Kala puhkas jalga

Ma sain just praegu millegi sensatsioonilisega hakkama, mille üle ma väga uhke olen! Nimelt ma aerutasin täna kahe käega!!! Nagu ma ütlesin, siis vaatan ma asjadele väga positiivselt viimasel ajal ja see annab tunda igas keharakus ;) Kuna kaheotsalise aeruga sõudes peab samal ajal ühe käega tõmbama ja teise käega lükkama, siis ma vasaku käega tõmbasin ning parema käega lükkasin. Teistpidi pidi vasak käsi ikka kõik töö veel üksi ära tegema, kuid kauaks seda. Mu sõrmed ikka veel ei haara, kuid toetavad hästi, kui nad õigesse kohta asetada. Vasak käsi pidi muidugi tunduvalt suurema töö ära tegema, kui õlaga kaasa aidates, kuid nii ma lähen – tibusammudega tähtede poole, juhhei! Vastutuult sõudsin ikka vanamoodi õlaga kaasa aidates sinnamaani, kus lained murduvad. Siis hakkasin vaikselt tagasi triivima. Kuna tuul lükkas mind ikka ühele küljele ja teisele küljele ning päike läks ka pilve taha, siis lõpuks otsustasin hulpimise lõpetada ja tagasi sõuda. Järsku tuli idee proovida mõlema käega koos sõuda ja see õnnestus suurepäraselt. Ma olen endaga praegu nii rahul. Tegin endale kohe pai praegu, hehee. Kui järgmine kord vaiksemad tuuleiilid on, siis lähen kohe jälle merele ning treenin käsi. Ei jõua juba ära oodata!

Minu banaanikoor ootab merele minekut

Varasemalt täna ma tunnikese jälle rohisin meres. See ulgumerelt tulev idatuul on mind juba ära tüüdanud. Nädal aega puhub samast kohast ja mere pealt on nii palju rohtu kalda äärde kogunenud, et ma ei mahu enam rohima! Täna olin juba keset hulpivat rohtu ja ei näinud üldse mida ma tegin. Rohisin kompimise kaudu. See on küll kummaline töö, kuid mulle ikkagi väga meeldib, sest see on täielik meditatsioon. Ma Facebookis liitusin paar nädalat tagasi ühe grupiga, kus on enamuses vanemad inimesed 50-60ndates. Nad kutsuvad ennast esimese laine indigoteks. Ma alguses arvasin, et see on täielik jama, kuid siis lugesin ühe neid tutvustava artikli läbi ja lõpus juba nutsin, sest tundsin ennast nendega nii sarnasena. Esimese laine indigod on sündinud 1950-60ndatel. Mina olen teise laine indigo. Ma olen peaaegu nagu nende noorem variant. Teise laine indigote vanus on praegu 20ndate lõpust 30ndate lõpuni. Mina jään täpselt sinna sisse. Kolmanda laine indigod on praegu teismelised või varajastes 20ndates. Me oleme seal grupis nii lähedasteks saanud ja saame üksteisega kõigest rääkida ja laiemast maailmavaatest ja millest iganes. Ma tunnen ennast seal nagu kodus. Nad on minu teine perekond ehk nagu paljud meid kutsuvad - spirit family ehk hinge perekond. Me aitame üksteist ja õpime koguaeg. Ja nüüd, kui ma päeval soojas meresupis istun ning päikesel ennast praadida lasen ning samas saab ka merepõhi puhtamaks, siis ma pidevalt mõtlen nende jutuajamiste peale, mis meil on olnud. Täielikult elu ja vaatevinkleid muutvad jutud. Seega praegu olen ma siin Mehhikos täiesti ideaalses kohas, kus pole eriti midagi teha, kui ainult ulgumerd rohida ja mõtteid elust enesest mõlgutada. Ma olen juba nii paljudes asjades endas selgusele jõudnud. See on suurepärane :)

Nii ma seal täna hulpisin lainetega kaasa, kui järsku vaatasin triivivale rohule enda ees ja tundus nagu seal oleks kala olnud. Vaatasin veelkord ja nii see oligi. Musta-kollase kirju kalake, kes oli umbes peopesa pikkune. Ma pole siin veel ühtegi surnud kala näinud, sest toitumisahel töötab ookeanis täie hooga ning midagi ei lähe raisku. Hakkasin mõtlema, et ei tea kuidas ta küll suri ja mis võis juhtuda. Panin käe vette ja hakkasin teda vaikselt välja tõstma, et seda värvilist kalakest veidi imetleda. Hoobilt tuli kalale elu sisse ja ta hüppas üles. Maandus kahjuks otse rohu peale ja tegi kohe uue hüppe. Seekord maandus vette ja läinud ta oligi. Ma ei jõudnud nii kiiresti veel ohhgi öelda. Ei tea kas kala otsustas lihtsalt vooluga kaasa minna, et oli ennast triiviva rohu peale hääletanud või puhkas ta lihtsalt mõnda aega jalga?