by Jaanika

24 May 2015

Kuidas minust sai metsa-mehaanik.

Olen autoomanik olnud juba nädal aega, kuid peale kahte sõitu pole rohkem ringi vuranud. Mulle tuli suur tundetuhin peale ja ütlesin Shanele ja Laurale, et lähen järgmisel päeval autoga Pistesse internetti ja enne seda otsin otsema metsatee sinna, sest see tee, mida me praegu kautame, pole arvatavasti minu madala Ameerika autoga läbitav. Kuigi ma arvan, et proovin selle ikkagi vähemalt korra läbi sõita enne kui ära lähen. Väljakutsed mulle meeldivad :)

Ma ei ärganud vara ja peale kõikide asjade korda ajamist oli kell juba 14:30, kui liikuma hakkasin. Sõitsin kõigepealt vana tuttavat teed pidi cenoteni ja läksin ujuma. Kuna seal polnud kedagi peale kohaliku rancho omaniku koera, siis ujusin porgandpaljalt ja nautisin seda. Päike oli keset taevast ja lõõmas nagu tulekera. Muutis vee pealmise kihi kuumaks nagu supi, kuid õnneks allpool oli vesi natuke jahedam ja karastavam. Sulistasin kuskil viisteist minutit ja loputasin oma juuksed ära. Vee peal hulpida oli nii mõnus.

Mõne aja pärast tõmbasin oma vähesed riided jälle üll ning sõitsin edasi. Ma olin seda teed pidi varem mõne korra jala kõndinud, kuid nüüd oli jalgraja asemel suur, lai ja sile tee. Keegi oli metsatee puhtaks pühkinud ja seal oli suurepärane sõita. Seda oli nagu tellimise peale tehtud, hehe. Nautisin sõitmist.

Natukese aja pärast jõudsin mahajäetud asustuseni, kus mõni puust ja lehtedest ehitatud onn oli kokku vajunud või lausa ära põlenud. Olin sealt peaaegu läbi sõitnud, kui nägin, et puude vahel on ümmargune kiviaed ja selle värava juures on ämber. Jalamaid mul plahvatas, et üks kohalik mees oli maininud, et tema cenotest natuke eemal on veel üks cenote. Seep see oligi. Ronisin kähku autost välja, võtsin fotoka ja läksin aia sisu uurima.

Mul jäi suu lahti, kui seda suurt ümmargust auku nägin. Võimas! See oli umbes poole väiksem kui see cenote, kus me ujumas käime, kuid praegune oli lihtsalt lahe ümmargune auk. Sinna saab ujuma minna ainult sisse hüpates või köiest alla ronides. Kuna ma just ujumast tulin, siis mind sinna väga ei tõmmanud. Hakkasin imetledes ringi ümber vähemalt 10 meetri sügavuse augu tegema ja pildistasin.

Kui jõudsin täpselt teisele poole, siis kuulsin, kuidas keegi mul selja taga piniseb. Alati on mul esimene mõte, et kuramuse parmud tüütavad, kuid ma pean selle lõpuks ära õppima, et kui keegi su kallal on ja ära ei lähe, siis on see Aafrika tapjamesilane. Nad on head meemesilased, kuid samas meeldib neile süütuid möödakäijaid nõelumas käia. Minu meelest ei anna nad nõelates otsi ka, vaid võivad sind mitu korda susata. Ainuke võimalus neist lahti saada on jooksu panna. Kuulu järgi tuleb vähemalt paarsada meetrit maha joosta, kui sul terve parv selliseid sumisejaid kallale tuleb, sest kui nad sind kümneid kordi nõelavad, siis oled sa kahjuks surmalaps.

Õnneks tüütas mind ainult üks mesilane. Kuna ma vehkima hakkasin, et teda eemale peletada, siis ta hoobilt suskas mind vasakule poole selga ribide peale. Karjatuse saatel ma lömastasin teda käega ja tegin paar kiiremat sammu, et eemale saada. Natukese aja pärast kuulsin jälle suminat ja siis ma jooksin juba heaga autosse tagasi, et mitte uut sutsakat saada. Olen kuulnud, et kui üks mesilane sind nõelab, siis ta kuidagi märgistab su ära ja kui teised mesilased seda lõhna sinu peal tunnevad, siis nad tulevad sulle ka kallale. Seepärast tuleb igaks juhuks alati minema joosta, kui ainult üks mesilane sind ründab, sest alati on oht, et neid tuleb hulganisti juurde. Ma olen siin metsas neli korda nõelata saanud ja alati ainult korra. Võibolla need mesilased polegi nii kurjad, kui inimesed arvavad? Võibolla on mul lihtsalt õnneks läinud. Peale nõelata saamist sõitsin valutava seljaga edasi. Õnneks läheb valu kümne minutiga üle ja immuunsüsteem naudib oma uut energiadoosi.

Lai metsatee jätkus ainult mõnda aega ja juba ma sõitsingi mööda jalgrada edasi, mida kasutavad ainult ratturid. Ühes kohas oli tee peale kukkunud suur puu, millel ma pidin oksi murdma, et autoga mööda pääseda. Puu ise oli tõstmiseks liiga raske. Pigistasin ennast ilusasti pilust läbi ja sõit läks jälle edasi.

Metsatee läks väikestest mäekestest üles ja alla. Kui kivid teel oli, siis neist roomasin väga aeglaselt üle, kuna ei tahtnud summutit kaotada ega õli paaki auku lüüa. Mulle meeldib selline aeglane takistusrada, kus ma pean koguaeg tähelepanelikult jälgima, kuskohast ma saan sõita, et põhi kinni ei jää ja et kummid terveks jääksid. See oli minu jaoks ideaalne tee. Peale viiekuist sõidupausi tundus see nagu paradiis. Tegelikult ma Eestis ei sõitnudki sellistel neljaveolistele mõeldud teedel, kuna auto oli liiga uus ja korralik. Viimane kord, kui ma sellist sõitu nautida sain, oli Austraalias 2,5 aastat tagasi. Oh kus aeg lendab!

Veel umbes kilomeetrike metsateel ja siis jõudsin välja peale ning tee lihtsalt lõppes. Edasi läks ainult jalgrada. Jalutasin mööda rada paarsada meetrit, et teada saada, kas see läheb mõne aja pärast jälle laiemaks. Tee ääres olid kõrged kuivanud rohu puhmad ja põhimõtteliselt oleksin sealt autoga läbi saanud, kuid mõne aja pärast olid teeääres juba puud ja sealt poleks ma läbi mahtunud. Pidin mõtte otseteest Pistesse maha matma.

Hakkasin tagasi minema, kui nägin, et võsa taga on kaks hiigelsuurt puud. Leidsin kohe ka jalgraja, et sinna minna. Cenotede ja vanade asustuste lähedal kasvasid alati suured puud, seega neid võib kontrollimas käia. Äkki leiab midagi huvitavat.

Võsa vahel ragistades nägin äkki palapa katust. Veel mõned sammud ja juba paistis terve palapa ning nägin, kuidas kaks meest võrkkiigedes lamasid. Lehvitasin, ütlesin “hola!” ja läksin kiiresti minema, sest mul polnud erilist tahtmist nendega juttu ajada, kuna ma siiamaani praktiliselt ei oska hispaania keelt. “Ma ei oska hispaania keelt” tuleb mul juba hiilgavalt hispaania keeles välja! Jõudsin tee peale tagasi ja kuulsin võsa tagant raginat. Kiirendasin natuke sammu, sest tundus, et nad hakkasid mulle järgi tulema. Mul polnud nende käest midagi küsida, sest ma juba teadsin, et seda teed pidi ma Pistesse ei saa ja pean ringiga minema. Mul polnud suurt huvi neile käte ja jalgadega selgeks tegema hakata, mida ma tahan ja kuhu lähen. Olen seda siin juba väga palju pidanud tegema, sest kohalikele maiadele meeldib võõrastega rääkida. Eriti veel kui sa valge oled, sest siis sa oled siin nagu tulnukas.

Mul ei läinud aga nii hästi. Kuna ma nägin võsa taga taeva taustal ühte suurt kuivanud puud, millest oleks hea pildi saanud, siis ma läksin autosse tagasi, et oma fotokas võtta. Kui ümber pöörasin, siis nägin juba ühte meest jalgrattaga tulemas. Ta tundus olevat kuskil kolmekümnendates ja esimesed hambad olid puudu. Vuristas mulle kiiresti mitu hispaaniakeelset küsimust, mille peale ma aeglaselt vastasin: “Perdon, no hablo Español”. Sain mõnest asjast aru ja vastasin kandiliselt, et ma tahaks autoga Pistesse minna ja otsin teed sinna. Ta ütles, et siit kajhuks Pistesse ei saa ja vuristas jälle mõned laused, millest ma enam mitte midagi aru ei saanud. Vaatasin talle naeratades otsa ja ütlesin, et ma ei saa temast aru. Siis ta ka naeris.

Selle aja peale oli juba teine vanem mees jalutades kohale jõudnud. Ta vuristas nii kiiresti rääkida , et ma ei saanud temast mitte midagi aru. Vaatasin jälle kurvalt naeratades talle otsa ja ütlesin, et ma ei saa temast aru ja ma ei räägi hispaania keelt. Ta sai sellest aru, ütles jajah ning rääkis sorinal minuga hispaania keeles edasi. Kohalikud teevad seda koguaeg. Ma ei saa aru, kuidas nad aru ei saa, et ma ei saa nendest ikkagi aru, kui nad minuga edasi räägivad. Ma ei suuda nii kiiresti nende keelt käigu pealt ära õppida. Aga ikka nad üritavad, et äkki ma ikka jagan matsu. Ma siis kuulan neid rahulikult. Vahest noogutan, kui mõni tuttav sõna sisse tuleb ja ma ähmaselt aiman, millest ta rääkida võib. Kui ta jutu lõpetas, siis ma näitasin talle oma fotokat ja ütlesin, et ma lähen teen pilti. Tagasi tulles tegin neist mõlemast ka pilti ja see tõmbas neil näod naerule. Kohalikud maiad on väga toredad ja abivalmis, kuid ma pean veel natuke arenema, et nendega mingisugust vestlust arendada. Tänasin neid ja soovisin head päeva ning läksin autosse tagasi.

Kuna ma sealsamas ümber pöörata ei saanud, siis pidin mööda metsarada tagurdama hakkama. Saja meetri pärast tuli nii suur tõus, et autol käisid rattad ringi ja tagant tuli tossu välja. Üles ei saanud. Sõitsin alla tagasi ja tulin hooga. Kraapis natuke põhja, kuid seekord vedas auto ennast mäest üles. Sõitsin veel mõned sajad meetrid tagurpidi, kuni õnnestus ennast ümber pöörata.

Tagasitee oli juba tuttav ning peatusi ma ei teinud, kuna kõik oli juba nähtud. Mõlemast cenotest sõitsin jälle mööda, kuni tuli tee, kuhu ma varem pööranud polnud. Kuna see tee läks õigesse suunda, siis keerasin sinnapoole. Mida enam aeg edasi läks, seda laiemaks tee läks. Põlenud põllud ja metsatukad palistasid teed. Kohalikud põletavad oma maid kulust ja võtavad metsi maha, et lehmadele rohkem karjamaid teha. Liha söömine on siin igapäevane tegevus nagu Eestiski. Peale selle juuakse siin iga päev liitrite viisi Pepsit ja muid suhkrujooke ja süüakse hulgim magusat ning (magusaid) saiu. Kütitakse ka kõike, mis ringi jookseb, seega jahipidamise ja metsade mahavõtmise tulemusena on siin väga vähe metsloomi ja palju kohalikke loomi on välja surnud või suremas.

Nägin, kuidas kohalikud käivad omale poolpõlenud küttepuid teeäärtest korjamas. Enamus inimesi sõidab ringi jalgratastega. Palju on kolmerattalisi, millel on ees kast, kus saab istuda või siis mingi laadungi peale panna, et see kuhugi viia. Palju töid tehakse siin ikka veel käsitsi ära. Võibolla see metsatee, kus ma sõitsin, oli ka käsitsi puhastatud. Ei tea. Võimalik.

Varsti jõudsin välja ühte linnakesse, kuid mis selle nimi oli, seda ma ei tea, sest ega siin väga palju silte üleval ei ole. Kui tuled peateed pidi linna sisse, siis tead, kus sa oled, kuid kui tuled mujalt, siis oled pimeduses. Linnas sees on ka heal juhul ainult ühes kohas silt, kust sa näed kuhu pöörata saad. Kui selle maha magad, siis sõidad lihtsalt linnast välja ja võid hurraaga ümber pöörata ja uuesti linna sõita ja uuesti üritada. Küsimises ja vastustest arusaamises ma väga kõva käsi ei ole, seega loodan ma neile vähestele siltidele. Korra ma õhtul pimedas pidin ikka teed küsima, kuna ma ei osanud ühest linnakesest enam välja minna, kuid ka siis esimene kord ma sõitsin valesti. Tulin tagasi, proovisin uuesti ja siis läks õnneks.

Järgmisest linnakesest läbi sõites pidin paremale keerama, et Piste poole suund võtta. Silt oli nii täis soditud, et ma ei lugenud sealt midagi välja. Sõitsin järgmisesse linnakesse, mis oli 15 kilomeetrit eemal. Sealne ristmik oli nii imelik, et ma ei saanud aru, mis teed pidi ma pidin täpselt välja sõitma. Kuna samal ajal ilmus ristmikule politsei ja mul pole kindlustust tehtud, siis ma tahtsin sealt kiiresti sääred teha ja keerasin lihtsalt ühe tee peale, mis loomulikult oli vale. Seepeale tegin veel paar ringi kuni lõpuks leidsin õige tee.

Sõitsin läbe San Francisko, mis kuulu järgi pidi olema veel täielikult maiade linn ja kus räägitakse ainult maiade keelt. Kõik nägid armsad pronkspruunid välja ja sellel kuuldusel võis tõepõhi all olla. Ma olen siin peale nelja kuud maiadega nii ära harjunud, et nad tunduvad mulle täitsa armsad. Alguses olid nad nii võõra väljanägemisega, et mulle nad väga ei meeldinud. Nad on minu meelest miks asiaatidest ja “saarlastest”, kes elavad Vaikse ookeani saartel. Mehhiklased on täiesti teistsugused, sest nad on miks maiadest ja hispaanlastest, kes selle kandi vallutasid. Maiad on hästi tillukesed ja tihti mulle ainult lõuani. Mina olen ainult 165 cm pikk, sega maiad on sinna pooleteise meetri kanti. Sageli on nad ka minu pikkused, kuid nende keskel olles tunnen ma ennast tavaliselt pikana, hehe. Mehhiklased on tavaliste eurooplaste pikkused ja on tihti ka heledama nahatooniga. Maiade nahatoon on kollakas pronks, kuid ka see varieerub. Silmad on neil kõigil tumepruunid ja juuksed on mustad. Meridas olles nägin ma paari inimest, kellel olid helepruunid silmad. Need olid lahedad.

Igastahes, peale pikka ringi jõudsin ma lõpuks 7:05 õhtul Pistesse. Ostsin ruttu vajalikud puuviljad ja mee ära ning viisin kõik autosse. Siis läksin kohalikku poeketti OXXO, kus võtsin suhkruvaba cappuchino, energi saamiseks maapähklitega ülimagusa shokolaadi ning 100 aastat säiliva linaseemnetega õunapiruka, mis maitses täitsa hea :) See OXXO on mu lemmik ka sellepärast, et sealsed müüjapoisid pursivad natuke ingliskeelt, kuna Chichen Itza on siinsamas kõrval ja siin käib palju turiste ning neil on tasuta WC! Peale seda läksin võtsin omale liitri värskelt pressitud mahla, mis oli tehtud apelsinidest, porganditest ja peedist. Liiter maksab 35 peesot ehk 2 eurot ja 20 senti. Paljas apelsinimahl on 30 peesot (1,9 eurot) liiter, kuid see on nii kallis ainult sellepärast, et praegu pole apelsinide hooaeg. Õigel hooajal pidi liitri saama isegi 10 peesoga (60 eurosenti). Värske jäätükkidega mahl näpus astusin internetikohvikusse, kus olin konditsioneeriga toas pea kaks tundi. Jahtusin ilusasti maha ja sain oma internetielu korda seatud.

Kell 10 õhtul pandi internetikohviku uksed kinni ja ma hakkasin kodupoole sõitma. Mul ei olnud jälle meelde tulnud, et mu auto tuled on nii nirud, et nad pimedas ei näita praktiliselt mitte midagi! Linnavahel pole hullu, sest tänavavalgustus päästab päeva, kuid nii kui linna piirist välja läksin oli kottpime. Võtsin ennast mööduva auto sappa. See sõitis aga nii kiiresti, et ma varsti kaotasin ta silmist. Sõitsin edasi 40-50 km/h. Vastutulevad autod täielikult pimestasid mu, sest nad hoiavad täistulesid viimse hetkeni peal ja kuna mu enda tuled nii viletsad olid, siis kraavi sõitmise vältimiseks ma tõmbasin vaikselt tee äärde ja ootasin millal nad mööda lähevad.

Teine hea põhjus, miks ma autodel sabas sõitsin, oli see, et keset teed olid pidevalt suured ümmargused augud. Sõidad ilusa sileda asfalttee peal 70-80 km/h ja järsku on keset teed suured augud nii et pead piduri põhja vajutama, et mitte esisillast ilma jääda. Isegi valges sõites sõitsin ma kahest august sellise mürakaga läbi, et see võttis mind lausa vanduma. Õnneks midagi puruks ei läinud ja sain sõitu jätkata. Ega keegi siin ju mingeid hoiatavaid silte üles ei pane. Kui auku sõidad, siis see on sinu probleem. Tänu sellele on liiklus muidugi mõnusalt aeglane siin ja see mulle meeldib. Kiirushulludele on mõeldud tasulised sirged maanteed. Teine hull asi siin on surnud politseinikud, mis on tehtud asfaldist või kividest. Need on vahest nii kõrged ja teravad, et isegi neist 10 km/h üle roomates kraabib auto põhja ja treenib amorte.

Kui ma nüüd pimedas sõites auto jälle silmist kaotasin, siis mingi aja pärast põrutasin august läbi. Sarvilised jälle lendasid, kuid polnud midagi teha. Isegi 50 km/h august läbi sõites oli kõmakas võimas. Panin nina vastu akent ja keskendusin täielikult teele. Tuled olid no nii viletsad, et tee ja võsa muutususid ühtseks halliks massiks. Vaatasin ainult otse ette ja järsku kadus mul mõistus täitsa ära ja ma ei saanud enam aru, kus oli tee ja kus taevas! Selline sõit oli täielik hüpnoos. Raputasin suures hirmus pead ja siis silmad selginesid. Õnneks tuli seljatagant uus auto ja kui ta mööda läks, siis kihutasin talle järgi nii et kummid vilisesid. Temast ka 100% abi ei olnud, sest tema nägi, kus augud olid ja kui mina täpselt tema jälgedes ei sõitnud, siis ma sõitsin ikka aukudest läbi. Andsin endast parima, kuid ükskord polnud sellest parimast enam abi ja ma sõitsin suure robakaga august läbi. Vandusin ja ohkasin, kuid õnneks sain ikka jälle edasi sõita.

Lõputuna tunduva aja pärast jõudsin Tunkasesse. See oli mul juba vana tuttav linnake. Leidsin pärast väikest eksimist õige koha üles ning keerasin metsa vahele, et sõita 16 kilomeetrit ülihalval kivimürakaterohkel teel koju. Selle 16 km läbimiseks kulub mul 1 tund ja 45 minutit. Tavaliselt sõidan umbes 10 km/h, et mitte autot ära lõhkuda. Teravatest kivirünkadest, küngastest ja roobastest üle sõites on mul kiirus arvatavasti ainult mõni kilomeeter tunnis.

Tee Tunkase poolne ots on siledam ja mul läks sõit ilusti ning ma olin väga õnnelik, et olin eluga maanteelt pääsenud. Aknad olid lahti, tuul vihises juustes ja jälle kord nautisin sõitu kuni äkki 15 minuti möödudes kuulsin, kuidas kumm teeb lohva-lohva-lohva auto all. Läksin välja ja nägin, et kõrvalistuja poolne kumm on täiesti löss ja viimased meetrid sõitsin juba velje peal. Mul tuli suust ainult üks pikk oooooooohhhhhh. Vaatasin kella. See näitas täpselt 00:00 keskööd.

Paar päeva varem olime just lasknud mu eelmise tühjaks läinud rehvi ära parandada 40 peeso (2,5 eurot) eest, seega teadsin, et mul on vähemalt võimalus rehv ära vahetada. Tagaluugi hinged ei tööta ja luuk on umbes 10-15 kilo metalli. Ma iga kord treenin oma käe ja kaela muskleid, kui talle puupulgast toe alla panen, et luuk lahti seisaks. Pulka otsides seisab luuk mul pea peal. Ma iga kord mõtlen, et kui see puupulk peaks ära vajuma, siis ma jään küll oma peast ilma. Nii et iga kord olen ma ettevaatlik, kui midagi pagasnikust tahan.

Otsisin pagassist vahetusrehvi, ristikujulise mutrivõtme, tungraua ja pulga tungraua tõstmiseks üles. Eelmine kord vahetas Shane ratta ära. Ma olin põhimõtteliselt ainult moraalne tugi seal kõrval. Eestis olin ka korra ratast vahetanud. Nüüd sain seda pimedas teha. Autos panin sisetule põlema, kuid see ei ulatanud ju auto alla. Mul oli ainult mobla, millel ei olnud taskulampi peal. Pidin iga viie sekundi järel mingit nuppu vajutama, et ekraan valge oleks.

Hingasin sügavalt ja alustasin. Kõigepealt keerasin rattal mutrid lahti, et hiljem kergem oleks. Neid oli viie asemel igal rehvil ainult neli. Mehhiklased on kokkuhoidlikud, hehe. Panin tungraua auto alla ja hakkasin autot tõstma. Shane oli mulle õiget kohta ka näidanud, mis oli tugevam. Tungraud oli varasemast ajast juba veidi kõver ja ei läinud õieti kinni. Nüüd ta vajus veel kõveramaks, mis sest, et maa oli sile paekivi. Tuli idee panna suur kivi auto alla, et autot üleval hoida, kui tungrauaga midagi peaks juhtuma. Leidsingi kivi ja lükkasin selle auto alla. Hakkasin uuesti tungrauda pumpama. Proovisin rehvi alla panna, kuid mõni sentimeeter oli veel puudu. Ratas ei mahtunud veel auto alla. Katsusin rehvi alt maad kaevata, kuid see oli sile paepinnas. Ainult tolmu sain ära pühkida, muud midagi. Panin uue kivi kaugemale auto alla. Lasin tungraua alla ja panin ta teise kohta ning proovisin uuesti. Pumpasin nii kõrgele kui suutsin, kuid ikka polnud see piisav. Lasin tungraua jälle kokku ja nägin, et see oli veel kõveramaks läinud. Nüüd ei läinud ta enam üldse kokku. Proovisin veel pumbata ja panin uue kivi auto alla, et kõige hullemat ära hoida. Ei midagi.

Siis tuli mul idee, et kui panen kivid tungraua alla, siis ta peaks otse üles minema. Nii tegingi. Panin kaks kivi niimoodi alla, et tungraud liikus otse üles. Pumpasin nii palju kui suutsin, kuid see ulatas ikka ainult nii kõrgele kui varem. Müstika. Kuulsin, kuidas auto vaikselt kigises ja vajuda tahtis. Järsku käis robakas ja auto vajus kivide peale. Jumal tänatud, et ma need sinna panin, sest muidu oleks auto praegu vastu maad olnud. Vaatasin tungrauda. See nägi nüüd välja nagu poolkuu. Süda vajust järjest sügavamale. Tõusin maa pealt tolmu seest püsti ja vaatasin tähti natuke aega, et hinge tõmmata. Higi voolas sirinal mööda nägu alla. Palav oli.

Mõtted läksid juba selle peale, et koju jalutada ja Shane'i abi paluda. Kuid kuna ma teadsin, et koju kõndimine võtab mul pea kolm tundi aega, siis ei tahtnud ma seda varianti väga kaaluda. Tahtsin ise hakkama saada. Vaatasin veelkord tähtede poole, hingasin sügavalt sisse ja läksin ratta juurde tagasi. Peab ju mingi võimalus olema. Ei ole võimalik, et ei ole mingit varianti. Sihikindlus viib eesmärgini.

Pühkisin kogu tolmu kivi pealt ära. Panin tungraua uuesti auto alla. Panin kivid natuke teistmoodi tungraua alla ja hakkasin pumpama. Mingi aja pärast hakkas auto jälle krigisema. Vaatasin kiiresti kivid üle. Kõik oli hästi. Proovisin ratast. Ikka oli mõni sentimeeter õigest kõrgusest puudu. Täiesti ennekuulmatu! Nügisin ratast kümmet erinevat moodi poldiotste poole, aga ega läbi kivi midagi ikka ei nügi. Suure tusaga pumpasin veel edasi. Nägin, et jack ei liigu kõrgemale. Natukese aja pärast käis uus mürakas ja auto vajus teisele poole, kuid õnneks ikka ilusti kivide peale. Mul oli tunne, et viskaks selle mutrivõtme juba metsa. Mul polnud rohkem uusi ideid peas.

Võtsin tungraua kätte ja nägin imestusega, et see oli sirgeks vajunud! Kuna seekord ta vajus teisele poole, siis poolkuu oli taas sirgeks läinud. Ja mitte lihtsalt sirgeks, vaid lausa ideaalselt sirgeks. See oli sirgem kui varem. Nagu uus. Lollikesel Ivanil ei vea ka nii palju kui mul sel hetkel! Proovisin kuivalt kas tungraud töötab. Ta töötas ideaalselt ja tõusis palju kõrgemale, kui ma seda auto all olin näinud.

Kuna viimase kukkumisega oli kummile kõige lähem kivi alt ära vajunud, siis ma sain tungraua täpselt rehvi kõrvale nurka panna. Veendusin, et selle all pole tolmuteragi ja et ta oleks täiesti sirge. Hakkasin vaikselt südame värisedes pumpama ja peale igat pumpamiskorda veendusin katsudes, et tungraud on täpselt õiges kohas. Kõik läks vaikselt ja ilusasti. Proovisin ratast alla panna. Ikka oli paar sentimeetrit puudu. Südame värisedes tegin paar liigutust ja proovisin uuesti. Ikka oli sentimeeter puudu! Seekord jätsin kummi õigesse kohta ja pumpasin veel. Surusin kummi jalgadega ja lõpuks käis kromps ja poltide otsad paistsid. Ma kiljatasin rõõmust! Tõstsin autot veel natuke ja surusin kummi ilusasti alla. Keerasin mutrid kiiresti otsa, et igasugust äpardust ära hoida. Seejärel kontrollisin mitu korda üle, et kõik on valmis kivide äravõtmiseks. Võtsin kivid auto alt ära. Kontrollisin veel kõik üle, et ma midagi valesti ei teeks. Seejärel lasin tungraua lahti ja auto vajus ratta peale. Keerasin mutrid veel tugevamalt kinni ja panin asjad pagasnikusse tagasi. Küll oli hea tunne! Ma saingi ise hakkama! :) Vaatasin kella ja see näitas 1:23 öösel. Mu moblal oli aku ikka ilusti täis, mis sellest, et ma seda pea poolteist tundi koguaeg kasutasin taskulambi asendusena ja auto aku oli ka täis, mis sellest, et sisetuli terve see aeg põles. Võtsin südame rindu ja keerasin süüdet. Brrrrõõmmm! Auto läks käima ja sõitsin ekstra vaikselt kodupoole. Kell kolm öösel jõudsin ranchosse ja võtsin mõnusa jahutava dushi. Shane nägi mind ja küsis, et kas ma leidsin otsetee Pistesse. Ütlesin, et see tee ei läinudki Pistesse ja ma pidin ikka ringiga minema. Peale dushi tõmbasin ennast voodis kerra ja jäin magama, sest sellisel varajasel tunnil on õues juba mõnusalt jahe.

    Mina oma halli "lepatriinuga" :)