by Jaanika

10 May 2009

29.04.2009 18:35 / Ashfield, Sydney

Tere, sõbrad! Võite mulle vabalt nuuti anda, sest ma pole juba üle kolme kuu sõnagi kirja pannud. Oma vabanduseks võin öelda, et väga kiired ajad on olnud ning tegemist on olnud päevast päeva. Töötasime Erlega ju üle kolme kuu farmis kuus päeva nädalas. Seitsmendal päeval saime alles oma elu elada. Sellest ajast jäi natukene väheks, seepärast ma seda niinimetatud kirjapulka polegi saanud enam näppude vahele võtta. Praegu elan ma hoopiski Sydneys. Tulin siia, et natuke puhata ja m i t t e m i d a g i t e h a ! Praeguseni on see mul isegi õnnestunud, kuid nüüd pean oma memuaaridega järje peale saama.

Oioi, ei tea kas piltide vaatamine enam nii väga aitabki, sest jutujärg on alles detsembri lõpus ja Surfers Paradises. Annan endast parima igaljuhul. -...- Mõned tunnid hiljem -...- Noonii, vaatasin vanad pildid ja videod uuesti üle ja nii mõndagi tuli meelde :) 28. detsembril otsustasime Erlega shoppama minna. Ma olin ka Surfersisse sisse sõites näinud ühte hiiglamasuurt kaubanduskeskust. Seadsime sammud sinnapoole, aimamata kui pikk maa meil ees on. Teepeale jäid õhus sõitva rongi rööpad. Sinna peale meil ei õnnestunudki minna. Kuna oli jõuluaeg, siis linn oli veel ehtes. Puud olid täis karda ning laternate otsa olid pandud topisküünlad. Huvitav. Kuid mitte mingisugust jõulutunnet tänu nendele küll ei tekkinud. Siis nägime metalljuppidest kokku pandud hobuse kuju. See oli täitsa lahe. Midagi sellist polnud ma veel enne näinud. Puud olid loomulikult kädistavaid linde täis. Pärast vähemalt pooletunnist kõndimist jõudsime roosa keskuseni, mis oli umbes 3-4 kilomeetri kaugusel meie packerist. See oli ikka üüratult suur, mitte nagu Lasnamäe Maksimarket, hehe. Nimeks oli tal Pacific Fair. Seest oli ta nagu omaette linn, kuhu võisid kahe minutiga ära eksida. Hulkusime tükk aega ringi ja puistasime poode. Vahepeal nägime oma packeri inimesi ja ühes poes riideid uurides hakkas meile korraga kõrvu eesti keel. Pöörasime ümber ning seal olid teised eestlased, keda meil õnnestus juba kohata – ema ja tütar, kes olid oma õele/tütrele külla tulnud. Vahetasime nendega paar lauset ning siis võtsime rõõmsalt järjekordse poe ette. Kui olime töllerdamisest tüdinenud ja omale söögikraami ära ostnud, siis otsustasime kodupoole minna, kuid võta näpust – väljas sadas paduvihma ja lõi välku. Seadsime ennast mugavalt trepil sisse ja nautisime välgu vaatemängu. Ilm oli suurepäraselt lämbe ning niisama istuda ja puhata polnud probleemi. X aja pärast jäi sadu järele ja me saime liikuma hakata. Ega me oskame ikka totaalsed blondiinid ka vahel olla! Nii kauget poodi söögi ostmiseks ikka annab otsida! Meil oli muidu üle tee bensukas ka olemas, kust sai kõik hädavajaliku osta, aga ei, meie vanad shopahoolikud tahtsime ikka võimalikult palju trenni teha ja tonniseid kotte näpu otsas tassida 3-4 kilomeetrit. Ilm oli vähemalt ilus jalutuskäiguks. Tee peale jäi nahkhiirelaadsete tegelaste eluala ning Erle haris ennast natuke lugedes. Siis kui meie packer juba peaaegu paistma hakkas, siis oli teeääres üks tore pargike, kust otsustasime läbi jalutada. Kõik oli suurepärane selle ajani, kuni ma otsustasin seisma jääda ja lindudest pilti teha. Minu õnnetuseks peatusin ma just puu all ja enne kui ma jõudsin nupule vajutada, siis sadas mulle plädinal midagi puu otsast pähe. Ega ma enne aru ei saanudki, mis see oli, kuni vaatasin õla peale – linnusitt! Erle lagistas kõveras naerda ja pidi peaaegu püksi tegema. Mina otsisin kulm kortsus puulehti, millega ennast puhtaks teha. Lõpuks läksin lihtsalt puuokste sisse ja sahistasin seal. Erle ikka veel turtsus naerust, endal silmad märjad. Mul pole veel sellist otsetabamust elu sees olnud! Ütlesin, et nüüd ma pean küll loterii ostma. Tegingi seda järgmine päev, kuid kahjuks ei võitnud midagi. Lohutan ennast siiani sellega, et kellel ei vea õnnemängus, sellel veab armastuses. Packerisse jõudes läksin kiiremas korras dushi alla. Puhas ja hästi lõhnav on ikka nii hea olla.

Kuna oli pühapäeva õhtu ja üleüldse jõuluaeg, siis packeris korraldati järjekordne klubisse minek. Lihtsalt aeti grupp tantsuhuvilisi kokku ja viidi kohaliku bussiga kuhugi klubisse. Meile ei maksnud see midagi, kuid ma arvan, et klubidel on hostelitega omavahel kokkulepped, et neile ikka turiste/rahakulutajaid tuuakse. Meile see sobis. Muusika oli ka väga lahe. See oli minu meelest parim koht, kus me käisime. Ta polnud eriti uhke koht ja tänu sellele polnud seal ka palju rahvast, kuid just nende omaduste pärast see mulle meeldiski. Sai ise tantsupõrandal möllata ja ei pidanudki küünarnukkidega omale ruumi tegema, et saaks põlvi nõksutada. Erle oli omale musta lillelise maani kleidi selga ajanud, mille ta suvel Lätist ostis (siis kui me Pärnu ranna asemel ennast Riiga hääletasime). See kleit tõmbas mehi ligi nagu magnetiga! Erlel oleks vahepeal luuda vaja olnud, et neid minema ajada. Ma andsin alla ja tantsisin omaette, ei viitsinud selle kambaga Erle pärast võidelda. Vahepeal ilmus välja see kummaline Rumeenia Ava, kes üritas paar päeva tagasi Erlele mingit voodood teha, kuid mõne aja pärast ta vihastas ja solvus Erle peale, kuna see ei tantsinud ainult temaga. Ütles veel midagi hästi kummalist, et ta soovib, et poleks Erlega kunagi kohtunudki! Ma ei saa aru, ise ujub külje alla ja siis solvub, kui talle küllalt tähelepanu ei pöörata. Imelik inimene. No tegelikult jumal tänatud, jälle üks hull vähem. Lõpuks jäi Erle tantsima hoopis ming iraanlase või iraaklasega, ei mäletagi enam täpselt. Minuga tuli põlvi nõksutama Inglismaa Sam, kes elab juba mõnda aega Austraalias. Ta oli totaalne latt, vist üle 190 cm pikk! Tantsi nagu teise korrusega. Muidu polnud tal häda midagi, isegi juttu sai temaga normaalselt rääkida, sest ingliskeel on ju ta emakeel. Polnudki vaja rääkimiseks käsi-jalgu kasutada. Ainuke häda oli selles, et ta küsis mitu korda, et kas ta silmad on ikka punased, et ta oli enne kanepit suitsetanud. Väsinud oli ta ka hullu moodi ja pidi klubis diivanil istudes peaaegu magama jääma, hehe. Õnneks mingi aja möödudes ta natuke kosus ja turgutas ennast energiajoogiga, siis oli kõik enam-vähem. Ta oli ju autoga Brisbanest kohale sõitnud ja pidi nüüd kaks tundi tagasi sõitma. Pole kerge see autoomaniku elu. Selle klubiõhtu võib kordaläinuks lugeda – sai nii tantsida kui nalja. Kuid siiski polnud õhtu meie jaoks veel lõppenud. Sam küsis mu käest, et kas ma striptiisiklubisse ei tahaks minna. Ma vaatasin talle otsa ja pööritasin silmi, kuid siiski sai huvi minust võitu ja ütlesin, et davai, lähme. Polnud ma enne sellises kohas käinud! Uksel seisid kappidest turvamehed. Naistele oli sissepääs tasuta, kuid mehed pidid maksma – kuskilt pidi ju sissetulek ka tulema. Käe peale laksatati uus tempel. Läksime sisse. Klubi nagu klubi ikka, lihtsalt pildistamine oli keelatud. Ainuke erakordne asi, mis silma hakkas, oli lava peal olev hõbedane post, mis oli vähemalt 5-meetrine ja ulatus laeni. Kõik seinad olid ääristatud punaste sametdiivanitega. Leidsime vaba nurgakese lavast mitte väga kaugel. Seadsime ennast mugavalt istuma ja nautisime etendust. Ega seal suurt näitemängu polnud. Tuli neiu, riided seljas. Hõõritas laval paari laulu saatel kuni riideid enam seljas polnud. Siis korjas oma kodinad kokku ja läks minema. Uus lugu, uus tibi. Mõni polnud eriline tibi ka enam, vaid juba keskealine naisterahvas! Oleks siis seal mõni mees ka stripanud, vat siis ma oleks lava ääres kiljunud ja viiekaid trussade vahele toppinud ... aga ei, ainult naised. Mõni tibi oskas paremini tantsida ja vingerdada, mõni halvemini. Paljude asjadega oleks ma isegi hakkama saanud, hahahaa, kuid ei usu et ma seda lava peal testele esitaks. Üks tips mulle täitsa meeldis. Tema oli ainuke, kes oskas postiga midagi peale hakata. Teised ainult keerutasid natuke seal ümber, kuid tema ronis kuni laeni välja ja siis keerutas ja väänles mööda toru alla. Oli ikka mida vaadata! Kui mitmed erinevad väänlejad vaadatud, siis meile aitas kah. Uneaeg juba. Kuid võib öelda, et päris huvitav õhtu oli. Sai jälle oma silmaringi avardatud.

Järgmine päev käisime Samiga mingis Dracula õuduste majas. See oli nagu rohkem lastele mõeldud, aga kui ükskord mingi haipea topis krauhti kuskilt välja tuli, siis Sam võpatas ja hüppas ehmatusest tagasi, ma ainult kihistasin naerda. Ta enne ütles mulle, et ta kardab sinna üksi minna, aga ma arvasin, et see on nagu rohkem jutumärkides kardab, aga näed, hehe. Tegelikult oli koht üsna tip-top. Klõbisevad luukered igalpool ja igasugused piinamisvahendid ja siis karjed sinna juurde. Vahest tuli mingeid uksi lahti teha või midagi katsuda. Ma läksin kohe ligi ja näppisin, jeee. Mulle meeldis. Üsna kõhedusttekitav, kuid siiski ma pole ju enam 13. Kuna me selle õuduste maja pileti olime enne tänavalt putkast ostnud, siis sai piletiga kaasa Dracula tassi, kus on peal vampiirikihvad. See tass on mul siiamaani kasutuses. Aa ja see Sam pidi olema mingite kõvemate veinide edasimüüja, nii et on omadega üsna heal järjel. Tahab Surfersisse omale korterit osta kuhugi majja, mida pole veel ehitamagi hakatud. Käis lausa ühes poes küsimas hindade ja värgi kohta. Seal olid ilusad maketid väljas. Päris uhked majad kerkivad veel Gold Coastile. Soovisin Samile ta edaspidistes plaanides edu. Rohkem ma teda näinud ei ole, kuid Facebookis ikka vahetevahel suhtleme.

Selle päeva õhtul ei viitsinud ma eriti midagi teha ega kuhugi minna, kuid Erle ja Rootsi tipsid suutsid lõpuks mu meelt muuta. Enne käisime rämpstoiduga keha kinnitamas ning siis läksime järjekordsele packeri klubiõhtule. Malaisia Tet tuli ka meiega kaasa ja Uus-Meremaa Thomas, kellega me olime varasemalt natuke juttu puhunud. Täitsa lahe poiss oli. Vihtusime tantsida nii et higi leemendas. Muusika oli täiesti kuulatav ning ühes klubinurgas oli meie kambale ka väike tantsuruum jäetud. Kuna me oma packeri kambaga tulime, siis löödi kõigile käe peale tempel, mille eest ühe tasuta joogi sai. Kõigepealt tuli hull järjekord ära seista, et joomahimuliste packerite vahelt letini jõuda ning siis sai tellida ainult midagi üsna tavalist – õlut või viinakokteili või midagi sellist. Kuna üks drink tekitab isu teise järele (selle peale klubiomanikud loodavadki tasuta jooke jagades), siis mingi aeg suundusime leti poole, et midagi uut tellida. Kuradima kallis värk. Ma võtsin vist viina energiajoogiga ja see maksis $9 ehk 72 krooni. Röövlid! Aga noh, vahet pole – raha on ainult paber, mis tuleb ja läheb. Sel õhtul sai kohe hoolega tantsida – väga lõõgastav ja suurepärane. Ainuke inimene, kes üldse ei tantsinud, oli Tet. Kõik tüdrukud andsid endast parima, et teda tantsima meelitada, kuid tulutult. Füüsilisest vedamisest oli nii palju abi, et saime ta tantsupõrandale, kuid seal ta siis seisis nagu nui, hehee. Ju ta polnud suurem asi tantsulõvi, kuid ei tahtnud meile äkki öelda. Kui olime küllalt tantsinud, siis küsisin, et kas keegi on huvitatud stripiklubisse minekust. Kõik olid alguses väga kahtlevad, kuid kuna keegi polnud seal enne käinud, siis sai huvi nendest võitu. Ainult Tet keeldus tulemast, nüüd ei aidanud ka meie kõige paremad veenmisoskused. Läksime siis viiekesi samasse striptiisikasse, kus ma eelmine õhtu olin käinud. Ukse peal ütles turvamees, et naised saavad jällegi kõik tasuta sisse, kuid Thomas peab maksma. Pilet oli talle 20-30 dollarit, sest tuues kaasa neli naist sai ta natuke soodust. Raha polnud Thomasel enam üldse, kuid naised otsustasid teda hingehädas aidata ja andsime kõik viieka ning läksime sisse. Kõik olid üsna arglikud ja ei julgenud kuskil olla ega midagi vaadata. Mina nagu vana kala sahistasin hoobilt lava lähedale. Istuda polnud kuhugi, seega jäime leti äärde seisma, kuid ei saa nuriseda, sest vaade oli hea. Thomasele paistis asi meeldivat, kuid ta oli ka ainuke meesterahvas meie hulgas. Rootsi tipsid polnud eriti leilis. Vaatasime mõned tantsijad ära. Mõned näod olid eelmisest õhtust veel tuttavad. Väike wc-trett ja siis kojuminek. Kuid enne minekut tegime ukse ees veel koos pilti, et jääks ikka mingisugune mälestus, et oleme striptiisiklubis käinud.

30nda detsembri veetsime rannas peesitades. Laenutasime oma packerist väikese pooliku surfilaua ja suundusime randa. Mina läksin esimesena elamust saama. Alguses on ikka väga loll tunne, kui lähed ukerdad lainete vahel ja ei saa sealgi normaalselt püsti seistud. Siis aga üritad pooliku surfilaua peale ennast asetada ja libised sealt sauhti poole sekundi pärast maha. Õnneks ma polnud seal ainuke loll. Võttis mitu lainet ja üritust enne kui asjale hakkasin pihta saama ja siis kui esimene laineharja mööda libisemine õnnestus, siis kilkasin vaimustusest ja läksin kiiruga sügavamasse järgmist lainet ootama. See surfamine on üsna nakkav tegevus. Saad ühe korra hakkama ja siis tahad kohe uuesti ja uuesti. Umbes poole tunni pärast hulpisin lõõtsutades veest välja, sest lainete murdmine väsitab päris kiiresti. Nüüd ma saan väga hästi aru, miks kõik surfarid nii lihaselised ja vormis on. Peale mind oli Erle kord. Ma ei saanud rahulikult päikestki võtta, kuna koguaeg jälgisin Erle edusamme - pildistasin, filmisin ja kihistasin naerda. Erle lainete vahel ukerdamist oli väga lõbus vaadata. Enamuse ajast ta lihtsalt võitleski lainetega ja settis oma seljast kukkuvaid bikiine õigesse kohta tagasi. Kuid sellegipoolest õnnestus tal mõned korrad laineharjal heljuda. See on fantastiline tunne. Vahepeal olid välja ilmunud poisikesed, kes libistasid ennast õhukeste surfilaudadega kalda ääres mööda veepiiri. Nad võtsid jooksuga hoo sisse, viskasid laua enda ette maha ja siis hüppasid selle peale. Paistis ka täitsa lõbus tegevus olevat, kuid seda me seekord ei proovinud, küll veel jõuab tulevikus. Päike on ka kuidagi erakordselt ere, nii et pead koguaeg nagu asiaat ringi käima või siis pista päikeseprillid ninale. Nii võis täitsa elada. Õhtul jalutasime linna vahel ringi ja silma hakkas aborigeen, kes tänaval muusikat tegi. Neil on sellised võimsad (vist) puust torud, kuhu nad sisse puhuvad ja siis tuleb sealt selline wuooo-uuuooo heli välja. Võim oli taga ja tümps oli taustaks, nii et üldpilt oli lahe. Hiljem nägin ma Sydneys sama asja, ainult aborigeenipoisikeste esituses. Niimoodi teenitakse siinmail raha. Hiljem ostsime Erlega oma lemmikjäätist. Hind on sellel üsna astronoomiline, kuid jäätis tehakse kohapeal valmis ja valida saad mitmekümne maitse vahel. Proovisime mitmeid variante, kuid ühed parimad olid mu meelest ikkagi shokolaad ja piparmünt. Lasime koguaeg vahvlikoonuse otsa kaks jäätisepalli pista, siis oli maitseelamus kirjum. Peale jäätise söömist oli alati kõht täis ja söömise muret enam polnud.

31. detsember ehk aasta viimane päev algas ja lõppes meil rannas. Pealelõunal läksime loomulikult päikest võtma. Leidsime rannas isegi oma toa Rootsi tipsid ülesse. Sukeldusime kuumadesse päikesekiirtesse ning püüdsime õhtuks näole kuldpruuni jumet. Siri ja Sophia olid ostnud piletid aastavahetuse klubimöllule. See tähendas seda, et sajad ja sajad noored saavad omale käepaelad – roheline tähendab, et oled vaba ja punane, et oled võetud. Seejärel käiakse suurte gruppidega ühest klubist teise ja juuakse. Ja põhimõtteliselt see oligi kõik. Kuna nad kell 12 klubis sees olid, siis nad vapustavat ilutulestikku ka ei näinud, mis lasti ookeanil triiviva laeva pardalt. Neil oli mingisugune pisike ilutulestik olnud ainult. Üsna jura ju. Pärast kuulsime tüdrukute käest ka, et üsna jama üritus oli olnud, et enamus rahvast oli lihtsalt lääbakil täis olnud ja oksendati kuhu juhtus. Jumal tänatud, et me sellele üritusele ei läinud! Meie aastavahetus oli hoopis palju meeldivam! Siri ja Sophia olid ennast juba poole seitsmeks ülesse löönud – kenad päevitunud ja mustad minikleidid seljas. Tegin neist lahkudes veel viimased pildid mälestuseks. Kui nemad olid läinud, siis oli meie kord ennast ilusaks teha. Kuldne jume oli juba peal, nii et veel silmad pähe ja roosad riided selga. See ütlus on ikka õige, et mida vanem eit, seda roosam kleit! Minul oli roosa topp ja Erlel pikk roosa kleit. Noored Rootsi tipsid olid ju hoopiski mustas, hehe. Mina olin väga rahul – nägime tõesti kenad välja. Meil olid õhtuks omad joogid ostetud, kuid ei tahtnud packeris istuda ja kulistada. Nii et võtsime jalad selga ja läksime samasse parki, kus me iisraeli poistega olime joomas käinud. Õhtu naelad olid loomulikult pildid, mida me Erlega koos iseendast tegime. Tegime igasuguseid lolle nägusid ja naersime laginal, nii et silmad märjad. Hästi lõbusad ja hullud pildid tulid. Eks joodud alkohol andis ka oma panuse. Järsku helises mul telefon. Erle vana töökaaslane Peeter helistas mulle, sest minul oli telefon Orkutisse ülesse pandud, kuid Erle kontakte ei teadnud keegi. Soovis head uut ja vana ja uuris kuidas meil elu pea alaspidi läheb. Helistamine oli tema poolt väga meeldiv üllatus. Tore oli tuttavat häält kuulda teiselt poolt maakera. Kulistasime paar Red Bulli sisse ja siis veel pudeli valget veini, mille Erle oli ostnud. Ega selline tegevus põiele just hästi ei mõjunud, kuid õnneks olid välikäimlad sealsamas kõrval. Niimoodi lendasid paar tundi. Seejärel lükkas Erle huuled uuesti roosa möksiga üle ning me läksime vaatama, mis rannas toimub. Enne randa jõudmist jäi meile tee peale tuletõrjeauto koos mundris meestega. Erle läks täiesti pöördesse ja tahtis koos nendega pilti teha. Ma ütlesin, et mina küll nii täis veel pole, et tänava peal tuletõrjujal kaela ümbert kinni võtaks. Erle küll keelitas mind, et läheks teeks koos pilti, kuid ise ei julgenud ka nende käest küsida. Lõpuks võtsime ennast ikka kokku ja küsisime ilusasti, et kas me saaksime koos mundrimeestega pilti teha. Nad olid rõõmsasti nõus ning me saime omale pildi koos viie Surfers Paradise tuletõrjuja/päästeametnikuga. Mõnsa! Seejärel suundusime randa. Ookeaniäärne oli veel üsna tühi, kuna keskööni oli mõni tund aega. Istusime natuke ja lõõgastusime. Erle tegi paar kätekõverdust oma maani roosa kleidi ja kontsakingadega ning siis suundusime välikäimlate olukorda inspekteerima. Kuna me praktiliselt söönud ei olnud, siis suundusime ühe kebabi-putka juurde, kust me varasemalt olime ülihead jalapenoga kanakebabi ostnud. Koht oli ilusasti lahti ning me lubasime endale veelkord ühed kebabid, njämm! Istuma läksime MacDonaldsi ette ühe laua taha, kus mingid onklid istusid. Kuna me üksteisest koos kebabidega pilti tegime, siis üks onklitest küsis, et kas me tahame äkki koos ka pilti teha, et ta võib vabalt ühe klõpsu teha. Nii tegimegi, saime väga kihvti pildi. Kui kõhud said head ja paremat täis, siis tegime kuulsa Surfers Paradise sildi ees pilti, et jääks mälestus seal veedetud aastavahetusest. Mina tegin Erlest väga ilusa pildi koos Surfersi nimega, kuid Erle tegi minust käed laiali inimeste vahel aerutava pildi ja sildist polnud märkigi! Erle peab ikka tõsiselt oma pildistamisoskuse käsile võtma, hehee. Kell oli pool üksteist.

Jälle läks meie tee tuletõrjujatest mööda. Seekord tegin Erlest koos tuletõrjeautoga pilti. Kui päästeametnike ülemus seda nägi, siis ronis ta ise ka pildile ja siis tuli veel üks mundrimees ja siis teine. Tulid nagu kärbsed meepoti kallale! Kui pildid tehtud, siis jäime ülemusega juttu ajama. Ta nimi oli Mark Bennetts ning ametinimetuseks Queensland fire service station officer. Päris kõva tegija ning muhe mees oli. Ta oli ka Volvo fänn nagu mina ja pidi ühega ringi uhama. Muusikaline maitse oli ka minu omaga sarnane, meeldisid kuue-seitsmekümnendad. Kui ma kõik selle informatsiooni teada sain, siis tundsin ennast noore vanainimesena, lihtsalt hallid juuksed olid puudu. Aga noh, võibolla kuulan mina tema vanusena hoopis Britney Spears’i ja Green Day’d, mine sa tea. Ajasime onkliga juttu kuni kell hakkas kaheteistkümnele lähenema. Siis seadsime sammud tagasi liiva peale. Rand oli nüüd juba inimesi paksult täis, kuid meil õnnestus üks viimaseid vabu nurgakesi endale haarata. Istusime maha ja jäime ootama mis juhtub. Tegime endast jälle mõned hullud pildid. Numbrite lugemine kümnest üheni käis kuidagi väga vaikselt ja kärmelt ja juba hakati ookeanil triivivalt laevalt rakette laskma. See oli võimsaim ja ilusaim ilutulestik, mida ma oma elu jooksul olen näinud! Laeva pealt lasti seda sellepärast, et Austraalias on rakettide laskmine maal keelatud, seda saab teha ainult loa alusel. Vot sellised karmid reeglid siinmail. Poole ajast ma üritasin raketisära videole jäädvustada, kuid samal ajal ise vaatasin suu lahti üle fotoka ääre, mis imeline vaatepilt vee kohalt avanes. Grandioosne! Mina, maatüdruk, olen harjunud ise pisikesi rakette laskma ja siis õues käreda külmaga täiest kõrist „Head uut aastat“ karjuma ... nüüd aga istusin ookeani ääres särgiväel ja lühikeste pükstega ning nautisin shõud. See oli midagi hoopis teistsugust ja meeldivat. Ilutulestiku ajal hakkasid meiega kaks meest rääkima – Gavin ja Daren. Nad olid peaaegu kohalikud, Gavin Brisbanest ja Daren Sydneyst. Soovisime üksteisele head uut aastat ja kallistasime. Seejärel avasime shampuse kõva pauguga. Avalik joomine on küll Austraalias keelatud, kuid ei usu, et kellelegi oleks rannas hakatud trahvi tegema. Kasutasime meiegi juhust. Kallistusi tulid jagama ka võhivõõrad ning nad said meilt kallistused ja õnnesoovid vastu. Meeleolu oli ülev. Jäime Gavini ja Dareniga pikemalt randa istuma, shampust jooma ja lolli mängima. Erle jäi Gaviga jutustama ja me möllasime Dareniga ja panime üksteisele liiva riiete sisse. Lapsepõlv tuli kohe meelde, hehee. Mingi aeg viskas ta mu fotoka peale liiva, siis ma krigistasin natuke hambaid, aga teha polnud enam midagi. Õnneks midagi letaalset ei juhtunud, võttis fotoka lihtsalt mingiks ajaks krigisema. Kui olime juba tükk aega rannas olnud, siis nad kutsusid meid enda juurde, kuna Gavi vend elas sealsamas lähedal majas. Olime nõus, kuna muid plaane meil polnud. Ei mäletagi enam mitmendale korrusele täpselt läksime, vist midagi seitsmeteistkümnenda kanti. Vaade, mis sealt avanes, oli suurepärane - otsevaade Vaiksele ookeanile! Praegu oli küll kottpime, kuid ma kujutasin kõike juba vaimusilmas ette – mul on väga hea kujutlusvõime. Korter oli kahetoaline ja pika rõduga. Rõdu oli just ookeani poole, nii et sai seal rahulikult istuda ja vaadet nautida. Super. Öösel sai seal loomulikult lainete mühinat ainult kuulata, aga hea seegi. Ma vist poole ajast istusingi rõdul ja nautisin vaikust. Kuigi jah, ega seal eriti vaikne polnud, sest iPodist pandi kohe hea muss kärama ja läks tantsuks. Mingi aja pärast küsiti, et mis me juua tahame. Erle võttis mu meelest midagi alkohoolilist, kuid mulle alkoholist juba aitas. Tellisin teed. Seepeale sobrati kõik kapid läbi ja pöörati peapeale. Ainus asi, mida polnud, oli tee. Seepeale keegi entusiastlik tegelane läks poodi ja ostis teed ning ma lõpuks sain oma tellitud sooja jooki nautida. Tee oli hea. Daren oli kõva tantsulõvi ja Erle kepsutas temaga vahepeal tantsida. Mina põhiliselt pildistasin ja filmisin, nii nagu kombeks. Hiljem jäi Erle rohkem Gaviga jutustama ja kuna mina pidevalt väljas istusin ja Daren rõdul suitsetamas käis, siis me koguaeg mulisesime. Ta oli tegelikult täitsa lahe inimene. Kolmas inimene maamuna peal, kes minus üdini sarkastilise pale välja toob. Esimene selline inimene oli sõber ja töökaaslane Aivar, kellega me vaikselt üksteise kallal lõõpisime. Selline muhe virin :) Teine oli isa endine töökaaslane Egon, keda mõned memuaaride lugejad teavad. No temaga ei saanudki peaaegu normaalselt rääkida, ainult pidev hammaste teritamine käis. Ma muutusin peaaegu teiseks inimeseks, kui tema lähedusse sattusin. Pole siiamaani aru saanud miks. Ja nüüd oli kolmas inimene – Daren. Koguaeg käis selline vaikne meeldiv nöökimine ja teisele jala taha panemine, suusõnaliselt muidugi. Mulle kohe meeldib, kui vastas on teine inimene, kes mulle väljakutse esitab ja mulle samaga vastab. Vahest on konkurents hea küünte teritamiseks ning võrdväärne vastane aitab sul oma oskusi lihvida. Selliseid inimesi palju pole, neid tuleb lausa luubiga otsida. Nii me seal andsime üksteisele verbaalseid rusikahoope ja üritasime sõrmi sahtli vahele panna, ise samal ajal shõud nautides. Ei, mõnus! Sõnaline võimuvõitlus – tundub, et mul tuleb see päris hästi välja! Kuna võrdväärseid partnereid on vähe, siis tuleb hetke nautida.

Vaikselt hakkas väljas valgeks minema. Mina istusin jälle rõdul ja vaatasin rahulikult loksuvat ookeani ning aina heledamaks muutuvat silmapiiri. Muud polegi inimesele vaja, kui ainult ookeani ja hahetavat taevast ning juba süda heljub rahupilve sees. Rahu hoovas hinge. Õhtu oli jällegi korda läinud, võibolla sellepärast nii hea tunne oligi. Varsti kutsusid Daren ja Gavi vend Luke mind alla randa, et päike pidi kohe tõusma ja et kas ma tahan äkki rannas pilti teha. Ise nad läksid ujuma, kuid kuna minul bikiine kaasas polnud, siis päikesetõusuga suplema ma minna ei saanud. See-eest võtsin oma fotoka kaasa. Kui nad jäid lifti ootama, siis ma ütlesin, et ma ei viitsi liftiga tulla, vaid lähen trepist ja vaatame, kes enne alla saab. Sain alla üsna kiiresti, sest gravitatsioon on kõvasti abiks, kuid trepp ei viinud mitte ette fuajeesse, vaid hoopis maja taha. Kuna ma teadsin kuhupoole ookean jääb, siis ei heitnud ma meelt, vaid seadsin sammud sinnapoole. Liiva peale jõudes nägin, et nad tulevad alles maja nurga tagant välja, nii et mina olin ikkagi kiirem. Rannas oli rahvast juba küll ja veel. Enamus olid otse peolt randa tulnud noored, et aasta esimest päikesetõusu nautida, kuid oli ka lapsi ning aasta esimesi surfareid. Mina jäädvustasin loomulikult imeliselt säravat päikesetõusu, mis rannaäärsed klaasist pilvelõhkujad helkima pani. Järjekordne superilus mälestus – aasta esimene päikesetõus Vaikse ookeani rannal. Kui Daren ja Luke olid oma isu täis pladistanud ja minul kõik pildid tehtud, siis läksime tuppa tagasi, seekord liftiga, hehe. Kuna kõik olime magamata ja üsna väsinud, siis viskasime Luke’i suurde voodisse neljakesi siruli. Lesisime ja lobisesime seal. Mul tuli järsku tahtmine Darenile seljamassaaži teha. Mudisin seal vaikselt ja siis ma ei tea mis mul pähe lõi, aga panin põlve ta seljale, siis jala ja siis mõlemad jalad ... ehk ronisin talle jalgupidi selga! Täitsa hull! Ma olin enne ammustel aegadel emal niimoodi selga masseerinud, kuid siis ma olin umbes seitsme-kaheksa aastane ja ei kaalunud 55 kilo! Daren oigas ja Erle ütles, et ma vaadaku ette, et ma midagi tal ära ei murra. Jumal tänatud, et midagi hullu ei juhtunud. Kõik kondid jäid tal terveks, kuid pärast käis natukene küürakalt ring, sest midagi olin ma tal ikkagi ära nikastanud. Noh, võibolla oli see kättemaks fotokasse liiva viskamise eest. Seda teab ainult minu alateadvus. Kui kell hakkas 9-10 saama, siis Daren ütles, et ta peab minema hakkama, kuna tal on asju ajada ja järgmine päev peab ta juba Sydneysse tagasi lendama. Niimoodi üks lahe inimene mu elust korraks läbi astus ja siis lipsti kadus.

See päev me midagi tarka rohkem ei teinud, vaid magasime päev otsa. Õhtul möllasid Rootsi tipsid kunstvuntsidega ja andsid need meile, kuna nad ise hakkasid Austraaliast ära minema. Mul on vuntsid siiani alles, pole neile veel rakendust leidnud, aga küll see aeg ka tuleb. 2. jaanuariks olime ilusasti välja puhanud ja Erlel tulid koristamistuurid peale, kuna olime kuuesesse tuppa ainult kahekesi jäänud ja oli ruumi tegutseda. Ta peab koguaeg midagi puhastama ja pesema ja omale pesa punuma. Imelik, mina sellest aru ei saa. Mul on täitsa savi, mis ümberringi toimub. Aga Erle müttas mööda tuba ringi ja pühkis tolmu kõikvõimalikest kohtadest. Pärast oli tuba ilus, puhas, tühi ja sinise-valge kirju – silm puhkas. Kuid ainult nii kauaks, kuni uued näod sisse kolisid ja kõik pahupidi pöörasid. Mis teha, elu juba on kord selline julm tegelane. Õhtul võttis Erle osa packeri kohalikust piljardivõistlusest. Ega tal seal suurt hästi ei läinud ja oma jala tegi ka veel katki. Keegi oli pudeli maha pillanud ja üks kild riivas ta jalga nii et veri voolas sorinal. Päris lahe vaatepilt oli! Erle pani veel oma kontsakingad ka jalga ja tegin ta koivast mõned pildid. Õhtul oli jälle packeri klubiüritus. Mul oli klubitamisest juba kakaauguni, kuid Erle suutis mu kuidagimoodi ikka ümber veenda. Vuntsisime ennast üles ja läksime maja ette bussi ootame. Meiega koos ootasid ühed rootslased. Üks poiss oli nii täis, et vaevalt seisis püsti, kuid paistis, et ta on Erlest huvitatud. Üritas ikka ühte- ja teistpidi juttu teha, kuid Erle ei võtnud eriti vedu. Poiss oli nii hirmsasti klubisse minemise tahtmist täis, kuid sõbrad võtsid talt kaenla alt kinni ja viisid tuppa magama, sinna ta õnneks jäigi. Klubi, kuhu läksime, oli „Bedroom“. Välja nägi ta täitsa hea. Sees olid mugavad voodid ja tumbad, kus kõik lõõgastuda said. Baaridaamid töötasid napi pesu väel. Vaatepilt oli ilus, kuid kuna oli reede õhtu, siis oli tantsupõrand pilgeni rahvast täis. Ühe voodi peal saime vedeleda natuke aega, kuid siis otsustasime tantsima minna. See oli väga vale otsus. Hea kui suutsime ennast tantsupõrandale üldse suruda. Liigutada ennast absoluutselt ei saanud, ainult küünarnukihoope sai naabritelt. Üks jubedamaid klubielamusi, mis mul üldse on olnud! Ei mäleta, kas pidasin seal kümmet minutitki vastu. Seejärel läksin endale joodavat tellima. Leti ääres tuli seista 15-20 minutit enne kui ots sinuni jõudis. Sain oma kauaoodatud joogi kätte ning jäin eemalt tantsijaid jälgima, sest „tantsima“ tagasi minna polnud mul vähimatki tahtmist. Vahepeal jutustasin kahe poisiga meie packerist. Neil polnud ka erilist tantsutuju ja jõid niisama. Mingi aja pärast ilmus välja Erle. Tantsis mingi kiilaspäise tegelasega. Mina kergitasin selle peale ainult kulmu. Mehe nimi oli Gary ja ta oli originaalis pärit Makedooniast, kuid praegu elas ja töötas Sydneys ning Surfersis olid nad mingi sugulase pulmade tõttu. Erle kepsutas temaga tantsida ja ma vaatasin rahulikult kõrvalt. Mõne aja pärast kutsus Gary meid enda juurde. Mul oli täitsa ükstakõik kuhu minna, peaasi, et sealt minema saaks! Kõmpisime mööda linna, teadmata, kuhu me üldse lähme. Järgnesime lihtsalt Garyle. Oma suureks üllatuseks jõudsime lõpuks maja ette, mida me hellitavalt Onniks kutsusime. See Surfersi kõige kõrgem hoone – 76 korrust. Meil läksid silmad imestusest suureks. Läksime läbi fuajee lifti juurde, ise elevil ning meie silmad läksid veel suuremaks, kui Gary 72. korruse nupule vajutas. Mulisesime omavahel eesti keeles ja kihistasime naerda. Kui tuppa astusime, siis oli opaaaaaa .... mida peldik!!! Korter oli küll tohutusuur ja tubasid oli kümmekond, igaühel oma peller ja puha. Klaasseinad ja kümne miljoni dollari vaade Vaiksele ookeanile. Kuid siin oli üks aga, üks väga suur aga – miks kogu korter nii lääbakil ja räämas oli!? Küsisime seda ka Gary käest. Ta ütles, et neid on kokku umbes viisteist, poistest meesterahvasteni ning nad olid siin korteris enna vaid mõned tunnid veetnud ja kõik pahupidi pööranud. Absoluutselt kõik oli laiali ja lääbakil – päris jube vaatepilt. Ma käisin südamerahustuseks aknast välja vaatamas ja pilti tegemas. Linn oli tuledesäras, maagiline vaatepilt. Jällegi üks parimaid vaateid linnale, mida ma ma oma elus näinud olen. Kuna oli täiesti kottpime, siis ookeani ei näinud, kuid Gari näitas meile väikest rõdu, mis seal oli. Seal sai ookeanikohinat ja linnamüra kuulata. Või no mis müra, olime ikkagi 72. korrusel. Gary pani mussi mängima ja küsis mis me juua tahame. Ei mäleta enam täpselt mida Erle tahtis, kuid see oli kindlalt alkohooliline, vist Bacardi. Ise ta oli juba üsna kapsas, kuid tahtis ikka juurde. Mis sa teha saad, suur inimene juba. Ma üritasin talle küll aru pähe panna, et ei tasu juua nii palju, et hommikul on hirmus paha olla siis, aga ta ei kuulanud mind. Vahepeal ma vahetasin tal isegi klaase ära ja panin veeklaasi asemele, kuid see ei õnnestunud mul eriti hästi ja Erle nägi, hehe. Kuna Gary pakkus ühe variandina tekiilat, siis ma valisin selle. „Tequila reserva 1800 Aňejo“ – suurepärane! Nii head tekiilat pole ma elu sees enne saanud! Isegi Gary kiitis, et pidi kallis ja hea olema. Jõime siis temaga kahekesi tekiilat. Mingi aja pärast küsis ta, et kas me narkotsi ei taha, et tema teeb ühe GHB laksu. Mina pööritasin ainult silmi sellise pakkumise peale ja Erle ütles ka, et see on jube kange, et seda ei tasu üldse võtta. Kuid tundus, et Gary oli juba vana kala. Käis vahepeal ära ja me tundsime Erlega ennast vabalt. Erle läks klaaslaua peale tantsima. Ma kutsusin teda sealt ikka alla, et mine tea, läheb äkki katki, kuid Gary tuli siis just tagasi ja ütles, et me tehku mis iganes tahame, et nad on selle koha eest üüratu papi nagunii juba välja käinud, et nad võivad seal lõhkuda nii palju kui hing ihaldab. Selle jutu peale tantsis Erle rahulikult edasi. Mingi aja pärast vajus Gary ära, ju siis hakkas doos mõjuma. Ta läks magama. Mina tegin omal jala kuskil katki, nii et veri jooksis. Tupsutasin teda nii kaua, kuni veri seisma jäi ning siis mõtlesin, et peaks ka kuhugi magama keerama. Kuna mul polnud õrna aimugi kes kus toas on, siis tegin lihtsalt ühe suvalise ukse lahti ja nägin sees ilmatuma suurt voodit ja valgeid linu ning pehmet tekki. Kasutasin hoobilt juhust ning keerasin ennast sooja teki vahele kerra. Magasin nagu miilenki. Kui hommikul uks käis ja keegi sisse vaatas, siis ma tegin näo, et ma magan. Keegi ei tülitanud mind. Erle ütles, et tal oli ka ukse vahelt sisse vaadatud ja siis hirmuga ette ja taha vabandatud, et nad teda segasid. Meie olime ju tegelikult nende korteris, kuid nemad vabandasid. Päris huvitav. Kui ma lõpuks hommikul silmad lahti tegin, siis oma imestuseks avastasin, et minu kõrval voodis magab mingi noormees! Päris kena ka veel. Kuid tema mind ei tülitanud ja mina teda ka mitte, ruumi oli suures voodis küll. Tegelesin vaikselt ärkamisega, kui järsku Erle mingi teise poisiga uksest sisse sadas. Hakkasid kõva häälega mulisema ja äratasid mu lõplikult ülesse. See poiss oli kitkutud kulmude, raseeritud rinna ja kaenlaalustega. Huvitav. See kes minu kõrval magas, sellel oli ka rind raseeritud, hahaa! Erle küsis ka midagi selle kohta, aga ma ei mäleta enam, oli äkki nende usuvärk. Mõne aja pärast sain maast lahti ja läksin suurde tuppa. Püha püss! Diivan oli risti ja põiki magavaid noormehi täis! Meie ju okupeerisime kaks voodit ära, nii et nendest osad pidid diivanil magama. Päris lahe vaatepilt. Kõik nad olid tumedaverelised igasugustelt ugri-mugri maadelt. Gary oli neist kõige vanem tegelane. Ju teised olid lihtsalt pulmaliste sugulased ja sõbrad. Ajasime nendega mõne sõna juttu ja siis tegime minekut.

Hostelisse tagasi jõudes avanes meile üsna jube vaatepilt – kogu tuba oli ligadi-logadi. Meie uued toanaabrid – noored Rootsi poisid – olid ikka väga räpakad. Kõik asjad loobiti põrandale ja ise magasid ilma linadeta trussade väel jalad laiali. Püha jumal kuhu me sattunud olime! Väga kauaks me sinna ei jäänudki, sest kuna see oli viimane päev, mille eest meil makstud oli, siis pidime kella kümneks välja kolima. Panime oma kodinad kokku ja viisime autosse. Andsime ka oma võtmed ära. Siis läksime istusime packeri baari nahkdiivanile teleka ette ja hakkasime mõtlema, et mida nüüd siis teha. Absoluutselt mingeid ideid polnud, kuid elukohta ka enam polnud, sest meie tuppa pidid juba uued üürnikud tulema. Vaatasime vist tund aega muusikavideosid, kuni lõpuks otsustasime sööma minna. Jalutasime mööda peatänavat ülespoole ja valisime restorani. Seekord langes liisk Jaapani restorani kasuks. Me ei osanud siis veel ette kujutadagi kui vale otsuse me sel hetkel tegime! Astusime sisse, kõik oli ilus. Jalanõud tuli jalast ära võtta, kui laua äärde istusime. Lauad olid sellised madalad nagu Jaapanis kombeks, kuid laua all oli õnneks süvik, kuhu oma jalad riputada sai, siis ei pidanud kägaras istuma. Erle valis omale sea ja mina kana. See oli esimene kord elus, kus ma pidin ainult pulkadega sööma. Muid harulisi abivahendeid polnud. Mul oli raskusi toidu kättesaamise ja suhu toppimisegagi, kuid see polnud asja juures veel kõige hullem. Kana oli ära paneeritud ja kuidagi jube õline. Seda sai pista mingi vedeliku sisse, mis oli ka poolenisti õli ja mingi muu pläga. Paar asja toodi veel, mida nosida sai, kuid miski polnud suurem asi. Riis oli enam-vähem. Mõne aja pärast hakkas mul täiega iiveldama, kuna kõik toit oli rasvas ja õlis tehtud. Ma ei saa aru, Jaapani toidud peaksid ju jube tervislikud olema! Erlel olid samasugused näguripäevad käsil. Kuigi tema põrsas oli nõksa parem, polnud seegi kiita. Nina ette pandi veel üüratu kandiline kauss, kuhu oli kihtidena erinevaid asju pandud. Oleks saanud aru, kui toit oleks segatud, aga ei, kõik oli kihtidena. Väga imelik. Erle üritas kõigest väest kogu kupatusest jagu saada. See ei õnnestunud meil kummalgi. Poole taldreku pealt hakkas mul kana tagasi üles tulema. Erle turtsatas naerma. Kui ma ütlesin, et kui ma seda rasvast kana nuusutan, siis läheb mul kohe süda pahaks. Erle lagistas juba naerda. Ma võtsin võimalikult mugavaid poose sisse, et mitte toidu lõhna nuusutada ja öökima hakata. Erle vaatas mind ja muudkui lõkerdas naerda. Mida rohkem ma verbaalselt oma olukorda illustreerisin ja igasuguseid nägusid sinna juurde tegin, seda naljakam Erlel koguaeg oli. Lõpuks tulid tal juba pisarad silma naermisest. See ajas juba mindki naerma, mis sellest, et mul süda paha oli. Siis nagu vanad ohmakad naersime mõlemad, et kui jube see toit ikka on. Jumal tänatud, et keegi eesti keelest aru ei saanud. Üritasime nii vaguralt olla kui saime, sest inimesed ümberringi hakkasid juba meid piidlema. Ei saanud midagi parata, jälle purskasime naerma. Võtsin ennast kokku ja pistsin pisikese kanatüki hammaste vahele. See käis tükk aega suus ringi ja alla neelates tahtis kohe jälle üles tulla. Selle peale lagistas Erle jälle naerda. Üritas mind söömisega natuke aidata ka, kuid see eriti ei õnnestunud. Püüdsime mis me püüdsime, kuid osa toitu jäi ikka järele. Lõpuks andsime alla ja panime pastlad jalga, maksime arved ära ja läksime minema. Mul võttis mitu tundi aega enne kui iiveldus üle läks. See oli nii minu kui Erle jaoks kõige hullem Jaapani toidu kogemus, kuid sellegipoolest me tänase päevani viskame selle üle nalja ja meenutame seda muigega. Iga kord kui kõht tühi, siis küsime, et kuhu sööma lähme, kas Jaapani restosse!? Hahaa, olid ajad!

Peale söömist jalutasime natuke aega linna vahel ringi. Nägime hobust kaarikuga! See oli kummaline vaatepilt ookeaniäärses kesklinnas. Vihma hakkas kergelt sadama ja tuul tõusis ning meil tõmbas meel mustaks. Kuhugi minna polnud. Seepeale helistas Erle Gavile ja küsis, et kas me tohiks nende juures ühe öö veeta. Nad olid nõus – ei saa meid, elu heidikuid, ju tänavale jätta! Seal olles kasutasime aega asjalikult ja otsisime netist tööpakkumisi, kuid midagi väga head ega ahvatlevat ei leidnud. Hommikul läksime välja hiina toitu sööma. See oli tunduvalt parem, kui eelmise päeva gurmeetoit Jaapani restoranis. Kuna oli pühapäev, siis ma panin ette, et võiks mingisuguse väljasõidu teha. Gav ja Luke olid ka nõus. Sõitsime Brisbane poole ühte rahvusparki. See oli meile mõlemale esimene metsakogemus. Mina olin küll enne vihmametsalaadsetest kohtadest läbi sõitnud, kuid peatunud polnud. Hästi lahe koht oli. Linnud siristasid suurte puude otsas ja poole jalutuskäigu peal jõudsime koseni. Luke ütles, et kunagi varem oli seal ka ujuda saanud ja kose juures mitme meetrisest kivisest august alla hüpata, kuid nüüd oli ujumine keelatud. Jalutasime ringi ning nautisime rohelust – liaanid rippusid jalgteed ümbritsevate hiigelpuude otsas, vesi vulises, linnud laulsid, päike säras. Imeline! Pargist välja jõudes nägime metsikut kalkunit, kes meid nähes jooksu pistis. Seejärel sõitsime roheliste mägede vahelt tagasi. Kuna kell hakkas jälle õhtu poole tiksuma, siis küsisime, et äkki võiksime veel ühe öö seal olla, et meil kodututel pole kuhugi minna. Lubati. Järgmine päev peale lõunat otsustasime külalislahkuse ärakasutamise lõpetada ning asusime teele lõunapoole, et tööd otsida, kuna rahaline seis oli juba üsna räbal. Sellega lõppesid meie seiklused Surfers Paradise’s. See oli tõesti omamoodi paradiis :)