Armastus ja muud fantastilist

Pane see lugu mängima: https://www.youtube.com/watch?v=YXnjy5YlDwk

Täna oli täiesti fantastiline hommik! Ärkasin 6:30, et koos Alani ja Juanitaga lapsed Chunhuhubi autoga kooli viia. Kool algab 7:30. Hommik oli mõnus karge. Selline troopiliselt karge, mitte Eestimaiselt ja talviselt karge, hehe. Olin pikkade teksadega ja särgi peale viskasin pluuse. Hõlmad olid lahti. Kõik liikusid köögis padjanägudega ringi. Tegime omale kiiresti kuuma lahustuvat kohvi, mis maitses täitsa hästi … äratamiseks. Kui kohvid sees, siis läksime auto juurde. Ma ei teadnudki, milline auto neil on. Esimest korda nägin. Praktiliselt mõtlevatele inimestele kohaselt oli see tavapärane valge kastiauto. Juanita istus lastega ette ja mina ronisin taha kasti ja seisin kabiini taga püsti. Sõit läks lahti! Jahe tuul vihises juustes ja lükkas pisarad silmanurkadesse. Aga need olid rõõmupisarad. Tunne oli nii suurepärane. Ma olen täpselt õigel ajal õiges kohas ja teen seda, mis mulle meeldib! Lõbus Austraalia aeg tuli meelde, kui me ka varavalges autokastis tööpõllule sõitsime. Seltskond oli alati hea ja nalja viskamine käis. Hommikuti oli alati jahe ja pikemad riides olid seljas, mis päikese edenedes vaikselt seljast maha koorusid. Praegu oli päike ka alles 40 minutit tagasi tõusnud ja eemal oli mets udu sees. Soe ja külm võitlesid üksteisega. Nii hea oli looduse ärkamist näha.

Ma tundsin, et sellises kohas ja niimoodi ma tahaksin elada. Väga hea kodune tunne oli. Elaks vaikselt sellises soojas kohas ja kasvataks oma asju. Elu on siin lihtne ja muud mul polegi vaja. Eile mu Sloveenia sõbranna Monika jagas pilti, kus oli kirjutatud, et ta tahaks elada troopilises metsas oma väikeses majas, kasvatada endale orgaanilist toitu, nautida päikest ja puhast loodust ning et ka WIFI oleks tore. Kui mul siin maja oleks, siis ma teeksin täpselt samamoodi. Väike maja oma aia ja metsatukaga. Mingi veekogu ja mäed võiksid ka lähedal olla, siis ma oleksin seitsmendas taevas.

Mul on tunne, et Yuni on mulle mingi kerge pesa punumise tunde sisse istutanud. Pole enne seda nähtud! Täna hakkasid mul päevad ja esimest korda elus oli natuke kahju, sest mõni aeg tagasi juhtus väike äpardus ja oli kerge hirm, et kas päevad ikka tulevad. Aga tulid. Paar päeva tagasi Margarita ja Juanita just rääkisid, et kui lapsed palju kookost noorelt söövad, siis pidavat neil täiskasvanuna raskem olema lapsi saada, sest kookos pidi olema looduslik rasedusvastane vahend. Ma kuulsin seda esimest korda, kuid mine tea. Võibolla nii ongi. Ma sõin ju iga päev mitu kookost mitu kuud järjest. Võibolla looduslik kondoom tegi oma töö hästi ära. Jumal seda teab, aga oleks ju lahe, kui üks pruunika naha ja rohekate silmadega tirts toas ringi vudistaks. Hahah, jajaa. Mu mõtlemisega on ikka tõsiselt midagi juhtunud viimasel ajal :)

Jaanika ja Yuni

Aga täna sõitsin auto kastis ja nautisin kõrvust mööda vihisevat jahedat tuult. Osadel põõsastel on õied peal ja vahetevahel tuli sõõrmetesse magusat hõngu. Mmmm. Vastu sõitis palju võrre ja autosid. Kõik inimesed läksid tööle. Muloli tahtmine neile lehvitada, sest ma olin nii rõõmus, kuid ei leidnud seda õiget kohta. Järgmine kord siis. Tee ääres olid metsad ja põllud. Kõik on roheline. Ühe rancho juures olid lehmad ja hobused.

Jõudsime linna. Ma olin seal korra käinud. Või õigemini sõitsin esimese poeni ja küsisin, kuidas ma Don Damiani ranchosse saan. Siis pöörasin otsa ringi ja leidsin kuue kilomeetri pärast oma uue kodu üles. Arvasin, et Chunhuhub on väike küla, kus see pood ongi ainuke, kuid ma eksisin. Linnakeses on kaks kooli ja pea paarkümmend poekest. Mõned söögikohad hakkasid ka silma. Ma olin väga üllatunud. Kell oli alles 7:20, kuid osad poed olid juba avatud ning osad avasid uksi ja tõstsid tavaari välja. Söögiputkad hakkasid toitu valmistama. Kõik alustavad varakult, sest siin tõusevad inimesed koos päikesega. Ja tark on poed avada selleks ajaks, kui vanemad oma võsukesed kooli toovad. Siis saab kohe shoppingu ka ära teha. Mina ostsin õunu, banaane ja rosinaid. Puu- ja juurviljapoed on mu lemmikud. Veel võtsin jahu, võid, maasikamoosi ja kondentspiima. Küpsetan homme oma firmasaia. Küpsiseid võtsin ka loomulikult, sest enda heameele eest tuleb ka hoolt kanda :) Viis moosiga küpsisepakikest võtsin ka, et siis kõik saaksid teise hommikukohvi kõrvale väikese magusa ampsu. Juanita küsis kaneeli. Ma ei pööranud sellele rohkem tähelepanu, kuid kodus avastasin, et ta oli hoopis kaneelikoort ostnud! Ma ei saa koort ju saia sisse panna! Vaatan, äkki lähen homme hommikul ka samamoodi linna ja küsin erinevatest poodidest. Juanita ütles, et kaneelipulbrit ei müüda, kuid ma olen siin õppinud ennast rokem usaldama. Küll ma selle kaneelipulbri ka kuskilt välja nuhin. Ja siis läheb jälle saiateoks, juhhõissa! 

Mu firmasai - rosina-õuna-banaani-kaneeli. Seekord sai lisaks ühe suurepärase magus-hapu tähtvilja.

Küpsetan panniga lõkke peal saia.

Täna oli tegelikult terve päev selline mõnus. Sai tunde head füüsilist tööd teha. Riisusime koos Alaniga maja tagust aianurka. Pärast nägi see ikka täitsa vunts välja. Enne oli nagu soodom ja komorra. Me tegime head tööd. Täna oli palav ka, seega sai üle pika aja jälle higistada. Hea tunne oli kohe. Mulle meeldib töötada nii et higi lippab, hehe.

Erika õppis graafilist disaini ja tema tegi sel ajal ranchole uut silti. Puuketta peale joonistab terve rancho plaani ja see läheb siis tee äärde selle koha tutvustamiseks. Erika ja Alan on mõlemad kunstniku hingega ja nad joonistavad cabanade seintele väikeseid pilte. Erika joonistas kahetoalise cabana seintele kolm pilti – kahte värvi lilli ja sisaliku. Alan joonistas teises cabanas seinale oksa peal istuva linnu. 

Erika joonistab rancho plaani

Täna lõikas Erika mul juukseid. Need olid juba üpris sorakaks muutunud. Nüüd on mõned sentimeetrid lühemad ja ma vist hädaga kaks väikest rotisaba patsi saan endale teha. Enne keerasin juuksed juba kahekorra patsikummi vahele. Küll nad jälle kasvavad. Praegu ongi hea tunne kohe. Uus sassoon on peas. Erika küsis minult umbes kümme korda, et kas ma olen tema tööga ikka rahul. Ju ta pole teistel siis eriti juukseid lõiganud. Ta endal pidi küll ise lõikama. Ma ütlesin, et ma olen oma uue soenguga väga rahul. Ta selle peale hõiskas rõõmust ja kiitis oma saavutust Alanile, kes seal meie kõrval tubakalehti piibuga suitsetas ja omale unenäopüüdjat meisterdas.

Mu juuksed olid juba päris pikad. Nüüd on mõned sentimeetrid lühemad.

Üleeile sain ma meie krokodilli ehk cocodrillo ka pildi peale. Läksin uudistama, et kas ta päevitab jälle kalda ääres. Seal ta oligi rohuliblede vahel. Ainult pea paistis veest. Mõtlesin, et pildiks kärab see küll. Vudistasin ruttu oma fotoka järgi ja kui tagasi jõudsin, siis avastasin, et kroku on kadunud. Mul tuli kohe moss näkku. Pidin juba peaaegu ära minema, kui vaatasin paar meetrit eemale ja nägin, et krokodill oli nagu väljanäitusel. Ta oli settinud ennast küljega minu poole ja nüüd ma nägin teda terves pikkuses. Sain suurepärased pildid. Kuidas ta küll teadis, et ma tagasi tulen tema juurde, et ta ennast nii hästi sinna sättis? Ju siis universum andis talle mu plaanidest teada :)

Meie kaunis kroku

Siinmail on see tegelane cocodrilo

Eile me ajasime peale sööki Margaritaga juttu. Naaberkülas nähti kolm aastat tagasi lendavat objekti. Peretütar oli oma sõpradega ka näinud. Küla šamaan oli ka kohal käinud, aga taldriku juurde ta minna ei olnud saanud, sest mingi blokk oli ees. Ja siin nähakse tihti igasuguseid lendavaid tulukesi. Ju siin on energeetiliselt hea koht. Erika rääkis ka mingis kolme meetri pikkuse kujuga kohtumisest. Neil Itaalias on ka UFOde teema üsna igapäevane. Ameeriklaste sõjaväebaas pidi ka seal lähedal olema. Igal pool juhtub huvitavaid asju. Rääkisime Margaritaga veel kadunud tsivilisatsioonidest ja sageduse tõstmisest inimkehas. Tema jaoks on see kõik täiesti arusaadav teema ja ta usub sellistesse asjadesse. Mulle põlisrahvad ikka meeldivad. Nad on nii targad. Margarita tütar Natasha oli kolmeaastaselt ühele poisile tutvustanud taevas olevaid tähtkujusid. Keegi polnud talle neid kunagi õpetanud, kuid ta siiski teadis kõike. Ju ta on ka indigolaps :) Praegu on ta seitsmeaastane.

Kolm päeva veel siin Maiade paradiisis ja siis sõidan juba Cancuni autot parandama ning kraban Aigi ja Marko lennujaamast kaasa ning sõidame Tulumi, et koos Oscariga tekiilat juua ja öö seal veeta. Järgmisel päeval sõidame juba tagasi Uvero'sse Casa del Soli ja ma näen taas oma kallist Yunit. Aaaah, ei jõua ära oodata! :) :) :)