Ki'ichpam K'aax

Kuna mul oli kuu aega suurepärane segaja nimega Yuni peal, siis jäi mul blogi kirjutamine puha unarusse ja nüüd on praktiliselt kõik meelest ära läinud, mida head ma kirjutada tahtsin. Mul avanes nüüd kirjutamiseks uus võimalus, sest olen juba kolmandat päeva uues kohas vabatahtlik. Koht asub Chetumali ja Meridat ühendava maantee ääres. Need on Yukatani ja Quintana Roo osariikide pealinnad. Kõige lähem külake on 6 km eemal ja nimeks on tal Chunhuhub. Loomulikult meil siin telefonil levi pole nagu tavaliselt, kuid wifi internet töötab suures palapas, kus toimub põhiline elu ja söömine. Koht on hotelli moodi, kus on 9 cabanat ehk elumaja, suur söögisaal, välibaar, kaks basseini ning suur aed, kus kasvavad puuviljad, mida kasutatakse kohe toidu ja jookide valmistamiseks. Mina elan cabanas number 7. Toas on suur kaheinimesevoodi ja kaks kappi ning eraldi WC koos duššiga. Elan nagu kuninga kass! Selles kohas, nagu kõigis uutes kohtades, on see jama, et tööd tuleb päris palju teha, hehe. Ikka pool päeva. Ma olen teed riisunud ja põrandaid pühkinud lehtedest puhtaks. Luud oli loomulikult mingi looduslik ja nii ära kulunud, et mul kulus mitu tundi tee pühkimiseks. See on üsna öko koht ja siin taaskasutatakse asju, sorteeritakse prügi ning orgaanikat. See mulle väga meeldib, sest eelmises kohas polnud sellest haisugi. Kui sealt kolm päeva tagasi ära sõitsin, siis võtsin veel suure prügikoti koos klaastaara, plastiku ja metalljamaga kaasa ning viisin Mahahuali prügikasti. Sealt läheb see küll prügimäele, kuid ikkagi parem, kui prügi hotelli taha kuhjata ning seda siis aegajalt põletada. Siin ma tundsin ka täna plastiku põletamise haisu nii et ega siingi 100% kõik ideaalne ole. See koht siin – Ki'ichpam K'aax - on täielikult Maiade oma. Kõik inimesed on mulle lõuani nagu tavaliselt, hehe. Peremees on Damian. Ta naine on Juanita. Juanita õde Margarita on vist minu vanune ja tal on kaksikutest 7-aastased lapsed Natasha ja Aaron. Suurem tüdruk Liz on ka, kuid ma ei tea, kelle laps ta on. Kõik nad on väga head ja armsad inimesed. Nalja viskavad ka nii et meil on siin lõbus. Ma muidugi tihti aru ei saa, kuid õpin iga päev midagi uut.

Põhiline elu ja söömise palapa

Minu tuba

Minu tuba

Aed on suur ja siin kasvab igasuguseid tsitruseid ja tähtviljad. Juurikate aed on ka, kuid seal ei paistnud väga söödavat olevat peale sibulate. Fuhh. Maja kõrval on tiigi moodi lomp, kuhu alles mõni aeg tagasi kolis krokodill sisse. Need liiguvad siin vabalt ringi. Ta on küll alles meetrine lapsuke, kuid lahe ikkagi. Päevitab hommikuti päikese käes ja püüab söögiks linde. Margarita, kes siin kõige tegusam on, ütles, et teine tilluke krokodill pidi seal veel olema, kuid teda ma pole veel näinud. Mingi aeg lähen istun lombi äärde fotokaga maha ja loodan dinosauruse pildile saada. 

Naaber võrkkiige peal

Putu-mutukas

See hotell siin on palju tegusam kui eelmine, sest see pole nii eraldatud kohas ja iga päev on kundesid olnud. Siin on ka Itaalia paar Erika ja Alan. Nad on samasugused vabatahtlikud nagu mina, kuid nad on siin olnud nädala kauem. Erika räägib päris okeilt hispaania keelt ja Alan tögab ka, kuid mina olen ikka väga roheline. Tavaliselt saan üldisest jutust aru, mida räägitakse, kuid enamuse ajast küsin ikka Erika käest üle. Täna on pühapäev ning nad lähevad juba laupäeval minema. Kõigepealt pealinna Chetumali ja sealt edasi lääne poole. Mina lähen minema päev hiljem ehk täpselt järgmisel pühapäeval, kuid täpselt vastassuunas – kirde poole Cancuni, kust korjan üles Aigi ja Marko, kes tulevad kaheks nädalaks Mehhikosse lällama ja päevitama. 

Kodulinnud

Ma lootsin, et siin ma söön vähem ning saan lõpuks oma mao eest ära, mis mul on juba kuu aega olnud, kuid ei. Siin süüakse veel rohkem kui eelmises kohas, hahaa. Ja kuna siin kuulub ka söök mu töötasu sisse, siis ma ei pea oma ninaesise pärast ise muretsema. See tähendab aga seda, et ma söön palju küpsetatud toitu. Esimesel õhtul pidin ma kohe lõhki minema, sest tehti empanadasid, mis on õlis praetud poolkuudest tortillad, kus oli sees juust. Oi need olid head. Sõin suure isuga ja liiga palju. Jäime söömisega väga hilja peale ka, sest Damian, Margarita ja Liz olid mingil turismialasel koolitusel ning jõudsid koju alles üheksa paiku. Me saime selleks ajaks just söödud. Seega sõin kõhu paksult täis ning siis läksin tudile.

Ma hellitasin ennast Kariibi mere ääres nende 3,5 kuuga nii ära, et siin metsas on mul lausa külm magada. Õhtu tundus olevat soe. Olin väljas särgiväel ja lühikeste pükstega, kuid öösel läks külmaks. Ma polnud autost tekke ega magamiskotti sisse toonud, seega peale polnud mul mitte midagi võtta. Auto oli ka kaugel ja ma ei viitsinud pimedas kolistama minna. Seega panin endale kampsuni selga, tõmbasin kapuutsi pähe ja saunalina panin jalgade peale. Uni oli täiesti kohutav, sest iga poole tunni või tunni tagant ärkasin lõdisedes üles ja settisin saunalina uuesti jalgade peale. Mingi aja pärast tõusin üles ja otsisin kotist pikad püksid ning sokid välja. Oli natuke soojem, kuid ikkagi iga tunni tagant ärkasin ja settisin oma olemist. Teisel ööl olin juba targem ja tõin autost kolm tekki ära. Laotasin need muheledes voodi peale laiali ja panustasin magusa une peale. Tutkit! Siinne niiskus tuleb tekkidest ka läbi ja ikka oli mul natuke külm. Täna tõin autost oma magamiskoti ka ära. Täna peab mul küll soe olema. Kuid mine sa tea, võibolla olen täielik hellik nüüd tänu Kariibi mere soojusele. Seal oli alati öösel nii palav magada ja koguaeg higistasin. Vahest käisin öösel ka dušši all ennast jahutamas. Siis oli jälle hea märjalt voodisse heita. Uni oli hea ja porgandpaljalt oli ainuke võimalus magada. Mulle tegelikult meeldib jahedamas rohkem magada, sest siis on uni parem, kuid praegu on see mulle lihtsalt midagi uut ja arusaamatut. 

Söögituba

Söögitoa nurgas on Maiade teemaline näitus

Vastuvõtt

Ki'ichpam K'aax

Kuna täna on pühapäev, siis ma eile käisin välja, et täna peaks pannkooke tegema. Mu sõnal võeti kohe sabast kinni ja küsiti, et kas ma teen siis hommikul pannkooke? Ma ütlesin, et kui neil jahu, mune, piima ja võid on, siis vabalt. Öeldi, et kõik on olemas. Mul ei jäänud muud üle, kui kell 9 kööki minna ja tegutsema hakata. Margarita oli ka seal ja oli juba kõik asjad välja võtnud. Tuli välja, et nisujahu neil tegelikult polnud. Noh, pool pakki oli, kuid see oli pealt natuke hallitanud niiskuse tõttu, seega selle viskasime minema. Oli poolteist pakki pannkoogi jahu, kus oli igasugust jama sisse keeratud. Ma polnud sellega kunagi pannkooke teinud. Casa del Solis itaalia paar tegi selliseid pannkooke ja mina tegin tavalisest jahust ning praadisin võiga. No ikka totaalne vahe oli sees! Varem kokku klopsitud asjad ei kõlba kuhugi. Ka nüüd oli taignal selline kibe mekk juures. Ma ei kujuta ette, mis säilitusaineid sinna kõik topitakse. Panin siis hoolega suhkrut, et natukenegi paremat maitset saada. Soola viskasin ka ja Margarita maitses. Ütles, et tainas on nii magus kui soolane. Pööritas silmi selle peale, kuid ma ütlesin, et nii see peabki olema. Paki peale polnud muidugi kirjutatud, et suhkrut ja soola ka panna, seega ta polnud arvatavasti nii teinud. Õnneks pisike pakk võid neil ikka oli ja Margarita sulatas tulel panni peal pool pakki ära ja see läks taigna sisse. Siis küsisin, et kus munad on. Margarita ütles, et Juanita ja Damian läksid poodi söögi järele ja tulevad 15-20 minuti pärast, sest poodi sõidab 10 minutit. Ütlesin, et ok, ootame. Loomulikult ma juba kahtlustasin, et mehhiko kella järgi ei lähe miski kunagi nii kiiresti, kuid mul polnud õrna aimugi, et 10 minuti kaugusel pisikeses külapoes on võimalik poolteist tundi käia!! Vahepeal tuli juba kaks meest sööma ja me kõik panime käed külge ning aitasime neile süüa-juua teha. Aiast tõime greipe ja tähtvilju. Neist tuli kaks eri jooki. Tähtviljad on natuke rabarberi maitsega seega head hapukad ja mahl on rohekas. Selle tegime blenderiga. Greibid tuli ära koorida ja siis mahlapressiga pressida ning mahl oli roosakas. Samal ajal praadis Margarita liha ja Erica lõikus porgandeid ja kapsast. Kogu selle söögi-joogi tegemine võttis pea tunni. Jube! Ma oleks selle ajaga juba nälga surnud seal laua taga, aga tundub, et siin on see täiesti normaalne. Ja tegelikult söök on ju värske ja osad asjad tulevad otse aiast, seega anname andeks.

Peale pannkoogitaina tegemist ma tegin veel päris kohvi ka. Keetsin seda lõkkel potis. Valasin endale tassi värsket Mehhiko kohvi ja läksin istusin päikese kätte. Neli kohalikku meest olid just oma istumist lõpetamas ja üks tögas paar sõna ingliskeeles. Tuli ruttu minu laua juurde ja küsis, et kas ta tohib sinna istuda. Tahtis hirmsasti juttu ajada, kuid ma ütlesin, et ma ei räägi hispaania keelt. Ta ikka üritas, kuid kui nägi, et ma midagi aru ei saa, siis ütles veel ainult paar lauset. Ta oli täitsa purjus ka, kuigi kell polnud veel 10 hommikulgi. Kolm meest olid kõik purjus ja üks oli autojuht. Siin juuakse söögi kõrvale õlut, seega eelmise päeva pidutsemisele pole vaja palju peale sõtta, et pea jälle suriseks. Varsti nad hakkasidki liikuma ja mees veel lehvitas mulle muheledes, hehe.

Poolteist tundi hiljem jõudsid munad kohale ja ma jätkasin pannkookide tegemist. Kõik pannid, mis neil olid, olid kõverate põhjadega. Sellised vanad peksa saanud väljanägemisega. Kuid pannkookidele on tähtis, et nad oleksid siledal pinnal, muidu jäävad nad ju erinevatest kohtadest erineva paksusega. Panin võitüki pannile ja kulbitäie tainast. Loksutasin selle panni peal laiali. Ootasin natuke ja tahtsin kontrollima hakata, et kas saab selle juba ringi pöörata, kui avastasin, et kook on täielikult panni küljes kinni ja juba süsimust, sest lõke oli esimese pliita augu juures liiga suur. Juanita tuli kraapis pannkoogi panni küljest lahti ja ma ütlesin, et tavaliselt lähevadki esimesed koogid koertele, hehe. Teine kook õnnestus teise augu kohal juba tunduvalt paremini. Mida aeg edasi, seda paremad nad välja nägid. Nad olid kõik lohkus panni pärast keskkohast ikkagi paksemad kui äärtest, kuid kõige tähtsam on ju ikkagi maitse. Maitse üle keegi ei nurisenud, vaid kõik hoopis kiitsid. Lapsed pidis tavaliselt sööma ainult ubasid ja tortillasid. Erika kiitis mind ja ütles, et mu pannkoogid olid nii head, et lapsed isegi sõid! Juhuu! Ja Alanile ka väga meeldisid. Kuulda kiidusõnu itaallaste käest on minu jaoks väga julgustav. Austraalias kiitsid mu väikseid pannkooke prantslased ja üks tüdruk ütles, et need maitsevad täpselt samamoodi nagu tema vanaema pannkoogid. Ju siis pannkookide tegemine on üks asi, mida ma oskan :) Margarita ütles, et nädala pärast võin ma jälle pannkooke teha. Jäin nõusse, kuid ütlesin, et siis teen ikka ise nisujahust. Mul on juba idee, et küpsetan mingi päev ka saia. Rosinad olen ma muidugi juba peaaegu ära söönud, kuid äkki neil õnnestub hankida õun, banaan, rosinaid ja kaneeli. Siis teen jälle oma firmasaia. Mulle meeldib teha asju, mis mul hästi välja tulevad :)

Jõudsin Chunhuhubi