Mehed ja koopad

Ootasin 2 päeva, et Yuni sõber tooks Chetumalist mulle kaks kasutatud kummi. Tuli kaks päeva hiljem ilma kummideta. Täielik pettumus. Rääkisin sõber Taaviga ja sain teada, et mul tuleks mõlemad rihmad veel ära vahetada, sest need viuksuvad ja vasakule esirattale on uut laagrit vaja, sest see loksub. Ja mootoriõli on ka vaja, sest see on jälle miinimumi peal.

Otsustasin hommikul linna bussi peale hääletada ja siis bussiga Chetumali sõita. Yuni ütles, et ta sõber läheb Chetumali järgmisele päeval kell 5 tagasi ja et ta võib ise uued kummid osta ja need siis bussiga meile saata. Aga ta ostaks uued kummid, mis maksavad 800 peesot nägu, sest kasutatud kumme ta ei leidnud. Kasutatud oleks muidu kuskil 200 peesot. Otsustasin ikka bussiga ise linna minna, kuid ühtegi autot ei tulnud hommikul. Lõpuks kuskil kaks tundi hiljem tuli esimene auto, kuid ma ei julgenud siis karjuma hakata, et see seisma jääks ja nii mu ainuke linnapääse mööda sõitiski. Robin ja Yuni ainult kihistasid naerda selle peale. Peale seda tuli veel üks võrr, kuid seda ma ka ei peatanud. Rohkem ei tulnud kedagi. Neljapäeva kohta väga imelik. Siis kui järgmine auto tuli, siis oli juba liiga hilja minna, kuna pealinna sõit võtab 2-3 tundi ja kummi ning teiste asjade otsimine võtab mul veel aega ja siis jõuaks ma alles pimedas tagasi. Pimedas ei võta mind enam keegi peale, et koju tagasi saaksin.

Lõkkel küpsevad rosina-banaani-kaneeli kaerahelbeküpsised

Armastus käib kõhu kaudu

Nii et päev läks netis istudes ja kaerahelbeküpsiseid lõkkel küpsetades ning süües mööda. Pool viis Yuni ütles, et ma võin ju ta sõbraga ise linna sõita. Jäin nõusse. Panin ennast valmis ja käisin dušši alt läbi. Kaks tundi hiljem ta lõpuks sõitis mööda ja Yuni vilistas ta seisma. Siis nad rääkisid mõnda aega ja varsti sõitis auto edasi. Vajusin kössi, sest sinna läks mu viimane võimalus linna saada. Yuni ütles, et ta sõbra poeg oli ka autos ja kala oli jube palju olnud, seega ma poleks mahtunud. Masekas oli ja hakkasin hoopis YouTubest mootori rihma vahetamise videosid vaatama. Tegelikult on see väga lihtne. Mul on autol rihm koguaeg vilistanud ja nüüd ma sain teada, et rihmale võib lihtsalt mingit õli peale pritsida, mis vigina ära võtab. Teine variant oli talki peale visata natuke. Need on küll lühiajalised parandused, kuid siis ei aja kiuksumine sind ega teisi vähemalt hulluks, hehe. Ma homme proovin seda, kuid ostan ikkagi rihmad, sest ainult rihmade vahetusega saan päriselt viginast lahti. Teine asi, mida vaatasin, oli see, kuidas tuhmunud esitulesid jälle säravaks saada. Märja liivapaberiga tuleb neid hõõruda ja siis peale spreida mingit sära andvat asja ja esituled on nagu uued ja jäävad selliseks põhimõtteliselt igavesti. Mu auto esituled on nii hullud, et kui päike looja läheb, siis taskulambiga näeb ka paremini kui nende tulede valgel. Ma Meridas otsisin uusi tulesid, kuid nende eest taheti kuskil 500-700 peesot nägu! Kohutav! Seega ma ostan homme hoopis liivapaberit ja loodetavasti leian selle sprei ja siis teen oma tuled korda. Aaa, rasva ja mustuse eemaldamiseks oli alkoholi ka vaja. Peaks pisikese pudeli viina vaatama, aga see on siin kallis. Ei tea kas tekiilaga võib ka esitulesid puhastada? See on siin palju odavam kraam kui viin. Vaatan, kui viina ei leia, siis kärab tekiila ka. Jessas, internet on ikka sellist tarkust täis et võtab ahhetama! :D

Ja siis samal ajal kui mul masekas oli, siis ma kugistasin veel täis kõhu peale 4 kaerahelbe küpsist ja tassi vett. Kõht hakkas peaaegu valutama. Nii täis oli ja väga paha tunne oli. Tahtsin lõhki minna. Ja siis Yuni jaurab siin, sest Robin läks ära. Teadagi, eks. Mehed! :D Mul läks tuju nulli ja istusin kõrvaklappidega läpaka taga ja vaatasin auto parandamise videosid. Läpaka kõlar hakkas ju ka paar päeva tagasi ragisema ja nüüd ei saa midagi kõvasti kuulata, sest tänu raginale ei saa mitte midagi aru. Helleluuja!

Seega istusin ja porisesin omaette. Palju negatiivseid mõtteid jooksis järgemööda peast läbi. Mehed! Nõmedad jälle! Midagi tänu nendele tehtud ei saa. Pean ikka ise bussiga linna poodi minema, et omale autokumm tuua. Siis oli Facebookis ühel tüdrukul postitus, et ta ootas täna mingit parandajat, kes kohale ei ilmunudki. Ta oli ka jumala vihane, kuid leidis asja juures ikkagi midagi positiivset. Siis küsis, et kas kellelgi veel midagi sarnast on täna juhtunud. Ma kirjutasin oma asjadest ja ütlesin, et positiivne kõige selle juures on, et ma olen õnnelik, et mul on tugev selgroog. Neli naist kohe laikisid seda, hahaa. Sealt tuli mulle positiivne kiir silma. Porisesin vaikselt edasi ja vaatasin videosid. Üks uus idee tuli teise järel ja tahtsin kõiki oma auto peal järele proovida! Nii lahe! Head energiat tuli sealt.

Ja siis hakkas kõrvus laulma Peter Gabrieli lugu “Book of love (amastuse raamat)”. Me olime just mõni päev tagasi vaadanud kõik koos Richard Gere ja Jennifer Lopezi filmi “Shall we dance (Kas tantsime?)”, kus see oli armas lõpulugu. Aastaid tagasi ma tänu sellele filmile selle loo endale ka tõmbasin ja see on nii hea, et on koguaeg mu mp3-mängijas olnud. Nüüd Peter leelotas mul kõrvus ja ma jäin oma tunnetele mõtlema. Mul oli väga hea meel, et Yuni lasi mul omaette olla, sest ta nägi, et ma olen jälle vihane. Ta juba teab, et parem on, kui ta oma nina siis minu asjadesse ei topi, sest see pole esimene kord, kui mul selline tuju on. Ta on hea õpilane. Seega ta hoidis eemale ja lasi mul oma koopas olla oma tunnetega. Raamatu “Mehed on Marsilt ja naised Veenuselt” lugejad saavad sellest koopa teemast hästi aru, hehe. Mul oli aega ennast masendada ja kõik need halvad emotsioonid läbi elada ning seejärel lendu lasta. Nüüd ma mõtlesin, et Yuni ju ainult püüdis mind aidata ja ega see tema süü pole, et ta sõber mind aidata ei tahtnud. Yuni oleks ikka tahtnud mind aidata, kuid seekord läks nii. Ja pauh! mu masekas oli kadunud ja suunurgad hakkasid vaikselt kerkima. Halb tunne oli lihtsalt hoobilt kadunud ja kergus tuli sisse. See on see, kui ma saan oma tunnetega omaette olla ja keegi ei sõida mulle oma tahtmistega sisse. Nii ma elan kõik läbi ja saan asjast aru ning siis lähen oma eluga edasi. Halb tuju jääb seljataha. Mingi aja pärast ilmus Yuni järsku mu selja taha, võttis mult ümbert kinni ja tegi põse peale musi. Ju ta siis nägi, et mu nägu enam nii mossis ei olnud ja astus omapoolse julge sammu, et mind meeldivalt oma koopast välja juhatada, hehe. Vaatasin talle otsa, naeratasin ning tegin temale põse peale musi.

Nii lihtne see õpimine ongi. Aeg on kõik mida ma vajan. Aega ja armastust :)

Miks mehed nii lollid on?

  

See küsimus on mind juba nii palju aastaid kummitanud ja ma ei saa sellest aru. Miks on mehed nagu neandertaallased? See pole see, et ma olen mingi ilge egoist ja ülbik ja mõtlen endast jube hästi. Ei ole. Ma olen näinud ka häid mehi, kuid neid tuleb tõsiselt tikutulega taga otsida. 99% meestest oleks nagu alaarenenud. Mitte et nad halvad oleks, vaid nad on nagu mingid kummalised olevused, kes ei sobi siia maailma. Mehed on maailma valitsenud tuhandeid ja tuhandeid aastaid ja vaata kuhu me välja jõudnud oleme. Me oskame ennast suurepäraselt hävitada ja oleme valmis nii ennast kui kogu maailma musta auku õhkima. Milleks? Kas me ei oska tõesti paremini elada? Kas see on parim, mida me suudame ja tahame?

Mulle tundub, et meeste areng jäi seisma kusagil 10 000 aastat enne Kristust ja elu Maal on jätkunud ainult meeste suurte egode najal. Naised on olnud täielikult allasurutud ja piinatud olendid. Samas ma näen, et elu vaikselt muutub ja osad mehed on mõtlemisvõimet juurde saanud. See aga ei tähenda seda, et midagi seepärast veel muutub, sest enamus mehi on ikkagi veel täielikult hirmul muutuste ees.

Ma saan aru, et naised on intuitiivsed olevused ja mehed ratsionaalsed. Aga miks me oleme nii äärmustesse kaldunud? Miks me juba varem aru ei saanud, et maailm ei tööta äärmustega hästi?

Ma tundsin täna õhtul ennast kuidagi väga viltu. Mulle muutub see vabatahtliku teema koguaeg aina arusaadavamaks ja mul on tunne, et ma tulin kusagilt, kus mehed on teistsugused, mitte nagu siin Maal. Pole mingit muud põhjust miks ma meestest lihtsalt aru ei saa. Mul pole nende vastu isegi mingisugust huvi. Neil ei ole minu silmis mingit muud otstarvet kui seemne kandmine. Varem oli mul meeste vasu mingi trots. Tahtsin ISE hakkama saada ja ei tahtnud meeste abi ega midagi sellist. Nüüd on kõik see ära kukkunud ja ma olen suureks kasvanud. Trotsi enam ei ole. Nüüd on lihtsalt arusaamatus, et milleks mehi üldse vaja on. Nagu täiesti suuremas plaanis. Me ei ela enam keskajas, et meil oleks mingit kaitsjat vaja. Mehed ise ongi kõige suurem oht, keda meil karta tuleb. Naised saavad ise kõigega väga ilusasti hakkama. Ainuke asi, mis ainult meeste pärusmaa on, on spermatosoidid. Kui me neid ka katseklaasis kasvataks, siis saaksid naised põhimõtteliselt ise edasi elada.

Mis on siis meeste eesmärk tulevikus? Ma loodan, et mehed leiavad ennast taas, sest praegu on olukord küll päris nutune. Me võiksime ju koos nii head olla ja üksteist toetades saada suurepäraseid elamusi siin maamuna peal. Palju häid muutusi on vaja ja me saame sellega hakkama :)

Segajad peal

Minu elu esimene sai - banaani-rosina-kaneeli

Ma olen kolme nädala jooksul kaks juttu kirjutanud. Õudukas! Tunne on kohe kuidagi väga tühi. Ma olen ennast kaotanud. Tegelikult on asi selles, et mul on need kolm nädalat segaja peal olnud. Segaja on kahejalgne ja nimeks on tal Yuni. Ta on 23-aastane poiss Guatemaalast, kuid Mehhikos on ta elanud juba kaks aastat. Aasta plaanib veel siin olla ja siis läheb koju tagasi.

Ma ei arvanud temast alguses midagi. Hoidsin eemale nagu kõigist uutest inimestest. Asja tegi keeruliseks ka fakt, et ta ei räägi sõnagi ingliskeelt. Mis ma sellisega ikka teen. Seega tegin oma asju ja teretasin teda aeg-ajalt. Nemad rääkisid Robiniga oma asju ja mina sain ilusasti omaette olla nagu mulle meeldib. Kuid aeg läks edasi ja me hakkasime vaikselt rääkima. Mina muutusin ka julgemaks ja hakkasin oma väga vigases hispaania keeles temaga aina rohkem rääkima. Sellest koorus hoopiski midagi huvitavat välja. Nimelt hakkas ta mind aeg-ajalt parandama ja tegi mulle aeglaselt ja näidetega selgeks, kuidas ma asju saan õigesti öelda hispaania keeles. Nii armastuväärne temast. Ta on hea kannatlik õpetaja. Keegi pole veel oma südameasjaks võtnud minule hispaania keele õpetamist. Enamus kraaksub paar sõna ja siis enam ei viitsi. Yuni tavaliselt saab minust aru või siis annab teada, et midagi jäi häguseks. Siis seletan kehakeeles asja üle. Ma olen tänu temale nii palju selgeks õppinud. Ja see valesti ütlemise hirm on mul ka üle läinud. Pigem ütlen valesti, et ta saaks mind parandada, kui et ei ütle midagi. Täna oli ta õemees ka siin ja ma sain temagagi mõne lause vahetatud, hehe. Oskan kohalikega juba nats rääkida. Nii tore!!

Aga Yuni tee võttis natuke teise kursi. Mõne aja pärast hakkas ta mulle komplimente tegema. Ikka aitas ja vaatas silma ja naeratas. Selline nunnu häbelik ka veel. Mina vana mehelik tegelane saan ikka ise koguaeg hakkama, kuid ta siin ja seal muudkui aitas ja lõpuks ma rahunesin ja lasin tal aidata. Siis ta tunneb, et temal ka mingi väärtus on minu silmis. Olgu.

Läks veel natuke aega edasi ja mul tuli ilge küpsetamistuhin peale. Tegin ikka 1-2 korda nädalas saia. Lemmik on õuna-banaani-rosina-kaneeli sai. Neljandal-viiendal korral tuli juba nii hea välja, et isegi Robin kiitis. Muidu ta kriitikat tagasi ei hoia. Nii et kui tema suust midagi positiivset kuuleb, siis ma olen juba millegi väga heaga hakkama saanud, hehe. 

Kakao-šokolaadi-karamelli-rosina küpsised

Ükskord hakkasin just saia tegema, kui jehoovatunnistajad jälle külla tulid. Neilt sain Itaalia saia, focaccia, idee. Nii kui nad ära läksid, siis ma seda tegingi. Kuid kuna meil pole kunagi vajalikke komponente, siis ma teen ajati retseptist Jaanika versiooni. Seega focacciast sai pooleldi pizza, mis oli üllatavalt hea! Ma olen täitsa üllatunud, kui hästi mul küpsetamine õnnestub. Kõik sai alguse juba siis, kui me alles Yukatani metsas elasime ja mu saksa sõbranna Ina ikka saia küpsetas. Kui ta ära läks, siis pani mulle retsepti paberile. Siin olen ma praeguseks kuskil 6 saia ja kaks satsi küpsiseid küpsetanud. Kõige lahedam on asja juures see, et meil pole üldse mitte mingisugust ahju. Tegelikult on gaasiahi olemas, kuid gaasi pole ja see näeb üsna roostes välja, seega kipun arvama, et see ei töötagi. Seega mina küpsetan oma saiad ja küpsised süte peal. See on nats raskem, sest ma ei tea palju seal temperatuur on, kuid siis pean lihtsalt tihedamini kontrollima ja pole häda midagi. Mida rohkem küpsetan, seda rohkem tuleb kogemust ja saiad maitsevad koguaeg paremini. Jee! Korra tegin oliivide ja musta pipraga saia. Mulle see ka meeldis.

Õuna-mandli-banaani-kaneeli-kakao sai

Mina muudkui küpsetasin ja Robin nii muuseas naljatades ütles, et Yuni peaks mulle silma peale panema, sest ma oskan süüa teha. Sealt hakkas see lumepall veerema, kuni Yuni juba lõpuks ise ütles, et ta peab mu ikka ära võtma, sest talle meeldivad mu küpsetised. Ma mõtlesin, et küll on ikka kiviaja inimesed, et valivad naist selle järgi, kas ta süüa oskab teha. Praegu on 21. sajand ja mu meelest asjad enam nii ei käi, hehe. Aga no mis teha. Mehhikos on elul teine tempo. Kord me istusime kõik koos lõunalauas ja Yuni oli täpselt minu vastas. Ma polnud talle senini õieti otsagi veel vaadanud, kuid nüüd avanes mul hea võimalus. Nad rääkisid midagi Robiniga ja naersid ja Yunil ilus valge hambarivi säras huulte vahelt ning põse sees oli väike armas naerulohuke. Aaah, mul süda sulas. Siis ma alles esimest korda vaatasin, et ta näeb täitsa nunnu välja. Peenike Mehhiko stiilis vunts tegi ta kümme aastat vanemaks, kuid hiljem sain talt teada, et ta on minust 11 aastat noorem. Poisike, hehe. Aga see on selline imelik asi, mida ma olen juba palju aastaid tähele pannud, et ma saan noorte poistega kuidagi väga hästi läbi. Ju nad saavad minult midagi, mida neile just vaja on. Mu noored Argentiina sõbrad ütlesid ka, et ma olen neile nagu mingi ema figuur. Selline vanen ja targem, kellega saab maailma asjadest rääkida, kuid samas ikkagi nii nooruslik, et saan neist ja praegusest maailmast väga hästi aru. Ma arvan, et nad saavad minuga lihtsalt sellistest asjadest rääkida, millest nad oma emadega ei saa. Mul on väga hea meel, et ma saan nende arengule omalt poolt kaasa aidata. Siit paistab jälle hästi välja see, et ma olen see teise laine aitaja ning need noored, kellega ma suurepäraselt läbi saan, on kolmanda laine vabatahtlikud ja nemad saavad minult abi ja suunamist. Kõik läheb täpselt nii nagu peab :)
Nii see elu meil vaikselt veeres, kuni Yuni hakkas mulle rannaliiva sisse juba südameid joonistama ja ilusaid sõnu ütlema. Mõned korrad on ta mulle pikad jutud hispaania keeles ära rääkinud ja ma ainult kuulan. Üldiselt saan aru ka. Teemaks on ikka armastus ja see, et koos minuga läheks ta kasvõi maailma lõppu. Nii armas ju. Latiino värk. Selline mõnus magus emotsionaalsus. Ja ta on minusse ikka täitsa ära armunud, sest saadab pidevalt õhusuudlusi ja tahab muudkui puudutada ja kallistada. Ma külma eestlasena sulan alles jääst. Olen veel kaks nädalat siin. Vaatame, kas kuum Yuni suudab mu jäise südame üles sulatada selle ajaga. Ta juba ütles, et kui ma ära lähen, siis tema on väga kurb ja et Eestis olles ma ka kindlasti mõtlen loco Yuni peale. Hehee, täitsa võimalik. Ma tihti räägin Eestist ja ta on juba mitu korda öelnud, et tahaks ka Eestisse tulla. Mõte on ju tore, kuid ma arvan, et talle ei sobi Eesti kliima. Ta jäätuks ja kärbuks seal lihtsalt ilma päikeseta ära.

Ja ilma keeleoskuseta on raske kuhugi minna ja midagi teha ka. Pealegi on ta koolis ainult ühe aasta käinud. Ma vaatan, et tavalised maainimesed siin koolis ei käigi, vaid kõik õpivad kodus ema käe all. Ta õel on ka mitu last ja kui ma seal viimati olin, siis need õppisid just ka kirjutamist ja arvutamist. Neil pole ju mingeid raamatuid ega midagi, seega ainuke kirjandus on jehoovatunnistajate raamatukesed, mille järgi õpitakse lugema ja kirjutama. Parem kui mitte midagi. Mul tuli juba idee, et kui ma USAsse jõuan, siis lähen otsin second hand raamatupoe ja ostan terve hunniku laste- ja juturaamatuid ja saadan need Robinile. Robin saab need siis kohalikele laiali jagada. Tongal oli täpselt sama probleen. Mitte mingisuguseid raamatuid ei tonga ega ingliskeeles. Ainult piiblid ja muu jumalakirjandus. Seepärast sellised vähem arenenud maad nii usklikud ongi. See pole sellepärast, et nad nii jumalakartlikud on, vaid sellepärast, et neil polegi muud võimalust. Lapsest saadik on elu Piibliga koos käinud. Nii et kui keegi tahab lapsi ja noori sellistel maadel aidata, siis pigem saatke neile raamatuid, kust nad õppida saavad. Näljas pole neist keegi ja raha Coca-Cola ostmiseks pole ka vaja. Pigem aitame neid inspireerida. Hea näide on Yuni õe 8-aastane tütar Yanira ehk Yani. Ta on nii noor, kuid nii nutikas. Nägi, et ma ei saa ühe käega hästi kurki koorida, seega ütles, et koorib ise ja tegigi seda. Kallistas ka mind pidevalt ja tegi põsele musi ja kutsus mamiks :P Lasen tal ikka läpakas mänge mängida. Korra mängis Super Mario stiilis mängu ja siis järgmine kord – kuskil nädal hiljem – tegi vabalt kõik samad asjad ära. Nii et mis sellest, et endal pole arvutit ega midagi. Mida vähem võimalusi, seda nutikam peab ise olema :) Lapsed teavad juba kõigest kõike. Neid pole vaja enam õpetada. Neid on vaja ainult inspireerida ja aidata oma unistusi täide viia.

Pizza moodi asi ja magus rosina-banaani-õuna-kaneeli sai

Yuni luges mingit kriminulli ükskord. Paitab, et tegelikult kõigile täitsa meeldiks lugeda ja õppida. Lihtsalt võimalust pole. Ta kirjutab ka paljude kirjavigadega. Kuid mida sa ikka tahad, kui sa kirjutad kuulmise järgi. Me ju räägime üksteisega GoogleTranslate abil, hahaa. See on lõbus. Kui aru ei saa, siis kirjutame teistmoodi ja kui ikka aru ei saa, siis tuleb kuidagi muudmoodi asi selgeks teha. Ja kõige toredam asja juures on see, et me saame täiesti hästi hakkama. Kunagi ei jää midagi selgusetuks. Ma mäletan, kui ma veel Uus-Meremaal olin ja mul oli Tonga peika Akuila. Siis mul käis natuke närvidele, et ega temaga tegelikult suurt midagi rääkida polnudki, sest ingliskeel oli tal väga kandiline ja kui pole elust ega ilmast palju teadmisi, siis pole ka millegi vastu huvi ja pole ka erilisi unistusi. Eluga hakkama saamine on igapäevane teema. Siinsed inimesed on täpselt samaugused. Kedagi ei huvita poliitika ega teadus, ei kosmos ega tuumafüüsika. See on omamoodi värskendav. Akuilast saadik olen ma väga palju muutunud. Enne olid mul sihid silme ees ja teadmine, mida ma oma elus saada ja saavutada tahan. Nüüd ma pigem hea meelega täiendan oma olemasolevaid oskusi - lihvin oma teadmisi ning õlitan oma suhtlemisoskust. Võtan ka palju aega enda jaoks, et saaksin enda sisse vaadata. Aga siin inimesed mõtlevad, et homme peaks kalale minema, et siis õhtul saaks praekala või kalasuppi teha. Või et tuuakse kusagilt kookoseid ja viiakse need siis pealinna müügiks, et natuke raha teha. Või siis aidatakse üksteist, kui kellelgi abi vaja on. Naised on pigem lastega kodused ja mehed hoolitsevad söögi eest. Nagu ikka ennemuiste, et naised olid korilased ja mehed kütid, hehee. Aga see on mõnus. Ei mingeid mõtetuid probleeme. Ei tehta enda elu raskeks.

Nii et jah, vaatame, mis sellest Yuni asjast saab. Kas ta võtab mind ära või ei, hehee. Seda ta korra juba mainis, et ta hea meelega tahaks, et mina tema juures Guatemaalas elaks. Guatemaala pidi superilus olema. A täitsa usun seda. Elame-näeme :) Aga seda pean ma küll ütlema, et ta on paljudes asjades palju parem ja asjalikum ja arusaajam ja südamega rohkem asja juures kui enamus mehi/noormehi, keda ma kohanud olen. Ta on selline soe aitaja. Hoopis teisest kultuuriruumist kui see, millega mina harjunud olen. Mulle see meeldib :)

Jaanika & Yuni

Naiste vägi

Ma istusin täna natuke rannas ja kohe nutsin. Viimasel ajal on kuidagi õnnetu tunne. Eile kuulasin “Hallo, kosmose” Thule Lee intervjuud naiste väe kohta (https://arhiiv.err.ee/vaata/hallo-kosmos-thule-lee-naiste-vagi-poorane-ja-noiduslik/same-series) ja ma sain aru, et ma olen oma väe kuhugi ära kaotanud. Võibolla pole mul seda selles elus üldse olnud, sest ma pole ennast kunagi väga vägevalt tundnud. Noorena ja kooli ajal olin ma selline nohkar ja hea nelja-viieline õpilane ja mul oli terve kooliaja jooksul ainult ühel ajaloo veerandil “3” ning see oli minu jaoks täitsa häbiväärne asi. Mulle pole ajalugu kunagi meeldinud. Mis oli ära, see oli ära. Mida ta'st ikka surkida ja igasuguseid kuupäevi meelde jätta. Peamine on õppetund kätte saada ja siis tuleb oma eluga jälle edasi minna. 

Hetk endale

Üks negatiivne mälestus lapsepõlvest on see, kui ma matemaatikas ei saanud millestki üldse aru ja olin siis mingi kontrolltöö või koduse töö eest “1” saanud. See võis olla kuskil 4-5-6 klass. Kodus võttis isa mu vihiku oma kätte ja tõstis selle kõrgele üles nii et ma ei ulatanud seda ära võtta, näitas kõigile ja siis ta naeris mu üle ja tänitas, et ma olin “1” saanud. Meil olid mingid külalised ja ta tegi seda nende ees. Ma sain sellest nii hullu kompleksi, et arvatavasti sellepärast hakkasin täielikult tuupima, et enam mitte ühtegi halba hinnet saada, sest see läbielamine, mis isa mulle tegi, oli naeruvääristav ja alandav. Alles peale mu elu muutvat avariid suutsin ma lõpuks asjadele teise pilguga vaadata ja sain aru, et tuupimine on täiesti mõtetu ja sellega ma ei õpi tegelikult mitte midagi.

Täna hommikul praadis Robin mulle heast südamest muna koos singiga ja tegi värsket kohvi. Vanast harjumusest ma sõin kõik ilusasti ära ja tänasin teda. Siis läksin kajakiga merele, sest oli üle paari päeva jälle tuulevaikne ilm. Loksusin ja mõnulesin ning mõtisklesin seal paar tundi, kuni äkki tundsin, et mul hakkab süda pahaks minema! Mul pole kajaki peal enne süda paha olnud. See oli see rasvane toit ja kohv varajasel hommikutunnil kella kaheksa paiku. Öök! Sõudsin kiiresti koju, kuid see võttis aega, sest tuul oli üsna vastu. Avasin endale kohe kaks kookost ja tänu nendele hakkas mul parem. Siis istusin ja tegutsesin arvutis, kuni tuli uni peale.

Robin pani köögis jubeda muusika jälle põhja ja ma istusin läpaka taga klapid peas ja kuulasin kõvasti muusikat, kuid see tümin tuli ikka läbi. Jõle tümin, mis paneb mul aju värisema. Viib mind täiesti rütmist välja ja täna oli see kohe ekstra kõvasti. Jäin lõpuks magama, kuid poole tunni pärast ärkasin üles ja muusika oli veel jubedamaks muutunud. Selline ilma lauluta tümitamine. Hull, hull! Viskasin kookose koored ära ja nägin, et Robinit polnud isegi köögis. Läksin keerasin hääle peaaegu täitsa maha. Siis tuli Robin sisse ja ma läksin oma tuppa tagasi.

Hakkasin oma pestud särke kokku lettima, kui Robbin hüüdis “Hunny!” Kümne sekundi pärast jälle “Hunny!” Ma iga kord hüüdsin talle “jaaaa!” vastu, kuid selle jubeda muusika pärast ta ei kuulnud mind. Ikka hunny ja hunny ja hunny ja HUNNNNYYY!!! Mul viskas juba lõpuks nii üle, et täiesti kihvatas sees. Tahtsin kokku lettida paari pükse ja neli särki, kuid seda ka teha ei lasta! Lõpuks läksin uksest välja ja olin nii vihane, et mõtlesin, et viskaks selle DVD-mängija uksest välja praegu! Läksin kööki ja panin selle õuduse kinni ja ütlesin Robbinile, et ma pole nii jubedat “muusikat” elu sees kuulnud! Ta ainult muigas ja kutsus mind ühte Mehhiko rahvustoitu sööma, millest ta oli mulle eile rääkinud. Tema tahab mulle ainult head ja süüa pakkuda, aga ma olen täiesti raevus, sest kõik väiksed asjad on järjest valesti!! See rahvustoit oli loomulikult jahu sees praetud kana, millele ma tahtsin kapitaalselt EI! öelda, sest alles oli mul südamepaha üle läinud, aga see neljanurkne julla oli mulle ekstra taldriku peale välja pandud ja kuidas ma siis ütlen, et see mulle ei kõlba!? Kurat kui nõme seis. Loomulikult sõin ära ja kuna vanasti mulle sellised toidud meeldisid, siis polnud tal vigagi. Panin veel kreftist kastet peale ja käras küll. Üks kuubik oli veel banaanilehe sees ja Robin ütles, et selle teeme pooleks. Ma alustasin kiiresti eieieieiii'ga, kuid sellest polnud kasu. Suurem pool jäi loomulikult minule süüa. Sõin ära ja tänasin.

Siis jalutasin randa ja viskasin oma mediteerimistoolile pikali. Kõhtu hakkas vaikselt jõudma tunne nagu oleks keegi sinna telliskive tassinud. Ma paar viimast päeva olen väga kergelt ja värskelt söönu – smuutit, banaane, mangosid ja kookost. Nüüd need praetud asjad hakkasid mind jalust maha lööma. Lamasin seal ja tundsin ennast nagu hunnik õnnetust. Lõpuks hakkasin lausa nutma. Ma ei saa aru, kuidas ma saaksin selle piiri tõmmata, et inimestele öelda, et ma ei taha sedasi süüa nagu nemad. Ma olen siin seda mitu-mitu-mitu korda juba kõigile rääkinud. Paar päeva tagasi seletasin Robinile veel ekstra pikalt, aga nad ei saa ikkagi mitte mõhkugi sellest aru. Robin ütles, et tema tahab, et mina sööks. Siis ma olen tugev. Ja tema “söök” on praetud ja keedetud värk. Ta ei jaga matsu välja, et mida vähem ma söön, seda tugevam ma tegelikult olen. Mäletan hästi kui ma siia alles tulin, siis riisusin randa päevad otsa. Raske füüsiline töö, kuid harjusin sellega kiiresti ja kuskilt isegi ei valutanud ja ma ei väsinud ära ning võisin päev otsa riisuda. Nüüd ma ainult looderdan. Teha pole ka loomulikult midagi, sest me oleme kõigega järje peal. Ja tuul on juba kaks nädalat mere pealt ning kuhjab rohtu randa. Seda riisuda ei saa, sest tuul ei kanna seda edasi, vaid lükkab randa tagasi. Seega ma enamjaolt lihtsalt … olen. Istun palju netis, sest see deemon on meil ju tagasi. Nüüd olen natuke oma sõpradega ja emaga nugade peal, sest neile ei meeldi mu mõtted viimases postituses. Mõtted, et teised muretsevad minu pärast liiga paju ja aitavad üleliia. See tõmbas mul tuju alla. Ja Robin ahistab koguaeg söömisega, millele ma ei suuda ei öelda.

Nädal tagasi ta lasi Yunil isegi kajaki keldrisse ära viia ja ütles, et see on liiga ohtlik, kui ma sellega üksi merel käin. Mul pidi see peaaegu pildi tasku viskama! See on veel ainuke asi, mida ma siin tõeliselt naudin. See on minu jaoks vabadus. Täna kirjutasin Robinile kirja, kus seisis, et kõik mis minuga siin või kusagil mujal juhtub, et selle eest ei vastuta ei tema ega mitte keegi teine. Ainult mina vastutan oma elu ja tegemiste eest. Allkirja ja kuupäeva panin alla ning läksin seepeale kajakiga merele. Robin naeris ja lubas selle paberi seina peale panna. 

Lapsed hängivad Mahahualis

Samamoodi on autosõit mulle vabadus, kuid kuna auto on omadega täitsa pekkis praegu ja ma pole elu sees nii palju autokumme lõhkunud kui siin ja praegu, siis selle koha pealt on mul ka tuju täitsa nullis ja ma ei tea veel täpselt, mida ma sellega ette võtan. Kohalik mehaanik tahab nii palju raha, et jube. Ühe väikse julla ja ühe poldi vahetas ära ning koos tööga tahtis selle eest 1000 peesot, mis on 62 eurot!!! Nüüd on veel parem esiamort täielikult lahti ja rooli keerates täiega loksub. Pean ISE 180 kilomeetri taha pealinna jupi järele sõitma, mis maksab mulle 160 peesot (buss) ja siis tahab mehaanik vahetamise eest veel 600 peesot saada. Täielik röövimine. Väikesed kohad on selles mõttes ikka nõmedad, et konkurentsi pole ja üksainuke pakkuja dikteerib hinna. Ostsin ühe kummi ka, sest üks oli äärest juba täitsa ära kulunud, kuna loksuva amordi või viltuste rataste pärast auto täielikult sööb kumme. Kummimees tahtis selle eest 300 peesot. Kumm pidas vastu umbes 20 kilomeetrit ehk poolele teele koju, sest see oli juba vana kasutatud saast, kuid sellises väikses kohas pole valikut. Ma olin nii vihane, kui see kumm lõhkes, et ma täitsa karjatasin ja ropendasin! Robin pani vana rehvi alla tagasi ja me jõudsime ikka koju. Ma pole nüüd mitu päeva tahtnud auto poolegi vaadatagi, sest mul on sellest nii villand. Aga ma pean sellega ikkagi tegelema, sest sõbrad tulevad pooleteise kuu pärast Mehhikosse puhkama ja ma lubasin neile ägeda roadtripi teha, mis peaks umbes 3000 kilomeetrit pikk olema. Praeguses seisundis ei saa ma autoga 36 kilomeetri kaugusele Mahahualigi, pealinnast Chetumalist rääkimata. Ohh, kuul pähe.

Eile õhtul sattusin siis seda naiste väe intervjuud kuulama ja see oli suurepärane. Nägin ilusasti ära, et ma olen täielik luuser ja mul pole mingit väge, sest ma ei suuda teistele öelda, mida MINA tahan ja tegelen pigem teiste inimeste vajaduste rahuldamisega. Sellepärast ma olen meestest ka nii ütlemata halval arvamusel, kuna ma arvan, et nad saavad asjadest ka intuitiivselt aru, kuid tegelikult nad ei jaga absoluutselt mitte mingisugust matsu välja. Isegi nõid Thule Lee ise ütles, et ta pole oma elus kohanud mitte ühtegi meest, kes naistest aru saaks. Ma tõesti tunnen, et mehed on Marsilt ja naised Veenuselt. Ja peale Dolorese raamatu lugemist sain ma aru, et ma suure tõenäosusega olen ka Maale kusagilt kaugelt tulnud ja ei suuda siinsete emotsioonidega väga hästi toime tulla. Ma saan asjadest hoopis teistmoodi aru. Hoopis peenemalt. Tundlikumalt. Ma intuitiivselt tean, et kusagil teises ajas ja kohas oskasin ja suutsin ma palju rohkem teha, kui ma siin Maal oskan ja suudan. Ma olen siin kehas nagu natukene lõksus. Pole mul enam mingeid võimeid. Kõik on kadunud. Aga ma tunnen, et mul olid need varem kõik olemas. Kõik Maale tulnud vabatahtlikud hinged on väga tundlikud. Eriti paistab see välja just esimese laine inimestest, kes on praegu 50-60ndates. Paljud neist on enesetappe üritanud teha. Mõned korduvalt. Nad ei tunne, et nad on õiges kohas ja tahavad oma “päris koju” jumala juurde tagasi minna. Mulle tundusid nad alguses üsna nõrgukesed ja ma arvasin, et mina küll selline ei ole. Kuid nüüd olen ma aru saanud, et ma olen nendega väga sarnane. Ma pole küll kunagi enesetapu peale mõelnud, kuid ma olen ülitundlik kõigi emotsioonide suhtes. Ma tunnen mida teised inimesed tunnevad. Negatiivsed emotsioonid on nagu pistodad ribide vahel. Seepärast ma teistest inimestest eemale hoiangi, sest ma lihtsalt ei tule selle tunnetevooga toime. See on minu jaoks liig, sest ma tunen kõike mitmeid kordi tugevamalt kui kõik teised. Nüüd ma saan väga hästi aru, miks igasugused nõiad ja teistmoodi mõtlejad omaette elavad, teistest eemal. Neil on lihtsalt vaja omaette olla. Nad ei suuda teistmoodi. Seepärast meeldis mulle omaette elamise mõte ka väga, et kui koju tagasi lähen, siis hakkan naabri majas üksinda omaette elama. Siis teised inimesed ei sõida mulle oma elude ja oma mõtetega koguaeg sisse. Ma eile lugesin jälle Mari Metsalliku blogi ja nägin kui sarnaselt me ikka mõtleme. Mõtted energiast ja söögist ja teiste aitamisest. Kõik on meil väga sarnased. Ja tema elab ka mere ääres metsas omaette. Ütles, et võib inimeste keskel olla, kuid mingi aja pärast peab jälle üksinda omaette olema.

Üleeile vaatasin ma veel ühe venekeelse (ingliskeelsete subtiitritega) intervjuu ära, kus üks mees rääkis sellest, et tema enam ei söö. Seda videot soovitas Mari Metsallik ja mulle see väga meeldis. Siin on link: https://www.youtube.com/watch?v=4L_-rodA2IA&list=UUaS3X-zTJ1NYUAlwckY0ttg. Selle mehe tarkusest ma sain nii suure energialaengu, et ma hakkasingi kohe vähem sööma. Söögiisu kadus ära. Tegelikult pole siiani tagasi tulnudki. Lihtsalt vanad harjumused annavad vahest litaka mööda kõrvu ja siis joon kohvi või söön praetud toitu. See video oli mulle see viimane piisk, mida mulle oli enda muutmiseks vaja. Kõik tundub kuidagi kergem nüüd. On vist aeg käes, et ennast mingis osas jäädavalt muuta. Seepärast sattusin selle mehe videot ja Thule Lee intervjuud samal ajal kuulama/vaatama. Universum müksas mind sellega ja ütles, et on õige aeg. Sõin küll üleeile küpsiseid, kuid selline hullustuse tunne oli kadunud. Vaatame, mis shokolaadiga saab, kui ma jälle kunagi linna jõuan. Ega ma ei kavatse söömist lihtsalt lupsti maha jätta. See oleks liiga ekstreemne. Eks teen seda ikka järkjärgult, kuid tundub, et praegu on millekski väga hea aeg. See on ainuke päikesekiir, mis mu elus praegu on. Kuid sellest mulle antud hetkel piisab :)

Ma olen siin mere ääres nii palju kookost söönud, et viimastel nädalatel ma lõhnan nagu kookos. Istun praegu voodil ja kirjutan ning higistan, sest väga lämbe on ja täiesti võrratu värske kookose aroom käib üle pea. Pistan nina kaenla alla ja tõmban suure sõõmu õhku. Mmmmm, kookos. Värske toidu söömisel on suurepärased boonused :)

Selle vene mehe intervjuust jäi mulle veel üks asi meelde. Ta ütles, et teised inimesed ei saa sellest aru, kui me tahame oma söömisharjumusi muuta või siis söömise üldse lõpetada. Aga miks see nii on? Kas teised arvavad, et nemad teevad siis midagi valesti, kui nad vanamoodi edasi söövad? Kui nad nii arvavad, eks nad siis teevadki midagi valesti. Kui nad oma meelest kõik õigesti teeks, siis poleks ju mingit probleemi. Ja teisi inimesi poleks vaja ka hurjutada ning vanade harjumuste juurde tagasi kiskuda. Minu pärast söögu teised mida nad tahavad. Kasvõi mulda, kui see neid õnnelikuks teeb. Mina tahan lihtsalt nüüd värske toidu peale üle minna ja sealt mingil ajal veel edasi liikuda. Ma lihtsalt loodan, et ma suudan leida endas nüüd nii palju seda naiselikku väge, et oma tahtmist mööda edasi elada. Mina olen ju oma elus kõige tähtsam. Mina olen kunn :) Kui mina olen õnnelik, siis suuan ma ka teisi õnnelikuks teha. Seda ütlesin ma paar nädalat tagasi juba koertele, kui nad minult süüa lunisid. Ma pean leidma endas selle meheliku tugeva poole ja ennast pjedestaali kõige kõrgemale astmele tõstma. Mul on seda nüüd vaja. Täna rannas nuttes ma mõtlesin, et ma pigem teen koguaeg teised õnnelikuks ja olen ise sealjuures õnnetu, kui et vastupidi. Ma arvan, et on aeg seda muuta. Tides are changing.

Huvitav. Mõtlesin, et kirjutan ainult mingid laused ja teemad praegu ära ja kunagi hiljem kirjutan terve jutu valmis, kuid ma olin praegu nii asja sees, et kirjutasin laksust terve blogijutu valmis! Vahest on mul tunne nagu ma saaks selle jutu kuskilt mujalt ja panen ta lihtsalt kirja. Jutt nii jookseb. Seda olen varem mujaltki kuulnud. Seda kutsutakse kanaldamiseks. Mina ütleks pigem, et ma olen universumiga täielikult ühenduses ja seepärast mul mõte jooksebki. 

Mahahualis

Midagi ilusat hingele

Mahahual

Mere laulud

 

Mul oli täna täiesti müstiline kajakisõit! Olin merel pea kolm tundi ja sellest kaks tundi ma laulsin kõva häälega ja ma olin nii õnnelik, et mul oli koguaeg lai naeratus näol. See on täiesti uskumatu, kui hästi ja õigesti ma ennast oma nahas viimsel ajal tunnen. Siia Mehhikosse tulek oli mul ikka varasemalt tõsiselt ära planeeritud. Pole siia rahu sisse tulek mingi ehku peale tulek. Kõik juhtub õigel ajal ja ma olen täiesti õiges kohas ja ma olen kõigeks valmis. Nii lihtsalt peabki olema.

Aga kajaki sõit siis. Kell sai neli ja ma vaatasin, et on viimane aeg merele minna, sest sellest ajast läheb päike juba jahedamaks. Kõbinal mere äärde ja sulps vette. Juba saja meetri pärast hakkasin ma kõva häälega laulma. Viimastel sõitudel olen ma iga kord laulnud ja nüüd tulid laulud üle huulte pea kohe, kui vette sain. Vee kohal on minu jaoks nii rahustav olla, et ma olen hoobilt õnnelik ja naeratav isegi kui ma selline alles paar minutit varem ei olnud. Vesi on vabadus. Sama nagu autosõit mulle. Hõljun seal “üksinda” koos universumiga ja olen nii-nii õnnelik :)

Kui olin pool kilomeetrit sõudnud, siis kiskusin juba supelkostüümi seljast ja sidusin ta kajaki käepideme külge. Nüüd olin ma päris mina. Hüppasin veel vette ja sulistasin natuke enne kui laineteni sõudsin. Mulle on eluaeg laulda meeldinud ja ma olen sisimas teadnud, et ma seda oskan, kuid see pole väga hästi välja tulnud kunagi. Ikka mul hääl väriseb või lähevad sõnad meelest või pole küllalt julgust või tugevust. Tihti teeb laulmine mind nii emotsionaalseks, et ma hakkan nutma. See on juhtunud minuga juba lapsest saati. Ma lihtsalt mõtlesin, et olen selles osas natuke imelik ja mis parata. Elu läheb edasi.

Täna aga hakkasid laulud üle huulte lausa voolama. Kõik olid eesti laulud ja kõik olid erinevad esimesel tunnil. Laul tuli otse südamest ja ma ei kartnud enam, et võin midagi valesti teha või teistmoodi laulda, kui teised seda olid teinud. Nüüd ma laulsin täpselt nii nagu ma tundsin, et ma tahan laulda. Sellest sain palju jõudu.

Vaatasin tihti taevasse ja sain järsku ühest asjast aru. Kui ainult üles taevasse vaadata ja mitte ümberringi, siis pole vahet, kus sa siin maamuna peal asud, sest taevas näeb igal pool alati samasugune välja. See tähendab, et sa oled alati kodus. Selle peale tuli mul lõpmatult suur naeratus näole, mis sealt enam ära ei läinudki. Vaatasin taevasse ja muudkui laulsin ja laulsin. Mingi aeg viskasin pikali ja vaatasin tagurpidi taevasse. See oli omamoodi lahe ja pilved olid nagu saarekesed, mis heljusid taevakarva vees.

Lõpuks jäid mul sõelale neli lugu, mida ma järgemööda muudkui laulsin.

Helmi

Õige valik

Naerata

Me pole enam väikesed

Kõik on vanad laulud Raimond Valgre ja A. Oidi sulest ja ma laulsin neid tõsiselt kõva häälega seal ulgumerel ja tegin laule kiiremaks ja aeglasemaks nii kuidas tuju oli. Ma polnud varem teadnud, et mul selline tugev hääl on! Jõudu ja julgust oli mul küllaga. Venitasin lauldes sõnu ja tegin neid melanhoolsemaks või siis just rütmikamaks ja kiiremaks. Scott Bradlee oma Postmodern Jukebox bändiga on mulle viimasel ajal suureks inspiratsiooniallikaks olnud 

https://www.youtube.com/watch?v=LZY9_Xr5XPA

https://www.youtube.com/watch?v=T2kOj-GFN8k 

Vahel sosistasin sõnu ja siis tegin ilmekalt nägusid kaasa. Vahest tantsisin või liikusin rütmis nii palju kui kajak seda lubas. Elasin täiesti lugudesse sisse. Tundsin nagu oleksin esinenud. Meri kuulas mind :) Tunne oli nii hea pärast kahte tundi laulmist ja mul oli ikka lai naeratus näol.

Nüüd õhtul vaatasin dokumentaali indigotest, kus räägiti, et kõigil inimestel on mingid anded. Me pole sellest lihtsalt aru saanud. Ja autistlike laste arv suureneb koguaeg tohutult. ADD, ADHD ja autism näitavad lihtsalt, et laps on uus ja teistsugune – indigo. Neil on palju lahedaid võimeid. Ma olen ka indigo, mul võttis lihtsalt 34 aastat aega, et sellest aru saada :) Nüüd avastan vaikselt oma võimeid, wiii!

Kellel huvi, siis ingliskeelne dokumentaal on siin:

https://www.youtube.com/watch?v=fxvriVUk_5A

Universum õpetab mind siin vaikuses hoolega, sest lõpuks on mul aega teda kuulata. Olen õnnelik inimene :)

Mahahual

Mahahual

Kunded ja kommid

Tänane päev on läinud järjekordsete mõtiskluste tähe all. Hakkasin randa rohust riisuma kell 7:30 hommikul ja lõpetasin kell 1. Tegelikult tahaks ma juba tagasi minna, sest uus rohi tuli hoolega peale ja vesi alanes. Ja teine ots oli mul veel riisumata. Ehh, ma olen ikka täielik riisuhoolik, hehe. Ja imelik on see, et mul pole see siiani üle visanud, mis sellest, et ma tean, et rohi tuleb kohe tagasi ja ma võin seda homme hommikul jälle otsast pihta riisuma hakata, hahaa. Olen riisunud sama randa juba poolteist kuud ja ikka lähen suure innuga sedasama tegema. Ja tead miks? Sest see on suurepärane meditatsioon, mida ma täielikult naudin.

Chill

Hispaania Adrian ja Portugali Teresa läksid eile juba minema. Pidasid vastu ainult 2-3 ööd. Ju neil polnud siin eriti midagi teha ja ajud hakkasid juba paari päevaga kärssama, hahaa. Eurooplased! Nad olid sellised vaiksed ja rahulikud. Esimesel õhtul tegid kõigile soovijatele ühe alkohoolilise kokteili. Mul läks see otse jalgadesse ja ajas une peale. Pole ma suurem asi alkomees enam, hehe. Mul jäi selle joogi eest neile isegi aitäh ütlemata, sest nad läksid nii kiiresti ja vaikselt minema. Nüüd mul see kratsib südamel. Aga mis teha, nendega ei kohtu ma arvatavasti enam kunagi. Adrian oli päriselus ruuterite parandaja ja vaatas meie karbikese ka üle. Ütles, et sellega on tuuga. Seepärast polegi meil juba 9 päeva jälle netti olnud. Nii et järjekordne netivaba ajastu on alanud. Minule see igastahes meeldib. Ma lihtsalt loodan, et te, kallid sõbrakesed, seal Eestimaal jälle tireleid viskama ei hakka :)

Eile lugesin ühe “vaba/tasuta energia” pdf'i läbi. Väga põnev. Teist 800-leheküljelist pdf'i sirvisin ka natuke, kuid see oli väga spetsiifiline ja mu aju ei võta seda. Suurvarik ei suutnud mulle füüsikat isegi ülikoolis selgeks teha, hehe. Ma saan aru, et see on tegelikult väga lihtne ja loogiline, kuid ma lihtsalt ei suuda sellele keskenduda nii palju, et ma sellest aru saaks. Ju siis pole päris minu teema. Saadan mõlemad pdf'id Ivole edasi. Neil on TTÜs kuldseid ajusid küll ja ongi juba tagumine aeg, et keegi ülivajaliku või lausa mitu vajalikku masinat välja töötaks, mis võtavad maast või õhust elektrit. Selliste masinate ja tasuta energia aeg on kätte jõudnud. Eesti võib olla esimeste hulgas.

Sain eile aru, et mul on väga madal enesehinnang. Tavaliselt ma teen teisi maha, kui näen, et keegi ei oska ennast küllalt hästi hinnata, kuid nüüd oli aeg minu käes. Ma pidevalt annan endast kõik teistele ja pärast olen ise vihane, et ma midagi vastu ei saa. Ise ma ju ei oska ja ei suuda küsida ja ega teised mõtete lugejad ole. Pean rohkem seda õppima, muidu ei saa minust kunagi täiesti õnnelik inimene. Kõigepealt pean ma ennast ise õnnelikuks tegema ja alles siis saan enda aega teistele pühendada. Kui ma kõigepealt kõigile teistele mõtlen ja hiljem loodan enda eest ka hoolitseda, siis tegelikult ma lähen kiiresti püha viha täis ja hakkan teisi juba varakult ahistama, sest ma tunnen ennast nii väärtusetuna. Sellepärast ma ei saanud ka koertega läbi. Nad olid mulle suurepärased õpetajad praegu. Tegelikult õppetund ikka veel käib, sest ma pole jõudnud veel täielikult maha rahuneda ja neid koos endaga söötma hakata. Ma panin selged piirid paika. Ütlesin neile: “Kallid koerad. Ma pean kõigepealt endal kõhu täis sööma, et ma ei muutuks vihaseks torisejaks. Kui mul on hea olla, siis saate teie ka süüa. Siis ma suudan jälle jagada, mitte ei hoia küüsi ainult enda poole.” Koerad on rahulikud ja kannatlikud. Suur tänu neile õpetamise eest :)

Täna mõtlesin mitmeid tunde selle kõige peale riisudes. Öösel nägin und ka selle kohta, et mul on naisena kõik olemas, et elada suurepärast, võimekat ja võimalusterohket elu. Nüüd hakkan oma elu seadma sellest lähtudes :P Unes nägin, et mingi agent sai surma ja siis taheti mind tema asemele. Nagu mingi James Bondi teema. Ma polnud asjast huvitatud, sest ei tundnud ennast ei ilusa ega mingis mõttes hea või targana. Siin tuligi ilusasti välja minu madal enesehinnang. Päeval olin selle peale mõelnud ja öösel saatis universum mu murele lahenduse. Minuga taheti kontakteeruda. Jalutasin linnas ja pidin kellegagi kokku saama. Sellel inimesel oli salalause, millest ma pidin aru saama. Pidin leidma kiirabi auto, et seal nagu mingi test läbi teha ja siis kontakti saada. Kiirabi auto pidi lõpuks õhku lendama ja mina väljapääsu leidma ja ellu jääma. Ma ei tundnud ennast ikka küllalt ässana ja üritasin eemale hoida. Lõpuks olin tee keskel kuskil rohelises pargikeses ja imetlesin õitsevaid põõsaid. Mingi noor mees hakkas mul järel käima. Teadsin, et tema ongi mu kontakt. Üritasin lõpuni eemale hoida, kuid ta lõpuks ikka küsis salaküsimuse ja see oli maailma päästmise kohta. Ma üritasin talle selgeks teha, et ma pole küllalt hea. Pole mingi agent, vaid tavaline inimene. Siis olid järsku hoopis noor aasia noormees ja vanem aasia mees minu kõrval. Vanem õpetas nooremat ja ütles, et ma olen väga võimekas. Pani noorema käe mulle jalgevahele ja küsis kas noormees on mõjutatud minu poolt või mitte. Loomulikult oli, sest naised mõjutavad mehi väga kergelt ja kiirelt. Noormees tõmbas alistumise märgiks küüru selga ja lasi pea norgu. Vanem lasi noorema mehe seepeale maha. See oli nagu film. Siis ma sain aru, et ma olen tegelikult väga võimekas. Ja ei peagi James Bond olema, vaid piisab ainult mu olemusest ja väljanägemisest. Järsku istusin basseini ääre peal. Punusin oma ilusad pikad ja sirged pruunid juuksed patsi ja küsisin pastla paelu siduvalt noormehelt, et kas ja millal teda jälle näen. Ta oli ilus ja rikas ja lubas kindlasti jälle tulla ning minu juures käima hakata. Teine noormees oli kuskil veel. Mõlemad poisid olid kenad. Ma olin ise ka väga ilus, noor ja seksikas. Maja ees seisid sportlik BMW ja hele Bentley. Olin oma elu eesmärgist ja oma võimetest aru saanud ja elu läks mõttega ja heasti edasi. Kõik rikkused tulid ise minu juurde. Naised on väga võimekad, kui nad oskavad ennast õigesti välja käia. Huvitav.

Umbes nädala on meie bambusmajas töötanud kolm meest. Neil on oma kaks naist ka kaasas ja kaks last. Vanim mees on nagu alfa-isane hunt “Twilight” filmist. Vahest olen teda ilma särgita ka näinud ringi liikumas ja siis on kohe täitsa see film silme ees. Ta on selline hea ja tugev, kuid samas ka hoolitsev ja märkab väikeseid asju ning annab sellest teada. Mulle ta väga meeldib :) Eile tõi 4 kookost mulle naerul näoga. Täitsa lambist. Ja täna, kui mul oli mitukümmend meetrit randa riisutud, siis ta tegi märkuse, et rand näeb nüüd väga ilus välja :) Selline mõnus hoolitsev macho alfa-isane ja räägib inglise keelt! Ta naine on kindlasti väga õnnelik tüdruk. Neil on lapsed ka. Ta on vist minu vanune või natuke vanem. Kohe tõmbab tema poole. Ju ta on mulle positiivne meesfiguur. Mul on neid elus väga vähe olnud ja ju seepärast tõmbab tema poole, kuna tahan oma negatiivset mõtlemist meestest juba lõpetada!

Käisin õhtul koos ta naise Sonja ja väiksema lapse Vanessaga Mahahualis neile bensiini toomas ja siis laadisime mobladele raha ja käisime poes ka. Algas kõik loomulikult suurepärase üllatusega, et autokumm läks enne linna jõudmist puruks ja loomulikult oli juba pime väljas. Auto tuled on ainult kollased õudused ja panin mitmest august läbi. Kumm oli omadega täitsa läbi juba nagunii. Ääred olid nii kulunud, et kummi seest olid traadid väljas ja viimasel sõidul tuli pikk kummiriba rehvi pealt ära, bahahahaa. Mehhiko stiil. Kasutan kummi nii kaua, kuni see vastu peab. Nüüd andis lõpuks otsad ja panime vahetusrehvi alla. Sonja on hullult lahe action-tibi! Kuna auto oli tungraua jaoks liiga madal, siis Sonja lihtsalt tõstis autot. Mees on tal alfa-isane ja ta on siis alfa-emane nagu näha! Tõstis autot nagu ei midagi. Panime rataste taha kivid, et see ära ei veereks. Tungraud läks loomulikult jälle kõveraks. Tõime kaks suurt kivi auto alla, et see ilma tungrauata seisaks, kuid siis jäi üks auto seisma ja mees tuli oma tungrauaga appi ja vahetas kummi kiiresti ringi. Ta on naisega Mahahualis restoraniomanik ja nad kutsusid häid Mehhiko toite proovima. Tänutäheks võiks isegi midagi proovima minna, kui ma koha üles leian, sest nime ma kahjuks enam ei mäleta. Aga võtsime bensiini ja Sonja pani mulle ka sota eest veel kütust tänutäheks sisse. Nii tore on teisi aidata, kui nad sind selle eest ka meeldivalt tänavad :) Ma ostsin loomulikult omale küpsiseid ja MilkyWayd ja Snickersit. Süda hakkas hiljem selles magusast läikima, aga muudkui mugisin, hehee :P

Kui kolm tundi hiljem koju tagasi jõudsime, siis teised juba ootasid ja tänasid abi eest. Ma tulin tuppa ja hakkasin blogima, kuid hommikul kuulsin Robbini käest, et nad olid õhtul kohe Chiapas'esse koju ära sõitnud. Sonja ütles, et nad lähevad kahe päeva pärast, kuid ju siis plaanid muutusid. Nii kahju, ma oleks neid kõiki kallistada tahtnud, sest ma olin nende kõigiga juba ära harjunud. Omad inimesed. Nende hulgas oli üks noorem poiss ka, kes ikka mõned korrad üritas minuga juttu teha. Lahedad inimesed. Aga Robbin ütles, et nad pidid vist paari nädala pärast tagasi tulema. Ma väga loodan. Siis saaks ikka alfad läbi kallistatud. Kuidagi tunnen millegipärast vajadust. Kui kuues meel ütleb midagi, siis pean teda kuulda võtma :)

Täna ehk järgmisel päeval tulid meile uued kliendid!! Eelmine Hispaania-Portugali paar sai alles kaks päeva varem ära minna, kui täna jõudsid taksoga kohale Francesca ja Matteo Itaaliast. Nad tunduvad olevat hästi lahedad inimesed. Vähemalt mina klikin nendega hästi. Teistega ma ei saanud eriti läbi või nad nagu ei huvitanud mind. Aga praegustega olen juba mitu korda jutustanud ja õhtul tegin meile kõigile värske kookose-banaani-meloni njämma smuuti. Robbin ka mämmis ja kiitis. Tegelikult me peaks neile ainult hommikusööki pakkuma, kuid nad on meiega ainult kolm ööd, seega ma ütlesin neile, et teeme nendest kolmest päevast neile siis meeldejäävaima aja siin Mehhikos. Nad olid väga meelitatud. Ja kas see polegi siis mitte puhkuse mõte, et sa naudiks seda, kus sa oled ja mida sa teed? Teised peaksidki sulle kõigega kaasa aitama, kui selleks on võimalus. Ma panin oma raha natuke hakkama, et puuvilju osta ja saia küpsetamiseks materjali tuua, kuid kasu tuleb ju sellest ka mulle, mitte ainult neile. Ma tunnen, et ma olen õigel teel. Homme on pühapäev ja ma teen hommikul banaani-muna pannkooke. Ostsin täna pudeli mett ja purgi kondenspiima, nii et ma olen valmistunud. Ja siis on mul homseks juba smuuti mõte ka olemas – kookose-kurgi-peterselli rohekas njämma smuuti. Ma ei jõua juba ära oodata, millal ma juba magama jään ja järjekordseid lahedaid ning tähendusrikkaid unenägusid näen ja siis saan juba kohe hommikul päikest piiluma minna ja jälle järjekordset imeilusat päikesetõusu näha ja siis tahaks juba kõigile head süüa teha. Ma olen vist oma rütmi leidnud! Me sobime Robbiniga kuidagi väga hästi kokku. Saame üksteisest suurepäraselt aru ja seega tegutsemised lähevad kõik väga voolavalt. Mõnus tunne.

Läksime ju lõuana ajal kõik linna – mina, Robbin, Daisy, Walfre ja Alison. Ainult uued noored jäid üksinda koju. Neil võis lahe olla. Tulevad Kariibi mere rannikule Mehhikosse ja siis jäetakse neid kohe omapäi ja öeldakse, et tehke mida tahate, hehe. Nad olid kajakiga merel käinud. Ma võtan nad homme sappa ja viin nad koralle vaatama. Võtame snorgeldamisasjad ka kaasa ja vaatame, mida teha annab. Ma pole ju isegi veel snorgeldamas käinud!! Nädala pärast olen siin mere ääres juba kaks kuud olnud. On tagumine aeg ennast kokku võtta! Seda ma teengi ja homme tuleb meil kõigil vahva päev!! Ja üldse olen ma merest hulgim triivivaid puid välja tõmmanud ja kaldale kuhjanud. Homme õhtul, kui Daisy ja Walfre tagasi tulevad linnapealt, siis võiks ju lõkkeõhtu teha. Polegi seda siin enne teinud! Ja puud peaks nagunii ära kasutama, sest neid tuleb koguaeg juurde. Otsustatud ja teeme ära! 

Videod:

Lõket on tuulega rake süütada: https://youtu.be/hcVneAkZxck

Läks põlema! : https://youtu.be/rJWfae371jE

Lõke rannas: https://www.youtube.com/watch?v=7miUdCkShkA

Walfre võttis täna meie katkise internetikarbikese kaasa ja viis selle mingi mehe juurde parandusse. Kõik sõrmed ja varbad on ristis, et nad jõuavad homme koju heade uudistega, et meil saab jälle internet olema! Vuptiduu. Ja nii lähebki. Tahtmine on minu taevariik :) Näete nüüd kõik kui elavaks ma olen muutunud kui internetti pole mis mu elu segab? Ma armastan oma elu!! Kuigi tahan ka seda orjust natuke oma ellu tagasi. Aga nüüd mu mobla vähemalt töötab ja leidsin rannast koha, kus on levi. Sealsamas, kus ma päikest vaatan, sealt paistab vist Mahahual kätte ära, kuid ta on kuskil 35 kilomeetri kaugusel, seega ma päris pead ei anna. Ja mida me Itaalia paarikesega nende kolmandal päeval ette võtame, seda annab veel mõelda. Küll mul ideid tuleb :)

Huvitav asi on praegu see, et kell on 23:32 ja ma ajan peaaegu et kahe käega omale näost küpsiseid ja šokolaadi sisse. Lõputu isu ja isegi iiveldama ei aja. Sõin just pool pakki võiküpsiseid ära. Peale mämmisin MilkyWay šokolaadi. Siis sõin ära pika maapähklid karamellis maiuse ja nüüd tegin juba kookoseküpsiste paki lahi. Sellel on lahe nimi - “Rikas Coco” :D Kookost ma armastan ja nüüd saan veel rikkaks ka! Ja küpsised on jummala head. Mul on magusast selline energialaks praegu, et läheks jookseks 10 km maha, hahaa. Ei tea, mis kellaajal ma küll magama jään … ? Aga keda see huvitab! Hommikul kell 6 jälle tõusen ja vudin randa. Pärast mediteerides tukun seal natuke ja siis lähen pannkooke tegema. 

Ühed väga head küpsised

 Robbin oli ju rahaliselt väga heldes meeleolus täna ja tegi mulle väga hea tiramisu jäätise välja ja pärast läksime veel grillkana sööma, mis oli ka väga hea. Mul oli kõht nii ääreni täis, et ütlesin, et ma järgmine kord söön alles nädala pärast. Ta naeris. 15 minuti pärast ajasin endale juba magusat maasika-küpsise maiust näost sisse ja kiitsin, hahaa. Ja siis võtsime bensukast endale veel jäätise moodi mahlapulgad. Mul oli suurepärane mango-jogurti oma. Ja siis tulin koju ja jõin ühe kookosvee ära ja kaks tassi smuutit. Pidin peaaegu lõhki minema selle peale. Paar tundi vahet ja lubasin endale, et täna rohkem enam midagi ei söö. Ja siis võtsin hoopis Snickersi ette, millega võitsin veel kõneaega! :P Ja nüüd õhtul tuli šokolaadi-maapähkli-küpsise tuhin. Ma ei saa aru, kuhu mutiauku need kõik mahuvad!? Kõhtu mul ka väga ees ei ole. Söök läheb vist otse jalgadesse, sest need on mul suured ja tugevad, hehe. Aaa, kaks mee ja chilli kohalikku kommi olen ka ära söönud. Väga head on :) Nii, jõudsin vist oma limiidini, sest viimased kookose küpsised ei tundu enam väga isuäratavad :D Aga pigistan nad ikka sisse ära, et homme jälle näppu kuradile andma ei hakkaks. Mul on homseks veel üks väike pakk kaerahelbe küpsiseid rosinatega ja siis neid mee-chilli komme, kuid see on ka kõik. Kui siis veel väga suur isu magusa järgi on, siis nüüd on meil ju veel mett ja kondenspiima. I'm in heaaaaveeen, hahahaaa! Ma arvan, et kõige selle taga on kuuloomine. Hommikul ma peaks uue kuu sirpi juba nägema. Hoian silmad lahti. Nii, läkski viimane küpsis hammaste vahele ja sellega lõpetan. Head magusat und! :)