäletagi enam, millal täpselt Yuni Casa del Soli ilmus. Arvatavasti oli see augusti lõpupoole. Vaatasin just oma pildid üle ja esimese pildi Yunist tegin ma 16. augustil. See oli huvitav juhtum. Me sõitsime Robini ja Walfrega koos autoga Mahahualist koju. Oli juba peaaegu pime. Kuna mu auto tuled olid nagu sitika silmad, siis läks asi jamaks. Kojusõit võtab pea tunni ja poolel teel oli väljas juba kottpime. Sõitsin vaikselt sitikasilmadega edasi, kuni nägime tee ääres motikat seismas ja kaks inimest siblisid selle juures. Robin lasi mul auto peatada ja läks välja küsima, et mis juhtunud on. Tuli välja, et ta teab neid inimesi hästi. Minul polnud loomulikult õrna aimugi, kes need olid. Nende mootorrattal oli midagi katki läinud (see on täiesti Mehhiko teema, hehe) ja õli sirises vaikselt välja. Neil polnud kruvikeerajaid ega midagi. Küsisid siis, et kas mul on. Loomulikult naisterahvana olen ma nii hoolikas, et autos on mõlemat sorti kruvikeeraja ning reguleeritav mutrivõti. Laenasin neile kruvikeerajat. Nad said motika tööle ja kimasid edasi. Ma jäin lolli näoga neile järgi vaatama, sest nad ei andnud mu kruvikeerajat tagasi. Robin rahustas mind ja ütles, et nad toovad selle mulle homme tagasi. Olin sellega päri.

Hakkasime edasi sõitma ja mõne aja pärast avastasime, et nad on oma motikaga jälle teeääres ja krutivad midagi. Robin vahetas nendega paar sõna ja me sõitsime vaikselt edasi. Varsti kimasid nad meist mööda, sest mootorrattaga saab sellisel hullul teel kiiremini sõita. Rohkem me neid ei näinud, seega lootsime, et nad said koju. Nad elavad meist veel neli kilomeetrit edasi. Mina nende tegelastega ei suhelnud, seega ma poleks neid järgmisel päeval äragi tundnud, kuid praegu on pildi pealt hea vaadta, et need mootorratturid olid Yuni ja ta õemees Osmin ehk Gordo. Yuni ütles mulle hiljem, et see oli esimene kord, kui ta mind nägi ja ta oli minusse kohe ära armunud. No ma ei tea, välja ei paistnud küll midagi ja ma ei puutunud temaga kokkugi. Aga eks ta ise teab paremini. Tänas ka mind, et ma nad hädast välja aitasin, sest muidu oleksid nad pidanud jala koju minema. Ja see pole naljaasi, sest poole tee pealt koju on kuskil 15-20 kilomeetrit. Nii et mina võlusin Yunit seal pimedas endale teadmata.

Järgmisel päeval tõid nad mu kruvikeeraja ilusasti tagasi. Ma ei mäleta kas ma neid isegi nägin. Ma pigem hoidsin omaette, kui võõrad inimesed meil käisid. Paari päev pärast oli Robinil Walfrega hull sõnasõda. Robin peaaegu karjus Walfre peale. Kui Daisy ka sõna sekka ütles, siis ta karjus Daisy peale ka. Ma ehmatasin täitsa ära, sest mul polnud mingitest probleemidest aimugi. Robin oli nädala oma õe juures Meridas olnud ja sel ajal ei olnud Walfre täpselt Robini instruktsioonide järgi talitsenud. Sealt need probleemid tulidki. Asi läks nii kiiresti nii hulluks, et Walfre ja Daisy olid tunni ajaga kogu oma kraamiga läinud. Ma ainult pungitasin kõrval silmi ja hoidsin omaette.

Ma olin natuke mures, et Robin nad niimoodi ära ajas ja nüüd polnud hotellis kedagi muud peale minu ja Robini. Kui Robin tahab jälle arsti juurde minna, siis mina jääksin ju üksinda. Varasem kogemus näitas, et Robin ei usalda mind väga hotelli asjades. Ju tal pole siis naistesse usku. Aga huvitav oli see, et juba paari päeva pärast tuli talle uus abiline. Oli mingi noormees. Nimi läks mul kohe meelest ära nagu tavaliselt. Ei vaadanud ma talle otsagi, vaid hoidsin jälle omaette nagu tavliselt. Mul läheb uute inimestega harjumisega mõned päevad kuni nädal aega. Peale seda ma tunnen ennast alles vabamalt. Seega mul polnud pea nädala aimugi, kes see uus tegelane on. Teretasime küll, kuid see oli ka kõik, sest ta ei rääkinud sõnagi ingliskeelt. Bueno! Minul pole sellise inimesega midagi peale hakata, sest ma räägin ainult mõne sõna hispaania keeles.

Päevad möödusid ja ma vaikselt muutusin rahulikumaks. Sõime alati kolmekesi koos ja seega ma olin sunnitud selle uue inimesega kokku puutuma. Ta istus laua taga alati minust diagonaalis eemal. Tundus, nagu tema hoiaks minust ka eemale. Ühel päeval istus ta aga täpselt minu vastas ja siis avanes mul esmakordselt võimalus teda lähemalt uurida. Nad ajasid süües Robiniga juttu. Tihti naersid ja ma nägin, et tal tulevad naerdes lohukesed põskedesse. See oli nii armas. Hambarivi oli valge ja sirge nagu herned kaunas. Ilus naeratus oli tal ka. Ja armsad pruunid silmad. Mustad juuksed ja pruun nahk. Vau! Ta oli täitsa nunnu! Kus mu silmad küll varem olid olnud, hehe!?

Päevad vaikselt veeresid ja vahest me sattusime õue peal või aias kokku. Ta üritas minuga juttu teha, kuid tavaliselt ei saanud ma temast aru. Naersin ja ütlesin: “Yo no hablo Espanol. Solo un pokito (Ma ei räägi hispaania keelt. Ainult natukene)”. Ta sai aru, kuid üritas lihtsaid asju ikka rääkida. Ma ei võtnud väga vedu. Sel ajal lõi Robin macheetaga palmidel alumisi oksi maha ja me koristasime neid. Noormees üritas mind aegajalt aidata. See võttis mind kohmetuks. Ma olen ju iseseisev naine. Lase mul ise oma asju teha! Mõned korrad päevas ta ikka vibreeris minu lähedal, aga ei midagi enamat.

Läksid päevad jälle edasi ja mina muutusin ka julgemaks. Üritasime juba pikemalt käte ja jalgade abiga juttu ajada. Nalja sai! Rakettide ehitusest ja tuumafüüsikast me just ei rääkinud, kuid igapäevastest asjadest õnnestus natuke ikka jutustada. Mingi aja möödudes tuli väike flirt sisse. Siis ma juba ootasin, millal ta minu juurde jutustama tuleb, sest see oli põnev. Päeva nael. See oli selline igapäevane traditsioon, et ta tuli vaatama, mis mina teen ja siis ajasime juttu ja viskasime nalja nii palju kui oskasime teineteisele selgeks teha. Minu elu läks tunduvalt lahedamaks ja igas päevas oli päikesekiir, kes mul tuju heaks tegi.

Ühel õhtul jäin kauemaks kööki läpaka taha ja ta oli ka seal. Siis tegin temaga pikemalt juttu. Aa, mul tuli just praegu meelde, et mul ei jäänud üldse ta nimi meelde. Ajasin koguaeg sassi ja tahtsin ta nime enda nime järgi a-tähega öelda, kuid tegelikult oli seal hoopis “u”. Ma vist lõpuks kirjutasin ta nime kuhugi, sest sedasi jäävad mulle asjad kõige paremini meelde, kui ma olen nad välja kirjutanud. Noormehe nimi oli Yuni, mitte Yani. Küsisin, et kui vana ta on. Vastuseks tuli üks kiire number ja see läks mul poolenisti kõrvust mööda. Kolm jäi ainult kõrvu kõlama. Seega ma arvasin, et ta on 33-aastane. Vunts oli tal ka ees ja ta paistiski umbes nii vana. Kui ma kindluse mõttes üle küsisin, siis tuli välja, et ta on hoopis 23! Ma ütlesin talle, et ta on puha laps alles, hehe. Õhtu lõpus tegime esimest korda koos pilti. Minu eestvedamisel loomulikult.

Yuni ütles, et ta on Guatemaalast pärit ja et tema õde elab meist neli kilomeetrit edasi ja nad peavad oma perega poodi. Õe nimi on Corina. Õe abikaasa on Osmin, keda ma mootorratta õhtul juba nägin. Neil on kolm last – Fredi, Eliexer ja Yanira ehk Yani. Yuni käis koolis ainult ühe aasta, kuid ei saanud õpetajaga üldse läbi ja siis jättis asja pooleli. Läks hoopis tööle ja mõne aasta pärast tuli endal tuhin peale ning õppis ise lugema ja kirjutama ja mida kõike veel. Guatemaala elu on tal päris karm olnud. Juba varajases nooruses käis ta oma õega koos tööl. Täispikad tööpäevad olid ja nad töötasid kuskil põllul. Mingi aeg töötas ta traktoriga põllul. Autoga oli kunagi avariisse sattunud ja seal oli üks väike laps surma saanud. Temal ja ta õel ei juhtunud õnneks midagi halba. Mingi aeg töötas ta nagu mingi ihukaitsjana, kuid ta boss tapeti ära. Julm elu on seal maal. Nende peres on kokku 4 õde ja 4 venda nii et ta on päris suurest terest pärit. Nad elavad üsna Mehhiko piiri lähedal. Näitas mulle kaardi pealt. Jõgi pidi lähedal olema, kuid ookean on neist väga kaugel. Praegu meeldib talle väga mere ääres elada. Ütles, et kui ta paar päeva merd ei näe, siis hakkab seda juba taga igatsema.

Ühel päeval pidin Robinile Mahahuali järgi minema, sest ta oli jälle Meridas käinud, kuid autol oli kumm peaaegu tühjaks läinud. Loomulikult mul pumpa pole ja pole ka meie hotellis. Sõitsime tasa ja targu Yuni õe juurde. Nende pump oli katki. Halleluuja! Siis tuli Yunil idee naabri käest küsima minna. Tuligi varsti ühe imetillukese pumbaga tagasi. See oli vist vaevalt 20 cm pikkune, kuid Yuni pumpas selleg auto kummi peaaegu täis! Uskumatu! Poisil jõudu on. Sõitsime koju tagasi ja vahetasime esimese ja tagumise vasakpoolse kummi ringi, mille kummimees oli paar päeva tagasi ära vahetanud. Nii et nutti ja jõudu tal jagub.

Kosjad

JAH!

Jaanika, Yuni ja Yuni õde Corina

Nunnuga rannas

Meie

Yuni poosetab oma saagiga. Hea mees toidab oma pere ära.

Yuni püüdis vampiirkala

Oma kallimaga

Sellise lillega Yuni kosis mind

Rollerdame Mahahualist koju

Käisime Yuniga kalal - tema püüdis ja mina snorgeldasin. Saagiks seitse kala ja kolm homaari.

Käisime teist korda Yuniga kalal - tema püüdis ja mina snorgeldasin

Yuni aitas mul küpsiseid teha

Mida aeg edasi läks, seda paremini me läbi saama hakkasime. Temaga sai koguaeg nalja ja ta õpetas mulle koguaeg uusi sõnu. Ta oli väga hea ja kannatlik õpetaja. Kui ma jäin rumalalt vakka, siis ta seletas, kuidas sõnu kasutada või neid käänata. Väga abivalmis temast.

Vahest käis Yuni õde oma kahe lapsega meil. Lasin lastel arvutimänge mängida ja oi kui osavad ja nutikad nad ikka on! 8-aastane Yani mäletas eelmisest korrast kõiki nuppe ja hüppeid, kuigi oli arvutit alles kolm korda näinud. Fredi võttis hoobilt ka tuld ja mängis hästi. Kodus õpetas ema neile tähti, numbreid ja kirjutamist. Loomulikult mingi piibliloo raamatu järgi. Neile on ikka väga raamatuid vaja! Jehoovatunnistajad käivad nende juures ka. Isegi Corina ja Daisy õpivad nendega koos ingliskeelt.

Päevad muudkui veeresid edasi ja mingi aja pärast me juba täitsa meeldisime üksteisele. Alles ta tuletas meelde meie esimest suudlust. Hmmm, mulle tuli ka praegu meelde, et see juhtus mu meelest aias, kui ma seal rehitsesin ja ta jälle minuga jutustama tuli, kuid see oli nii halb, et mu mälu on selle täielikult ära blokeerinud. See oli ikka väga nadi suudlus. Ta oli halb suudleja. Mul oli sellest kohe kahju. Nüüd on ta õppinud hästi suudlema ja ma pigem mäletan neid uusi episoode, hehe.

Siis hakkas ta laulma. Tegelikult ta pidevalt laulis, kui ringi jalutas või midagi tegi, kui nüüd hakkas ta mulle laulma. Mulle pole mitte keegi mitte kunagi nii palju laulnud kui Yuni. Või noh, mis nii palju. Mitte keegi pole mulle kunagi isiklikult laulnud. Niisama laulnud küll, kuid mitte päris mulle. Yuni nüüd lõõritab mulle iga päev. Talle meeldib Enrique Iglesias. Ma arvan, et ta on tema laule väga palju kuulanud, sest sõnad on tal peas ja laulda oskab ta ka väga hästi. Ja ta isegi kõlab natuke nagu Enrique. Mul on päris oma ööbik ja mulle väga meeldib, kui ta mulle laulab. Nii armas mu meelest.

Ühel õhtul olime köögis läpaka taga ja ta kirjutas mulle Google Translate programmi kasutades igasuguseid ilusaid asju. Isver, mul ei tule nii romantilised asjad praegu meeldegi, sest mitte keegi pole mulle kunagi selliseid asju kirjutanud ega öelnud. Ma olen Yuni päikesekiir ja särav täht, mis talle teed näitab. Olen tema elu armastus. Tal pole kunagi selliseid tundeid kellegi vastu varem olnud. Ta armastab mind oma surmatunnini. Minu sulest tulnult tunduvad kõik need kuidagi kuivad ja kandilised, aga Yuni kirjutas neid mulle ja ise muudkui naeris ja häbenes ja ütles, et ta pole kunagi kellelegi selliseid asju öelnud, hehe. Ma ütlesin, et ta võiks armastusluulet kirjutama hakata, sest see tuleb tal väga hästi välja. Ta ütles, et koolis oli talle väga meeldinud teistele luuletusi ette lugeda. Võibolla et tulevane poeet. Aga ma täitsa jumaldan seda, kui ta mulle ilusaid asju ütleb. Minu jaoks on oma tunnete näitamine väga mehine tegu. See näitab, et tal on julgust ennast avada. Kõik on selline hullult romantiline ja mulle üsna võõras, kuid mulle see meeldib. Olen sellega juba täitsa ära harjunud. Vahest ta räägib mulle lihtsalt hispaania keeles, mida ta tunneb. Ilus on kuulata isegi kui kolmandikust kuni poolest jutust ma aru ei saa. Üldisele pildile saan ikka pihta.

Ühel päeval käisime teise naabri käest pumpa laenamas, et tühi autokumm jälle täis pumbata. Tee peal Yuni jälle laulis mulle igasuguseid hispaaniakeelseid armastuslaule ja kuulsin, et laulust käis läbi küsimus “kas sa abielluksid minuga?” Ja siis ta jälle hoidis mul ümbert kinni ning rääkis pikalt hispaania keeles, mida ma temale tähendan. Ta on ikka nii armas emotsionaalne latiino. Väga värskendav minu jaoks, sest Euroopa otsas selliseid inimesi ei kohta. Ta teeb mu õnnelikuks. Mõnus naljanina :) Kõik toimub läbi nalja prisma, kuid on sellegipoolest ka tõsine.

On veel üks asi, mis mulle Yuni juures tohutult meeldib. Ta nutab. Ma elasin mingit väikest tragöödiat läbi ja nutsin. Yuni oli minu juures ja üritas mind lohutada ja minuga rääkida. Järsku kukkus pisar mulle käe peale. Ta hakkas nutma, kuna nägi mind nutmas. Yuni ütles, et kui ta mind õnnetuna näeb, siis see muudab ta väga kurvaks. Teda nutmas näha oli minu jaoks nii liigutav, et ma hakkasin veel hullemini nutma. Ma ei suutnud talle isegi läbi pisarate öelda millepärast ma nutan. Mu eelmised peiksid on kõik sellised tavalised poisid olnud, kes arvavad, et nutmine on ainult tüdrukute jaoks. Yunit nutmas näha tõmbas mul südame kurku. Nii armas/valus.

Yuni on ju minust lühem. Kuskil viis sentimeetrit äkki. Kui me käest kinni hoiame, siis peame käed teistpidi panema, kui need tavaliselt oleks, sest tavaliselt on ju poisid tüdrukutest pikemad. Ma ütlesin, et ta on minu kõrval täitsa poisike – 11 aastat noorem ja mitu sentimeetrit lühem ka, kuid teda see ei heiduta. Pidevalt viskab mulle käe ümber kaela või siis tõmbab minu käe endale ümber. Ta ütles, et tema peres ongi mehed lühemad kui naised. Ta isa pidi emast vist pea peajagu lühem olema, hehehee. No mis sa teed, ega looduse vastu ei saa. Ja minul pole selle vastu ka absoluutselt mitte midagi, et ta minust lühem on. Aastaid tagasi oli mul küll kompleks selles osas, kuid see on nüüd kuhugi kadunud. Pigem ma näen palju eeliseid selles, et ta väiksem on. Mulle pikad poisid just üldse ei meeldi.

Kord jalutasime Robini ja Yuniga Yuni õe poole poodi mööda mereäärt ja mul oli nii ütlemata soe tunne sees. Täielikult kodune tunne. Selline kaitstud ja hea. Mõtlesin, et siin rannas oleks täitsa ideaalne elada. Väike maja, palju kookoseid, palju päikest ja palju armastust. Mis sa hing muud veel ihkad! Mingi aeg läks Robin tee peale käima ning me läksime Yuniga mööda randa edasi. Yuni muudkui laulis mulle. Ikka armastusest, millest muust. Järsku korjas ilusa roosakaslilla lille. Hoidis lille käes ja küsis, et kas ma abielluksin temaga, sest ta tahaks minuga kogu oma elu koos olla, sest ma olen õpetanud teda armastama ja ta armastab mind oma elupäevade lõpuni kogu südamest. Ma ütlesin, et hea küll :) Siis ta korjas ühe plastmasspudeli üles. Ma ei pööranud sellele rohkem tähelepanu ja jalutasin rahulikult edasi. Yuni tuli järsku mu kõrvale ja peatas mu. Pani mulle naeratades pudeli kaela ümbert võetud plastmassvõru sõrme ja tegi asja ametlikuks. Nüüd me oleme kihlatud :) Oh seda fantastilist elu ja põlvist nõrgaks võtvat armastust!

Mul on hullult kaua aega võtnud, kuid kui ma täna talle pilte saatsin Facebooki, siis vaatasin piltide pealt, et ta on ikka ütlemata nunnu poiss. Ma lõpuks tundsin ka liblikaid oma kõhus. Nüüd on asi siis selles mõttes ka ametlik, hehe. Vaatasin pilte ja imetlesin tema ilu ja armsust. Oleksin nagu teismeline jälle, et ei saa silmi ta pildi pealt ära. Mõnus tunne. Mõnus on olla. Ma pean inimesest ikka mõnda aega eemal olema, et aru saada, kui väga ma teda igatsen ja vajan. Kui koguaeg ninapidi koos olla, siis minu jaoks see lämmatab tunded ära.

Huvitaval kombel on Yuni esimene poiss, kellega ma tahaksin koos elada. Mul pole ennem sellist tunnet olnud. Võibolla ma olen nüüd lihtsalt küps ja selleks valmis. Eelmises blogis ma kirjutasin lapse mõtetest. Need pole kuhugi kadunud, kuid ma ikkagi ootaks veidi selle kiire asjaga. Ma nõnna noor veel, hehe. Yuni on mind ja minu mõtteid tohutult muutnud. Ju me oleme kaks inimest, kes on mingiteks uuteks asjadeks ja elumuutusteks valmis. Muide, Yunil on Guatemaalas kahe erineva tüdrukuga kaks last. Aga ta tahaks veel lapsi. Kui see peaks juhtuma, siis ma loodan, et ta oma käitumismustrit ka muudab. Ta lapsed on mõlemad 5-aastased. Laste emadega suurt armastust polnud, seepärast ei tulnud ka nende suhetest midagi välja. Ma loodan, et meiega on lood hoopis paremad ja me oleme mõlemad oma varasematest suhetest palju teadmisi kaasa haaranud.

Yuni tahaks hirmsasti Eestisse tulla, kuid vaese inimesena on tal raske seda retke ette võtta. Mina elaks hea meelega nii Guatemaalas kui ka Eestis, siis on hea vaheldus olemas. Yunile on Eesti elu kindlasti raske ja külm. Keele pärast kindlasti raske ja võimalik, et ka viisaga on raskusi. Ma ütlesin, et ma ikkagi ootan teda ühel päeval Eestisse, et ta siis mu vanemate ning sõprade ja sugulastega kohtuks. Kui nemad talle ja tema nendele meeldib, siis on kõik korras ja me võime abielluda. Ütlesin naljatades, et kahe aasta pärast näeme, sest praegu ma tahaks veel omaette olla ja iseseisvalt elada. Tema võttis seda sulatõena ja nüüd ongi meil mingi kummaline 2 aasta tärmin silme ees terendamas, hehe. Mis muidugi kõige tähtsam, on see, et kui me kahe aasta pärast ikka üksteisega veel räägime ja teineteise vastu tunded olemas on, siis võib kõike juhtuda. Elu on nagu avatud raamat, kuhu me ise oma uued peatükid kirja paneme. Mul on praegu minu elu parim seiklusromaan käsil ja ma olen ütlemata õnnelik ja armastusest pungil :)

  

Taga: Yuni, Yuni õde Corina, Daisy, pisike Alison Naomy, Walfre. Ees: Fredi, Yuni õemees Osmin, Eliexer ja Yanira

Minu teine pere

Jaanika, Daisy ja Alison

Chetumali tuttavad

Muska ehib ennast võõraste sulgedega

Sõidame marsaga Chetumalist koju ... koos uute autokummidega

Kõige seksikam

Kõige nunnum

Kõige armsam ja häbelikum

Murjamid

Armastagem üksteist ehk Jaanika ja Juanita :)

Kuskil kuu aega tagasi meie pere hea tuttav Reet küsis mu käest “murjamite” kohta. Eks inimestel on ikka hirm selle ees, millest midagi ei teata. Mina olin paar kuud varem täpselt samas seisus. Ema kirjutas mulle, et Aafrikast tulevad põgenikud ja Euroopa Liit saadab nüüd paartuhat sellist tegelast teise Euroopa otsa ehk meie õuele. Me ei tea ju Aafrikast ega ta probleemidest absoluutselt mitte midagi. Teisel pool Euroopat on natuke keeruline ka selle teemaga otse kokku puutuda. Eks meediakanalitest oleme ikka midagi kuulnud, kuid need väänavad ju tõde just sedapidi nagu neile vaja on. Seega pärist õiget lugu me kindlasti ei tea.

Aga ema kirjutas mulle sellise hullu kirja, et ma hakkasin täitsa paanitsema. Tulevadki mingid neegrid teisest ilma otsast ja nad pannakse lihtsalt meie küladesse elama. Eestipoolset tausta ma ka eriti ei tea, sest olen juba ligi aasta Mehhikos elanud, kuid kui kõik oleks ilusasti läbi mõeldud, siis ju keegi ei paanitseks või kuidas? Selle asemel lugesin internetilehtedelt uudiseid, kuidas pruunlased Balti jaamas inimesi tüütavad ja lausa sõimavad, kui sa nendega rääkida ei taha. See kohutas küll natuke ära, sest ma ise käin Balti jaamas väga tihti ja kui ma Eestisse tagasi jõuan, siis ma tahaksin sinna jälle minna, nii et keegi mulle külje alla ujuma ei tule.

Mul tuli kõigest sellest nii suur hirm ja vastikus peale, et ma lausa kirjutasin indigote lehele Facebookis ja küsisin sealsetelt inimestelt nõu ja abi. Osad, kes Euroopas elasid ja sama probleemiga tegelesid, tundsid mulle/meile kaasa ja ütlesid, et nende linnad on põgenikke pilgeni täis ning nad magavad tänavatel. Inimesed toidavad neid nii kuidas jaksavad, kuid olukord on kiitmisest kaugel. Eile rääkis isegi Alan, et Itaalias saavad põgenikud immigratsioonilt päevas 30 eurot söömiseks ja elamiseks, kuid bürokraatia paneb sellest 22 eurot oma taskusse ja tegelikult elavad põgenikud 8 euroga päevas.

Enamus indigoid kirjutas, et me peaksime neile hoopis kaasa tundma ja neid aitama. Selle peale tuli mulle hoopis trots peale, et mingid suvalised inimesed saadetakse meie juurde. See paiskab meie elud sassi ja tekitab tõsiseid probleeme – vägistamise juhtum ja aias magamise ning majja sisenemise juhtum. Mind ajas see kõik pigem vihale, mitte ei kutsunud neid aitama.

Rääkisin indigotega pea nädala ja lõpuks ma rahunesin ikka maha. Sain aru, et need on inimesed, kes pole oma eluga omal maal rahul ja nad otsivad kohta, kus nad saaksid rahulikult elada. Mina olen ju tegelikult täpselt samasugune. Kui mina oma Eesti eluga rahul pole, siis ma lendan kuhugi kaugele ära. Teisele poole maakera nagu näiteks Austraaliasse, Uus-Meremaale või Mehhikosse. Põgenikel pole sellist head rahalist seisu, et nad saaksid lihtsalt kohvri näppu võtta ja kuhugi mujale lennata. Nemad peavad paadiga üle mere sõitma ja oma eluga riskima ja kõige selle juures parimat lootma. Kuid me mõlemad loodame teiste inimeste headusele ja abile, et me uues kohas jalad alla saaksime. Kuidas minul on siis rohkem õigust inimeste abile kui põgenikel? Minu olukord pole lihtsalt nii lootusetu ja seetõttu saan ma rahulikumalt oma asju ajada. Põgenikel on aga tuli takus ja arvatavasti panid nad ka oma viinased sendid hakama, et üle vee saada. Lugesin ka seda, et paljud põgenikud on noored mehed, kes lähevad lihtsalt maad kuulama ja kui neil õnneks läheb, siis püüavad sedasi oma lähikondlasi aidata kas raha saates või üritavad oma pereliikmeid ka enda juurde transportida. Selle peale mulle tuli ka trots peale, et selline käitumine on nagu mingi prussakate sigimine. Lased ühe sisse ja varsti on terve suguvõsa kohal. See pole tegelikult ju ka hea kui teistel maadel on võõrad kolooniad. Kui nad aja möödudes kohalikku ellu sisse sulavad, siis on kõik ok, kuid kui võõraid tuleb liiga palju, siis nad kipuvad kokku hoidma. Sedasi tekivad eraldi linnaosad või külad, mis ongi täiesti võõrad kohalikele ja nendega eriti ei suhelda. Hoitakse kokku hirmu pärast. Kas on hirm uute inimeste ees või igatsetakse lihtsalt vana head tuttavat elu taga. Usk on ka tihti üks suur hirm. Uued inimesed ei taha kohalike uskumusi ja kombeid üle võtta ja kohalikele ei meeldi uute inimeste elu-olu. Kardetakse, et uue aktsepteerimisega kaotatakse osa vanast endast. See tekitab hirmu. Kõige parem usk on see, mis on sul südames. Siis sul pole vaja ühtegi kirikut ega moššeed ehitada, kuhu palvetama minna, ja mis kõige parem – keegi ei saa sinu usku sinult ära võtta.

Seepärast mulle meeldib üksi rännata, sest ma ei too oma “pagasit” endaga kaasa. Pagasi all ma mõtlen oma elustiili ja kombeid ja uskumusi. Ma lähen alati avatult kõigele uuele vastu ja aeg-ajalt lihtsalt võrdlen Eesti elu selle teise koha inimeste harjumustega. Kohalikel on ka huvitav selliseid asju kuulda. Paljud isegi ei tea, kus Eesti on. Seepärast on mul praegu hea, et mul on kaks ingliskeelset turistiraamatut kaasas. Üks on Eestist ja teine on kõigist kolmest Balti riigist. Raamatud on paksult ilusaid värvilisi pilte täis ja kõik ahhetavad, kui neid vaatavad. Eesti on saanud tänu nendele raamatutele mitu fänni juurde, hehe. Paljud tahavad Eestisse reisida. Mina ütlen alati, et minu kodu uksed on neile valla :)

Mäletan seda, et kui ma Tongal kuu aega elasin, siin minu pere vanim 16-aastane tütar Heimoana ütles, et ma olen talle nagu vanem õde. Ja üks asi jäi mulle veel kõrvu. Ta ütles, et ma olen nii hea ja tavaline ja söön täpselt seda toitu mida nemadki. Nende jaoks oli see auasi, et nende tavaline toit mulle meeldis. Ma olin seal külas ainuke valge inimene. Ju nad olid teiste käest kuulnud, et valged on toidu suhtes pirtsakad. Võõrale maale minnakse tavaliselt nii suurte hirmudega, et selge pea hoidmiseks peavad inimesed elama hotellide mugavuses ning muutma oma elu koduse elu sarnaseks, et nad saaksid ennast natukenegi hästi ning vabamalt tunda. Mina teen täpselt risti vastupidi. Ma hea meelega elan kohalike inimeste juures ja täpselt nii nagu nemad elavad. Sedasi ei teki meie vahele blokki, sest mina annan sellise käitumisega neile teada, et nende elu on minu jaoks aktsepteeritav. Nende elu mulle sobib. Tänu sellele nad tunnevad ennast minuga vabalt ja nad ei pea pingutama ja oma nahast välja hüppama, et minu nõudmisi täita. Mina olen see, kes on võõral maal võõraste inimeste juures ja mina olen see, kes peab nende kombed üle võtma, et elu ilusasti sujuks. Nemad ei ole sunnitud ennast minu jaoks muutma, vaid mina pean kohanema nende oludega.

Sama teema on nüüd põgenikega. Nende olukord on loomulikult raskem, kui lihtsalt reisijal, seega me peaksime püüdma väga rahulikud olla. Mina olen reisides sellest aru saanud, et mitte ükski inimene pole halb. Halvaks teevad inimese tema ootused elu ja teiste inimeste suhtes. Kui sul on liiga palju ootusi, siis sa pead tihti pettuma. Pettumused toovad kätte kibestumuse. Sealt edasi tulevad juba halvad mõtted ja halb käitumine. Kuid see kõik on oskamatus elada, mitte see, et inimesed on kurjad ja tahavad sulle halba. Mitte keegi ei taha sulle halba, kui sa neid hästi kohtled. Ma olen paljudest situatsioonidest naerdes välja tulnud, kuid mis oleksid teistsuguse käitumise korral võinud hoopis teistmoodi lõppeda. Kõige tähtsamad on positiivne hoiak ja avatud meel. Kui sul need on paigas, siis läheb kõik hästi :)

Nii et Reet küsis minult murjamite kohta. Ma ütlesin talle, et me peaksime neid hästi kohtlema. Kurjaga kutsub ainult uut kurja välja. See ei vii meid kuhugi. Eks mul on endalgi veel palju õppida, sest uute asjade korral on trots kerge peale tulema.

2 päeva hiljem riisusin randa esimest korda üle pooleteise nädala ja kohe mõtted lendasid. Eestlased võiksid põgenikele ingliskeelt ja arvutit õpetama hakata, et neid arendada. Siis nad saaksid oma maad ka internetiseerida, kui nad tagasi lähevad ja inimesed keskajast kaasaega tuua. Eestlased räägivad ingliskeelt hästi ja arvutimaailmas oleme ka väga kodus. Peame kasutama oma tugevaid külgi, et pagulasi aidata. Aitab nende mustamisest juba. Neil on abi vaja. Võibolla nad just täpselt sellepärast Eestisse saadetigi? Kõrgemate võimude poolt ma mõtlen, hehe. Meil on teadmised ja vahendid. Nüüd tulid meie juurde abivajajad. Paneme 1+1 kokku.

Eestlastel on aeg ka pimedast keskajast välja astuda. Me elame fantastilisel 21. sajandil ja kõike pole vaja enam mustades toonides näha. Aafriklased ei tule Eestit üle võtma. Tumedanahalised ei kraba teie naisi ära, kui te oma naisi ise küllalt hästi kohtlete. Keegi ei suru meile oma usku peale, kui me laseme teistel uskuda seda, mida nad tahavad. Ela ise ja laste teistel elada. Eesti peaks oma “Welcome to Estonia” hüüdlause sellega välja vahetama. On aeg edasi liikuda ja inimesi aitama hakata. Me ei pea oma kümmet küünt enda poole hoidma. Laseme oma hirmudel minna. Mul tuli just praegu meelde, et üks indigo mees kirjutas mulle, et püüa pagulasi nii palju aidata kui sa saad. Võibolla sa saad nende hulgast hoopis mõne uue hea sõbra. Vaat kuidas annab mõelda :)

Rannas riisudes tuli mul veel selline mõte, et Evelin Ilves võiks pagulaste teema juhtimise enda peale võtta nagu endine presidendiproua ja rahva poolt armastatud figuur. Presidendiprouadel on tihti sellised aitavad osad. Mehed kaitsevad, naised aitavad. Praegusel juhul pole meile kaitset pagulaste eest vaja, vaid peame neil hoopis käest kinni võtma ning nad tagasi jalgadele aitama. Sedasi teevad suure südamega inimesed ja eestlastel on ju tegelikult väga suured soojad südamed. Aitame inimesi. Me kõik ju tahame õnnelikud olla. Õige aeg on käes.

Armastus ja muud fantastilist

Pane see lugu mängima: https://www.youtube.com/watch?v=YXnjy5YlDwk

Täna oli täiesti fantastiline hommik! Ärkasin 6:30, et koos Alani ja Juanitaga lapsed Chunhuhubi autoga kooli viia. Kool algab 7:30. Hommik oli mõnus karge. Selline troopiliselt karge, mitte Eestimaiselt ja talviselt karge, hehe. Olin pikkade teksadega ja särgi peale viskasin pluuse. Hõlmad olid lahti. Kõik liikusid köögis padjanägudega ringi. Tegime omale kiiresti kuuma lahustuvat kohvi, mis maitses täitsa hästi … äratamiseks. Kui kohvid sees, siis läksime auto juurde. Ma ei teadnudki, milline auto neil on. Esimest korda nägin. Praktiliselt mõtlevatele inimestele kohaselt oli see tavapärane valge kastiauto. Juanita istus lastega ette ja mina ronisin taha kasti ja seisin kabiini taga püsti. Sõit läks lahti! Jahe tuul vihises juustes ja lükkas pisarad silmanurkadesse. Aga need olid rõõmupisarad. Tunne oli nii suurepärane. Ma olen täpselt õigel ajal õiges kohas ja teen seda, mis mulle meeldib! Lõbus Austraalia aeg tuli meelde, kui me ka varavalges autokastis tööpõllule sõitsime. Seltskond oli alati hea ja nalja viskamine käis. Hommikuti oli alati jahe ja pikemad riides olid seljas, mis päikese edenedes vaikselt seljast maha koorusid. Praegu oli päike ka alles 40 minutit tagasi tõusnud ja eemal oli mets udu sees. Soe ja külm võitlesid üksteisega. Nii hea oli looduse ärkamist näha.

Ma tundsin, et sellises kohas ja niimoodi ma tahaksin elada. Väga hea kodune tunne oli. Elaks vaikselt sellises soojas kohas ja kasvataks oma asju. Elu on siin lihtne ja muud mul polegi vaja. Eile mu Sloveenia sõbranna Monika jagas pilti, kus oli kirjutatud, et ta tahaks elada troopilises metsas oma väikeses majas, kasvatada endale orgaanilist toitu, nautida päikest ja puhast loodust ning et ka WIFI oleks tore. Kui mul siin maja oleks, siis ma teeksin täpselt samamoodi. Väike maja oma aia ja metsatukaga. Mingi veekogu ja mäed võiksid ka lähedal olla, siis ma oleksin seitsmendas taevas.

Mul on tunne, et Yuni on mulle mingi kerge pesa punumise tunde sisse istutanud. Pole enne seda nähtud! Täna hakkasid mul päevad ja esimest korda elus oli natuke kahju, sest mõni aeg tagasi juhtus väike äpardus ja oli kerge hirm, et kas päevad ikka tulevad. Aga tulid. Paar päeva tagasi Margarita ja Juanita just rääkisid, et kui lapsed palju kookost noorelt söövad, siis pidavat neil täiskasvanuna raskem olema lapsi saada, sest kookos pidi olema looduslik rasedusvastane vahend. Ma kuulsin seda esimest korda, kuid mine tea. Võibolla nii ongi. Ma sõin ju iga päev mitu kookost mitu kuud järjest. Võibolla looduslik kondoom tegi oma töö hästi ära. Jumal seda teab, aga oleks ju lahe, kui üks pruunika naha ja rohekate silmadega tirts toas ringi vudistaks. Hahah, jajaa. Mu mõtlemisega on ikka tõsiselt midagi juhtunud viimasel ajal :)

Jaanika ja Yuni

Aga täna sõitsin auto kastis ja nautisin kõrvust mööda vihisevat jahedat tuult. Osadel põõsastel on õied peal ja vahetevahel tuli sõõrmetesse magusat hõngu. Mmmm. Vastu sõitis palju võrre ja autosid. Kõik inimesed läksid tööle. Muloli tahtmine neile lehvitada, sest ma olin nii rõõmus, kuid ei leidnud seda õiget kohta. Järgmine kord siis. Tee ääres olid metsad ja põllud. Kõik on roheline. Ühe rancho juures olid lehmad ja hobused.

Jõudsime linna. Ma olin seal korra käinud. Või õigemini sõitsin esimese poeni ja küsisin, kuidas ma Don Damiani ranchosse saan. Siis pöörasin otsa ringi ja leidsin kuue kilomeetri pärast oma uue kodu üles. Arvasin, et Chunhuhub on väike küla, kus see pood ongi ainuke, kuid ma eksisin. Linnakeses on kaks kooli ja pea paarkümmend poekest. Mõned söögikohad hakkasid ka silma. Ma olin väga üllatunud. Kell oli alles 7:20, kuid osad poed olid juba avatud ning osad avasid uksi ja tõstsid tavaari välja. Söögiputkad hakkasid toitu valmistama. Kõik alustavad varakult, sest siin tõusevad inimesed koos päikesega. Ja tark on poed avada selleks ajaks, kui vanemad oma võsukesed kooli toovad. Siis saab kohe shoppingu ka ära teha. Mina ostsin õunu, banaane ja rosinaid. Puu- ja juurviljapoed on mu lemmikud. Veel võtsin jahu, võid, maasikamoosi ja kondentspiima. Küpsetan homme oma firmasaia. Küpsiseid võtsin ka loomulikult, sest enda heameele eest tuleb ka hoolt kanda :) Viis moosiga küpsisepakikest võtsin ka, et siis kõik saaksid teise hommikukohvi kõrvale väikese magusa ampsu. Juanita küsis kaneeli. Ma ei pööranud sellele rohkem tähelepanu, kuid kodus avastasin, et ta oli hoopis kaneelikoort ostnud! Ma ei saa koort ju saia sisse panna! Vaatan, äkki lähen homme hommikul ka samamoodi linna ja küsin erinevatest poodidest. Juanita ütles, et kaneelipulbrit ei müüda, kuid ma olen siin õppinud ennast rokem usaldama. Küll ma selle kaneelipulbri ka kuskilt välja nuhin. Ja siis läheb jälle saiateoks, juhhõissa! 

Mu firmasai - rosina-õuna-banaani-kaneeli. Seekord sai lisaks ühe suurepärase magus-hapu tähtvilja.

Küpsetan panniga lõkke peal saia.

Täna oli tegelikult terve päev selline mõnus. Sai tunde head füüsilist tööd teha. Riisusime koos Alaniga maja tagust aianurka. Pärast nägi see ikka täitsa vunts välja. Enne oli nagu soodom ja komorra. Me tegime head tööd. Täna oli palav ka, seega sai üle pika aja jälle higistada. Hea tunne oli kohe. Mulle meeldib töötada nii et higi lippab, hehe.

Erika õppis graafilist disaini ja tema tegi sel ajal ranchole uut silti. Puuketta peale joonistab terve rancho plaani ja see läheb siis tee äärde selle koha tutvustamiseks. Erika ja Alan on mõlemad kunstniku hingega ja nad joonistavad cabanade seintele väikeseid pilte. Erika joonistas kahetoalise cabana seintele kolm pilti – kahte värvi lilli ja sisaliku. Alan joonistas teises cabanas seinale oksa peal istuva linnu. 

Erika joonistab rancho plaani

Täna lõikas Erika mul juukseid. Need olid juba üpris sorakaks muutunud. Nüüd on mõned sentimeetrid lühemad ja ma vist hädaga kaks väikest rotisaba patsi saan endale teha. Enne keerasin juuksed juba kahekorra patsikummi vahele. Küll nad jälle kasvavad. Praegu ongi hea tunne kohe. Uus sassoon on peas. Erika küsis minult umbes kümme korda, et kas ma olen tema tööga ikka rahul. Ju ta pole teistel siis eriti juukseid lõiganud. Ta endal pidi küll ise lõikama. Ma ütlesin, et ma olen oma uue soenguga väga rahul. Ta selle peale hõiskas rõõmust ja kiitis oma saavutust Alanile, kes seal meie kõrval tubakalehti piibuga suitsetas ja omale unenäopüüdjat meisterdas.

Mu juuksed olid juba päris pikad. Nüüd on mõned sentimeetrid lühemad.

Üleeile sain ma meie krokodilli ehk cocodrillo ka pildi peale. Läksin uudistama, et kas ta päevitab jälle kalda ääres. Seal ta oligi rohuliblede vahel. Ainult pea paistis veest. Mõtlesin, et pildiks kärab see küll. Vudistasin ruttu oma fotoka järgi ja kui tagasi jõudsin, siis avastasin, et kroku on kadunud. Mul tuli kohe moss näkku. Pidin juba peaaegu ära minema, kui vaatasin paar meetrit eemale ja nägin, et krokodill oli nagu väljanäitusel. Ta oli settinud ennast küljega minu poole ja nüüd ma nägin teda terves pikkuses. Sain suurepärased pildid. Kuidas ta küll teadis, et ma tagasi tulen tema juurde, et ta ennast nii hästi sinna sättis? Ju siis universum andis talle mu plaanidest teada :)

Meie kaunis kroku

Siinmail on see tegelane cocodrilo

Eile me ajasime peale sööki Margaritaga juttu. Naaberkülas nähti kolm aastat tagasi lendavat objekti. Peretütar oli oma sõpradega ka näinud. Küla šamaan oli ka kohal käinud, aga taldriku juurde ta minna ei olnud saanud, sest mingi blokk oli ees. Ja siin nähakse tihti igasuguseid lendavaid tulukesi. Ju siin on energeetiliselt hea koht. Erika rääkis ka mingis kolme meetri pikkuse kujuga kohtumisest. Neil Itaalias on ka UFOde teema üsna igapäevane. Ameeriklaste sõjaväebaas pidi ka seal lähedal olema. Igal pool juhtub huvitavaid asju. Rääkisime Margaritaga veel kadunud tsivilisatsioonidest ja sageduse tõstmisest inimkehas. Tema jaoks on see kõik täiesti arusaadav teema ja ta usub sellistesse asjadesse. Mulle põlisrahvad ikka meeldivad. Nad on nii targad. Margarita tütar Natasha oli kolmeaastaselt ühele poisile tutvustanud taevas olevaid tähtkujusid. Keegi polnud talle neid kunagi õpetanud, kuid ta siiski teadis kõike. Ju ta on ka indigolaps :) Praegu on ta seitsmeaastane.

Kolm päeva veel siin Maiade paradiisis ja siis sõidan juba Cancuni autot parandama ning kraban Aigi ja Marko lennujaamast kaasa ning sõidame Tulumi, et koos Oscariga tekiilat juua ja öö seal veeta. Järgmisel päeval sõidame juba tagasi Uvero'sse Casa del Soli ja ma näen taas oma kallist Yunit. Aaaah, ei jõua ära oodata! :) :) :)

Ki'ichpam K'aax

Kuna mul oli kuu aega suurepärane segaja nimega Yuni peal, siis jäi mul blogi kirjutamine puha unarusse ja nüüd on praktiliselt kõik meelest ära läinud, mida head ma kirjutada tahtsin. Mul avanes nüüd kirjutamiseks uus võimalus, sest olen juba kolmandat päeva uues kohas vabatahtlik. Koht asub Chetumali ja Meridat ühendava maantee ääres. Need on Yukatani ja Quintana Roo osariikide pealinnad. Kõige lähem külake on 6 km eemal ja nimeks on tal Chunhuhub. Loomulikult meil siin telefonil levi pole nagu tavaliselt, kuid wifi internet töötab suures palapas, kus toimub põhiline elu ja söömine. Koht on hotelli moodi, kus on 9 cabanat ehk elumaja, suur söögisaal, välibaar, kaks basseini ning suur aed, kus kasvavad puuviljad, mida kasutatakse kohe toidu ja jookide valmistamiseks. Mina elan cabanas number 7. Toas on suur kaheinimesevoodi ja kaks kappi ning eraldi WC koos duššiga. Elan nagu kuninga kass! Selles kohas, nagu kõigis uutes kohtades, on see jama, et tööd tuleb päris palju teha, hehe. Ikka pool päeva. Ma olen teed riisunud ja põrandaid pühkinud lehtedest puhtaks. Luud oli loomulikult mingi looduslik ja nii ära kulunud, et mul kulus mitu tundi tee pühkimiseks. See on üsna öko koht ja siin taaskasutatakse asju, sorteeritakse prügi ning orgaanikat. See mulle väga meeldib, sest eelmises kohas polnud sellest haisugi. Kui sealt kolm päeva tagasi ära sõitsin, siis võtsin veel suure prügikoti koos klaastaara, plastiku ja metalljamaga kaasa ning viisin Mahahuali prügikasti. Sealt läheb see küll prügimäele, kuid ikkagi parem, kui prügi hotelli taha kuhjata ning seda siis aegajalt põletada. Siin ma tundsin ka täna plastiku põletamise haisu nii et ega siingi 100% kõik ideaalne ole. See koht siin – Ki'ichpam K'aax - on täielikult Maiade oma. Kõik inimesed on mulle lõuani nagu tavaliselt, hehe. Peremees on Damian. Ta naine on Juanita. Juanita õde Margarita on vist minu vanune ja tal on kaksikutest 7-aastased lapsed Natasha ja Aaron. Suurem tüdruk Liz on ka, kuid ma ei tea, kelle laps ta on. Kõik nad on väga head ja armsad inimesed. Nalja viskavad ka nii et meil on siin lõbus. Ma muidugi tihti aru ei saa, kuid õpin iga päev midagi uut.

Põhiline elu ja söömise palapa

Minu tuba

Minu tuba

Aed on suur ja siin kasvab igasuguseid tsitruseid ja tähtviljad. Juurikate aed on ka, kuid seal ei paistnud väga söödavat olevat peale sibulate. Fuhh. Maja kõrval on tiigi moodi lomp, kuhu alles mõni aeg tagasi kolis krokodill sisse. Need liiguvad siin vabalt ringi. Ta on küll alles meetrine lapsuke, kuid lahe ikkagi. Päevitab hommikuti päikese käes ja püüab söögiks linde. Margarita, kes siin kõige tegusam on, ütles, et teine tilluke krokodill pidi seal veel olema, kuid teda ma pole veel näinud. Mingi aeg lähen istun lombi äärde fotokaga maha ja loodan dinosauruse pildile saada. 

Naaber võrkkiige peal

Putu-mutukas

See hotell siin on palju tegusam kui eelmine, sest see pole nii eraldatud kohas ja iga päev on kundesid olnud. Siin on ka Itaalia paar Erika ja Alan. Nad on samasugused vabatahtlikud nagu mina, kuid nad on siin olnud nädala kauem. Erika räägib päris okeilt hispaania keelt ja Alan tögab ka, kuid mina olen ikka väga roheline. Tavaliselt saan üldisest jutust aru, mida räägitakse, kuid enamuse ajast küsin ikka Erika käest üle. Täna on pühapäev ning nad lähevad juba laupäeval minema. Kõigepealt pealinna Chetumali ja sealt edasi lääne poole. Mina lähen minema päev hiljem ehk täpselt järgmisel pühapäeval, kuid täpselt vastassuunas – kirde poole Cancuni, kust korjan üles Aigi ja Marko, kes tulevad kaheks nädalaks Mehhikosse lällama ja päevitama. 

Kodulinnud

Ma lootsin, et siin ma söön vähem ning saan lõpuks oma mao eest ära, mis mul on juba kuu aega olnud, kuid ei. Siin süüakse veel rohkem kui eelmises kohas, hahaa. Ja kuna siin kuulub ka söök mu töötasu sisse, siis ma ei pea oma ninaesise pärast ise muretsema. See tähendab aga seda, et ma söön palju küpsetatud toitu. Esimesel õhtul pidin ma kohe lõhki minema, sest tehti empanadasid, mis on õlis praetud poolkuudest tortillad, kus oli sees juust. Oi need olid head. Sõin suure isuga ja liiga palju. Jäime söömisega väga hilja peale ka, sest Damian, Margarita ja Liz olid mingil turismialasel koolitusel ning jõudsid koju alles üheksa paiku. Me saime selleks ajaks just söödud. Seega sõin kõhu paksult täis ning siis läksin tudile.

Ma hellitasin ennast Kariibi mere ääres nende 3,5 kuuga nii ära, et siin metsas on mul lausa külm magada. Õhtu tundus olevat soe. Olin väljas särgiväel ja lühikeste pükstega, kuid öösel läks külmaks. Ma polnud autost tekke ega magamiskotti sisse toonud, seega peale polnud mul mitte midagi võtta. Auto oli ka kaugel ja ma ei viitsinud pimedas kolistama minna. Seega panin endale kampsuni selga, tõmbasin kapuutsi pähe ja saunalina panin jalgade peale. Uni oli täiesti kohutav, sest iga poole tunni või tunni tagant ärkasin lõdisedes üles ja settisin saunalina uuesti jalgade peale. Mingi aja pärast tõusin üles ja otsisin kotist pikad püksid ning sokid välja. Oli natuke soojem, kuid ikkagi iga tunni tagant ärkasin ja settisin oma olemist. Teisel ööl olin juba targem ja tõin autost kolm tekki ära. Laotasin need muheledes voodi peale laiali ja panustasin magusa une peale. Tutkit! Siinne niiskus tuleb tekkidest ka läbi ja ikka oli mul natuke külm. Täna tõin autost oma magamiskoti ka ära. Täna peab mul küll soe olema. Kuid mine sa tea, võibolla olen täielik hellik nüüd tänu Kariibi mere soojusele. Seal oli alati öösel nii palav magada ja koguaeg higistasin. Vahest käisin öösel ka dušši all ennast jahutamas. Siis oli jälle hea märjalt voodisse heita. Uni oli hea ja porgandpaljalt oli ainuke võimalus magada. Mulle tegelikult meeldib jahedamas rohkem magada, sest siis on uni parem, kuid praegu on see mulle lihtsalt midagi uut ja arusaamatut. 

Söögituba

Söögitoa nurgas on Maiade teemaline näitus

Vastuvõtt

Ki'ichpam K'aax

Kuna täna on pühapäev, siis ma eile käisin välja, et täna peaks pannkooke tegema. Mu sõnal võeti kohe sabast kinni ja küsiti, et kas ma teen siis hommikul pannkooke? Ma ütlesin, et kui neil jahu, mune, piima ja võid on, siis vabalt. Öeldi, et kõik on olemas. Mul ei jäänud muud üle, kui kell 9 kööki minna ja tegutsema hakata. Margarita oli ka seal ja oli juba kõik asjad välja võtnud. Tuli välja, et nisujahu neil tegelikult polnud. Noh, pool pakki oli, kuid see oli pealt natuke hallitanud niiskuse tõttu, seega selle viskasime minema. Oli poolteist pakki pannkoogi jahu, kus oli igasugust jama sisse keeratud. Ma polnud sellega kunagi pannkooke teinud. Casa del Solis itaalia paar tegi selliseid pannkooke ja mina tegin tavalisest jahust ning praadisin võiga. No ikka totaalne vahe oli sees! Varem kokku klopsitud asjad ei kõlba kuhugi. Ka nüüd oli taignal selline kibe mekk juures. Ma ei kujuta ette, mis säilitusaineid sinna kõik topitakse. Panin siis hoolega suhkrut, et natukenegi paremat maitset saada. Soola viskasin ka ja Margarita maitses. Ütles, et tainas on nii magus kui soolane. Pööritas silmi selle peale, kuid ma ütlesin, et nii see peabki olema. Paki peale polnud muidugi kirjutatud, et suhkrut ja soola ka panna, seega ta polnud arvatavasti nii teinud. Õnneks pisike pakk võid neil ikka oli ja Margarita sulatas tulel panni peal pool pakki ära ja see läks taigna sisse. Siis küsisin, et kus munad on. Margarita ütles, et Juanita ja Damian läksid poodi söögi järele ja tulevad 15-20 minuti pärast, sest poodi sõidab 10 minutit. Ütlesin, et ok, ootame. Loomulikult ma juba kahtlustasin, et mehhiko kella järgi ei lähe miski kunagi nii kiiresti, kuid mul polnud õrna aimugi, et 10 minuti kaugusel pisikeses külapoes on võimalik poolteist tundi käia!! Vahepeal tuli juba kaks meest sööma ja me kõik panime käed külge ning aitasime neile süüa-juua teha. Aiast tõime greipe ja tähtvilju. Neist tuli kaks eri jooki. Tähtviljad on natuke rabarberi maitsega seega head hapukad ja mahl on rohekas. Selle tegime blenderiga. Greibid tuli ära koorida ja siis mahlapressiga pressida ning mahl oli roosakas. Samal ajal praadis Margarita liha ja Erica lõikus porgandeid ja kapsast. Kogu selle söögi-joogi tegemine võttis pea tunni. Jube! Ma oleks selle ajaga juba nälga surnud seal laua taga, aga tundub, et siin on see täiesti normaalne. Ja tegelikult söök on ju värske ja osad asjad tulevad otse aiast, seega anname andeks.

Peale pannkoogitaina tegemist ma tegin veel päris kohvi ka. Keetsin seda lõkkel potis. Valasin endale tassi värsket Mehhiko kohvi ja läksin istusin päikese kätte. Neli kohalikku meest olid just oma istumist lõpetamas ja üks tögas paar sõna ingliskeeles. Tuli ruttu minu laua juurde ja küsis, et kas ta tohib sinna istuda. Tahtis hirmsasti juttu ajada, kuid ma ütlesin, et ma ei räägi hispaania keelt. Ta ikka üritas, kuid kui nägi, et ma midagi aru ei saa, siis ütles veel ainult paar lauset. Ta oli täitsa purjus ka, kuigi kell polnud veel 10 hommikulgi. Kolm meest olid kõik purjus ja üks oli autojuht. Siin juuakse söögi kõrvale õlut, seega eelmise päeva pidutsemisele pole vaja palju peale sõtta, et pea jälle suriseks. Varsti nad hakkasidki liikuma ja mees veel lehvitas mulle muheledes, hehe.

Poolteist tundi hiljem jõudsid munad kohale ja ma jätkasin pannkookide tegemist. Kõik pannid, mis neil olid, olid kõverate põhjadega. Sellised vanad peksa saanud väljanägemisega. Kuid pannkookidele on tähtis, et nad oleksid siledal pinnal, muidu jäävad nad ju erinevatest kohtadest erineva paksusega. Panin võitüki pannile ja kulbitäie tainast. Loksutasin selle panni peal laiali. Ootasin natuke ja tahtsin kontrollima hakata, et kas saab selle juba ringi pöörata, kui avastasin, et kook on täielikult panni küljes kinni ja juba süsimust, sest lõke oli esimese pliita augu juures liiga suur. Juanita tuli kraapis pannkoogi panni küljest lahti ja ma ütlesin, et tavaliselt lähevadki esimesed koogid koertele, hehe. Teine kook õnnestus teise augu kohal juba tunduvalt paremini. Mida aeg edasi, seda paremad nad välja nägid. Nad olid kõik lohkus panni pärast keskkohast ikkagi paksemad kui äärtest, kuid kõige tähtsam on ju ikkagi maitse. Maitse üle keegi ei nurisenud, vaid kõik hoopis kiitsid. Lapsed pidis tavaliselt sööma ainult ubasid ja tortillasid. Erika kiitis mind ja ütles, et mu pannkoogid olid nii head, et lapsed isegi sõid! Juhuu! Ja Alanile ka väga meeldisid. Kuulda kiidusõnu itaallaste käest on minu jaoks väga julgustav. Austraalias kiitsid mu väikseid pannkooke prantslased ja üks tüdruk ütles, et need maitsevad täpselt samamoodi nagu tema vanaema pannkoogid. Ju siis pannkookide tegemine on üks asi, mida ma oskan :) Margarita ütles, et nädala pärast võin ma jälle pannkooke teha. Jäin nõusse, kuid ütlesin, et siis teen ikka ise nisujahust. Mul on juba idee, et küpsetan mingi päev ka saia. Rosinad olen ma muidugi juba peaaegu ära söönud, kuid äkki neil õnnestub hankida õun, banaan, rosinaid ja kaneeli. Siis teen jälle oma firmasaia. Mulle meeldib teha asju, mis mul hästi välja tulevad :)

Jõudsin Chunhuhubi