uss007 elu: Yuni

Yuni ja Jaanika

Mõtlesin, et kirjutan teile Yunist natuke pikemalt. Praeguseks olen ma uues kohas juba nädal aega olnud ja lõpuks hakkab mulle kohale jõudma kui väga mulle Yuni ikka meeldib. Mul on vaja inimesest eemal olla, et ma aru saaks oma tunnetest. Ma pole enam teismeline, et iga teine mul pea sassi ajaks. Olen varajases küpsusstaadiumis naine. Hahahaa, issand kui imelik on enda kohta naine öelda. Ma tunnen ikka, et ma olen jätkuvalt 17, mis sellest, et number näitab juba 34. Ainult kest muutub, sisu jääb samaks. Tunnetega on mul tänapäeval see teema, et need tekivad ikka väga, väga aeglaselt ja huvi kellegi vastu on täiesti harukordne juhtum.

Mulle on eluaeg värvilisemad inimesed meeldinud. Minu meelest on nad ütlemata ilusad. Elavad. Nad on hästi emotsionaalsed ja elavad. Ma ise olen väga emotsionaalne inimene ja sellised tuimad ning talitsetud põhjamaa inimesed mulle lihtsalt ei meeldi. Ma tunnen, et ma olen teistsugune ja me lihtsalt ei sobi kokku. Kuumaverelised on hoopis teine teema. Mulle meeldivad emotsioonid. Mulle meeldivad need tunded, mille emotsioonid minus esile kutsuvad. Ma naudin tundeid. Mulle meeldib, kui noormehed suudavad öelda, mida nad tunnevad. Kuumaverelised teevad asjad tihti isegi liiga lilleliseks, kuid see vürts mulle meeldib, sest me ise ju tekitame endas tundeid. Mida rohkem, seda uhkem. Sedasi on elu ilus ja lõbus.

Ma ei mäletagi enam, millal täpselt Yuni Casa del Soli ilmus. Arvatavasti oli see augusti lõpupoole. Vaatasin just oma pildid üle ja esimese pildi Yunist tegin ma 16. augustil. See oli huvitav juhtum. Me sõitsime Robini ja Walfrega koos autoga Mahahualist koju. Oli juba peaaegu pime. Kuna mu auto tuled olid nagu sitika silmad, siis läks asi jamaks. Kojusõit võtab pea tunni ja poolel teel oli väljas juba kottpime. Sõitsin vaikselt sitikasilmadega edasi, kuni nägime tee ääres motikat seismas ja kaks inimest siblisid selle juures. Robin lasi mul auto peatada ja läks välja küsima, et mis juhtunud on. Tuli välja, et ta teab neid inimesi hästi. Minul polnud loomulikult õrna aimugi, kes need olid. Nende mootorrattal oli midagi katki läinud (see on täiesti Mehhiko teema, hehe) ja õli sirises vaikselt välja. Neil polnud kruvikeerajaid ega midagi. Küsisid siis, et kas mul on. Loomulikult naisterahvana olen ma nii hoolikas, et autos on mõlemat sorti kruvikeeraja ning reguleeritav mutrivõti. Laenasin neile kruvikeerajat. Nad said motika tööle ja kimasid edasi. Ma jäin lolli näoga neile järgi vaatama, sest nad ei andnud mu kruvikeerajat tagasi. Robin rahustas mind ja ütles, et nad toovad selle mulle homme tagasi. Olin sellega päri.

Hakkasime edasi sõitma ja mõne aja pärast avastasime, et nad on oma motikaga jälle teeääres ja krutivad midagi. Robin vahetas nendega paar sõna ja me sõitsime vaikselt edasi. Varsti kimasid nad meist mööda, sest mootorrattaga saab sellisel hullul teel kiiremini sõita. Rohkem me neid ei näinud, seega lootsime, et nad said koju. Nad elavad meist veel neli kilomeetrit edasi. Mina nende tegelastega ei suhelnud, seega ma poleks neid järgmisel päeval äragi tundnud, kuid praegu on pildi pealt hea vaadta, et need mootorratturid olid Yuni ja ta õemees Osmin ehk Gordo. Yuni ütles mulle hiljem, et see oli esimene kord, kui ta mind nägi ja ta oli minusse kohe ära armunud. No ma ei tea, välja ei paistnud küll midagi ja ma ei puutunud temaga kokkugi. Aga eks ta ise teab paremini. Tänas ka mind, et ma nad hädast välja aitasin, sest muidu oleksid nad pidanud jala koju minema. Ja see pole naljaasi, sest poole tee pealt koju on kuskil 15-20 kilomeetrit. Nii et mina võlusin Yunit seal pimedas endale teadmata.

Järgmisel päeval tõid nad mu kruvikeeraja ilusasti tagasi. Ma ei mäleta kas ma neid isegi nägin. Ma pigem hoidsin omaette, kui võõrad inimesed meil käisid. Paari päev pärast oli Robinil Walfrega hull sõnasõda. Robin peaaegu karjus Walfre peale. Kui Daisy ka sõna sekka ütles, siis ta karjus Daisy peale ka. Ma ehmatasin täitsa ära, sest mul polnud mingitest probleemidest aimugi. Robin oli nädala oma õe juures Meridas olnud ja sel ajal ei olnud Walfre täpselt Robini instruktsioonide järgi talitsenud. Sealt need probleemid tulidki. Asi läks nii kiiresti nii hulluks, et Walfre ja Daisy olid tunni ajaga kogu oma kraamiga läinud. Ma ainult pungitasin kõrval silmi ja hoidsin omaette.

Ma olin natuke mures, et Robin nad niimoodi ära ajas ja nüüd polnud hotellis kedagi muud peale minu ja Robini. Kui Robin tahab jälle arsti juurde minna, siis mina jääksin ju üksinda. Varasem kogemus näitas, et Robin ei usalda mind väga hotelli asjades. Ju tal pole siis naistesse usku. Aga huvitav oli see, et juba paari päeva pärast tuli talle uus abiline. Oli mingi noormees. Nimi läks mul kohe meelest ära nagu tavaliselt. Ei vaadanud ma talle otsagi, vaid hoidsin jälle omaette nagu tavliselt. Mul läheb uute inimestega harjumisega mõned päevad kuni nädal aega. Peale seda ma tunnen ennast alles vabamalt. Seega mul polnud pea nädala aimugi, kes see uus tegelane on. Teretasime küll, kuid see oli ka kõik, sest ta ei rääkinud sõnagi ingliskeelt. Bueno! Minul pole sellise inimesega midagi peale hakata, sest ma räägin ainult mõne sõna hispaania keeles.

Päevad möödusid ja ma vaikselt muutusin rahulikumaks. Sõime alati kolmekesi koos ja seega ma olin sunnitud selle uue inimesega kokku puutuma. Ta istus laua taga alati minust diagonaalis eemal. Tundus, nagu tema hoiaks minust ka eemale. Ühel päeval istus ta aga täpselt minu vastas ja siis avanes mul esmakordselt võimalus teda lähemalt uurida. Nad ajasid süües Robiniga juttu. Tihti naersid ja ma nägin, et tal tulevad naerdes lohukesed põskedesse. See oli nii armas. Hambarivi oli valge ja sirge nagu herned kaunas. Ilus naeratus oli tal ka. Ja armsad pruunid silmad. Mustad juuksed ja pruun nahk. Vau! Ta oli täitsa nunnu! Kus mu silmad küll varem olid olnud, hehe!?

Päevad vaikselt veeresid ja vahest me sattusime õue peal või aias kokku. Ta üritas minuga juttu teha, kuid tavaliselt ei saanud ma temast aru. Naersin ja ütlesin: “Yo no hablo Espanol. Solo un pokito (Ma ei räägi hispaania keelt. Ainult natukene)”. Ta sai aru, kuid üritas lihtsaid asju ikka rääkida. Ma ei võtnud väga vedu. Sel ajal lõi Robin macheetaga palmidel alumisi oksi maha ja me koristasime neid. Noormees üritas mind aegajalt aidata. See võttis mind kohmetuks. Ma olen ju iseseisev naine. Lase mul ise oma asju teha! Mõned korrad päevas ta ikka vibreeris minu lähedal, aga ei midagi enamat.

Läksid päevad jälle edasi ja mina muutusin ka julgemaks. Üritasime juba pikemalt käte ja jalgade abiga juttu ajada. Nalja sai! Rakettide ehitusest ja tuumafüüsikast me just ei rääkinud, kuid igapäevastest asjadest õnnestus natuke ikka jutustada. Mingi aja möödudes tuli väike flirt sisse. Siis ma juba ootasin, millal ta minu juurde jutustama tuleb, sest see oli põnev. Päeva nael. See oli selline igapäevane traditsioon, et ta tuli vaatama, mis mina teen ja siis ajasime juttu ja viskasime nalja nii palju kui oskasime teineteisele selgeks teha. Minu elu läks tunduvalt lahedamaks ja igas päevas oli päikesekiir, kes mul tuju heaks tegi.

Ühel õhtul jäin kauemaks kööki läpaka taha ja ta oli ka seal. Siis tegin temaga pikemalt juttu. Aa, mul tuli just praegu meelde, et mul ei jäänud üldse ta nimi meelde. Ajasin koguaeg sassi ja tahtsin ta nime enda nime järgi a-tähega öelda, kuid tegelikult oli seal hoopis “u”. Ma vist lõpuks kirjutasin ta nime kuhugi, sest sedasi jäävad mulle asjad kõige paremini meelde, kui ma olen nad välja kirjutanud. Noormehe nimi oli Yuni, mitte Yani. Küsisin, et kui vana ta on. Vastuseks tuli üks kiire number ja see läks mul poolenisti kõrvust mööda. Kolm jäi ainult kõrvu kõlama. Seega ma arvasin, et ta on 33-aastane. Vunts oli tal ka ees ja ta paistiski umbes nii vana. Kui ma kindluse mõttes üle küsisin, siis tuli välja, et ta on hoopis 23! Ma ütlesin talle, et ta on puha laps alles, hehe. Õhtu lõpus tegime esimest korda koos pilti. Minu eestvedamisel loomulikult.

Yuni ütles, et ta on Guatemaalast pärit ja et tema õde elab meist neli kilomeetrit edasi ja nad peavad oma perega poodi. Õe nimi on Corina. Õe abikaasa on Osmin, keda ma mootorratta õhtul juba nägin. Neil on kolm last – Fredi, Eliexer ja Yanira ehk Yani. Yuni käis koolis ainult ühe aasta, kuid ei saanud õpetajaga üldse läbi ja siis jättis asja pooleli. Läks hoopis tööle ja mõne aasta pärast tuli endal tuhin peale ning õppis ise lugema ja kirjutama ja mida kõike veel. Guatemaala elu on tal päris karm olnud. Juba varajases nooruses käis ta oma õega koos tööl. Täispikad tööpäevad olid ja nad töötasid kuskil põllul. Mingi aeg töötas ta traktoriga põllul. Autoga oli kunagi avariisse sattunud ja seal oli üks väike laps surma saanud. Temal ja ta õel ei juhtunud õnneks midagi halba. Mingi aeg töötas ta nagu mingi ihukaitsjana, kuid ta boss tapeti ära. Julm elu on seal maal. Nende peres on kokku 4 õde ja 4 venda nii et ta on päris suurest terest pärit. Nad elavad üsna Mehhiko piiri lähedal. Näitas mulle kaardi pealt. Jõgi pidi lähedal olema, kuid ookean on neist väga kaugel. Praegu meeldib talle väga mere ääres elada. Ütles, et kui ta paar päeva merd ei näe, siis hakkab seda juba taga igatsema.

Ühel päeval pidin Robinile Mahahuali järgi minema, sest ta oli jälle Meridas käinud, kuid autol oli kumm peaaegu tühjaks läinud. Loomulikult mul pumpa pole ja pole ka meie hotellis. Sõitsime tasa ja targu Yuni õe juurde. Nende pump oli katki. Halleluuja! Siis tuli Yunil idee naabri käest küsima minna. Tuligi varsti ühe imetillukese pumbaga tagasi. See oli vist vaevalt 20 cm pikkune, kuid Yuni pumpas selleg auto kummi peaaegu täis! Uskumatu! Poisil jõudu on. Sõitsime koju tagasi ja vahetasime esimese ja tagumise vasakpoolse kummi ringi, mille kummimees oli paar päeva tagasi ära vahetanud. Nii et nutti ja jõudu tal jagub.

Kosjad

JAH!

Jaanika, Yuni ja Yuni õde Corina

Nunnuga rannas

Meie

Yuni poosetab oma saagiga. Hea mees toidab oma pere ära.

Yuni püüdis vampiirkala

Oma kallimaga

Sellise lillega Yuni kosis mind

Rollerdame Mahahualist koju

Käisime Yuniga kalal - tema püüdis ja mina snorgeldasin. Saagiks seitse kala ja kolm homaari.

Käisime teist korda Yuniga kalal - tema püüdis ja mina snorgeldasin

Yuni aitas mul küpsiseid teha

Mida aeg edasi läks, seda paremini me läbi saama hakkasime. Temaga sai koguaeg nalja ja ta õpetas mulle koguaeg uusi sõnu. Ta oli väga hea ja kannatlik õpetaja. Kui ma jäin rumalalt vakka, siis ta seletas, kuidas sõnu kasutada või neid käänata. Väga abivalmis temast.

Vahest käis Yuni õde oma kahe lapsega meil. Lasin lastel arvutimänge mängida ja oi kui osavad ja nutikad nad ikka on! 8-aastane Yani mäletas eelmisest korrast kõiki nuppe ja hüppeid, kuigi oli arvutit alles kolm korda näinud. Fredi võttis hoobilt ka tuld ja mängis hästi. Kodus õpetas ema neile tähti, numbreid ja kirjutamist. Loomulikult mingi piibliloo raamatu järgi. Neile on ikka väga raamatuid vaja! Jehoovatunnistajad käivad nende juures ka. Isegi Corina ja Daisy õpivad nendega koos ingliskeelt.

Päevad muudkui veeresid edasi ja mingi aja pärast me juba täitsa meeldisime üksteisele. Alles ta tuletas meelde meie esimest suudlust. Hmmm, mulle tuli ka praegu meelde, et see juhtus mu meelest aias, kui ma seal rehitsesin ja ta jälle minuga jutustama tuli, kuid see oli nii halb, et mu mälu on selle täielikult ära blokeerinud. See oli ikka väga nadi suudlus. Ta oli halb suudleja. Mul oli sellest kohe kahju. Nüüd on ta õppinud hästi suudlema ja ma pigem mäletan neid uusi episoode, hehe.

Siis hakkas ta laulma. Tegelikult ta pidevalt laulis, kui ringi jalutas või midagi tegi, kui nüüd hakkas ta mulle laulma. Mulle pole mitte keegi mitte kunagi nii palju laulnud kui Yuni. Või noh, mis nii palju. Mitte keegi pole mulle kunagi isiklikult laulnud. Niisama laulnud küll, kuid mitte päris mulle. Yuni nüüd lõõritab mulle iga päev. Talle meeldib Enrique Iglesias. Ma arvan, et ta on tema laule väga palju kuulanud, sest sõnad on tal peas ja laulda oskab ta ka väga hästi. Ja ta isegi kõlab natuke nagu Enrique. Mul on päris oma ööbik ja mulle väga meeldib, kui ta mulle laulab. Nii armas mu meelest.

Ühel õhtul olime köögis läpaka taga ja ta kirjutas mulle Google Translate programmi kasutades igasuguseid ilusaid asju. Isver, mul ei tule nii romantilised asjad praegu meeldegi, sest mitte keegi pole mulle kunagi selliseid asju kirjutanud ega öelnud. Ma olen Yuni päikesekiir ja särav täht, mis talle teed näitab. Olen tema elu armastus. Tal pole kunagi selliseid tundeid kellegi vastu varem olnud. Ta armastab mind oma surmatunnini. Minu sulest tulnult tunduvad kõik need kuidagi kuivad ja kandilised, aga Yuni kirjutas neid mulle ja ise muudkui naeris ja häbenes ja ütles, et ta pole kunagi kellelegi selliseid asju öelnud, hehe. Ma ütlesin, et ta võiks armastusluulet kirjutama hakata, sest see tuleb tal väga hästi välja. Ta ütles, et koolis oli talle väga meeldinud teistele luuletusi ette lugeda. Võibolla et tulevane poeet. Aga ma täitsa jumaldan seda, kui ta mulle ilusaid asju ütleb. Minu jaoks on oma tunnete näitamine väga mehine tegu. See näitab, et tal on julgust ennast avada. Kõik on selline hullult romantiline ja mulle üsna võõras, kuid mulle see meeldib. Olen sellega juba täitsa ära harjunud. Vahest ta räägib mulle lihtsalt hispaania keeles, mida ta tunneb. Ilus on kuulata isegi kui kolmandikust kuni poolest jutust ma aru ei saa. Üldisele pildile saan ikka pihta.

Ühel päeval käisime teise naabri käest pumpa laenamas, et tühi autokumm jälle täis pumbata. Tee peal Yuni jälle laulis mulle igasuguseid hispaaniakeelseid armastuslaule ja kuulsin, et laulust käis läbi küsimus “kas sa abielluksid minuga?” Ja siis ta jälle hoidis mul ümbert kinni ning rääkis pikalt hispaania keeles, mida ma temale tähendan. Ta on ikka nii armas emotsionaalne latiino. Väga värskendav minu jaoks, sest Euroopa otsas selliseid inimesi ei kohta. Ta teeb mu õnnelikuks. Mõnus naljanina :) Kõik toimub läbi nalja prisma, kuid on sellegipoolest ka tõsine.

On veel üks asi, mis mulle Yuni juures tohutult meeldib. Ta nutab. Ma elasin mingit väikest tragöödiat läbi ja nutsin. Yuni oli minu juures ja üritas mind lohutada ja minuga rääkida. Järsku kukkus pisar mulle käe peale. Ta hakkas nutma, kuna nägi mind nutmas. Yuni ütles, et kui ta mind õnnetuna näeb, siis see muudab ta väga kurvaks. Teda nutmas näha oli minu jaoks nii liigutav, et ma hakkasin veel hullemini nutma. Ma ei suutnud talle isegi läbi pisarate öelda millepärast ma nutan. Mu eelmised peiksid on kõik sellised tavalised poisid olnud, kes arvavad, et nutmine on ainult tüdrukute jaoks. Yunit nutmas näha tõmbas mul südame kurku. Nii armas/valus.

Yuni on ju minust lühem. Kuskil viis sentimeetrit äkki. Kui me käest kinni hoiame, siis peame käed teistpidi panema, kui need tavaliselt oleks, sest tavaliselt on ju poisid tüdrukutest pikemad. Ma ütlesin, et ta on minu kõrval täitsa poisike – 11 aastat noorem ja mitu sentimeetrit lühem ka, kuid teda see ei heiduta. Pidevalt viskab mulle käe ümber kaela või siis tõmbab minu käe endale ümber. Ta ütles, et tema peres ongi mehed lühemad kui naised. Ta isa pidi emast vist pea peajagu lühem olema, hehehee. No mis sa teed, ega looduse vastu ei saa. Ja minul pole selle vastu ka absoluutselt mitte midagi, et ta minust lühem on. Aastaid tagasi oli mul küll kompleks selles osas, kuid see on nüüd kuhugi kadunud. Pigem ma näen palju eeliseid selles, et ta väiksem on. Mulle pikad poisid just üldse ei meeldi.

Kord jalutasime Robini ja Yuniga Yuni õe poole poodi mööda mereäärt ja mul oli nii ütlemata soe tunne sees. Täielikult kodune tunne. Selline kaitstud ja hea. Mõtlesin, et siin rannas oleks täitsa ideaalne elada. Väike maja, palju kookoseid, palju päikest ja palju armastust. Mis sa hing muud veel ihkad! Mingi aeg läks Robin tee peale käima ning me läksime Yuniga mööda randa edasi. Yuni muudkui laulis mulle. Ikka armastusest, millest muust. Järsku korjas ilusa roosakaslilla lille. Hoidis lille käes ja küsis, et kas ma abielluksin temaga, sest ta tahaks minuga kogu oma elu koos olla, sest ma olen õpetanud teda armastama ja ta armastab mind oma elupäevade lõpuni kogu südamest. Ma ütlesin, et hea küll :) Siis ta korjas ühe plastmasspudeli üles. Ma ei pööranud sellele rohkem tähelepanu ja jalutasin rahulikult edasi. Yuni tuli järsku mu kõrvale ja peatas mu. Pani mulle naeratades pudeli kaela ümbert võetud plastmassvõru sõrme ja tegi asja ametlikuks. Nüüd me oleme kihlatud :) Oh seda fantastilist elu ja põlvist nõrgaks võtvat armastust!

Mul on hullult kaua aega võtnud, kuid kui ma täna talle pilte saatsin Facebooki, siis vaatasin piltide pealt, et ta on ikka ütlemata nunnu poiss. Ma lõpuks tundsin ka liblikaid oma kõhus. Nüüd on asi siis selles mõttes ka ametlik, hehe. Vaatasin pilte ja imetlesin tema ilu ja armsust. Oleksin nagu teismeline jälle, et ei saa silmi ta pildi pealt ära. Mõnus tunne. Mõnus on olla. Ma pean inimesest ikka mõnda aega eemal olema, et aru saada, kui väga ma teda igatsen ja vajan. Kui koguaeg ninapidi koos olla, siis minu jaoks see lämmatab tunded ära.

Huvitaval kombel on Yuni esimene poiss, kellega ma tahaksin koos elada. Mul pole ennem sellist tunnet olnud. Võibolla ma olen nüüd lihtsalt küps ja selleks valmis. Eelmises blogis ma kirjutasin lapse mõtetest. Need pole kuhugi kadunud, kuid ma ikkagi ootaks veidi selle kiire asjaga. Ma nõnna noor veel, hehe. Yuni on mind ja minu mõtteid tohutult muutnud. Ju me oleme kaks inimest, kes on mingiteks uuteks asjadeks ja elumuutusteks valmis. Muide, Yunil on Guatemaalas kahe erineva tüdrukuga kaks last. Aga ta tahaks veel lapsi. Kui see peaks juhtuma, siis ma loodan, et ta oma käitumismustrit ka muudab. Ta lapsed on mõlemad 5-aastased. Laste emadega suurt armastust polnud, seepärast ei tulnud ka nende suhetest midagi välja. Ma loodan, et meiega on lood hoopis paremad ja me oleme mõlemad oma varasematest suhetest palju teadmisi kaasa haaranud.

Yuni tahaks hirmsasti Eestisse tulla, kuid vaese inimesena on tal raske seda retke ette võtta. Mina elaks hea meelega nii Guatemaalas kui ka Eestis, siis on hea vaheldus olemas. Yunile on Eesti elu kindlasti raske ja külm. Keele pärast kindlasti raske ja võimalik, et ka viisaga on raskusi. Ma ütlesin, et ma ikkagi ootan teda ühel päeval Eestisse, et ta siis mu vanemate ning sõprade ja sugulastega kohtuks. Kui nemad talle ja tema nendele meeldib, siis on kõik korras ja me võime abielluda. Ütlesin naljatades, et kahe aasta pärast näeme, sest praegu ma tahaks veel omaette olla ja iseseisvalt elada. Tema võttis seda sulatõena ja nüüd ongi meil mingi kummaline 2 aasta tärmin silme ees terendamas, hehe. Mis muidugi kõige tähtsam, on see, et kui me kahe aasta pärast ikka üksteisega veel räägime ja teineteise vastu tunded olemas on, siis võib kõike juhtuda. Elu on nagu avatud raamat, kuhu me ise oma uued peatükid kirja paneme. Mul on praegu minu elu parim seiklusromaan käsil ja ma olen ütlemata õnnelik ja armastusest pungil :)