Mercury leaving retrograde

Ma saatsin eile Shane Facebooki lehele pildi, kus oli kirjas: “Mercury leaving retrograde”. Ma pole nii tegija, et seda eesti keelde tõlkida, kuid Merkuur oli kusagil huvitavas kohas ja tänu sellele oli paljudel inimestel hullemaid jamasid. Shane'l on üks hea sõber, kes paneb kaarte ja teeb muud huvitavat. Tema ütles Shane'le, et ärgu ta see aasta või mingid kuud midagi suurt ette võtku, sest Merkuur on kusagil imelikus kohas ja kõik meie plaanid kukuvad läbi. Eriti just rahaasjad. Shane loomulikult ei võtnud teda kuulda ja tuli siia oma ranchot üles ehitama. Üks jama jooksis teise jalust maha ja kõik Shane'i unistused vajusid järgemööda kokku. Lõpuks pani ta kogemata isegi metsa põlema ja on tänu sellele nüüd suurtes võlgades, sest peab kohalikele kahjutasu maksma. Praegu on ta tagasi Ameerikas, sest tahtis sinna raha teenima minna, et siis kolme kuu pärast tagasi tulla ja kõik võlad ära maksta ning oma ranchos majad valmis ehitada. Enne, kui ta koju jõudis, ta juba kuulis, et oodatud tööots on lännu. Praegu on tal kolimisfirmas kaheks nädalaks tööots. Shane oli juba nii masendunud, et rääkis mulle rancho maha müümise plaanist. Kohalik mees, kes pidi need kolm kuud tema rancos elama, kui ta raha teenib, see hakkas teisel päeval peale Shane'lt raha kätte saamist jooma. Leidsime ta baarist nii lampkast purjus, et ta ei suutnud rääkidagi! Sõidan homme ranchost läbi ja vaatan, kuidas loomad elavad. Ma ikka loodan, et see mees on seal, sest ta andis Shane'le ju oma sõna.

Igastahes jama oli selle kurikavala Merkuuriga liigagi palju. Mina olin ka koguaeg Shane'i jamade sees. Peale selle tekitasin ma omale privaatseid jamasid veel pealekauba. Mõtlesin, et saan hakata raamatut kirjutama, kuid see kukkus ära. Tänu raamatu kirjutamise ideele soovisin ma omale auto osta, kuna siis saan lihtsalt Mehhikos ringi sõita ja kõike mõnusat näha ning oma käega katsumas käia. Raha mul nii palju kahjuks ei olnud. Tuli idee seda inimestelt küsida. Internetis on leheküljed, kuhu saad oma ideed üles riputada ja inimestelt annetusi paluda, et oma unistused teoks teha. Mina tahtsin õnne proovida GoFundMe.com lehel. Kirjutasin suure entusiasmiga jutu valmis ja siis hakkasin registreerimisega tegelema. Kahjuks tuli välja, et nende arvates polnud Eesti suurem asi maa. Eestimaad koos oma pankade ja pangakontodega nende jaoks ei eksisteeri. Ma ei saanud ennast seal lehel isegi registreerida! Veel üks jama oli selles, et nad tahtsid inimeste annetuste pealt omale protsenti saada! See oli minu jaoks üle mõistuse ja ma jätsin asja sinnapaika.

Mõne aja pärast tuli idee, et miks ma pean läbi mingi lehekülje asja ajama, kui mul on Facebook, kus mul on kõik mu sõbrad. Kirjutasin kiiresti palvekirja ja panin ta oma lehele üles. Kuna ma käisin internetikohvikus ja aega oli mul alati väga vähe, siis oli kõik pooleldi rapsides tehtud ja ma ei lootnud suurt midagi sellest. Metsas olles mõtlesin küll, et issand mis sellest võib välja tulla. Kirjutasin kiirustades nii lameda kirja ja ütlesin sõpradele, et kuulge, köhige pappi kuna ma tahan autot osta! Oli häbi, oli ebamugav, aga samas mõtlesin, et küsija suu pihta ei lööda. Las kõik mõtlevad, et olen imelik, kuid ma pean proovima, sest muud võimalust mul ei olnud.

Kolme-nelja päeva pärast sattusin jälle internetti ja mul vajus suu lahti kui nägin, et mu viis sõpra olid mulle raha üle kandnud!! Ma hakkasin arvuti taga peaaegu nutma, sest see tundus nii uskumatu. Mul on nii fantastilised sõbrad ja sugulased kes elavad mulle kaasa! Eneken oli esimene abistaja. Tema kandis oma annetuse juba teisel päeval üle. Esimeste hulgas olid veel Taavi, Evelin ja üks sugulane, kes äramärkimist ei soovinud. Järgmisel internetikülastusel olid mu head sõbrad mulle veel mitu tagastamatut laenu teinud. Mul oli autoraha koos, sest mul endal oli ka palgapäev ehk pinsipäev olnud. Hurraa!

Varsti võtsin ette tee Meridasse, kohalikku pealinna, et omale autot otsida. Läksin väikse seljakotiga ja paari riidehilbuga ning läpakaga. Plaan oli Meridas olla kolm päeva, kuid kuna ma leidsin suurepärase Danny, kes lubas mul enda maja katusel tähtede all magada ja auto leidmine võttis tunduvalt kauem aega, siis olin ma Meridas kokku hoopis kolm nädalat.

Otsisin autokuulutusi internetist ja käisin linnapeal maha kümneid ja kümneid kilomeetreid, sest kui inimesed oma autot müüa tahavad, siis nad joonistavad klaasi peale dollari märgi. Vahest on kõrval ka telefonininumber. Selliseid autosid ma jahtisingi, kuid nad pidid ka automaatkäigukastiga olema ning see tegi otsimise tunduvalt raskemaks. Vahest astusin ka mehaanikute juurde sisse ja rääkisin oma probleemist nii hästi kui suutsin. Kõik lubasid suurte suudega aidata ja paari päeva jooksul autosid otsida, kuid ma ei kuulnud kellestki neist enam kunagi. Kõik on väga positiivsed ja abivalmid niikaua, kuni sa seal seisad. Nii kui sa ära lähed, siis sind ka unustatakse. Lõpuks oli mul otsimisest nii villand, et ma mõtlesin veel viimase plaani välja. Printida välja auto ostu kuulutused ja lihtsalt ringi jalutada ning neid auto klaasipühkijate vahele panna. Mul oli mõni päev varem tekkinud uus tuttav Augusto. Ma läksin Dannyga ta sõprade bändi kuulama ning tegin pilti ning pimestasin sedasi Augustot. Pealeseda me läksime hoopis baari ja tegime väikse dringi. Või noh, tema jõi ja mina natuke mekkisin, hehe. Ma palusin Augustot omale appi kuulutusi jagama, sest kui ma pean kellelegi midagi seletama, siis jään ma hätta. Või kui keegi helistab mulle, siis ma ei oska talle midagi vastata.

Igastahes jagasime kuulutusi paar tundi ja lõuna paiku läks nii kuumaks, et Augustol pidi peaaegu pilt tasku minema. Minul polnud häda midagi, sest ma jõin vett ja mul oli müts. Varsti ta ütles, et ta peab ära minema, sest ta lihtsalt ei suuda sellise kuumuse käes enam olla. Ma ütlesin, et davai ja kavatsesin ühe kaugema mehaaniku juurde veel jalutada. Läksime oma teed. Lõpuks ma vaatasin oma telefoni ja nägin sõnumit ning kolme vastamata kõnet. Kõik olid samalt numbrilt ja mees pakkus mulle oma 1990. aasta Chrysler Shadow'd 12 000 peesoga. Ma kuulutuses kirjutasin, et 15 000 on maksimaalne hind, mida ma omale lubada saan. Helistasin kohe Augustole ja aime uuesti kokku. Ta helistas sellele mehele ja poole tunni pärast saime juba kesklinnas kokku ja lõime käed. Järgmisel hommikul saime jälle kokku ja läksime autoga ta tuttava mehaaniku juurde, et autot natuke putitada. Maksin talle raha ära ja paari tunni pärast sai minust auto omanik!

Plaanisime Augusto juurde sõita, sest neil on ka tuttav mehaanik, kelle juures oli plaan veel radikas läbi pesta. 20 minutit sõitmist läbi kitsaste kesklinna tänavate ja hulljulgete autojuhtide ning ma olin ikka veel elus! Hakkasin suure tee peale keerama. Marsa tuli täpselt ette ja ma ei näinud mitte midagi. Marsa sõitis poole tee peale ja tegi juba näo, et hakkab keerama, kuid siis pidurdas järsult. Mina sõitsin tema varjus, sest arvasin, et saan siis koos temaga tee peale keerata, kuid minu reaktsioon nii kiire ei olnud ja ma rihtisin ühe otse sõitva auto nurga ära. See oli nii väike kõks, et alguses ma arvasin, et see oli napikas ja me ei puutunudki kokku. Sõitsime kõrvaltee peale ja siis ma alles nägin, et poritiib oli kahest kohast kriimustatud ja üks väike tuli oli natuke lahti tulnud. Tüdruk oli kerges shokis ja hakkas nutma. Helistas ka kellelegi, et see talle appi tuleks ja helistas ka kindlustusse. Minul kahjuks kindlustust polnud. Politsei tuli kohale. Augusto ajas nende kõigiga asja, sest minust polnud tolku, sest mitte keegi ei rääkinud sõnagi ingliskeelt. Mul oli tüdrukust nii kahju, et ma läksin sinna lähedale poodi ja ostsin kaks shokolaadi – ühe endale ja ühe talle. Ta alguses ei tahtnud seda, kuid siis ikka võttis ja sõi selle kohe ära. Suhkur aitab shoki puhul. Kui ma hakkasin poodi minema, siis üks politseinik jooksis mulle järele, sest ma ei tohtinud üksi kuhugi minna, et äkki jooksen minema. Kuna mul oli selleks ajaks ka shokk juba kohale jõudnud, siis nüüd löristasin mina nutta. Salvrätikuid mul polnud, seepärast tahtsingi poodi minna, et osta salfikuid ja shoksi. Shoppasime koos politseinikuga, hehe.

Varsti jõudis tüdruku isa kohale ja see oli väga range tegelane. Ütles, et tahab 2500 peesot ja ei sentigi vähem, siis nad asja ametlikuks ei tee. Ma tarisin kotist kõik oma raha välja. Olin just oma pangakonto täiesti tühjaks teinud, et auto osta ja seda natuke putitada. Mul oli järel ainult 1900 peesot! Nüüd ma hakkasin täiesti nutma, sest see oli kogu mu raha ja pension oli mul ka autosse läinud. Kuu aega oleks siis auto omanik, kuid sõita ei saaks ja süüa poleks ka võimalik. Lahistasin nutta. Augusto püüdis mind igal võimalikul moel lohutada ja ütles, et see on meil isegi odavalt saadud. Ametlikult läheks see vähemalt 3000-4000 peesot maksma. Ma ei suutnud ikka rahuneda ja istusin omaette pingil ja nutsin. Augusto käis ajas niikaua asju ja maksis soovitud summa ära. Ta pani omalt poolt 200 peesot juurde ja tüdruku isa jäi 2100 peesoga rahule.

Üks mees toppis oma nina ka kõige selle vahele ja see ajas mu täitsa vihaseks. See oli mingi suvaline mees, kes lihtsalt sealsamas istus mingite teiste meestega ja nad jõid õlut. Ja siis ta järsku lihtsalt ütles, et tema nägi seda avariid pealt, sest tema oli seal marsas samal ajal. Ta oli seal kohalik ja polnud ta tegelikult kuskil olnud. Kaitses lihtsalt kohalikku tüdrukut ja tahtis valget lüpsta ning seal mingi kõbina teenida. Kui me kõik koos rääkisime, siis ma lasin Augustol kõigi kuuldes küsida, et kes tema on. Ta ütles, et pealtnägija. Ma tahtsin veel küsida ja ta valetamise pärast minema ajada, kuid Augusto ei tõlkinud seda enam, sest ta ei tahtnud rohkem tüli ja see oleks mulle lihtsalt rohkem maksma läinud. Tema teab neid kirjutamata seadusi ja kuidas inimstega käituda. Pärast ta läks nurga taha ja maksis politseinikele veel pea 100 peesot. Altkäemaksu kõigile! Augusto ütles, et selles olukorras talle täitsa meeldib, et Mehhiko nii korrumpeerunud on, hehe. Kui asjad aetud, siis sõitsime tema juurde ja ma võtsin ühe kuuma dushi, et rahuneda. Sõin ka natuke ja siis sõitsin tagasi Danny juurde. Paari päeva pärast sõitsin mere äärde ja siis ringiga metsa nende kohutavate metsateede peale sõitma!

Tagasi Merkuuri lahkumise juurde. Kuna Merkuur tõi meile häda ja viletsust, siis tema lavalt lahkumine peab ju head tähendama, eks? Ma sõitsin täna auto varuosade poode läbi ja küsisin auto esitulede kohta. Kellegi polnud. Alguses andsid lootust, kui nii kui ütlesin, et tuled on Chryslerile, siis raputati hoolega päid. Lõpuks juhatati mind neljandasse poodi ja seal olid tuled olemas! Hinnaks oli aga 450 peesot üks tuli. Mul vajusid suunurgad hoobilt longu, sest nii palju ma ei saanud raha kulutada, muidu pean kaks nädalat söömise asemel näppu imema. Ütlesin, et ma kahjuks ei saa neid endale lubada. Siis jäi klaasi taga silma Kenwoodi autoraadio. See oli kassetiauguga. Minu lemmik! Küsisin kohe, et palju nad tahavad selle eest. Vastuseks tuli 500 peesot! Sellise vanuri eest!? Jälle jäi kaup katki.

Seejärel sõitsin autoga edasi ja tahtsin leida veel kolm poodi, mille olin varasemalt Googlemapsis üles otsinud. Esimeses raputati kohe kiiresti pead tulede küsimuse peale. Võtsin uuesti rattad alla. Pidin leidma tänava number 35, kuid seda ei eksisteerinud! Oli 5-6 tänavat number 31 … 31A-31F ja selle järel tuli 33 ning siis hoobilt 37. Ma tegin autoga ümbruskonnale ringi peale ja ei leidnudki õiget tänavat. Teist kohta ei leidnud ka üles. Meridas on nii jura tänavasüsteem, sest paljud tänavad on ühesuunalised. Sa ei tea kunagi kas sa saad keerata sinna, kuhu sul on vaja minna või mitte.

Teine jama on siin see, et tohutult on lamavaid politseinikke! Kividest tehtud väiksemad ja suuremad, lamedamad ja teravamad. Nendest tuleb pea alati 5 km/h üle sõita, sest hullematega kraabib ka siis auto põhja. Suurema kiirusega võid kummid puruks sõita või sumpsist ilma jääda. Tänu sellele on liiklus (peaaegu) alati aeglane, kuid on ka siin hulle, kellel lihtsalt on vajasinust mööda saada, kuna sa ei sõida tema soovitud kiirusel. Mõned teevad selliseid hulljulgeid trikke, et mul jätab süda vahest lööke vahele. Isegi eemalt kõrvalt vaadates ma tihti ahhetan ja imestan, et kuidas nad veel elus on.

Peale surnud politseinike on siin suvalised augud keset tänavat, kus võid iga paari minuti tagant kumme lõhkuda ja amorte väänata. Aukude parandamisest nad väga lugu ei pea. Vahest seda tehakse ka, kuid väga harva. Augud on ju ka suurepärased liikluse reguleerijad. Keegi ei kiirusta, kui tema neljarattalise heaolu on ohus.

Ristmikud panevad mul tihti pea valutama, sest need pole nagu meie ristmikud, millel on neli väljuvat teed, mis on tavaliselt 90-kraadiste nurkadega. Mehhiklased armastavad sigri-migrit ja nende ristmikud on tihti 5-6 teega! Katsu sa siis sõites aru sada, kuhu sa täpselt suundud, kui sa seal esimest korda sõidad.

Kui ma olin umbes tund aega ringi sõitnud ja õigeid tänavaid otsinud, siis mul oli silme eest juba kirju ja ma ütlesin, et no mida veel saab juhtuda, mis mu elu raskemaks muudaks!? Ja oh seda imet! Paarkümmend meetrit eespool rullus ümmargune prügikast üle tee. Ma vaatasin seda lolli näoga ja pahvatasin naerma. Sellised asjad on võimalikud ainult Mehhikos! Tuul oli nii kõva, et see rullis tühja prügikasti mööda tänavat. Õnneks pääsesin autoga vigastusteta mööda. Ise ma ütlesin universumile, et no mis veel võimalik on ja voilaa, ta täitis kohe mu soovi. Üsna naljakas.

Viisin auto Danny maja juurde tagasi ja läksin jala linna peale neid varuosade poode otsima. Mõne aja pärast leidsin ühe ja neil olid esituled täitsa olemas, kuid nad tahtsid nende eest 2x366 peesot. Ikka liiga karm hind ja tegelikult pole mul ju uusi tulesid vaja. Kasutatud sobiks ka hästi, kuid neid on veel raskem leida.

Mingi aja pärast ma andsin alla ja ei viitsinud enam auto asjadega jamada. Kuna see oli mu viimane päev Meridas, siis mõtlesin midagi positiivsemat teha. Sõin magusat saiakest ja tundsin elust mõnu. Siis läks mõte korra Augusto peale, kellega mul siin kuu aega tagasi väike romanss oli. Mõtlesin, et las ta olla rahus ja ütlesin omaette mõttes universumile, et ma olen avatud uutele seiklustele ja romantika vastu pole ka midagi. Vahest on väike lähedusvajadus.

Kümme minutit peale neid mõtteid sõitsid kaks kastiautot minust mööda. Kastid olid poisse ja mehi täis. Ju nad tulid töölt. Mitu vaatasid ja naeratasid ning paar lehvitasid mulle. Ma hakkasin jälle naerma, sest see oli nii imelik. Paari minuti pärast jalutasin bensiinijaamast mööda ja üks nendest autodest ootas seal järjekorras. Mehed jälle naersid, kui neist mööda läksin. Kõik on nii metsikult uudishimulikud, sest sellistel tagatänavatel valgeid inimesi ikka ei käi. Valged jänesed ringlevad ainult kesklinnas kohvikute ja kirikute ümber, hehe.

Läksin üle tee ja kuulasin muusikat. Käed taskus ja naeratus näol. Paarisaja meetri pärast oli üks poiss tee ääres ja hakkas minuga rääkima. Hispaania keeles loomulikult. Ma ei saanud temast 95% aru ja tema ei saanud minust 95% aru. See ajas mind nii õudsalt naerma, et ma muudkui kihistasin. Poiss räägib innukalt edasi. Nimi oli tal Andy. Nii palju ma suutsin talle selgeks teha, et ma tahan kesklinna minna seda teatud teed mööda ja ma tahan jäätist süüa. Ta hakkas siis minuga koos jalutama ja rääkima, et temale meeldivad valged tüdrukud. Ma muudkui irvitasin. Siis ta ütles, et talle meeldib neid tüdrukuid suudelda. Ma vaatasin talle otsa ja ütlesin midagi “palju õnne” laadis. Tee ääres oli kaks rekkat ja ma tahtsin rekka ja tee vahelt neist mööda minna, aga ta näitas, et ma läheks seina ja rekka vahelt. Krimpsutasin natuke nina, kuid läksin ikka. Kui me sinna vahele saime, siis ta järsku võttis mul käest kinni ja pööras mu ringi. Ajas huuled prunti ja tahtis kohe musitama hakata. Ma tõmbasin temast silmad pärani eemale. Mis mõttes ma peaks mingi võõra poisiga tee ääres rekka taga suudlema hakkama? Lihtsalt sellepärast, et see talle meeldib? Mulle meeldib ka suudelda, aga see oli täiesti võõras inimene. Mul polnud isegi mingit tunnet, et ma tahaks seda teha. Hgigihais käis hoopis üle pea ja ma olin jalutamisest natuke väsinud. Ta muudkui korrutas, et miks mitte. Ma tõmbasin jälle eemale ja ei osanud talle isegi mingit asjalikku põhjust tuua, miks ma teda suudelda ei taha. Ta poleks minust nagunii aru saanud, hehe. Ta ikka üritas ja üritas ja ma lõpuks mõtlesin, et mis sellest on siis. Teeme ära. Aga no ei saa! Nii imelik oli. Lõpuks ma lihtsalt tardusin ja jäin talle otsa vaatama, sest ma ei osanud enam midagi teha ja imelik oleks olnud lihtsalt kannapealt ringi pöörata ja minema jalutada ka. Andy kasutas kohe juhust ja juba olid tema huuled minu huulte vastas. Ei noh, päris mõnus oli. Ta suudles hästi. Aga ma ei jõudnud veel midagi nautida, sest ta käed hakkasid kohe igalepoole imelikesse kohtadesse minema, kuhu ma ei tahtnud, et nad läheks. Tõmbasin ennast kiiresti eemale. Selle peale pane reka hääle sisse ja sõitis minema. Ütlesin naerdes Andyle: “Näe, rekkajuht hakkas ka kartma!” Ta ei saanud minust loomulikult aru ja ma lõin käega. Hakkasin edasi jalutama ja ta tuli ka. Nii kui teise rekka vahelt läbi läksime, siis ta tegi jälle sama. Juba huuled pruntis ja valmis suudlema. Seekord andsin kiiremini alla. See, et ta küüslauku varem söönud oli, see talle muidugi kasuks ei tulnud. Peale enda käte igale poole toppimist hakkas ta nüüd minu käsi igale poole toppima. Ma ei lasknud ja tõmbasin jälle eemale. Ütlesin talle midagi ja silmanurgast nägin, et ta nööbib juba pükse lahti. Võtsin kohe pika sammu eemale, aga oli juba hilja. Püksid olid maas ja viiner väljas. Ma jälle naersin ja ütlesin talle, et mida sa teed, poiss!? Seepeale ta tõmbas püksid üles ja me hakkasime edasi jalutama. Ta paistis nii nooruke välja, et ma pakkusin, et ta on 15, kuid tuli välja, et ta on hoopis 25. Siis ta kutsus mind juba enda juurde. Ma tänasin teda ette ja taha ja ütlesin, et ma ei soovi. Ta isegi proovis söögiga mind ära osta, hahaa. Kui olime juba kesklinnas ja ta oli minult 5 kord küsinud, et kas ma tahan tema juurde minna ning ta oli minult negatiivse vastuse saanud, siis ta ütles järsku head aega. Me kätlesime ja läksime oma teed.

Sain maja nurga taha ja pahvatasin jälle naerrma. Mis asi see nüüd oli!? Nii kui olin universumile teada andnud, et ma olen uuteks huvitavateks seiklusteks valmis, siis ta viskab mulle sellise vimka! Ma pean tulevikus oma soovidega natuke ettevaatlikum olema, hehe. Kuna mu lemmik jäätisekohvik oli ainult paarsada meetrit eemal, siis seadsin sammud kohe sinna. Ma olen seal vähemalt 6-7 korda käinud ja see mees teab mind juba hästi. Nii kui mind nägi, siis tõmbas suu kohe naerule. Ma võtan iga kord kookose jäätise, kuid seekord tal seda polnud ja ma võtsin mango jäätise. See oli ka superhea. Nautisin jäätist ja äkki vaatasin, et tuttav tüdruk on mu kõrval. Danny õde oli oma kahe lapsega sinna tulnud lastele jäätist ostma. Tervitasime rõõmsalt. Una mina ei räägi hispaania keelt ja tema räägib väga väge ingliskeelt, siis me muud midagi ei rääkinudki. Ta sai oma jäätised kätte ja nad läksid oma teed. Kui ma olin oma jäätise lõpetanud, siis ma tahtsin sellele mehele öelda, et see on mu viimane kord, kui ma seal jäätist söön, sest hommikul sõidan ma Meridast minema. Ma nii palju oskan juba rääkida, et ta sai mu plaanidest aru. Aga kuna tema ei räägi sõnagi ingliskeelt, siis mina ei saanud temast peaaegu üldse aru. Lõpuks ta žestidst sain nii palju aru, et kui mina ära lähen, siis tema jääb mind igatsema. Ma ütlesin aaawww ja kallistasin teda. Tema suudles mind suule. Ma täitsa ehmatasin, et mis see nüüd siis tähendas!? Minul oli selline mulje jäänud, et tal on naine ja lapsed ja rahu on majas ning ma ei pea tema poolt midagi imelikku ootama ja nüüd see. Siis tulid inimesed jäätist ostma ja ta läks neid teenindama. Ma sain paar minutit omaette imestada ja juba ta oli tagasi. Võttis mul käest kinni ja hakkas seda silitama. Ma ei saanud enam midagi aru. Mis toimub!? Ja siis tuli järgmine pauk. “Tule ööseks minu juurde ja siis hommikul sõida sealt minema”. Ma olin sõnatu. Vaikselt raputasin pead ja ütlesin, et mu auto on sõbra juures ja ma ööbin seal. Ta ei saanud minust aru ja ütles jälle, et ma tema juurde läheks ja siis tegi mulle jälle musi. Ma tundsin ennast juba väga imelikult. Ütlesin, et ma pean minema hakkama ja arvatasvasti ei tule enam Meridassegi tagasi. Selle peale ta ütles, et ma pean ikka tyagasi tulema ja millal ma tulen ja üleüldse miks ma lähen, et ma võiks ikka Meridasse jääda. Ma ütlesin, et ma olen turist ja tahan Mehhikot näha. Seletasime samu asju veel mitu korda, kuni ma lõpuks minema hakkasin. Ta ütles ikka, et ta jääb mind igatsema. Me pole praktiliselt rääkinudki, sest keeebarjäär on väga suur ja nüüd ta räägib mulle sellist juttu. No ta on ju mehhiklane ja seetõttu kuumavereline ja see võib neil täitsa tavaline käitumine olla. Mina ju ei tea. Minule oli see lihtsalt väga, väga imelik. Ja ta pole mingi hormoonides vaevlev poisike, vaid ma pakuks, et ta on kuskil hilistes neljakümnendates. Aga jah, lõpuks sain sealt minema ja kui nurga taha keerasin, siis ohkasin kohe sügavalt. Mehhiklased ajavad mu hulluks! Hahahaa.

Kui kesklinnast hakkasin välja jalutama, siis ma vaikselt mugisin maapähkleid. Mulle meeldib neid kestast välja prõksutada. Jalutasin mööda tänavat ja üks poiss jalutas minu ees. Ma ei pannud teda praktiliselt tähelegi, kuni ta poolenisti ümber keeras ja ütles mulle: “Kas sul on kunagi olnud sellist tunnet et keegi jälitab sind? Ma arvasin, et sa jälitad mind!” Ma ei suutnud muud paremat teha kui silmi pungitada ja naerma hakata. Küll täna on ikka imelike juhtumiste päev! Hakkasime koos edasi jalutama ja ta küsis kas ma olen sakslane. Ma ütlesin, et ta pani üsna täkkesse, sest meis voolab ka sakslaste verd. Siis ta hakkas mulle midagi saksa keeles laulma. Ma ei saanud loomulikult midagi aru, kuid laulu tundsin lõpuks ära. Ma ei ole siiamaani sellest fenomenist aru saanud, miks sakslased Meridas nii kuum teema on! Danny on ka sakslaste fanaatik ja talle mekib saksa õlu. Rääkisime poisiga veel veidi, kuni ta tee teise suunda läks. Küsisin, et mis ta nimi on. Ta ütles, et ta ei tea. Et ma võin teda Mehhiko Kurt Cobain'iks kutsuda, hahaa. Nii meie teed lahku läksid ja mina jätkasin oma koduteed laia naeratusega.

Peale neid intsidente oli mul veel paar väikest kohtumist, kuid need polnud nii dramaatilised. Üks noormees tegi mulle ukse lahti ja lasi ilusasti välja ja tänaval sõitsid veel paar autot, kes tuututasid ja vaatasid kaelad õieli. No selline tegevus on siin igapäevane, kui ma juhtun kuskil jalutama. Isegi politseinikud lehvitavad ja naeratavad ja flirdivad. See on siinsetel meestel veres :)

Praegu on hea koht, kus ma võiksin veel ühest väga veidrast kohtumisest rääkida. Kui ma autot omale otsisin kuu aega tagasi, siis ma elasin kolm nädalat siin Meridas Danny juures. Couchsurfingu kaudu leidsin ta ja ta on hästi tore ja heasüdamlik poiss. Minust aasta noorem ja me saame hästi läbi. Igastahes ma jalutasin tihti kesklinnast tama koduni, sest ma ei viitsi bussidega jännata ja pealegi ma armastan jalutada. Politseinikke on siin hulgim. Iga paari minuti tagasnt sõidab politseiauto või mootorratas sinust mööda. Ma tulin tihti õhtul pimedas koju. No linnas ju tegelikult pole pime nii et hullu pole midagi. Ja see linna põhjapiirkond on rikkamate inimeste ala, seega seal on rahulik. Kõnnin mina mööda tänavat kui äkki jääb politseiauto minu kõrval seisma. Ma võtsin asja rahulikult, sest need on ju politseinikud, kes meie eest hoolitsevad ja kes meid katsevad kurjamite eest. Ta ei osanud sõnagi ingliskeelt, ülla-ülla. Ma siis üritasin oma kandilises ja väga nadis hispaania keeles talle selgeks teha mis ma seal teen ja kuhu suundun ning kus elan ja kelle juures. Minu meelest oli see ok, et küsitakse kus sa elad. Kui sul pole aadressi ega kohta, kuhu lähed, siis miks sa peaks seal hulkuma. Enamusest, mida ta ütles, ei saanud ma aru. Üritasin umbkaudu arvata. Lõpuks ma lihtsalt seisin seal ja ei osanud enam midagi teha. Ütlesin talle, et on hilja ja ma lähen nüüd koju. Ta ei saanud minust aru, kuid ma pöörasin kannapealt ringi ja hakkasin minema. Auto seisis seal veel jupp aega, kuid ma ei vaadanud tagasi ja lõpuks ta sõitis minema. Läksin ilusasti koju ja kõik oli tibens.

Kaks päeva hiljem jalutasin jälle hilja õhtul koju. Olin maantee ääres ja läksin üle parkimisplatsi. Nägin tee peal jälle sedasama suurt politseiautot sõitmas. Korrutasin omaette, et sõida edasi, sõida edasi, et ma ei taha sinuga jälle rääkida, sest ma ei saa sinust ju aru! Auto keeras loomulikult parkimisplatsile sisse ja jäi minu kõrvale seisma. Nägin, et see sama noormees oli roolis ja seesama paarimees magas kõrvalistmel täpselt nagu eelmine kord. Tervitasin teda rõõmsalt. Politseinik jättis auto seisma ja tuli välja minuga rääkima. See tundus mulle väga imelik ja kahtlane. Jälle ta küsis samu küsimusi, et kus ma elan, kuid nüüd küsis aadressi. Ma ragistasin ajusid, et see meelde tuletada. Võibolla see oli kontrolliks, et ma ei valeta. Mine võta kinni. Aga minu jaoks väga imelik oli see, et ta kirjutas mu aadressi oma käe peale. Väga ebaprofessionaalne mu meelest. Maja number mul meelde ei tulnudki, aga vahet polnud. Ma hoidsin ikka positiivset joont ja seekord viskasime isegi nalja. Ta lõpuks küsis, et kaua ma plaanin seal olla ja kas ma tavaliselt umbes sel kellaajal liigungi ringi ja kas samas kandis? Ma ütlesin, et põhimõtteliselt jah. Teen seda mõned korrad nädalas. Las ta siis kontrollib ja teeb oma politseitööd. Pole siin hullu midagi. Minul pole selle vastu midagi. Lõpuks kui polnud enam midagi öelda, siis ma jälle küsisin, et kas ma tohin nüüd koju minna. Ta lasi mu minema ja ma keerasin järgmisest tänavast alla eramajade vahele.

Tänav oli üsna pime, sest puid oli palju ja laternaid vähe. Ma jalutasin rõõmsalt ja ümisesin midagi. Viie minuti pärast kuulen jälle seda tuttavat auto häält. Viskan kiire pilgu selja taha ja näen, et seesama politseiauto sõidab mulle järele. Jäin seisma ja ootasin ta ära. Noormees hüppas kiiresti autost välja ja tuli minuga rääkima. Ma veel mõtlesin, et jumal teab mis ta nüüd tahab, sest midagi ei jäänud nagu rääkimata või poolikuks. Vahetasime mõned laused. Ei mäletagi millest. Järsku läks ta hääl väga vaikseks ja ta küsis: “Do you like walking/fucking?” Ma mõtlesin, et mu topakas rikutud mõistus teeb minuga nalja praegu, et ma midagi sellist naeruväärset kuulsin. Mõtlesin ikka positiivselt ja lootsin, et ta jalutamist mainis, kuigi sügaval sisimas ma kartsin, et see võis ikka see teine varjant olla. Kuna ta seisis üsna minu lähedal, liigagi lähedal politseiniku jaoks, siis ma kummardasin tema poole ja küsisin, et mis ta ütles. Siis ta kogus ennast natuke, vaatas kiiresti oma magava paarimehe poole ja ütles: “Do you like focking?” Ma ei olnud siiski valesti kuulnud! Oh õudust. Nii palju siis inimeste teenimisest ja kaitsmisest. Ma tardusin. Silmad läksid vaikselt suureks ja pea hakkas aeglaselt paremalt vasakule liikuma. Samas ma ei ehmatanud ennast soolasambaks ega midagi. Tema on mees ja mina olen naine ja selliseid asju ikka juhtub. Vahest on inimestel vormiriided lihtsalt seljas. Ma naeratasin rahulikult ja küsisin, et kas ma tohin nüüd koju minna. Ta noogutas ja ma hakkasin mööda tänavat edasi minema. Nii kui ma olin ringi pööranud, siis ma hakkasin naerma, sest see olukord oli lihtsalt nii koomiline. Mis vägi see küll on, mis paneb mehi selliseid trikke tegema?? Seekord sõitis auto kiiresti lähimat tänavat pidi minema. Mina läksin naerdes ja muiates kodu poole.

Mulle meeldib vahest sellistes kummalistes situatsioonides olla, sest see arendab mind. Ma suudan ennas selle juhtumise ajal kõrvalt vaadata, sest mõistus on palju kiirem kui keha, ja ma ei hakka kartma ega paanitsema, vaid võtan alati asja läbi huumoriprisma. Elu on õppimiseks ja vahest on meil väga imelikke ning naljakaid juhtumisi, mis meie elu vürtsitavad. Ma armastan oma elu :) Ja pealegi mulle meeldib, et Merkuur sealt kummalisest kandist nüüd minema läks. Elu on kohe kordades palju lahedam :)

Metsaelu

Dzunglis pole midagi teha. Minul pole igav, kuid siinsetel vabatahtlikel tüdrukutel on juba surm silme ees. Taani tüdruk Laura pidas kolme nädala asemel vastu ühe nädala. Nüüd on siin kaks Ameerika tüdrukut ja peale nelja päeva on näha, kuidas nad närbuvad. Eks kuumus teeb ka oma töö, see on selge. Üks tüdruk ütles, et sellise kuumuse tõttu ei viitsi ta peaaegu mitte midagi teha. Nad mõlemad teevad ka lõunauinaku. Praegu nad just tõusid üles. Esimese asjana nad jõid vett, sest nad on magamise ajal juba enamuse veest oma kehas välja higistanud. Kui keha sai veega turgutatud, siis läks teekond peegli ette. Sätiti juukseid ja vaadati nägu üle. Siis, kui kõik see tavaelu kava tehtud sai, siis polnudki enam midagi teha ja tüdruk istus voodi servale ning jäi kuulama ühte inspireerivat kõnet, mis mu läpakast tuli. Tavalise linnainimese jaoks on siin surmigav. Siin pole televiisorit. Pole muusikakeskusi. Neil pole läpakaidki. Siin pole inimmasse, mis sind endasse imevad ja annavad sulle mingisuguse otstarbe ja suuna. Siin pole müra peale linnulaulu ja eemal kõmiseva kõue. Loodusega tuleb üheks saada. See on nipp, kuidas metsaelu täiel rinnal nautida saab.

Mina kasvasin metsas üles ja väga suurt probleemi minul sellega pole. Metsaelu on minu jaoks just hea rahulik ja saan oma mõtteid mõlgutada nii, et keegi mind ei sega. See mulle meeldib. Pigem on just vastupidi, et kui ma ei saa piisavalt aega endale, siis ma muutun pahuraks ja rahutuks ja tahan kuhugi vaiksesse kohta minna, et omaette olla. Minul käis 2011. aastal sees klõps ja ma muutusin totaalselt. Võibolla oli see dimensioonide ja tiheduste vahetus, millest paljud teisitimõtlejad räägivad. Ei tea. Kõik on võimalik. Seda tean ma aga küll, et peale seda aega muutusid mu elu ja mõtted täielikult ja mulle meeldib see muutus. Ma olen nüüd palju rahulikum ja rahuarmastavam ning tolerantsem kui varem. Kindlasti ei saa ma öelda, et ma nüüd mingi pühak olen. Kaugel sellest. Arenguruumi on mul veel küllaga, hehe.

Vahest ma mõtlen, et kui mul läpakat siin poleks, siis oleks küll igav ja natuke keeruline. Hädaga ajaks ju väline kõvaketas ka asja ära, kuhu saan oma pildid ja videod salvestada ning teistelt saadud muusika. Kuid mulle meeldib Mahjonggi mängida, kui keskpäeval on liiga kuum, et midagi teha. Siis ma teen arvuti lahti, istun võrkkiigesse, panen muusika mängima ning hakkan Mahjonggiga tangot tantsima nagu ma ise seda naljatades kutsun. Erinevaid mänge on kümme, seega olenma tangos juba päris osav, ehehee. Tunnike tagasi kuulasin näiteks hispaaniakeelseid jõululaule. Täiesti sürr tundus see siin 30-kraadises kuumuses. Pean tunnistama, et mul on desktopi pildiks härmas traat. Hästi ilus pilt on. Tundub, et ma tunnen lumest ja külmast puudust. Jõululauludega tuli täielik jõuluigatsus peale ja ma tundsin, et ma ei näe ennast kuskil maal elamas, kus on igavesest ajast igavesti soe. Mulle meeldivad kõik neli aastaaega, mis sellest, et ma vahest virisen, et küll on liiga pime ja siis liiga niiske ja liiga mudane. Nelja aastaaja puhul on hea see, et nad kestavad umbes kolm kuud ja siis kõik muutub. Pole muda, kus pead igavesest ajast igavesti plädistama. Pole kuumust, mida pead mitmeid kuid järjest taluma. Ja pole ka igavest sügistalve, mida eestlased kõige enam kardavad. Kõik on pidevas liikumises ja muutuses. Eestlasena saan ma täitsa hästi aru, miks inimesed tahavad asju kiiresti ja me tahame pidevalt uusi asju, sest me oleme sellise eluviisiga tänu loodusele harjunud. Täna kannad vatijopet ja käpikuid, kolme kuu pärast käid juba T-särgi väel. Muutused tulevad kiiresti.

Istun praegu palapas ja kirjutan. Kell on viis õhtul. Päike hakkab vaikselt loojumise peale mõtlema ja hallid pilved kerkisid üles. Viimase tunni jooksul on kauguses müristanud ja nüüd jõudis vihm siia. See pole eriline sadu, vaid pilved viskavad vahest sabinaid. Tuleks siis kohe kapast, et meil poleks vaja banaani- ja papaia puid kasta, aga ei. Viskab ikka näpuotsaga. Ihne tegelane see taevataat.

Minul on veidi raske harjuda sellise teistsuguse elurütmiga, mida loodus siin pakub. Ma ei saa tegelikult öelda, et see raske oleks, sest kui sa asja sees oled, siis lähed lihtsalt vooluga kaasa ja ajapikku harjud kõigega. Arvatavasti on asi lihtsalt liigses kuumuses. See kuumus lihtsalt kestab ja kestab ja kestab ja siis kestab veel mõnda aega. Täna käisin jalutamas ja põlenud põllult kivihunniku otsast maiade potikilde otsimas. Neid oli hulgim! Iga mõne minuti tagant tilkus mul higi nina otsast või ripsmete pealt, kui alla vaatasin. Siin pole vaja ennast isegi liigutada, et higi voolama hakkaks. Ma arvasin, et ma olin juba Eestis kõva higistaja, kuid see pole siinsega isegi võrreldav. Siin lihtsalt seisad, ei pea isegi päikese käes olema ja higi voolab mööda nägu, selga, rinda ja kõhtu alla. Kui jala üle põlve viskad, siis hakkavad jalgade puutekohast varsti nired jooksma. Niiske kuumus on higi meister.

Nonii, taevataat sai vist pahaseks, et ma temast kui mingist loodrist mõtlesin, hahaa. Vihma tuleb nii kõvasti, et plekk-katus lausa krobiseb. Hurraa, kastmismure on natukeseks ajaks murtud. Nüüd, kui sajab, siis on hea jahe. Ei aja higistama ega jooma. Ideaalne. Ainuke jama on nüüd selles, et nüüd olen ma palapasse aheldatud, sest sellise vihmaga ei saa ka midagi muud teha, kui ainult alasti ringi joosta, et poleks pesemismuret :) Tõeline eestlane ikka. Kõiges on midagi vingumist väärt, hahaa.

Nüüd sajab juba nagu oavarrest ja tänase päevaga on kööga. Ma eile sain oma raamatu ka läbi ja pole midagi head enam lugeda. Shane'l on siin palju raamatuid, kuid enamus on hallutsinogeenidest ja seentest. Siis on erinevaid atlaseid kohalikust floorast ja faunast. Veel on mõningaid, kuid ma pole enda jaoks midagi huvitavat leidnud. Kui hakkab igavusest päris pilti tasku viskama, siis ma otsin endale midagi.