Katsumused ja elu sünkroonis

Viimased päevad on mulle suureks katsumuseks olnud. Ma püüan vähem süüa, sest Mari Metsallik oli ja on siiani mulle suureks inspiratsiooniallikaks. Ideaalis lõpetan ma lõpuks söömise ära. Väheke ikka joon, et keha natuke värskendust saaks, kuid sedagi ainult tassitäis või nii. Ma olen juba mitu aastat tundnud, et tegelikult pole mu kehal mingit ekstra toitu vaja. Kui ma nüüd Mari blogi lugesin, kuidas ta lõpetas tahke toidu söömise, siis ma võtsin vastu otsuse, et selline on ka minu tulevik.

Alguses ma tikkusin asjaga kiirustama. Püüdsin juba mitu aastat tagasi ainult värsket süüa. Tegin rohelisi smuutisid ja sõin palju puuvilju. Sellise toitumise peale on kõht enamuse ajast üsna tühi. Mitte et ta korisema hakkaks, sest ma ju söön pidevalt, vaid kogu toit on väga vesine ja see käib kõhust kiiresti läbi. Pelleris peab ka tihti käima, hehee. Tavaline kokatud toit seedib kauem ja seega on mu kõhus ja soolikates tunduvalt kauem ja hoiab täis kõhu tunnet. Nüüd värske toiduga on koguaeg tunne, et ma peaks tihti midagi peale sööma, et kõht liiga tühjaks ei läheks, muidu ma hakkan omale toitu lihtsalt sisse lahmima ja ei suude tühja kõhuga ennast väga kontrollida. Harjumused kaovad väga aeglaselt, eriti kui mul on see harjumus juba 34 aastat olnud. Koguaeg on mulle meelde tuletatud, et kõht peab täis olema. Süüa tuleb kolm korda päevas. Vett tuleb juua nagu kaamel. 

Peedi-porgandi-papaia mahl

Praetud homaar pesto, riisi ja ubadega

Robbin homaariga

Tegelikult kõik see ahistab mu keha ja võtab minult energia ära, sest kehal on 24/7 seedimisega käed tööd täis. Sellepärast ma peale igat söömist tundsingi, et tahaks hirmsasti magada ja olin väsinud, kuna ma panin oma keha sajaga uut toiduportsu seedima ja sellega ei jätnud endale mingisugust energiat. Elamine oli rohkem enda piitsutamine, sest “nüüd sa said oma toidu/energiakoguse kätte ja sa pead liigutama ning töötama”! Tihti kõht isegi valutas, sest olin jälle liiga palju söönud. Iga päev oli samasugune kolgata tee.

Toortoiduga olen märganud, et energiat on mul tegelikult väga palju ja kui ma mingil päeval praktiliselt ei söö, siis ma võin päev otsa töötada ja ei tunne väsimust. Nii kui tulevad sisse päead, kus ma söön palju, siis tuleb ka loidumus ja väsimus. 

Robbin lükkab värsket kookost mahlamasinasse

Teiselt poolt otsast toleb värske kookospiim, mis oli maailma parim mangode kõrval!

Hiljem tegin endale kaera, kookoshelvste ja mee segu, mis oli suurepärane. Kohalikud ise eriti kookoshelbeid ei söö, vaid sülitavad need välja. Tavaliselt läheb see kanadele.

Kuna mul on raha praegu otsas – kotis on ainult 1 peeso, hahaa – siis ma mõtlesin, et on parim aeg alustada jälle vähesema söömisega. Kookoseid on meil siin külluses ja ma söön neid iga päev. Daisy ja Vilfri ei saa loomulikult mu sellisest käitumisest aru ja ma pakun, et nad arvavad, et ma teen seda vaid sellepärast, et mul pole raha toidu ostmiseks. Tegelikult pole see päris nii must-valge. Vilfri paar päeva tagasi isegi küsis, et miks ma ainult kookost söön. Ütlesin talle südamerahustuseks, et ma teen eksperimenti. Ta jäi sellega rahule, kuid kehitas õlgu. Nemad ei saa sellest aru, kuna nemad on ka üles kasvanud teadmisega, et kõht peab koguaeg täis olema. Kuna neil pole toitumisest palju teadmisi, siis nad söövad mida iganes. Praevad ja küpsetavad palju. Sai pole neil igapäevane, vaid pigem maiustus. Eile ja täna sõid nad kiirnuudleid ja Daisy pani seda mulle ka natuke. Ma arvan, et ta on minu pärast täitsa mures, sest ta pidevalt poolitab enda toitu, et ka mulle midagi anda. Ja selle peale pole mul südant, et ta heasüdamlikkusele ei öelda. Mis sellest, et kiirnuudlites pole midagi, mida meie keha päriselt vajaks ja ma arvan, et päris toiduks seda ka enam nimetada ei saa. Kuid vanast ajast – Uus-Meremaal ma elasin kaks kuud järjest kiirnuudlite peal, kuna polnud ei raha ega tööd – on harjumus sisse jäänud ja mulle ikka meeldivad kreftised kiirnuudlid. Päris njämmad on üle mitme aasta :)

Tänu Daisyle olen ma aru saanud, et ma võtan oma elu liiga tõsiselt ja piitsutan ennast liiga palju. Ma koguaeg tahan ennast suunata mingile kindlale teele, mis peaks minu keha ja hinge jaoks parim olema ja ma tahan seda kohe ja nüüd! Aga mul ei jõua kohale, et vanadest harjumustest lahti saamiseks pean ma endale palju aega andma ja sealjuures ennast hellalt ja armastavalt kohtlema, sest muidu ajan ma sõrad kõigele vastu. Siit tulevad ka minu igatsused kõiksuguse magusa vastu, sest ma ütlen koguaeg endale, et suhkru söömine pole mulle hea. Kohe tulevad sõrad mängu ja suhkrusoov suureneb veelgi. Ma arvan, et suhkrusõltuvusest lahtisaamise võti peitub selles, et ma ei keela endale midagi. Söön nii palju šokolaade ja komme kui tahan, kuid olen samas sellest koguaeg teadlik. Lõpuks saab ka minu alateadvus sellest aru ja jätab selle sõltuvuse kus see ja teine. Mina olen ennast koguaeg sundinud “õigele” teele, kuid oma varasematest elukogemustest tean väga hästi, et kui mulle miski ikka ei meeldi, siis ma seda teha ei taha. Seega, pean oma käitumist muutma ja armastusega ennast suunama. Armastuse ja ajaga :)

Praegu söön ikka enamjaolt kookost. Üks suur mango on ka veel. Selle söön täna ära ja jagan seda Daisyga. Daisy on mulle kooselu ja jagamist õpetanud. Ei saa öelda, et ta kuskilt otsast näljas oleks. Tal on isegi väike rasvakiht ümber kere, millest ta soovib lahti saada ja ükspäev mässis endale kilet ümber, et sedasi rasva põletada. Kuid tal on alles 3-kuune laps ja pealegi ta sööb kaks korda või rohkem päevas. Selge see, et on natuke rasva. Kuid ta mõistus on ka ära pööratud meedia poolt ning nüüd ta näeb peenikest mind iga päev ja ma arvan, et ka mina annan talle omalt poolt negatiivse panuse. Kuid mina ei ole peenike sellepärast, et ma tahaks võimalikult hea ja kondine välja näha koguaeg, vaid sellepärast et ma tahan tervislik ja terve olla. Hea figuur on kõige selle boonus :)

Täna ma sain karmi õppetunni, kuidas unine pea ja siis tühi kõht teevad inimese julmaks. Oioi kui julmaks. Ma ärkasin hommikul kell 6 üles! See on natuke kummaline, sest tavaliselt ma magan nii kaua, kuni uni on ära magatud. Viimasel ajal on mul äratus pandud 6:55ks, sest päike tõuseb juba 6:15 ja õhtul pimedas pole suurt midagi teha, kui arvuti taga istuda.

Nii ma siis tõusin kell kuus üles ja 6:15 olin juba rannas ning vaatasin päikesetõusu. Päikesevaatlus on mul pool aastat juba unaruses olnud. Nüüd otsustasin seda jälle tegema hakata. Oh, silmadele see väga ei meeldinud ja võttis usinalt kissitama. Pole hullu, ma saan hakkama ja kui igal hommikul harjutan niimoodi, siis varsti olen porhv. No näed, jälle ma piitsutan ennast, eks!! :D Tuleb, peab, on vaja! Aga mul on vaja veel kaks kuud päikest vaadata ja siis see katsumus on läbi. Eks ma teen selle ära ja vaatan, mis tänu sellele muutub.

Laman mina uniselt rannatoolis ja vaatan päikest, kui järsku tulevad meie koerad. Pöörased sellest, et mind leidsid ja andsid üksteisele veel hullult energiat juurde hullamise ja müramisega. Hüppasid mulle hoobilt peale ja küünistasid mind oma nõelteravate küüntega ja tahtsid sedamoodi näidata, kui hea meel neil on. Ma sain nii vihaseks, et tagusin mitu korda suuremat koera mööda pead, sest ta ei tahtnud ära minna. Ehmatasin ise ka oma tegevusest ära. See oli kaitsereaktsioon. Palusin mõttes vabandust, et ma neile nii tegin, kuid kui nad mingi aja pärast samamoodi uue hooga mulle peale tulid, siis ma jagasin samamoodi litakaid. Ma alati püüan ennem kurja häälega neid eemale peletada, kuid kui see ei õnnestu, siis tuleb käsi kasutusele võtta. Kui ma püsti olen, siis ma tihti võtan neil lihtsalt käppadest kinni ja hoian neid õhus ja nad ei saa midagi mulle teha. Parem variant kui laksude jagamine. Vahest nad niutsatavad ja hoiavad eemale. Vahest ei saa neid muudmoodi eemale, kui võtan vitsa ja siis viibutan sellega. Tihti pole seda vitsa kuskilt võtta ja siis olen ka liiva neile 

loopinud. 

Negra

Canela

Asja point kõige selle juures on see, et kui ma olen alles ärganud ja hing pole veel korralikult tagasi kehasse jõudnud, siis ma käitun nagu loom. Teen teistele haiget, sest ei suuda päris selgelt veel mõelda või tunnen teiste poolt jubedat ahistamist. Varem, kui ma niimoodi käitusin, siis ma hakkasin selle peale ennast piitsutama, et küll sa Jaanika oled ikka jube inimeseloom! Kuidas sa suudad niimoodi teha!? Ja siis oli endal enda pärast nii häbi, et lõin silmad maha.

Täna sain ma aru, et selline metsik ja valu tegev külg on üks osa minust. Ma ei pea seda mitte eitama ja ennast sarjama, kui see välja paistab, vaid ma pean sellega hoopis ok olema. Ma pean endale täielikult meeldima kõigi oma negatiivsete külgedega. Alles siis saan ma rahu. Ja kui ma oma sadistliku poolega ok olen, siis saab ta päikese käes armastuses peesitada ja lõpuks ta kaob lihtsalt ära, sest see on ju ainult tunne ja käitumisviis, mis ajaga muutub. Ma olen paljudest eneseabiraamatutest lugenud, et me peame endas kõike armastama. Ainult sedasi saame me terveneda. Ma sain sellest koguaeg aru, et see on õige, kuid ei olnud suutnud siiski matsule pihta saada ja seda oma enda elus teha. Tänasest muutub kõik ja ma püüan kõiki oma negatiivseid omadusi ja külgi rohkem armastada. Eks see läbi raskuste tuleb, sest kellelegi ei meeldi ju öelda, et nad on vahest nõmedad ja nad piinavad loomi ja ütlevad vastikuid asju ja kõiksugu muud. Mina hakkan seda endale nüüd iga päev meelde tuletama.

Teine asi, mis täna ja juba mitu päeva on toimunud, on see, et koerad on jube näljased. Koeratoit sai juba mitu nädalat tagasi otsa ja nad ei saa praktiliselt mitte midagi süüa. Noh, kalaluid ja natuke tortillasid, kui neil hea päev on. Minul pole ka mingit võimalust nende eest hoolitseda, sest koeratoitu ma osta ei jõua. Ja ei taha ka, sest need pole minu koerad ja see pole minu probleem. Robbin ütles, et läheb nädalaks jälle Meridasse õe ja arsti juurde. See oli juba poolteist nädalat tagasi. Eelmine kord oli samamoodi. Pidi 5 päeva ära olema, kuid tagasi tuli alles pooleteise nädala pärast. Tema on siinse hotelli hooldaja ja see vähene raha, mida omanik talle annab, see on tema käes ja meile ei jäänud sentigi. Nüüd on koerad näljas ja peremeest pole. Eks see on ka suurema koera Negra (Must) saatus. Tema peab sellega hakkama saama. Noorem koer Canela (Kaneel) on noore pere oma ja talle nad vahest vist midagi annavad süüa, kuigi ta on täielik kondikubu. Kõik koerad siin Mehhikos on mu meelest väga halvasti koheldud ja peaaegu olematult toidetud. Ma arvan, et kohalikud näevad neid kui parasiite, sest nad muudkui paljunevad ja keegi ei suuda neid üleval pidada. Seega koerad on harjunud igapäevase ahistamise ja näljaga.

See, et mina neile midagi ei anna, sellel on teine põhjus. Ma olen ennast viimatel päevadel vaadanud, kui mul on kõht üsna tühi ja kookose avamisel aitavad mind tavaliselt Vilfri või Daisy. Siis, kui mul see kookos käes on, ei taha ma seda kellegagi jagada. Olen varasemalt ikka kuulnud, et nälg muudab inimese loomaks ja nüüd kogen seda omal nahal. Kui ikka endal on kõht tühi, siis ei taha ma koertele midagi anda, mis sellest, et nad istuvad ninapidi mu kookose vastas ja ootavad suutäit. Pole minu koerad, pole minu mure. Mul on niigi ebamugav, et teised aitavad mind kookoste avamisega. Mida rohkem ma koeri toidan, seda tihedamini ma pean ebamugavust tundma, kuna seda rohkem pean ma kookoseid sööma. Tihti käin ka ise omale kookoseid toomas, kuid see on päris raske töö. Ühe kookose olen ka ise avanud ja jäin selle saavutusega väga rahule. Kuid iga kord, kui noorpere näeb, et ma kookost tahan, siis nad kohe ruttavad appi. Mul on abi saamise ja küsimisega omajagu probleeme ja pean sealt küljest ennast veel palju arendama.

Tihti annam ma ikka koertele ka paar ampsu kookost ja vahel isegi kookosvett, kuid täna sõin ma nende nina all ise kõik ära ja siis läksin minema. Ütlesin endale ja nendele mõttes, et ma olen m*** ja hoolitsen ainult enda eest. Sest kui ma ise oma eluga rahul ei ole ja sellega hakkama ei saa, siis poole oma toidust ära andes teeb olukorra veel hullemaks minu jaoks. Koerad saavad sellest ka ainult iva oma kõhtu ja minu kõht on pooleldi tühjem. Ja kuna ma olen neist tükk maad suurem, siis ma ka pean neist rohkem sööma.

Tihti on Canela lausa ninapidi kookose vastas või surub ennast minu vastu, kuid ma lükkan ta eemale. Ta ei taha üldse kaugemale minna, sest ta loodab vähemalt midagigi minu käest söögiks saada. Täna ma tegin oma südame kivikõvaks ja ei andnud neile kummalegi mitte midagi. Ma tahan selle monstrumi enda seest päevavalgele tuua. Tahan näha, kui julm ma pean olema, kuni ma oma käitumist muudan. Pean nägema oma tõelist palet ja sellega leppima. Kui ma seda ei tee, siis ma ei suuda ennast kunagi paremaks muuta, sest mul on alati küüned enda poole. Tuleb see tume aeg üle elada ja ennast ka seal mustas augus armastada, hehe.

Sellised on mu viimaste päevade katsumused. Mulle meeldib endaga eksperimenteerida. Ainult niimoodi on mul võimalik ennast tõeliselt läbi ja lõhki tunda. Mind ümbritsevatest tegelastest on veidi kahju, kuid samas on ka nemad siin elus, et kõiksugu õppetunde saada. Nüüd saame neid lihtsalt koos :) Monstrumina käitun ma nii kaua, kuni ma tunnen, et mul seda vaja on. Ma ei hakka ennast sunniviisiliselt muutma, sest sedasi on “õige” käituda. Ma käitun nii nagu ma tunnen, et mul on vaja, et saada tõeliselt vajalik õppetund. Ju ma siis pole veel sealmaal omadega, et kõiki lõputu armastusega kohelda. Kuid mul on unistus, et ühel päeval, kui koerad mind rõõmuga kareldes jälle tervitama tulevad, siis ma ei hakka neile lakse jagama, vaid hoopis kallistan neid nii kaua, kuni nad lõpuks rahunevad, hehe. Iga asi oma ÕIGEL ajal :)

Väga lahe selle kirjatüki valmimise juures oli see, et ma olin universumiga täitsa sünkroonis sel ajal. Ma mängisin mahjonggi ennem ja siis kuulsin head laulu: Imagine dragons “On top of the world (maailma katusel)”. Selle peale jätsin ma mängimise kus see ja teine ja kukkusin järsku hoobilt kirjutama! Järgmine lugu oli Gotye “Save me (päästa mind)”. Minule tundus nagu ma räägiksin endale, et ma palun endal iseennast päästa, hehe. Siis tuli Goldfinger “Free me (vabasta mind)”. Kirjutasin just, et olen kõiksuguste negatiivsete mõtete küüsis. Järgmine lugu oli Nickelback “Never gonna be alone (sa pole kunagi üks)”, mis andis mulle teada, et ma pole oma elus kunagi üksi, et mul on minu kallid sõbrad ja universum minu sees ja ma olen väga õnnelik inimene. Järgmise looga ütles Jason Derulo “Whatcha say (mis sa ütled)”: I was so wrong for so long only trying to please myself (Ma käitusin nii kaua nii valesti ja üritasin ainult endale headmeelt valmistada). No ma olen ju täpselt seal! Hahaa. Siis tuli Jukka poika ja laulis “Elämä keppejä heittä (elu viskab kaikaid kodaratesse)”. Täitsa õige. Elu viskab pidevalt ka mulle palju kaikaid kodaratesse, et ma lõpuks õpiks, mida ma tulin siia õppima ja et minust saaks parem inimene. Sa ju mäletad veel minu vägikaikavedu siin Mehhikos, kui ma autot tahtsin osta ja raha polnud ja siis sõbrad mulle raha saatsid ja ma 20 minutit peale auto ostmist avarii tegin ja kõik raha sinna alla magama panin. Pealegi vajas auto kohe remonti ja ma olin sunnitud veel emalt ja Maarikalt raha küsima. Täielik negatiivsete emotsioonide keeris! Suurepärane õppetund mulle ja ma ei jõua ikka küllalt oma suurepäraseid sõpru ära tänada, et nad mitte ei aidanud mul autot osta, vaid tänu sellele sain väga vajalikud õppetunnid. Ma tänan teid südamest, et te mulle igati kaasa aitasite! :) Järgmine lugu oli Gotye feat. Kimbra “Somebody that I used to know (keegi, keda ma kunagi tundsin)”. See lugu ütles mulle, et ma olen muutumise teel ja varsti võin oma vanale minale öelda, et see oli keegi, keda ma kunagi tundsin. Siis tuli Def Leppard oma “Excitable (kergestierutuv)” looga ja ütles, et nii mina kui kogu universum on meeldivalt ärevil minu muutumise osas :) Siis laulis Belinda Carlisle “Circle in the sand (ring liival)”. Ma ju elan rannas ning ring näitab elu lõputut ringkäiku. Pealegi nägin Facebookis paar päeva tagasi ühe uue tuttava pilti, et ta tegi rannas merekarpidest ringi. Seejärel laulis Shakira “Underneath your clothes (riiete all)”. Riiete all on meie tõeline mina. Siis tuli ABBA oma “Voulez-vous (kas sa tahad?)” lauluga. Seal nad laulavad ootustest ja sellest, et sa pead mängu tundma, et selles tegija olla. Siis tuli Tuberkuloited oma “Lilleke rohus” looga ja see käis täitsa minu pihta, sest ma viimasel ajal ikka ütlen, et elu on nagu lill :) Seejärel Pink “Just like a pill (justnagu tablett)” rääkis, et kõik on sõltuvust tekitav. Elu on sõltuvust tekitav, hehe. Carla Bruni laulis “Quelqu'un m'a dit”. Mul pole õrna aimugi, mis see tähendab ja ma ei saa seda ka kontrollida, sest meil pole juba kaks päeva internetti olnud, kuid minu jaoks on see laul alati väga rahustav ja armastust täis olnud. Siis laulis Captain Jack “Captain Jack (kapten Jack)”, et elu on nagu rividrill, kui sa tahad oma elus midagi muuta. Alateadvuse muutmiseks on vaja pikka ja pidevat kordamist. Basshunter “Now you're gone (nüüd oled sa läinud)” andis teada, et vana mina on valmis lahkuma ja uus, parem mina juba ootab uksest sisse astumist. Soomlaste Darude “Feel the beat (tunneta rütmi)” andis teada, et meil kõigil on oma eriline rütm, kuidas me asju teeme ja oma elu elame. Me peame selle õige rütmi lihtsalt ära tabama. Shakira “Solo tu (ainult sina)” andis mulle teada, et minu elus olen praegu kõige tähtsam ainult mina. Kui ma olen lõpuks oma elule pihta saanud, siis olen suuteline ka teisi aitama. Lõpuks rääkis Madonna “Holiday (puhkus)” sellest, et ma peaksin praegu keskenduma oma puhkusele ja mitte maailma muredele. Mina saan olla teistele ainult heaks eeskujuks. Mul pole võimalik kedagi muuta, vaid teistele ainult võimalikke positiivseid teeotsi näidata :)