Austraalia viisa lõppedes läksin 23ks päevaks Tasmaaniasse, kuna olin kuulnud, et ringi tuleb alustada Austraaliast. Siis tuleb minna Tasmaaniasse, siis Uus-Meremaale ning lõpuks Kanadasse. Sedasi liikudes pidid vaated ainult paremaks minema. Kui lähed kõigepealt Kanadasse ja alles siis siia soojadele saartele, siis pidi selline möhh tunne olema, et ma olen juba kõike näinud ju! Seetõttu otsustasin teha Tasmaaniale ringi peale. Ta on pindalalt küll sama suur kui Eesti, kuid ma sõitsin seal 23 päevaga maha 5000 kilomeetrit! Ja kõige kummalisem oli see, et ma sisemistel maanteedel ei sõitnudki. Vaadata on seal tohutult. Iga nurga taga on midagi põnevat: rahvuspargid, tammid, mäed, lahed, joad, metsloomad igal pool. Ma olin need kolm nädalat nagu orav rattas ilma ühegi puhkepäevata. Nägin ära Tasmaania kuradi. Looduses on teda üsna võimatu näha, kuna ta on öise eluviisiga ning neid pole enam väga palju järel. Seega käisin ma loomade varjupaiga taolises kohas, kuhu tuuakse vigastatud loomad. Seal turgutatakse nad ülesse ja näidatakse ka huvilistele. Söödeti kuradeid, täpilisi rotilaadseid quoll’e, kullid esinesid ja räägiti tarka juttu loomade kohta. Tasmaania on hästi rikas metsloomade osas. Eriti siis, kui sõidad õhtul, kui hakkab videvikuks tõmbama. Ühel päeval nägin ma täpilist hirve, kes pea laiali otsas teele hüppas, ehmunult ringi vaatas ning siis tagasi metsa pages. Hiljem nägin paari echidnat tee ääres vudimas, siis tatsusid teel mõned vombatid ning videvikus jooksid teel viis possumit. Ühel emmel oli veel lapski seljas. Peale loomade nägin sel päeval veel papagoisid, kakaduusid ning igasuguseid kirjuid ja karjuvaid linde kelle nimesid ma ei tea. Ühel päeval käisin ennemuistse vangla varemetes. Jalutasin metsateel, kui äkki nägin echidnat paar meetrit eemal võsa all tuhnimas.Jäin seisma ja otsisin vaikselt oma fotoaparaadi välja. Astusin hästi tasakesi talle lähemale. Kuulu järgi pidi echidnal väga halb silmanägemine olema ja selle peale ma hetkel panustasin. Loomake oli kaevandamise ja ussikeste otsimisega nii ametis, et ta ei pannud mind üldse tähele. Tegin pilte ja videosid, kui ta äkki nina püsti ajas ja minu poole vaatas. Kangestusin. Ta piidles mind tükk aega ja nuusutas õhku. Siis otsustas ära minna. Tegi juba paar sammu, nuusutas õhku ning mõtles ümber. Tuli tagasi, vaatas minu poole oma pisikeste rosinasilmadega ja ahmis ninaga õhku. Mõtles veel mitu korda ümber kas minna või jääda, kuni lõpuks südame rindu võttis ja tuli minu poole pänta-pänta. Ma olin kuidagi valesti kivistunud nii et mu vasak jalg oli viltu all ja ma kõikusin tuules, kuid üritasin end sellegipoolest liikumatuna hoida. Echidna jõudis õhku nuusutades minu juurde. Pani nina vastu mu saabast ja tõmbas sügavalt hinge. Võõras lõhn! Ebales natuke, kuid kuna ma ei liigutanud ja teda ei hirmutanud, siis uudishimu sai temast võitu. Nuusutas mul ühe papu üle, siis läks teise juurde ja tegi seda sama. Seejärel astus mulle jala peale ning nuusutas mu sokki. Surus nina nii tugevasti mulle soki sisse, et ma tundsin ta nina oma jala vastas. Mul olid värskelt Tasmaaniast ostetud paksud Merino lamba villased sokid jalas. Ju ta ei saanud enam aru kes seal seisis - kas lammas või mingi teine tegelane. Kui ta oli mu üle nuusutanud, siis ta võttis jalad selga ja vudis mu jalgade vahelt läbi ning läks teisele poole teed metsa. Mul süda põksus kiiresti, sest sellist lähikontakti polnud mul echidnaga veel olnud! Läksin lauldes mööda metsateed edasi. Kõige lahedam selle asja juures oli see, et ma sain kogu selle läbielamise video peale.
Paar päeva hiljem olin ma kirdeservas ookeani ääres. Jalutasin kalda peal ja tegin päikeseloojangust pilti. Kui hakkasin majaka poole minema, siis nägin ühe elumaja ees muruplatsil vombatit. See ahmis kahe suupoolega rohtu süüa ja ei teinud minust suurt väljagi. Olin Tasmaanias väga palju vombateid näinud, kuid nad on väga arglikud ja jooksevad kohe metsa, kui sa autoga tee ääres seisma jääd. Ühel korral ma jooksin ühele vombatile isegi metsa järele, kuna nad on sellised lühikeste jalgadega jässakad loomad ja ma arvasin, et nad kiiresti liikuda ei suuda, kuid vastupidi! See pani sellise kimaga võsa vahele, et ma peaaegu ei näinud ta tagapalgeidki! Nii et seekord ma liikusin aegluubis. Kui olin vombatist mõne meetri kaugusel, siis astusin ühe väikse sammu. Vombat tõmbas silma vidukile ja astus sammukese eemale. Ma tegin uue sammu. Samamoodi ka tema. Niimoodi me sünkroonis seal liikusime, kuni ta vaatas, et asi hakkab kahtlaseks minema. Vaatas mind oma kissis silmadega ning hakkas vaikselt võsa vahele liikuma. Ta pidi minu lähedalt mööda minema, seega ma sain päris hea video. Jällegi suurepärane lähikontakt metsloomaga.Kaks päeva enne Tasmaaniast lahkumist sõitsin ma videvikus maanteel ja tegin oranžist päikeseloojangust lammaste taustal pilti. Suurepärane. Vaatasin pool sekundit paremale üle tee ja kui silmad tagasi tee peale sain, siis nägin ainult, et känguru kadus suure kolakaga mu auto vasaku serva alla. Vajutasin piduri põhja, kuid seisma jäämine võttis aega, kuna sõitsin 60-70 km/h. Nii kui olin seisma jäänud, siis tagurdasin ja nägin, et känguru oli täiesti elus ja tahtis püsti tõusta. Süda puperdas, kuna ma polnud kunagi ühtegi looma alla ajanud. Paar lindu küll, kuna nad suure kiiruse pealt mulle aknasse lendasid. Kuid loom on ikkagi teine tera. Läksin kiiresti välja ja lootsin, et känguru on äkki ainult shokis ja pea on segi ning sellepärast ei saa püsti. Jõudsin lähemale ning nägin, et külje pealt olid tal karvad ühest kohast maha tulnud. Ju see oli mööda maad lohisemise pärast nii. Üritasin ikkagi positiivselt mõelda ning läksin lähemale. See pilt mis mul nüüd silme ees avanes jääb mulle kauaks meelde. Agoonias känguru ei saa aru mis temaga toimub ja üritab meeleheitlikult ülesse tõusta, kuid jõudu pole. Kõht on lahti rebenenud ning kogu sisikond on ta ees rohu peal laiali. Mul tuleb klimp kurku ja panen kiiresti käe suu ette, et mitte oksele hakata. Auto poole joostes käib veel mõte peast läbi, et ma ei saa tema heaks praegu mitte midagi teha. Tahan sealt kohast lihtsalt võimalikult kiiresti võimalikult kaugele saada. Panen autole hääled sisse ja sõidan tagasi vaatamata minema. Järgmised 15 minutit on täielik šokiseisund – käed värisevad ja nutan kui eemale sõidan. Kuskil poole tunni pärast, kui suutsin veidikene mõelda, siis surusin omale šokolaadi suhu, et natukenegi rahuneda. Möödub tund, siis teine. Ikka ei suuda millelegi muule mõelda, kui sellele jubedale pildile. Enam ei tahtnud autogagi kiiremini kui 50 km/h sõita. Järgmine päev tundsin ennast natuke paremini ja kui jälle Melbourne’i jõudsin, siis sõber Kevin tahtis mul lausa kätt suruda, et ma olin kängurude populatsiooni vähendanud. Mina selle üle ikkagi õnnelik ei olnud, kuid nüüd ma olin vähemalt maha rahunenud. Ringi sõites näed iga päev kümneid surnud kängurusid tee äärtes, kuid siis sa tegelikule situatsioonile ei mõtle. Nad on nagu jänesed. Kes neid ikka kokku lugeda jõuab. See oli mul kõige kurvem ja hirmsam kokkupuude metsloomaga.
Tegelikult pidin ma hoopis Uus-Meremaast rääkima, kuid näedsa, plätran siin hoopis muust. Igastahes jaanuari alguses hakkasin ma tõsiselt UM peale mõtlema. Tegelikult oli mul plaan Eestis käia ja seal paar asja korda ajada ning siis siia tagasi tulla, kuid kuna ma olin üsna ootamatult Tasmaaniasse seilanud ja see rännak oli peaaegu kogu mu rahatagavara ära söönud, siis ma pidin oma plaane kiirelt muutma. UM viisa taotlesin interneti teel juba detsembri keskel, kuid kuna ma olen Eestist – tuberkuloosiohtlikust riigist – siis tahtsid nad, et ma teeksin rindkere röntgeni. Juba Tasmaanias olles helistasin arstile ja tahtsin röntgeni aega kinni panna, kuid kuna oli jõulueelne aeg, siis neil oli väga kiire ja aega oleks läinud vähemalt nädal, kuid aeg oli see, mida mul sel hetkel välja käia ei olnud. Tänu Merle usinusele sain ma palju vajalikku informatsiooni viisade kohta ning tuli välja, et turistina võib UM’le minna täiesti niisama ning see viisa kehtib kolm kuud. Melbourne’s käisin immigratsiooniametis ja seal naine tegi suured silmad ning küsis, et miks ma nii kaua oodanud olen!? Viisa sai mul juba 11. detsembril läbi, kuid tänu Merlele sain ma teada, et võin Austraalias veel 28 päeva olla, ilma et illegaal oleksin. Seda ma tegingi. Ega kui tuli takus ei ole, siis ma ei viitsi ennast väga liigutada. See pole mul just kõige paremaid omadusi, hehe. Igastahes immigratsiooni-naine tegi mulle kohapeal bridging viisa, et kõik ikka legaalne oleks ja ütles, et ma pean riigist nädala jooksul lahkuma või muidu on tagajärjeks kolmeaastane Austraaliasse tulemise keeld. Ütlesin, et tean, et ma pean lahkuma ja et üritangi lähipäevadel UM pileti osta. Oma üsna viimase raha eest olin tööviisa eest maksnud. Merle, hea inimene, suutis mulle veel natukene laenu teha ja selle eest olen ma sulle väga-väga tänulik! Üritasin internetist lennupiletit osta. Kõik oli korras, kuid peale maksmise nupu vajutamist tuli ekraanile error, mis ütles, et mu krediitkaardil on midagi viga ning makset ei saa sooritada. Mis muud kui tuli lennates linna minna, sest mul oli ainult mõni päev järel, et riigist lahkuda. Kondasin südame põksudes linnas ringi ja ei suutnud seda lennufirma poodi enam üles leida, mida olin eelmisel päeval külastanud, et lennupiletite hindade kohta küsida. Kell hakkas viis saama ja ma kartsin, et nad panevad uksed kinni ja siis on täiesti kööga. Tiirutasin mööda tänavaid ringi ja järsku täiesti juhuslikult sattusin õigesse kohta. Jumal tänatud, nad olid veel avatud! Rääkisin tipsile oma pika loo ära ja ta vaatas, et pilet on veel täiesti saadaval, kuid samas ütles, et kui ma tahan UM’le minna, siis peab mul ka tagasisõidupilet olema. Mul tõusid karvad püsti! Teadsin, et mul on hädaga nii palju raha krediitkaardi peal, et saan ühe otsa eest makstud. Austraalia kaardi peal oli ka veel natuke, nii et ma küsisin, et kui ma olengi UM’l kolm kuud ning pean siis tagasi tulema, et kui palju see pilet maksaks. Ta vaatas kohe järele ja ütles, et natuke alla $200. Mul langes kivi südamelt, sest sinnasõidupilet oli $400. Küsisin, et kas saan kahe erineva kaardiga maksta. Kõik oli võimalik. Kõigepealt üritasin eesti krediidiga maksta. Ma umbes teadsin kui palju mul seal peal oli, kuid kuna kroon oli just euroks muutunud, siis oli kõik jube sassis. Sisestasime ühe summa ja üritasin maksta. Masin mõtleb tükk aega ja siis seisab ekraanil „declined“. Mul käis jõnks südamest läbi! Proovime veel ühe korra. Paari minuti pärast on sama seis. Seejärel ütlen, et vähendame natuke summat ja proovime uuesti. Paar minutit südame puperdamist ja ekraanil seisab teade „accepted“. Ma pidin rõõmust peaaegu kiljatama! Seejärel maksin teise poole oma austraalia kaardiga ja see läks juba ludinal, kuna ma teadsin täpselt palju seal peal raha oli. Mõne minuti pärast soovib tips mulle head reisi ja ma lähen peeretava näoga tänavale ja keksin seal rõõmust.
Kui tagasi Kevini juurde jõudsin, siis vajus murekoorem jälle õlgadele.Mis mu autost saab ja kuhu ma ta jätan!? Mu oli paar erinevat varianti olnud mis ma oma autoga teha saaksin, kuid need olid kõik vaikselt ära kukkunud. Panen mossis näoga vaikselt asju kokku. Pea on tühi. Tean, et mingi ime läbi oleks võimalik auto Kevini juurde jätta, kuid ma ei oska sel hetkel mingit imet korda saata. Neil juba ühe sõbra katkine auto seisab garaaži ees ja ilmselgelt pole neil mingit tahtmist oma õuepealset veel ühe autoga risustada. Vaatasime Keviniga telekat ja ta küsis mu plaanide ja seisu kohta. Auto küsimuse koha peal tõmbasin ma näo lihtsalt mossi ja ütlesin, et ei tea. Raha küsimuse peale ütlesin lihtsalt, et ta ei taha seda vastust kuulda ja et küll ma hakkama saan. Ütlesin, et pakin oma asjad hommikul. Kevin oli järgmisel hommikul tööl ja kui ta tagasi tuli, siis mul oli pannkookide tegemine pooleli. Mõtlesin, et pean vähemalt mingi tibatillukesegi heateo tegema, sest tema on lasknud mul oma majas juba kolm korda elada ja on mu autot aidanud parandada ja on mind igati aidanud. Ainuke asi, mida ma sel hetkel teha sain, olid pannkoogid, sest pooled koostisosad olid mul olemas ja polnud mõtet neid aastaks ajaks kuhugi kotti seisma jätta. Mul oli nende kahe aastaga nii palju träna kogunenud et jube. UM’le sain ma kaasa võtta ainult suure seljakoti, väikse seljakoti ja oma õlakoti – kõik muu pidi autosse jääma. Surasin kogu kraami pagasnikusse, see sai ääreni täis. Padjad ja tekid jäid veel välja. Seepeale Kevin ütles, et kuule, jäta tekid ja asjad tuppa, et küll ta neile koha leiab ja et ma võin auto ka sinna jätta, et kus ma ta ikka ta panen. Oh jummal, mul langes kivi südamelt! Tänasin teda kogu südamest. Nüüd ma lõpuks tundsin, et mu probleemid on lahenenud. Uued probleemid võivad lennujaamas tekkida,kuid nii kaugele ma veel ei mõelnud. Võtsin oma kolm kotti – kokku oli umbes 25 kilogrammi. Kui kõik selga sain, siis võttis põlved kergelt tudisema, kuid mis teha. Ega muskel pühast vaimust kasva, ikka tuleb vaeva näha. Kevin sõidutas mind rongijaama mu oma autoga. Viimane kallistus ja oligi minek. Nii kui ma rongi sain, siis viskasin kotid seljast maha. Hullumaja!!! Kuhu ma küll sellise koormaga jõuan minna!? Linna jõudes võtsin suuna kohe kotihoiu poole. Peaaegu viimaste müntide eest panin oma kotid kappi ära ja ei tahtnud neid enam nähagi. Mu Nepaali sõber Sudhil oli paar päeva tagasi omale auto ostnud ja tahtis seda ka mulle näidata, kuna talle tundub, et ma hull auto-guru olen. Saime paari tunni pärast kokku. Käisime talle veel Tom-tom’i hoidjat ostmas, sest tema keeldus paberkandjal kaarti lugemast. Ikkagi 21. sajandi noor, hehe. Kui tema juurde jõudsime, siis ma nägin tema uut iludust. Punane 2-ukseline Toyota Celica. Kaugelt vaadates nagu Ferrari! Sudhiri arvates väga seksikas, kuid mulle ikka kahe uksega litsi-lõksud ei istu. Korra istusin ka taga ja pea nühkis vastu lage! No mida! Ees istuda polnud siiski viga ja auto sõitis ilusasti ning kõlas hästi. See oli Sudhiri esimene sõit linnas. Ta oli natukene närvis küll, kuid sõitis väga hästi ja rahulikult. Ma ikka aeg-ajalt viskasin talle kiidu- ja õpetussõnu, sest mõned vead tulid ka sisse. Kuid ta oli tunduvalt parem kui ta sõber Shirish, keda ma aasta tagasi sõitma õpetasin. Kolmanda sõidu ajal ta sõitis vastu piiret, kuna ei suutnud autot kontrollida. Sellega tema sõidud minu käe all lõppesid. Sudhir tundus tema kõrval nagu vana rahu ise. Plussiks oli muidugi ka see, et me sõitsime täpselt seda teed pidi mida mööda ta bussiga tööle sõidab, seega oli tal tee teada. Võtsime ta pruta ja sõbra tööjuurest peale ja läksime tankima. Sudhir polnud kunagi autot tankinud. Hädaga saime tanklasse sisse ja meie õnneks olid kõik vahed kinni. Tagurdamine polnud tal ka mingi sulavesi. Läbi häda tagurdas ta ühte nurka ning lõpuks vabanes üks tankimiskoht. Küsisin, et mis pool tal auk on. Ta ütles, et paremal ja ääri-veeri sai auto õigesse kohta pargitud. Läksime välja ja tutkit! Auk oli teisel pool. Seejärel ta ütles, et ma ajagu auto teisele poole, et tema ei suuda. Ma kõva mees istusin autosse ja tagurdan vaikselt ja imestan, et mida kuradit! Auto ei taha üldse liikuda ja gaasi tuleb jube palju vajutada. Üritasin endale selgeks teha, et erinevatel autodel on erinevad iseloomud ja pean sellega lihtsalt harjuma. Kui olin juba jupp aega jännanud, siis avastasin, et hoopis käsipidur oli peal! Igavene loll! See peaks üks esimesi asju olema, mida kontrollida, kui sõitma hakkad! No ma ei ole nii kogenud sõitja veel ja pealegi oma autodel ei kasuta ma praktiliselt mitte kunagi käsipidurit. Sellest ka mäluauk. Löön silmad maha ja ütlen, et olen loll. Valikus on kolm erinevat tüüpi bensiini. Sudhir ei oska jälle valida. Ma ütlesin, et pangu keskmist, et kõige odavamat jura pole vaja ega ka liiga mõtetult kallist, sest auto pole teab mis uus. Aastast 1992 oli vist. Kojusõit läks juba libedamalt.
Sudhir ja Alisa lubasid mulle Nepaali-pärase õhtusöögi teha enne kui ma ära lendan. Seda nad koju jõudes tegema hakkasidki. Mul pole õrna aimugi, mis asjad nad kõik kokku surasid, kuid tulemus oli tõsiselt hea.
Nad kasutavad palju sibulat ja küüslauku, kuid mulle tundub, et ma hakkan sellega juba ära harjuma. Enam ei aja öökima. Ennem kui me sööma hakkasime, siis Alisa küsis, et kas ma tahan lusikat söömiseks, et nemad söövad näppudega ja loodetavasti see mind ei hirmuta. Ma punnitasin natuke silmi ja ütlesin, et andku mulle lusikas. Minu meelest näppudega söömine on ebamugav. Ma vaatasin, kuidas nad toitu sisse ahmisid. Hirmus luristamine ja mätsutamine käis, samal ajal kui minu poolt kostis ainult lusika kolksumine vastu taldrikut. Noh, igaühele oma. Minul pole selle vastu midagi. Kuid toit oli tõesti väga hea. Sudhir tegi minu soovi kohaselt veel sealiha. Nüüdsest olen mina Nepaali köögi fänn. Peale õhtusööki Sudhir ütles, et nad viskavad mu lennujaama ära, kui ma tahan. Sedamoodi saab ta veel kiirtee peal ka kätt proovida. Ma soovitasingi talle alguses öösiti sõita, sest siis on liiklus väike ja sajad vurisevad autod ei aja pead sassi. Ju ta võttis mu soovitust kuulda ja mul oli selle üle tõesti hea meel, sest niimoodi sai tema linnasõitu praktiseerida ja mina ei pidanud bussiga lennujaama sõitma, sest ma võibolla läbi häda oleks saanud veel bussipileti osta. Läksime võtsime mu kotid peale ja vurasime jäbi linna Sudhiri ja Alisa sõprade juurde, sest ka nemad tahtsid nende uut autot näha. Jõin sõprade juures ühe lahja õlle ära, mis aitas mul natukene rahuneda, kuna väike pinge oli juba sisse tulnud. Lennujaamas küsisin veelkord Sudhirilt, et ega tal pole mulle võimalik sutike raha laenata. Ta ütles, et kahjuksmitte, et ta oli auto jaoks juba natuke laenu kellegi käest võtnud. Ma teadsin, et olen omadega üsna pees, kuid mis teha. Ütlesin, et pole hullu ja siis jätsime hüvasti. Ütlesin, et kui ma ennast UM’l ilusasti sisse olen seadnud, siis võivad nad mulle külla tulla ja siis saan mina neid kostitada.
Kuna jõudsin lennujaama öösel kell kolm ja enamus rahvast magas, siis pika otsimise peale leidsin omale vaba pingi ning viskasin sinna peale magama. Pink oli kahjuks täpselt ukse kõrval ja inimesed pidevalt voorisid edasi-tagasi nii et külma õhku imbus riiete alla. Paariks tunniks sain sõba silmale, kuid kui hommik hakkas koitma, siis hakkasid inimesed esimestele lendudele ilmuma ja sagimine läks liiga suureks ning ma pidin üles tõusma. Panin oma sumadanid selga ning läksin uurima mis ajal mu check-in lahti tehakse. Oli veel liiga vara ning mingit teadet polnud. Kondan ringi. Midagi teha ei ole. Käin WCs. Sama tunne käib seest läbi, kui Austraaliasse lennates oli, et läksin vetsu ja viskasin kotid seljast maha ja hinges oli õud, et ma ei suuda neid kotte sealt maast enam üles tõsta ning ma jään siia kuubikusse lõksu! Kuid ei. Kõik on kinni tahtmises. Kui sa ikka midagi väga tahad, siis sa seda ka saad. Kui sa ikka tõesti tahad sealt vetsust välja saada, siis sa suudad oma kotid jälle selga ajada. Ja nii läkski. Mingi aja pärast leidsin ühe vaba koha pingil. Läksin ruttu istuma, sest kui sa seda kiiresti ei tee, siis võib keegi sinust ette jõuda. Paremal käel istus suurte kottide vahel aasia tips. See oli nii väsinud, et pea muudkui kukkus tolks ja tolks. Vasakul käel istus arvatavasti austraalia noormees, kellel oli suur surfilaud kaasas. See vaatas koguaeg kella ja arvatavasti tahtis kiiresti oma check-in’i jõuda, et oma laud ära anda. Istusin nende kahe vahel vist pool tundi ja mõtlesin, et peaks noormehega juttu ajama. Teadsin, et mul on taskus vähem kui $20 ja mitte ühtegi UM dollarit! Pidin kuskilt raha juurde saama. Olin kergelt meeleheitel ja valmis isegi võhivõõralt inimeselt raha küsima. Mine sa tea, võibolla tunneks ta mulle kaasa. Mõtlesin peas juba jutu valmis, kuid polnud nii palju julgust, et juttu alustada. Paar korda avasin juba suu, kuid siis tundsin, et pole ikka õige aeg. Ja siis tõusis noormees püsti, võttis oma kotid ja laua ja läks minema. Masendav.
Mingi aja pärast läksin jälle aega uurima. Ei midagi. Ei jõua oma sumkadega väga kaua ringi liigelda ja teen aeg-ajalt peatusi. Kõht hakkab tühjaks minema. Osta midagi ei saa, sest raha ei ole ja viimaseid kopikaid on vaja hädaolukorraks säästa. Masendus ja meeleheide tikuvad ligi. Peast käivad läbi mõtted suvalistelt inimestelt raha küsida või siis kuhugi seina äärde istuda ja müts maha panna ja loota, et inimestel hakkab hale. Meeleheitel inimesed on paljuks võimelised. Lõpuks näen, et minu lennu check-in on avatud. Lähen kohe sinna ja hoian hinge kinni. Teen rõõmsat ja rahulikku nägu, kuigi seest keerab. Suudan isegi korra nalja visata. Ei tea kust ma selle jõu võtsin. Ma ei teadnud isegi kas ma oma väikese seljakoti koos läpakaga saan sisse võtta, sest kui ma lennu eeskirju lugesin, siis ma vaatasin hoopis teise lennufirma lendu! Tips lasi mul koti üle kaaluda ja ütles, et võin selle sisse võtta. Ma sisemuses jälle ohkasin, et „jumal tänatud“. Tips küsis veel midagi imelikku viisa kohta ja ma hakkasin ütlema, et jaa-jaa, mul on see tööviisa ... blaa-blaa ... ise teadsin, et see puha vale on. Ma ei saanud küsimusestki täpselt aru, kuid õnneks ta katkestas mind ja ütles, et ok. Uuris veel mu pabereid ja küsis kõrvalt lauast midagi istmete kohta. Lõpuks küsis mu käest, et kas ma tahaks lennuki keskel istuda, et seal on jalgadele palju ruumi ja et see ei maksa midagi lisaks. Mul kukkus suur kivi südamelt ja ütlesin, et jah, miks mitte. Ta küsis veel, et kas ma olen nõus hädaolukorras inimestele midagi seletama või instruktsioone jagama, kuna ma istun otse emergency ukse all. Ma ütlesin, et pole probleemi, ma võin kõike teha! Igaks juhuks küsisin siiski üle, et kas neid hädaolukordi tuleb tihti ette. Ta rahustas mind ja ütles, et haruharva, et see on lihtsalt ettevaatusabinõu. Seejärel oli mu süda rahul. Pilet oli käes! Tegin hingetõmbamiseks väikese jalutuskäigu terminalis, kuna mul oli nüüd 15 kilo vähem asju seljas. Hea oli käia! Seejärel suundusin passikontrolli. Võtan üleriided seljast ära ja viskan kotid lindile, et detektorist läbi minna. Midagi ei piiksu, väga hea. Ootan oma kotti kui järsku kutsutakse mind tagasi. Seest võtab õõnsaks. Küsivad, et kas mul on läptop kotis. Minu jaatuse peale paluvad nad mul läpaka kotist välja võtta ja eraldi kastikesse panna, et nad saaksid asjad uuesti üle detekteerida. Huhh, kõik on korras ja võin edasi minna. Passikontrollis on ilge saba. Sildikesed on väljas mis käsivad sul mingi paberi ära täita. Leian ankeedi, kuid pastakat kotist ülesse ei leia. Kurat! Kõik kohalikud pastakad on okupeeritud teiste täitjate poolt. Ootan. Kõigil võtab ilgelt kaua aega. Lõpuks näen ühte pastakat. Hakkan kirjutama – tühi! No loomulikult! Sobran veel hoolega oma kotis ja voilaa! Hakkan lugema ja täitma. Tuleb teada anda, et ega sa toitu kaasa pole võtnud ja kuidas sul viisaga on ja kas on piisavalt raha (selle koha peal ma loomulikult valetan). Saan ankeedi täidetud ja passikontrollis küsitakse ainult paar lihtsat asja. Läks üsna ludinal.
Lennujaam on küll Melbourne’i rahvusvaheline lennukas, kuid kõik tundub kuidagi väga väike. Mitte nii väike nagu Tallinnas, kuid siiski liiga väike Austraalia suuruselt teise linna lennujaama kohta. Oma värava juurde jõudmine võtab vähem kui kümme minutit. Aega on peaaegu tund aega ja teha pole jälle midagi. Panen klapid pähe ja tõmban tooli peale kerra. Kui poole tunni pärast silmad avan, siis on enamus toole inimeste poolt okupeeritud ja kõik ootavad lendu. Tõusen ehmunud näoga püsti ja teen minekut, et inimesed istuda saaksid, sest kogu neljakohaline pink oli minu vallutatud. Jõuan vetsus käia ja tax free poes ringi silgata ning pilte teha ja ikka on veel aega. Ootame. Saadan veel kolm appikarje-SMS’i, kuid kelleltki ei tule vastust. Lennuki peale minek läheb libedalt. Minu koht on akna all, sweet! Keskele kedagi istuma ei tule ja pingi teisel pool otsas on üks mees kes hakkab kohe raamatut lugema. Ootame jupp aega. Kapten ütleb meile vahepeal, et pagasiga on mingi jama juhtunud ja kahe lennu pagas on veidi segamini läinud. Meie kõrval on teine Pacific Blue lennuk, mis lendab UM põhjasaarele Aucklandi. Meie lendame UM lõunasaarele Christchurchi. Nii nad seal oma pagasiga jändavad ja mul on aega vaadata, kuidas teise lennuki peale kotte laaditakse. ÕUDUS RUUDUS! See lint, mis kotte üles tarib, see liigub koguaeg paigast ja kohvreid loobib ainult üks pohhuist! Lint veereb lennukist natuke eemale ja juba sajabki üks must kohver kahe meetri kõrguselt otse asfaldile. Väike roosa kott lendab talle kohe järele. Läheb minut mööda enne kui mees näeb, et mingid kotid on maha kukkunud. Tarib need algusesse tagasi ja loobib uuesti lindile. Lapsevanker läheb ka lindile. Osad Pampersid või mis iganes seal lahtiselt olid, need lendavad maha ja tuul ajab nad laiali. Mees korjab paar asja ülesse ja viskab vankrisse. Osad asjad jäävadki maha. Paari minuti pärast liigub lint jälle paigast ja seesama roosa kott kukub mütaki alla asfaldile. Mingi aja pärast loivab mees kohale ja loobib koti uuesti lindile. Seekord on proov edukas ja seda roosat kotti ma enam ei näe. Ma arvan, et kogu see tsükkel kestis vähemalt 15 mitutit ja oli päris jube vaadata kuidas inimeste kottidega ümber käiakse. Jumal tänatud, et need inimesed ise ei näinud, mis nende istumise all tegelikult toimus. Aga tegelikult võidi meie kottidega täpselt sama teha. Me ju ei näinud. Pool tundi hiljem teatab kapten meile, et kaks reisijat on kaotsi läinud ja nad üritavad neid üles leida ja meie olgu kannatlikud. Mul viskas lõpuks juba üle ja ma tõmbasin ennast tooli peale kerra ja jäin magama. Ma arvan, et lend hilines umbes tunni ja mul pole õrna aimugi kas need kaotsi läinud inimesed ka üles leiti. Igastahes siis, kui ma olin juba jupp aega maganud, siis tõusime lõpuks õhku ja ma sain ilusat maastikku nautida ja pilte teha. Nii lahe oli kõrgelt õhust näha Phillip’i saart kus ma Shirishiga käisin sõitmas rohkem kui aasta tagasi. Kui me lõpuks ookeani kohale jõudsime, siis polnud enam midagi põnevat vaadata ja ma jäin jälle magama. Lend kestis 5 tundi. Ma tegin paar korda silma lahti ja keerasin ennast toolil teistpidi ning jäin kohe jälle magama. Hea oli magada ja puhata, sest igasugused probleemid väsitavad mind tohutult. Korra tegin silma lahti ja vaatasin, et näed kui lahedad valged pilved taevas on. Siis vaatasin tähelepanelikumalt ja selgus, et need polnudki pilved, vaid olime jõudnud UM ranniku lähedale ning need olid hoopis lumised mäetipud. Varsti öeldi ka mögafonist, et varsti hakkame maanduma. Ma ei suutnud enam magama jääda, sest vaated olid imelised! Ilmatuma kõrgete lumiste mäetippude kõrval olid valged liivarannad. Edasi tulid metsad ja rohelised põllud ja siis juba kultuurmaastik ja asustused. Juba kilomeetrite kõrguselt paistis kõik nii imeilus. Lennu alguses käis mul peast läbi, et võiksin oma kõrval istuva mehe käest küsida, et kas tal ei juhtu üleliigset raha kaasas olema, kuid see tundus liiga imelik.
Passikontrollis oli ilgelt pikk saba. Jälle lugesin siltide pealt, et pean mingi lipiku ära täitma. Kaua võib! Seekord tahtsid nad teada kus maadel ma olen paari aasta vältel käinud ja kas ma olen kuskilt mulda kaasa võtnud! Passikontrollis midagi imelikku ei küsitud, kuid nii kui ma sealt läbi olin saanud, siis üks onu pidas mind kinni ja ütles, et ma olin ankeedis vastanud midagi sellist, et ta peab mind veidi kontrollima. Küsis kus ma käinud olen ja kuidas selle mullaga ikka lood on. Ma ütlesin, et mul ronimissaapad on jalas ja et need on ainukesed asjad mis puutusid mullaga kokku, kui ma Tasmaanias rahvusparkides ringi kondasin. Ta ütles, et see on ok. Siis küsis ta mu viisa kohta ja ma ausalt seletasin ära, et taotlesin tööviisat juba detsembri keskel, kuid kuna jõulud ja aastavahetus olid vahepeal, siis on kõik hirmus pikale veninud. Ta soovitas mul Immigratsioonist üle küsida. Küsis, et kus ma kavatsen ööbida. Ma ütlesin, et ei tea veel, et arvatavasti kuskil backpackeris, kuid ma pole veel midagi valmis vaadanud. Siis ta andis mulle veel paar soovitust ja kiitis mu ingliskeelt. Rohkem probleeme polnud ja ta ütles mulle: „Teretulemast Uus-Meremaale!“
Leian oma monstrum-koti lindi pealt üles ja ajan jälle selga. Nüüd ma enam ei tea mis edasi saab. Lähen uksest välja. Rahvas seisab siltidega ja ootab lennukilt tulevaid inimesi. Mind ei oota keegi. Kõigepealt sean sammud WC’sse, sest kes seda teab kus ja millal ma sinna jälle minna saan. Seejärel otsin infopunkti üles. Loomulikult kinni, kuid sealt saab vähemalt brožüüre ja linna kaardi. Ma ei tea Christchurch’ist mitte midagi, tean lihtsalt nime. Loen buklette ja üritan välja mõelda mida teha. Tuleb jällegi Austraalia tunne peale, kui ma esimest korda Melbourne’s maandusin ja siis maha istusin ja mõtlesin, et mis siis nüüd. Praegu oli täpselt sama seis, lihtsalt vahe oli selles, et Austraaliasse tulles olid mul kaardid raha täis, kuid nüüd vihises seal ainult külm tuul. Vahepeal tuli mulle Kevinilt sõnum, et ta kandis mulle raha üle. Ma sel hetkel mõtlesin, et tõsiselt jumal tänatud, et päris ära ma nüüd ei sure! Kuid jama oli selles, et oli laupäev ning nädalavahetustel pankades elu seisab ja mingit raha ma praegu niikuinii ei saa. Kuid sellegipoolest oli mu süda rahul, kuna ma teadsin, et kunagi mingi kõbin ikka tuleb. Järsku mu segaste mõtete keskel telefon heliseb. Ei jõua vastu võtta, kuid ekraanil seisid neli nulli, nii et mul polnud aimugi, kes helistas. Natukese aja pärast heliseb telefon uuesti. Võtan vastu. Ei saa midagi aru ja korrutan „Hello! Hello!“ Järsku ütleb keegi tere. See oli Erle! Ma viimases hädas saatsin isegi temale Austraalias sõnumi ja küsisin, et kas tal poleks mulle midagi laenata. Ma mõtlesin, et ma ei räägi temaga enam elu sees, kuid häda ajab ka härja kaevu nagu te teate. Mina olin praegu see härg. Ta ütles, et tal pole antud hetkel üldse raha ja kahjuks ei saa mulle midagi laenata. Kuid asi seegi. Vähemalt muretses ja ütles. Soovitas mul woofingu farme otsida, sest seal saab töö eest tasuta elada. See oli tõesti hea mõte. Mul polnud see endal pähe tulnudki. Kuid praegu ei saanud ma seda siiski teha, kuna liitumine maksab päris hästi. Nii et see jäi hetkel tahaplaanile. Kuna mul ei olnud mingit mõistlikku plaani peas, siis otsustasin kesklinna minna. Vaatasin kaardi pealt järgi kuhu pean minema ja lippasin uksest välja. Väljas polnud loomulikult mitte ühtegi silti. Hakkasin umbes täpselt liikuma ja mõtlesin, et no kui palju maad sinna kesklinna ikka olla saab, võibolla 5-6 kilomeetrit. Kaardi pealt väga hull ei paistnud. Siis nägin taksosid ja mõtlesin silmaringi avardamise mõttes küsida. Naine ei teadnud kui palju maad kesklinna on ja küsis kamraadi käest. See ütles, et 11 kilomeetrit. Ma täitsa kujutan vaimusilmas ette kui pikaks mu nägu venis, kui ma seda vastust kuulsin. Ma mõtlesin paar sekundit ja ütlesin, et pole hullu, ma jalutan. Need vaatasid mind punnis silmadega ja näitasid näpuga bussi poole ja ütlesid, et see maksab ainult $7.50. Ma teadsin, et krediidi peal mul nii palju raha oleks, kuid kuidas ma liinibussis kaardiga maksan!? Ma ütlesin veelkord kindlameelselt, et ma lähen jala. Arvatavasti jäid taksistid mulle veel pikalt järele vaatama, kui ma mööda teeäärt oma suurte kottidega sibasin. Alguses polnud häda, kuna jõudu on. Üks faktor, mis mind alati aitab, on mu mp3’e mängija. Iga kord kui ma klapid pähe panen ja head muusikat kuulan on mul automaatselt tuju hea. Seekord üritasin tuju langust võimalikult kaugele edasi lükata ja panin juba varakult klapid pähe. Päike paistab, hea soe on, laulan omaette ja kõmbin mööda teed 25 kilo seljas. Esimese peatuse tegin vist alles kilomeetri pärast. Kuna kõndisin magala rajoonis, siis tee äärtes olid aiad. Osad olid just ideaalse kõrgusega nii et ma sain oma koti sinna peale toetada. Puhkasin minuti või paar ja kõndisin jälle edasi. Higi jooksis lahinal, kuna mul olid jakk ja fliiskampsun kahekordse särgi peal. Need ei mahtunud kotti ära nii et tuli selga ajada. Mida aeg edasi, seda tihedamini ma peatusi tegin. Vahest juba paarisaja meetri tagant. Kõhu peal olev seljakott oli nii lolli pikkusega, et ulatas just puusakontide alla ja iga kord kui ma astusin, siis käis kõva kotinurk vastu jalga. Hiljem tulid mulle sinna sinikad. Õlad hakkasid valust juba tuimaks jääma ja selg oli väsinud. Kuna mul olid superhead matkajalatsid, siis õnneks jalad olid mul korras, kuid sääremarjad hakkasid pikaajalise raskuse peale valutama. Vaatasin pidevalt kaarti. Alguses läks tee päris kiiresti, kuid lõpupoole ei tahtnud asi üldse edasi liikuda. Tahtsin McDonaldsisse välja jõuda, sest seal saaks istuda ja puhata, internetti kasutada ja SÜÜA! Ma arvan, et esimene McDonalds oli kusagil 7-8 kilomeetri kaugusel. Silme eest hakkab vaikselt virvendama ja tuju muutub halvemaks. Jäin tihti seisma kui nägin tee ääres lilli või õitsevaid puid. Head aroomid turgutavad alati hinge. Mäletan, et korra pidin puu alt läbi minema, mille oksad olid madalal. Üks oks tõmbas läbi juuste ja paitas kergelt pead. Siis mõtlesin, et pole siin kõik nii hull midagi. Tee ääres nägin kasepuid ja pihlakaid, mille marjad olid juba oranžid, kuigi polnud veel kesksuvigi. Päris kodune tunne oli. Kui olin juba pooleldi surnud, siis jõudsin lõpuks McDonaldsisse. FOOD! Üks peamine põhjus oli mul tegelikult internet, kuid oh mis tore üllatus – neil oli hetkel internet maas. Nii et ma ei saanud kontrollida kas äkki mingil imekombel on mulle raha üle tulnud. Võtsin kaks juustuburgerit ja läksin istusin maha. Vahepeal poole käimise peal oli tulnud mulle eestlaslikult karmi naljaga sõnum Marilt ja Antilt. Olin neilt juba teist korda küsinud, kas nad saavad mulle laenu teha. Peale selle sõnumi lugemist ma vihastasin nii õudsalt, et mõtlesin nad kohe puu taha saata, kuid siis rahustasin ennast natuke ja ütlesin, et hädas olles ei saa rapsida.
Kui olin veidi jõudu kogunud, siis seadsin sammud edasi. Tee läks läbi pargi ja kui mu õlad hakkasid üles ütlema, siis läksin otsisin ühe pingi ning istusin sinna maha. Seal lähedal olid mingid mulla- ja rämpsuhunnikud ning kuhi vanu pargipinke. Üks pink oli puu najale toetatud, et golfiväljaku poole vaadata. Seal ma siis istusin kõikuva pingi peal ja mõlgutasin mõtteid. Kell oli juba 9 õhtul ja ega mul eriti kuhugi minna ei olnud. See koht tundus olevat küllalt rahulik. Vedisin pingi teisele poole puud, kus tuul nii hullult ei puhunud. Tõmbasin kotisangad läbi pingiliistude ning panin nad klõpsust kinni. Õlakoti sidusin seljakoti külge. Võtsin seljakoti küljest magamiskoti, ronisin sinna sisse ja tõmbasin ennast pingi peale kerra. Ma olin juba ammu mõelnud, et mis tunne on pargis pingi peal ööbida. Nüüd sain seda oma kontide peal proovida. Paar inimest jalutasid oma koeri seal platsil, kuid keegi ei tulnud minu lähedale õnneks. Ja enne magama jäämist kuulsin joomaseid noori kusagil eemal karjumas. Rohkem polnud hullu midagi. Esimesed paar tundi magasin vist sügavalt, sest olin rompväsinud. Kuid siis hakkasin iga poole tunni tagant ärkama, kuna oli jube külm, kuigi olin täisriides ja saabastega. Tõmbasin magamiskoti üle pea ja keerasin ennast nii krõnksu kui sain, et jäine tuul riiete alla ei saaks, kuid sellest ei piisanud. Kui lõpuks päike tõusis hommikul ja hakkas soojemaks minema, siis ma sain korralikumalt magada. Korra kuulsin, et keegi sõitis jalgrattaga mööda ja siis läks keegi jalutades mööda, kuid see oli õnneks kõik. Ärkasin alles kell 10 hommikul.
Hea soe oli jälle jalutada, kuigi õlad ja jalad olid eelmisest päevast ikka hellad. Umbes tunni pärast jõudsin järgmisesse McDonaldsisse, kuid see oli lihtsalt pisike lett kuskil kaubanduskeskuses ja sinna ma ei jäänud. Jalutasin edasi. Mul polnud jällegi erilist aimu, mida ma terve päeva teen, sest nüüd oli pühapäev. Teadsin, et pean esmaspäevani vegeteerima, sest siis pangad jälle töötavad. Hakkasin vaikselt plaani kokku panema, et suunduda järgmisesse parki, kus öö veeta. Ma ei läinud kesklinnast väga kaugelt mööda, kuid mul polnud mingit huvi sisse astuda sellise suure kandamiga. Mingi aja pärast hakkas mul juba pilt uduseks tõmbuma. Ei jõudnud täna nii palju kõndida kui eile. Otsisin Cashel tänavat, sest selle lõpus pidi veel üks McDonalds olema. Andsin juba peaaegu alla ja mõtlesin, et vahet pole kuhu ma välja jõuan. Toetasin oma koti tänava ääres oleva posti otsa. Vaatasin ringi ja järsku nägin, et otse mu nina ees sirab Cashel tänava silt. Võtsin jälle jalad selga ja läksin edasi. Jõudsin eramajadeni ja ühest möödudes nägin ühte meest oma maja ehitamas. See nägi mind mööda minemas ja tervitas. Ma vist moka otsast ütlesin talle ka tere. Sain 50 meetrit edasi ja tuli pink. Ma vajusin sinna ja ei tahtnud enam edasi minna. Hakkasin vaikselt mõtteid koguma, et miks mitte küsida selle mehe käest, kes mulle tere ütles, et äkki ta laseks mul seal ühe öö veeta. Kogusin ennast vähemalt viis minutit. Ma pole elu sees kellegi juurde jalutanud ja midagi sellist küsinud. Oli aeg midagi uut teha. Ajasin kotid selga tagasi ja jalutasin sinna maja juurde tagasi. Toetasin ennast aia peale ja arvatavasti olin väga hädise näoga, sest see mees tuli kiiresti oma auto juurde, pani muusika kinni ja küsis mis mul mureks on. Ma ei osanud kuskilt otsast alustadagi. Küsisin lihtsalt, et kas ma võin ta käest midagi väga imelikku küsida. Ta ütles: „Lase käia!“. Ütlesin, et ma olen surmväsinud ja ei jõua oma kotiga kuhugi enam minna. Et eelmise öö veetsin pargis pingi peal ja praegu pole mul veel õrna aimugi, kuhu see öö maandun ... ja et kas oleks võimalik tema majas magada ühe öö. Aknast sisse vaadates tundus maja tühi olevat ja ma arvasin, et ta seal ei ela, vaid ainult teeb remonti. Ütlesin, et mulon magamiskott ja võin vabalt ka põrandal olla. Ta vaatas mulle otsa ja ütles kohe ruttu: „Loomulikult!“ Ma jäin talle suurte silmadega otsa vaatama ja ei suutnud uskuda, et see kõik nii lihtne on. Ta ütles, et ta on ise backpacker olnud ja teab mis tunne on, kui sul sentigi raha pole. Ja kui tema niimoodi Ameerikas ringi rändas, siis oli teda palju aidatud ja et nüüd on aeg need heateod tasuda. Ma olin üliõnnelik sellist vastust kuuldes. Tegelikult olin ma juba valmistunud, et ta mind pikalt saadab. Mul oleks sellest isegi täiesti savi olnud, sest ma lihtsalt ei viitsinud enam muretseda. Aga nüüd ta kutsus mind hoopis sisse, mitte ei ajanud minema. Elu on ikka täielik Venetsueela seebikas! Ajasime natuke juttu ja ta ütles, et võib mulle isegi raha laenata, kui ma tahan packerisse minna. Või ma võin ka tema majas ööbida, et tal vahet pole. Et siis kui ma raha saan, siis tulen lihtsalt siit läbi ja maksan talle tagasi. Ma jäin teda juba kortsus kulmuga vaatama ja mõtlesin, et tal peab midagi viga olema! Ei saa ju nii olla, et mingi suvaline tänavalt tuleb ja sa annad talle raha ja ütled, et maksa siis tagasi kui saad. Aga tundus, et saab küll. Ta ütles, et ta peabki natuke vahet pidama ja me võime paarist packerist läbi sõita ja siis ma saan teada, kui palju nad maksavad. Istusin ta läpaka taga ja otsisin lähimad hostelid välja. Siis läksime ta kabriolet Chrysler Jeep’iga packereid läbi kammima. Kuna siin oli septembrikuus 7-palline maavärin otse linna all olnud, siis väga paljud majad olid kokku varisenud või lihtsalt lagunenud ja kinni, siis oli ka mõni hostel nende hulgas. Kõige odavam öö oli $19. See on tunduvalt odavam, kui Austraalias, kus linnades on üks öö tavaliselt $30 ja see on Austraalia $, mitte UM oma! Nii et vahe oli märgatav. Kui olime packerid ära vaadanud, siis ta võttis automaadist $60 ja pani mulle peo peale ja küsis, et mis ma siis teha tahan. Kuna ma ikka nii ebalev olin ja ei osanud valikut teha, siis ta pani välja, et lähme tema juurde tagasi, joome teed ja siis ma mõtlen välja mis ma teha tahan. Ma lõpuks nii moka otsast küsisin, et kas ma tema juurde jääda ei või. Ta oli nõus. Tõi oma toast ühe voodi teise tuppa, andis padja ja linad ja radika ning küsis kas sobib. Ma ütlesin lihtsalt: „I’m in heaven! Kõik on parem kui pargipink!“ Lõpuks ta isegi ütles, et kui ma natuke kauemaks jään, siis mingi aja pärast peab ta maja värvima ja siis ma võiks teda aidata, et ta võib mulle isegi maksta. See oli juba üle mõistuse ja ma ütlesin talle, et ma ei tea, vaatame mis tulevik toob. Igastahes ... nüüd olen ma tema juures juba 10 päeva elanud ja eelmine nädal sain kõik ametlikud asjad aetud. Mul on nüüd kohalik moblanumber, Westpac pangakonto, Work&Holiday viisa ja IRD number tuleb lähipäevadel. See on sama mis Austraalias TFN number, et ei peaks mõtetult palju tulumaksu maksma. Iga päev käisin McDonaldsis internetis istumas ja tean, kust praegu tööd leida. Ootangi veel mõne päeva, kuni mu pangakaart kohale tuleb ja siis sõidan arvatavasti bussiga ühte linnakesse, kus on palju puuviljatööd. Kirsid said kahjuks juba läbi, kuid praegu pidid aprikoosid olema ja siiamaani otsitakse töölisi. Muideks selle mehe, kelle juures ma elan, nimi on Todd ja ta on 44-aastane. Pool elu on Ameerikas elanud ja tegeles klubide müümisega. Nüüd tuli tagasi kodumaale ja remondib oma maja ja näpud on peaaegu põhjas, kuna see maja sai maavärinas päris kõvasti kannatada. Nii et ta seis siin pole kõige parem. Mõned päevad tagasi värvisime ta majaesist. Nüüd ei tulegi koju jõudes hirmus masendus enam peale, sest maja näeb palju parem välja. Todd ise on küll päris rahul. Teist kihti pole saanud veel peale tõmmata, kuna paar päeva on nüüd sadanud. Todd on mu tööga täitsa rahul. Käsi peseb kätt nagu öeldakse. Käisime korra autoga ringi ka sõitmas ja mul oli suurepäraste vaadete pärast peaaegu hing kinni. Ma pean ikka omale auto muretsema kiiremas korras, siis saan normaalselt ringi liikuda. Kuid praegu olen ma oma elujärjega siin päris rahul.
„Ja siis ma olen nagu sangar seiklusfilmis,
ohu ees ei sule iial silmi.
Ei ma satu hätta ja ükski neiu jätta mind ei enam saa.
Kui tarvis tähti taevast alla tooma sõidan,
igas paigas aina kuulsust võidan.
Kasvõi tiigrit paitan ja seegi siin ei aita,
kõigist julgem ma, kõigist julgem olen ma!“
Kuna jõudsin lennujaama öösel kell kolm ja enamus rahvast magas, siis pika otsimise peale leidsin omale vaba pingi ning viskasin sinna peale magama. Pink oli kahjuks täpselt ukse kõrval ja inimesed pidevalt voorisid edasi-tagasi nii et külma õhku imbus riiete alla. Paariks tunniks sain sõba silmale, kuid kui hommik hakkas koitma, siis hakkasid inimesed esimestele lendudele ilmuma ja sagimine läks liiga suureks ning ma pidin üles tõusma. Panin oma sumadanid selga ning läksin uurima mis ajal mu check-in lahti tehakse. Oli veel liiga vara ning mingit teadet polnud. Kondan ringi. Midagi teha ei ole. Käin WCs. Sama tunne käib seest läbi, kui Austraaliasse lennates oli, et läksin vetsu ja viskasin kotid seljast maha ja hinges oli õud, et ma ei suuda neid kotte sealt maast enam üles tõsta ning ma jään siia kuubikusse lõksu! Kuid ei. Kõik on kinni tahtmises. Kui sa ikka midagi väga tahad, siis sa seda ka saad. Kui sa ikka tõesti tahad sealt vetsust välja saada, siis sa suudad oma kotid jälle selga ajada. Ja nii läkski. Mingi aja pärast leidsin ühe vaba koha pingil. Läksin ruttu istuma, sest kui sa seda kiiresti ei tee, siis võib keegi sinust ette jõuda. Paremal käel istus suurte kottide vahel aasia tips. See oli nii väsinud, et pea muudkui kukkus tolks ja tolks. Vasakul käel istus arvatavasti austraalia noormees, kellel oli suur surfilaud kaasas. See vaatas koguaeg kella ja arvatavasti tahtis kiiresti oma check-in’i jõuda, et oma laud ära anda. Istusin nende kahe vahel vist pool tundi ja mõtlesin, et peaks noormehega juttu ajama. Teadsin, et mul on taskus vähem kui $20 ja mitte ühtegi UM dollarit! Pidin kuskilt raha juurde saama. Olin kergelt meeleheitel ja valmis isegi võhivõõralt inimeselt raha küsima. Mine sa tea, võibolla tunneks ta mulle kaasa. Mõtlesin peas juba jutu valmis, kuid polnud nii palju julgust, et juttu alustada. Paar korda avasin juba suu, kuid siis tundsin, et pole ikka õige aeg. Ja siis tõusis noormees püsti, võttis oma kotid ja laua ja läks minema. Masendav.
Mingi aja pärast läksin jälle aega uurima. Ei midagi. Ei jõua oma sumkadega väga kaua ringi liigelda ja teen aeg-ajalt peatusi. Kõht hakkab tühjaks minema. Osta midagi ei saa, sest raha ei ole ja viimaseid kopikaid on vaja hädaolukorraks säästa. Masendus ja meeleheide tikuvad ligi. Peast käivad läbi mõtted suvalistelt inimestelt raha küsida või siis kuhugi seina äärde istuda ja müts maha panna ja loota, et inimestel hakkab hale. Meeleheitel inimesed on paljuks võimelised. Lõpuks näen, et minu lennu check-in on avatud. Lähen kohe sinna ja hoian hinge kinni. Teen rõõmsat ja rahulikku nägu, kuigi seest keerab. Suudan isegi korra nalja visata. Ei tea kust ma selle jõu võtsin. Ma ei teadnud isegi kas ma oma väikese seljakoti koos läpakaga saan sisse võtta, sest kui ma lennu eeskirju lugesin, siis ma vaatasin hoopis teise lennufirma lendu! Tips lasi mul koti üle kaaluda ja ütles, et võin selle sisse võtta. Ma sisemuses jälle ohkasin, et „jumal tänatud“. Tips küsis veel midagi imelikku viisa kohta ja ma hakkasin ütlema, et jaa-jaa, mul on see tööviisa ... blaa-blaa ... ise teadsin, et see puha vale on. Ma ei saanud küsimusestki täpselt aru, kuid õnneks ta katkestas mind ja ütles, et ok. Uuris veel mu pabereid ja küsis kõrvalt lauast midagi istmete kohta. Lõpuks küsis mu käest, et kas ma tahaks lennuki keskel istuda, et seal on jalgadele palju ruumi ja et see ei maksa midagi lisaks. Mul kukkus suur kivi südamelt ja ütlesin, et jah, miks mitte. Ta küsis veel, et kas ma olen nõus hädaolukorras inimestele midagi seletama või instruktsioone jagama, kuna ma istun otse emergency ukse all. Ma ütlesin, et pole probleemi, ma võin kõike teha! Igaks juhuks küsisin siiski üle, et kas neid hädaolukordi tuleb tihti ette. Ta rahustas mind ja ütles, et haruharva, et see on lihtsalt ettevaatusabinõu. Seejärel oli mu süda rahul. Pilet oli käes! Tegin hingetõmbamiseks väikese jalutuskäigu terminalis, kuna mul oli nüüd 15 kilo vähem asju seljas. Hea oli käia! Seejärel suundusin passikontrolli. Võtan üleriided seljast ära ja viskan kotid lindile, et detektorist läbi minna. Midagi ei piiksu, väga hea. Ootan oma kotti kui järsku kutsutakse mind tagasi. Seest võtab õõnsaks. Küsivad, et kas mul on läptop kotis. Minu jaatuse peale paluvad nad mul läpaka kotist välja võtta ja eraldi kastikesse panna, et nad saaksid asjad uuesti üle detekteerida. Huhh, kõik on korras ja võin edasi minna. Passikontrollis on ilge saba. Sildikesed on väljas mis käsivad sul mingi paberi ära täita. Leian ankeedi, kuid pastakat kotist ülesse ei leia. Kurat! Kõik kohalikud pastakad on okupeeritud teiste täitjate poolt. Ootan. Kõigil võtab ilgelt kaua aega. Lõpuks näen ühte pastakat. Hakkan kirjutama – tühi! No loomulikult! Sobran veel hoolega oma kotis ja voilaa! Hakkan lugema ja täitma. Tuleb teada anda, et ega sa toitu kaasa pole võtnud ja kuidas sul viisaga on ja kas on piisavalt raha (selle koha peal ma loomulikult valetan). Saan ankeedi täidetud ja passikontrollis küsitakse ainult paar lihtsat asja. Läks üsna ludinal.
Lennujaam on küll Melbourne’i rahvusvaheline lennukas, kuid kõik tundub kuidagi väga väike. Mitte nii väike nagu Tallinnas, kuid siiski liiga väike Austraalia suuruselt teise linna lennujaama kohta. Oma värava juurde jõudmine võtab vähem kui kümme minutit. Aega on peaaegu tund aega ja teha pole jälle midagi. Panen klapid pähe ja tõmban tooli peale kerra. Kui poole tunni pärast silmad avan, siis on enamus toole inimeste poolt okupeeritud ja kõik ootavad lendu. Tõusen ehmunud näoga püsti ja teen minekut, et inimesed istuda saaksid, sest kogu neljakohaline pink oli minu vallutatud. Jõuan vetsus käia ja tax free poes ringi silgata ning pilte teha ja ikka on veel aega. Ootame. Saadan veel kolm appikarje-SMS’i, kuid kelleltki ei tule vastust. Lennuki peale minek läheb libedalt. Minu koht on akna all, sweet! Keskele kedagi istuma ei tule ja pingi teisel pool otsas on üks mees kes hakkab kohe raamatut lugema. Ootame jupp aega. Kapten ütleb meile vahepeal, et pagasiga on mingi jama juhtunud ja kahe lennu pagas on veidi segamini läinud. Meie kõrval on teine Pacific Blue lennuk, mis lendab UM põhjasaarele Aucklandi. Meie lendame UM lõunasaarele Christchurchi. Nii nad seal oma pagasiga jändavad ja mul on aega vaadata, kuidas teise lennuki peale kotte laaditakse. ÕUDUS RUUDUS! See lint, mis kotte üles tarib, see liigub koguaeg paigast ja kohvreid loobib ainult üks pohhuist! Lint veereb lennukist natuke eemale ja juba sajabki üks must kohver kahe meetri kõrguselt otse asfaldile. Väike roosa kott lendab talle kohe järele. Läheb minut mööda enne kui mees näeb, et mingid kotid on maha kukkunud. Tarib need algusesse tagasi ja loobib uuesti lindile. Lapsevanker läheb ka lindile. Osad Pampersid või mis iganes seal lahtiselt olid, need lendavad maha ja tuul ajab nad laiali. Mees korjab paar asja ülesse ja viskab vankrisse. Osad asjad jäävadki maha. Paari minuti pärast liigub lint jälle paigast ja seesama roosa kott kukub mütaki alla asfaldile. Mingi aja pärast loivab mees kohale ja loobib koti uuesti lindile. Seekord on proov edukas ja seda roosat kotti ma enam ei näe. Ma arvan, et kogu see tsükkel kestis vähemalt 15 mitutit ja oli päris jube vaadata kuidas inimeste kottidega ümber käiakse. Jumal tänatud, et need inimesed ise ei näinud, mis nende istumise all tegelikult toimus. Aga tegelikult võidi meie kottidega täpselt sama teha. Me ju ei näinud. Pool tundi hiljem teatab kapten meile, et kaks reisijat on kaotsi läinud ja nad üritavad neid üles leida ja meie olgu kannatlikud. Mul viskas lõpuks juba üle ja ma tõmbasin ennast tooli peale kerra ja jäin magama. Ma arvan, et lend hilines umbes tunni ja mul pole õrna aimugi kas need kaotsi läinud inimesed ka üles leiti. Igastahes siis, kui ma olin juba jupp aega maganud, siis tõusime lõpuks õhku ja ma sain ilusat maastikku nautida ja pilte teha. Nii lahe oli kõrgelt õhust näha Phillip’i saart kus ma Shirishiga käisin sõitmas rohkem kui aasta tagasi. Kui me lõpuks ookeani kohale jõudsime, siis polnud enam midagi põnevat vaadata ja ma jäin jälle magama. Lend kestis 5 tundi. Ma tegin paar korda silma lahti ja keerasin ennast toolil teistpidi ning jäin kohe jälle magama. Hea oli magada ja puhata, sest igasugused probleemid väsitavad mind tohutult. Korra tegin silma lahti ja vaatasin, et näed kui lahedad valged pilved taevas on. Siis vaatasin tähelepanelikumalt ja selgus, et need polnudki pilved, vaid olime jõudnud UM ranniku lähedale ning need olid hoopis lumised mäetipud. Varsti öeldi ka mögafonist, et varsti hakkame maanduma. Ma ei suutnud enam magama jääda, sest vaated olid imelised! Ilmatuma kõrgete lumiste mäetippude kõrval olid valged liivarannad. Edasi tulid metsad ja rohelised põllud ja siis juba kultuurmaastik ja asustused. Juba kilomeetrite kõrguselt paistis kõik nii imeilus. Lennu alguses käis mul peast läbi, et võiksin oma kõrval istuva mehe käest küsida, et kas tal ei juhtu üleliigset raha kaasas olema, kuid see tundus liiga imelik.
Passikontrollis oli ilgelt pikk saba. Jälle lugesin siltide pealt, et pean mingi lipiku ära täitma. Kaua võib! Seekord tahtsid nad teada kus maadel ma olen paari aasta vältel käinud ja kas ma olen kuskilt mulda kaasa võtnud! Passikontrollis midagi imelikku ei küsitud, kuid nii kui ma sealt läbi olin saanud, siis üks onu pidas mind kinni ja ütles, et ma olin ankeedis vastanud midagi sellist, et ta peab mind veidi kontrollima. Küsis kus ma käinud olen ja kuidas selle mullaga ikka lood on. Ma ütlesin, et mul ronimissaapad on jalas ja et need on ainukesed asjad mis puutusid mullaga kokku, kui ma Tasmaanias rahvusparkides ringi kondasin. Ta ütles, et see on ok. Siis küsis ta mu viisa kohta ja ma ausalt seletasin ära, et taotlesin tööviisat juba detsembri keskel, kuid kuna jõulud ja aastavahetus olid vahepeal, siis on kõik hirmus pikale veninud. Ta soovitas mul Immigratsioonist üle küsida. Küsis, et kus ma kavatsen ööbida. Ma ütlesin, et ei tea veel, et arvatavasti kuskil backpackeris, kuid ma pole veel midagi valmis vaadanud. Siis ta andis mulle veel paar soovitust ja kiitis mu ingliskeelt. Rohkem probleeme polnud ja ta ütles mulle: „Teretulemast Uus-Meremaale!“
Leian oma monstrum-koti lindi pealt üles ja ajan jälle selga. Nüüd ma enam ei tea mis edasi saab. Lähen uksest välja. Rahvas seisab siltidega ja ootab lennukilt tulevaid inimesi. Mind ei oota keegi. Kõigepealt sean sammud WC’sse, sest kes seda teab kus ja millal ma sinna jälle minna saan. Seejärel otsin infopunkti üles. Loomulikult kinni, kuid sealt saab vähemalt brožüüre ja linna kaardi. Ma ei tea Christchurch’ist mitte midagi, tean lihtsalt nime. Loen buklette ja üritan välja mõelda mida teha. Tuleb jällegi Austraalia tunne peale, kui ma esimest korda Melbourne’s maandusin ja siis maha istusin ja mõtlesin, et mis siis nüüd. Praegu oli täpselt sama seis, lihtsalt vahe oli selles, et Austraaliasse tulles olid mul kaardid raha täis, kuid nüüd vihises seal ainult külm tuul. Vahepeal tuli mulle Kevinilt sõnum, et ta kandis mulle raha üle. Ma sel hetkel mõtlesin, et tõsiselt jumal tänatud, et päris ära ma nüüd ei sure! Kuid jama oli selles, et oli laupäev ning nädalavahetustel pankades elu seisab ja mingit raha ma praegu niikuinii ei saa. Kuid sellegipoolest oli mu süda rahul, kuna ma teadsin, et kunagi mingi kõbin ikka tuleb. Järsku mu segaste mõtete keskel telefon heliseb. Ei jõua vastu võtta, kuid ekraanil seisid neli nulli, nii et mul polnud aimugi, kes helistas. Natukese aja pärast heliseb telefon uuesti. Võtan vastu. Ei saa midagi aru ja korrutan „Hello! Hello!“ Järsku ütleb keegi tere. See oli Erle! Ma viimases hädas saatsin isegi temale Austraalias sõnumi ja küsisin, et kas tal poleks mulle midagi laenata. Ma mõtlesin, et ma ei räägi temaga enam elu sees, kuid häda ajab ka härja kaevu nagu te teate. Mina olin praegu see härg. Ta ütles, et tal pole antud hetkel üldse raha ja kahjuks ei saa mulle midagi laenata. Kuid asi seegi. Vähemalt muretses ja ütles. Soovitas mul woofingu farme otsida, sest seal saab töö eest tasuta elada. See oli tõesti hea mõte. Mul polnud see endal pähe tulnudki. Kuid praegu ei saanud ma seda siiski teha, kuna liitumine maksab päris hästi. Nii et see jäi hetkel tahaplaanile. Kuna mul ei olnud mingit mõistlikku plaani peas, siis otsustasin kesklinna minna. Vaatasin kaardi pealt järgi kuhu pean minema ja lippasin uksest välja. Väljas polnud loomulikult mitte ühtegi silti. Hakkasin umbes täpselt liikuma ja mõtlesin, et no kui palju maad sinna kesklinna ikka olla saab, võibolla 5-6 kilomeetrit. Kaardi pealt väga hull ei paistnud. Siis nägin taksosid ja mõtlesin silmaringi avardamise mõttes küsida. Naine ei teadnud kui palju maad kesklinna on ja küsis kamraadi käest. See ütles, et 11 kilomeetrit. Ma täitsa kujutan vaimusilmas ette kui pikaks mu nägu venis, kui ma seda vastust kuulsin. Ma mõtlesin paar sekundit ja ütlesin, et pole hullu, ma jalutan. Need vaatasid mind punnis silmadega ja näitasid näpuga bussi poole ja ütlesid, et see maksab ainult $7.50. Ma teadsin, et krediidi peal mul nii palju raha oleks, kuid kuidas ma liinibussis kaardiga maksan!? Ma ütlesin veelkord kindlameelselt, et ma lähen jala. Arvatavasti jäid taksistid mulle veel pikalt järele vaatama, kui ma mööda teeäärt oma suurte kottidega sibasin. Alguses polnud häda, kuna jõudu on. Üks faktor, mis mind alati aitab, on mu mp3’e mängija. Iga kord kui ma klapid pähe panen ja head muusikat kuulan on mul automaatselt tuju hea. Seekord üritasin tuju langust võimalikult kaugele edasi lükata ja panin juba varakult klapid pähe. Päike paistab, hea soe on, laulan omaette ja kõmbin mööda teed 25 kilo seljas. Esimese peatuse tegin vist alles kilomeetri pärast. Kuna kõndisin magala rajoonis, siis tee äärtes olid aiad. Osad olid just ideaalse kõrgusega nii et ma sain oma koti sinna peale toetada. Puhkasin minuti või paar ja kõndisin jälle edasi. Higi jooksis lahinal, kuna mul olid jakk ja fliiskampsun kahekordse särgi peal. Need ei mahtunud kotti ära nii et tuli selga ajada. Mida aeg edasi, seda tihedamini ma peatusi tegin. Vahest juba paarisaja meetri tagant. Kõhu peal olev seljakott oli nii lolli pikkusega, et ulatas just puusakontide alla ja iga kord kui ma astusin, siis käis kõva kotinurk vastu jalga. Hiljem tulid mulle sinna sinikad. Õlad hakkasid valust juba tuimaks jääma ja selg oli väsinud. Kuna mul olid superhead matkajalatsid, siis õnneks jalad olid mul korras, kuid sääremarjad hakkasid pikaajalise raskuse peale valutama. Vaatasin pidevalt kaarti. Alguses läks tee päris kiiresti, kuid lõpupoole ei tahtnud asi üldse edasi liikuda. Tahtsin McDonaldsisse välja jõuda, sest seal saaks istuda ja puhata, internetti kasutada ja SÜÜA! Ma arvan, et esimene McDonalds oli kusagil 7-8 kilomeetri kaugusel. Silme eest hakkab vaikselt virvendama ja tuju muutub halvemaks. Jäin tihti seisma kui nägin tee ääres lilli või õitsevaid puid. Head aroomid turgutavad alati hinge. Mäletan, et korra pidin puu alt läbi minema, mille oksad olid madalal. Üks oks tõmbas läbi juuste ja paitas kergelt pead. Siis mõtlesin, et pole siin kõik nii hull midagi. Tee ääres nägin kasepuid ja pihlakaid, mille marjad olid juba oranžid, kuigi polnud veel kesksuvigi. Päris kodune tunne oli. Kui olin juba pooleldi surnud, siis jõudsin lõpuks McDonaldsisse. FOOD! Üks peamine põhjus oli mul tegelikult internet, kuid oh mis tore üllatus – neil oli hetkel internet maas. Nii et ma ei saanud kontrollida kas äkki mingil imekombel on mulle raha üle tulnud. Võtsin kaks juustuburgerit ja läksin istusin maha. Vahepeal poole käimise peal oli tulnud mulle eestlaslikult karmi naljaga sõnum Marilt ja Antilt. Olin neilt juba teist korda küsinud, kas nad saavad mulle laenu teha. Peale selle sõnumi lugemist ma vihastasin nii õudsalt, et mõtlesin nad kohe puu taha saata, kuid siis rahustasin ennast natuke ja ütlesin, et hädas olles ei saa rapsida.
Kui olin veidi jõudu kogunud, siis seadsin sammud edasi. Tee läks läbi pargi ja kui mu õlad hakkasid üles ütlema, siis läksin otsisin ühe pingi ning istusin sinna maha. Seal lähedal olid mingid mulla- ja rämpsuhunnikud ning kuhi vanu pargipinke. Üks pink oli puu najale toetatud, et golfiväljaku poole vaadata. Seal ma siis istusin kõikuva pingi peal ja mõlgutasin mõtteid. Kell oli juba 9 õhtul ja ega mul eriti kuhugi minna ei olnud. See koht tundus olevat küllalt rahulik. Vedisin pingi teisele poole puud, kus tuul nii hullult ei puhunud. Tõmbasin kotisangad läbi pingiliistude ning panin nad klõpsust kinni. Õlakoti sidusin seljakoti külge. Võtsin seljakoti küljest magamiskoti, ronisin sinna sisse ja tõmbasin ennast pingi peale kerra. Ma olin juba ammu mõelnud, et mis tunne on pargis pingi peal ööbida. Nüüd sain seda oma kontide peal proovida. Paar inimest jalutasid oma koeri seal platsil, kuid keegi ei tulnud minu lähedale õnneks. Ja enne magama jäämist kuulsin joomaseid noori kusagil eemal karjumas. Rohkem polnud hullu midagi. Esimesed paar tundi magasin vist sügavalt, sest olin rompväsinud. Kuid siis hakkasin iga poole tunni tagant ärkama, kuna oli jube külm, kuigi olin täisriides ja saabastega. Tõmbasin magamiskoti üle pea ja keerasin ennast nii krõnksu kui sain, et jäine tuul riiete alla ei saaks, kuid sellest ei piisanud. Kui lõpuks päike tõusis hommikul ja hakkas soojemaks minema, siis ma sain korralikumalt magada. Korra kuulsin, et keegi sõitis jalgrattaga mööda ja siis läks keegi jalutades mööda, kuid see oli õnneks kõik. Ärkasin alles kell 10 hommikul.
Hea soe oli jälle jalutada, kuigi õlad ja jalad olid eelmisest päevast ikka hellad. Umbes tunni pärast jõudsin järgmisesse McDonaldsisse, kuid see oli lihtsalt pisike lett kuskil kaubanduskeskuses ja sinna ma ei jäänud. Jalutasin edasi. Mul polnud jällegi erilist aimu, mida ma terve päeva teen, sest nüüd oli pühapäev. Teadsin, et pean esmaspäevani vegeteerima, sest siis pangad jälle töötavad. Hakkasin vaikselt plaani kokku panema, et suunduda järgmisesse parki, kus öö veeta. Ma ei läinud kesklinnast väga kaugelt mööda, kuid mul polnud mingit huvi sisse astuda sellise suure kandamiga. Mingi aja pärast hakkas mul juba pilt uduseks tõmbuma. Ei jõudnud täna nii palju kõndida kui eile. Otsisin Cashel tänavat, sest selle lõpus pidi veel üks McDonalds olema. Andsin juba peaaegu alla ja mõtlesin, et vahet pole kuhu ma välja jõuan. Toetasin oma koti tänava ääres oleva posti otsa. Vaatasin ringi ja järsku nägin, et otse mu nina ees sirab Cashel tänava silt. Võtsin jälle jalad selga ja läksin edasi. Jõudsin eramajadeni ja ühest möödudes nägin ühte meest oma maja ehitamas. See nägi mind mööda minemas ja tervitas. Ma vist moka otsast ütlesin talle ka tere. Sain 50 meetrit edasi ja tuli pink. Ma vajusin sinna ja ei tahtnud enam edasi minna. Hakkasin vaikselt mõtteid koguma, et miks mitte küsida selle mehe käest, kes mulle tere ütles, et äkki ta laseks mul seal ühe öö veeta. Kogusin ennast vähemalt viis minutit. Ma pole elu sees kellegi juurde jalutanud ja midagi sellist küsinud. Oli aeg midagi uut teha. Ajasin kotid selga tagasi ja jalutasin sinna maja juurde tagasi. Toetasin ennast aia peale ja arvatavasti olin väga hädise näoga, sest see mees tuli kiiresti oma auto juurde, pani muusika kinni ja küsis mis mul mureks on. Ma ei osanud kuskilt otsast alustadagi. Küsisin lihtsalt, et kas ma võin ta käest midagi väga imelikku küsida. Ta ütles: „Lase käia!“. Ütlesin, et ma olen surmväsinud ja ei jõua oma kotiga kuhugi enam minna. Et eelmise öö veetsin pargis pingi peal ja praegu pole mul veel õrna aimugi, kuhu see öö maandun ... ja et kas oleks võimalik tema majas magada ühe öö. Aknast sisse vaadates tundus maja tühi olevat ja ma arvasin, et ta seal ei ela, vaid ainult teeb remonti. Ütlesin, et mulon magamiskott ja võin vabalt ka põrandal olla. Ta vaatas mulle otsa ja ütles kohe ruttu: „Loomulikult!“ Ma jäin talle suurte silmadega otsa vaatama ja ei suutnud uskuda, et see kõik nii lihtne on. Ta ütles, et ta on ise backpacker olnud ja teab mis tunne on, kui sul sentigi raha pole. Ja kui tema niimoodi Ameerikas ringi rändas, siis oli teda palju aidatud ja et nüüd on aeg need heateod tasuda. Ma olin üliõnnelik sellist vastust kuuldes. Tegelikult olin ma juba valmistunud, et ta mind pikalt saadab. Mul oleks sellest isegi täiesti savi olnud, sest ma lihtsalt ei viitsinud enam muretseda. Aga nüüd ta kutsus mind hoopis sisse, mitte ei ajanud minema. Elu on ikka täielik Venetsueela seebikas! Ajasime natuke juttu ja ta ütles, et võib mulle isegi raha laenata, kui ma tahan packerisse minna. Või ma võin ka tema majas ööbida, et tal vahet pole. Et siis kui ma raha saan, siis tulen lihtsalt siit läbi ja maksan talle tagasi. Ma jäin teda juba kortsus kulmuga vaatama ja mõtlesin, et tal peab midagi viga olema! Ei saa ju nii olla, et mingi suvaline tänavalt tuleb ja sa annad talle raha ja ütled, et maksa siis tagasi kui saad. Aga tundus, et saab küll. Ta ütles, et ta peabki natuke vahet pidama ja me võime paarist packerist läbi sõita ja siis ma saan teada, kui palju nad maksavad. Istusin ta läpaka taga ja otsisin lähimad hostelid välja. Siis läksime ta kabriolet Chrysler Jeep’iga packereid läbi kammima. Kuna siin oli septembrikuus 7-palline maavärin otse linna all olnud, siis väga paljud majad olid kokku varisenud või lihtsalt lagunenud ja kinni, siis oli ka mõni hostel nende hulgas. Kõige odavam öö oli $19. See on tunduvalt odavam, kui Austraalias, kus linnades on üks öö tavaliselt $30 ja see on Austraalia $, mitte UM oma! Nii et vahe oli märgatav. Kui olime packerid ära vaadanud, siis ta võttis automaadist $60 ja pani mulle peo peale ja küsis, et mis ma siis teha tahan. Kuna ma ikka nii ebalev olin ja ei osanud valikut teha, siis ta pani välja, et lähme tema juurde tagasi, joome teed ja siis ma mõtlen välja mis ma teha tahan. Ma lõpuks nii moka otsast küsisin, et kas ma tema juurde jääda ei või. Ta oli nõus. Tõi oma toast ühe voodi teise tuppa, andis padja ja linad ja radika ning küsis kas sobib. Ma ütlesin lihtsalt: „I’m in heaven! Kõik on parem kui pargipink!“ Lõpuks ta isegi ütles, et kui ma natuke kauemaks jään, siis mingi aja pärast peab ta maja värvima ja siis ma võiks teda aidata, et ta võib mulle isegi maksta. See oli juba üle mõistuse ja ma ütlesin talle, et ma ei tea, vaatame mis tulevik toob. Igastahes ... nüüd olen ma tema juures juba 10 päeva elanud ja eelmine nädal sain kõik ametlikud asjad aetud. Mul on nüüd kohalik moblanumber, Westpac pangakonto, Work&Holiday viisa ja IRD number tuleb lähipäevadel. See on sama mis Austraalias TFN number, et ei peaks mõtetult palju tulumaksu maksma. Iga päev käisin McDonaldsis internetis istumas ja tean, kust praegu tööd leida. Ootangi veel mõne päeva, kuni mu pangakaart kohale tuleb ja siis sõidan arvatavasti bussiga ühte linnakesse, kus on palju puuviljatööd. Kirsid said kahjuks juba läbi, kuid praegu pidid aprikoosid olema ja siiamaani otsitakse töölisi. Muideks selle mehe, kelle juures ma elan, nimi on Todd ja ta on 44-aastane. Pool elu on Ameerikas elanud ja tegeles klubide müümisega. Nüüd tuli tagasi kodumaale ja remondib oma maja ja näpud on peaaegu põhjas, kuna see maja sai maavärinas päris kõvasti kannatada. Nii et ta seis siin pole kõige parem. Mõned päevad tagasi värvisime ta majaesist. Nüüd ei tulegi koju jõudes hirmus masendus enam peale, sest maja näeb palju parem välja. Todd ise on küll päris rahul. Teist kihti pole saanud veel peale tõmmata, kuna paar päeva on nüüd sadanud. Todd on mu tööga täitsa rahul. Käsi peseb kätt nagu öeldakse. Käisime korra autoga ringi ka sõitmas ja mul oli suurepäraste vaadete pärast peaaegu hing kinni. Ma pean ikka omale auto muretsema kiiremas korras, siis saan normaalselt ringi liikuda. Kuid praegu olen ma oma elujärjega siin päris rahul.
„Ja siis ma olen nagu sangar seiklusfilmis,
ohu ees ei sule iial silmi.
Ei ma satu hätta ja ükski neiu jätta mind ei enam saa.
Kui tarvis tähti taevast alla tooma sõidan,
igas paigas aina kuulsust võidan.
Kasvõi tiigrit paitan ja seegi siin ei aita,
kõigist julgem ma, kõigist julgem olen ma!“
Christ Church katedraal Christchurch'is.
