Elu Kariibi mere ääres

Mu elu on imeline! :) Ma leidsin endale uue hobi. Nüüd käin tihti üksinda kajakiga merel. Naudin treeningut, läbipaistvat vett, koralle, kalasid ja päikest. Olen juba kolm korda üksinda umbes kilomeetri kaugusel käinud. Seal lained murduvad, kuna on madalam. Sellest kaugemale pole julgenud minna, sest seal on lained natuke suuremad ja kuna ma ei tunne ennast ujudes ikkagi väga prohvina, siis ma piirdun praegu selle kilomeetri kauguse otsaga. Seegi ots on mulle umbes pooletunnine treening, sest ühe käega ei suuda ma väga kiiresti sõuda. Kui vasakul pool aeru vette panen, siis tõukan parema õlaga kaasa, kuid paremapoolse aeruga peab vasak käsi üksinda toime tulema. Sõudmine on superhea treening. Kui ma mõned korrad nädalas sellise tiiru teen, siis mul varsti muskel punnitab jälle, hehe. Esimesel korral puhkasin kaks korda, enne kui oma teekonna lõppu jõudsin, kuid teistel kordadel olen juba ilma peatuseta lõpuni sõudnud. Siis panen aeru ära ja istun niisama või viskan pikali, panen jalad vette ja naudin päikest ning vaikselt triivin tagasi kalda poole. 

 

Kajakiga merel

Väike video merel: https://youtu.be/6maVnn9UHEw

Mäletan, et korra sain isegi Eestis kajakiga sõita. See oli mul elus esimene kord ning ma töötasin siis veel Saku Metallis. Meil oli mingi uute töötajate sisseelamise üritus ja selle raames käisime ka kajakiga merel ümber mingi saare seilamas. Mina olin ühes kajakis koos Ivoga ja mul on siiamaani väga kahju, et tema pidi kõik töö ära tegema, sest sel ajal ei tulnud ma ühe käega aerutamisega veel toime. Arvuti taga töötamine pole väga oluliselt muskleid treeniv tegevus, hehe. Seega mu aeru vees solgutamine võttis pigem hoogu maha ja ma jätsin selle lõpuks järele. Aitäh sulle, kallis Ivo, et meid mõlemaid ümber saare viisid! :)

Vaade merelt kodu poole

Siin Mehhikos olen ma üldse väga palju füüsilist tööd teinud. Austraalia ajad tulevad juba meelde, kui vasak käsi sai sellist hullu trenni, et autoga sõites suri käsi lihtsalt ära. Ma nägin, et hoian roolist kinni, kuid ei tundnud midagi. Üks käsi oli juba halvatud, seega ma ei tahtnud et teine ka otsad annaks. Kuid mu töö oli 10-15 kiloste tomatiämbrite tõstmine ja ma ei saanud midagi parata. Siin Mehhikos rehitsedes mul vahest sureb ka vasak käsi ära, sest pinge on suur. Rannas on veetaimed märjad ja rasked. Enamuse ajast ma lükkan reha jalgadega, muidu ma ei jõuakski seal midagi liigutada. Seega jalalihased saavad ka kõvasti vatti iga päev.

Kajakiga sõites treenin ainult käsi. Seepärast ma nii tihti nädala jooksul merel olengi käinud, et see on mu paremale käele ka suurepärane treening. Meres istudes rohides ma ka pidevalt mediteerin ja mõtlen positiivselt. Niimoodi ei kulu enam kaua, kuni mul käsi jälle liikuma hakkab :) Olen aru saanud, et sellega on läinud nii kaua aega sellepärast, et mul oli täiesti vale mõtlemine kõik need kuusteist ja pool aastat. Ma mõtlesin koguaeg halbadest ja negatiivsetest omadustest – käsi on halvatud, närvid ei tööta, teen kõike vasaku käega, parem käsi ainult segab, tänu halvatud käele saan ma pensioni ja ma ei tahagi, et ta liikuma hakkaks! Nüüd ma räägin oma käega ja annan talle aegajalt musi, sest et ta on nii hea ja mu suurim õpetaja siin elus :) Mõtlen ja visualiseerin, kuidas valusad närvid kaela peal taastuvad ja ilus särtsu täis roosa närv hakkab mul ajust näppudesse käsklusi saatma. Kui ma tahan, et päris elus nii läheks, siis ma pean seda oma vaimusilmas juba varem ette kujutama. Siis mu aju teab, mis mu plaan on ja aitab kaasa. Positiivne mõtlemine ja vaimusilmas asjade ette kujutamine on hea elu alus. Eks neid negatiivseid mõtteid tuleb ikka, kuid ma olen nende üle rõõmus ja siis saadan nad oma teed, sest ma ei taha, et nad mu peas ennast pikemalt sisse seaksid. Kui kellelgi on füüsiliselt mingi asi küljes, millest ta tahab lahti saada, siis ma tõsiselt soovitan positiivset visualiseerimist. See võtab loomulikult aega, sest vaata kui kaua aega see võttis, kuni sa omale selle vea külge said. Nüüd anna oma kehale rahulikult aega, et ta saaks töötada selle nimel, et kõik korda teha ;)

Tagasi kajaki juurde. Eile olin ma poolel teel korallide juurde (umes 100 meetrit kaldast), kui ma nägin raid kajakist eemale ujumas. Need on ju mõnusad vees “lendlevad” kalad. See oli must ja valgete täppidega. Omaniku poeg Oscar kardab neid, sest ta on korra elektrirai käest suraka saanud ja see pidi väga-väga valus olema. Mul tuli praegu mõte, et äkki ma peaks järgmine kord seda raid katsuma. Saaks ka hullu suraka kätte ja see paneb äkki närvi kohe tööle! :P No ma vaatan kas mul õnnestub teda veel näha.

Oscar ütles ka, et kohalikud on siin korra haid näinud, See oli küll ainult meetrine haikala poeg, kuid siiski. Nii lahe! Ma tahaks ka haid näha! Metsas on siin puumad ja meie koer Negra (Must, kuna ta on musta värvi) ikka varem pidevalt haukus metsa poole, kuid siis, kui kohalik noorpere meile elama tuli, siis pole ma enam midagi kuulnud. Ju on liiga palju inimesi. Majavalvur Robbin ütles, et ükskord läks ta öösel välja ja puuma oli temast kuskil 10 meetri kaugusel olnud. Siis oli ta peaaegu püksi teinud, kuid puuma tegi vehkat. Kõik metsloomad põgenevad inimeste eest, kui nad pole nurka surutud. Kõige suuremad loomad, mida nad pidavat siin murdma on koerad. Aga ma pole sedagi kuulnud.

Ükskord, kui ma lähimasse linna Mahahual'i sõitsin, mis on 36 kilomeetrit eemal, siis seisis tee peal krokodill. Ma olin kuulnud, et siin pidi krokodille olema, kuid ma ei uskunud seda väga, sest ühel pool on Kariibi meri ja teisel pool on mangroovid. Seal vahel vist ikka on mage vesi. Ma nüüd pead ei anna. Aga seda mangrooviräga on kümneid ja kümneid kilomeetreid. Ei kujuta ette, kuidas need krokodillid seal veel liiklevad. Aga see, keda ma tee peal nägin, see oli ka ainult miniatuurne meetrimees. Pojakene. Kuid sellegipoolest esimene krokodill, keda ma ise vabas looduses olen näinud.

Viis minutit peale krokodilli vaatasin, et tee peal on mingi oks. Kui ma lähemale sõitsin, siis see oks tõstis ehmatusest pea üles ja vingerdas mangroovivõsasse. Polnudki oks, vaid hoopis piitspeenike madu. Viis minutit peale madu tõusis väike sisalik tagumistele jalgadele ja jooksis mul auto eest tee pealt ära. Sisalikud ja iguaanid on siin tavapärane nähtus ja nad pidevalt jooksevad tagajalgadel, kui tahavad su nina alt kiiresti ära minna. Üks iguaan elab meil näiteks maja all ja käib ikka päikese käes peesitamas ning süüa otsimas, kuid iga kord, kui ma teda näen, siis ta läheb pänta-pänta maja alla. Ükskord ta tuli maja alt välja ja jäi mul ukse taha mind luurama. Kivi tagant vaikselt pea tõusis, piidles mind mõnda aega ja siis rahulikult jälle vajus alla. Natukese aja pärast pea jälle tõusis ja iguaan luuras mind. Naljaks oli. Lehvitasin talle.

Linde on meil siin ka. Tavalised kärisejad on mingid üleni mustad linnud. Nagu kodus harakad. Paar korda olen näinud musti sinaka läikega linde. Mere ääres on igapäevased külalised albatrossid ja siis mingid suured musta-valge kirjud linnud, kellel on eelajalooline dinosauruste-aegne sakiline kuju. Kui ma täna meres rohisin, siis nägin ka kulle. Ju nad olid jahtimas. 

Mehhiko "harakas"

Maja, kus ma elan, on tegelikult hotell, kuid kuna ta on nii eraldatud kohas – 36 kilomeetrit lähimast linnast, kuhu viib üks tee, mis on osaliselt väga auklik kruusatee ja enamuses auklik asfalt – siis käib siin kliente väga harva. Kohalik pealinn Chetumal on 180 kilomeetri kaugusel. Mina olen siin kuu aega vist praegu olnud ja ma pole ühtegi inimest siin veel elamas/puhkamas näinud. Oscar käis koos ühe saksa tüdrukuga, kuid nemad olid omad inimesed. Korra käisid mingid suvalised siin uudistamas ja Robbin näitas neile ümbrust, kuid see oli ka kõik. Paar päeva tagasi käis naabrinaine traktori kohta küsimas, kuid see ei läinud vist loosi, kuna ma pole teda rohkem näinud. Praktiliselt iga päev käivad noorpaari sugulased või sõbrad siin. Vahest nad aitavad midagi teha, vahest aitab noorpere neid, vahest nad lihtsalt hängivad terve perega siin. Seega ma usun, et see teema, et kui sa lased ühe mehhiklase kuhugi sisse, et siis ta kutsub varsti terve oma pere ka sinna ja sõbrad veel pealekauba, et see vastab tõele, hahaa. Neil on väga tugevad peresidemed. 

Paar päeva tagasi rääkisin Google Translate abil noorpere emmega, kelle nimi on Daisy. Ta oskab vaid mõned sõnad ingliskeelt. Ta mees Vilfri (kuulmise järgi kirjutasin) oskab veel vähem. Nende kolmekuune tütar on Alison. Niisiis pean mina oma kandilist hispaania keelt hoolega praktiseerima ja pean tunnistama, et see mõjub mu keeleoskusele suurepäraselt! Sõnu ei tule küll mühinal juurde, kuid iga paari päeva tagant õpin jälle midagi uut ja nende õpitud sõnade kasutamine tuleb juba loomulikult. Arusaadavalt räägin siiski veel enamuses kehakeeles ja hispaania-inglise segus, kuid me saame oma asjad ära aetud. Kui ma väga hätta jään, siis toon jälle läpaka välja ja Google aitab. Viimased kaks päeva on kööga olnud, sest internett on kadunud. Nii et praegu pean olemasoleva sõnavaraga hakkama saama. Olen palju sõnu Word'i üles ka kirjutanud ning saan sealt alati vaadata. Aga interneti teel Daisyga rääkimine on naljakas. Mina kirjutan kiiresti ja ta saab enamuses kohe aru, mis ma mõtlen ja siis vastab. Kui mina ta vastusest päris hästi aru ei saa, siis ta toksib selle Google Translate'i … väga aeglaselt ja paljude kirjavigadega, mille Google ise üritab ära parandada. Tihti ei saa ma siis ikka aru, mida ta mõtleb ja seletamine võtab veel hulga aega, hehe. Aga jah, tundub, et nad ei pane erilist rõhku kirjaoskusele. Rääkimine on nende jaoks peamine.

Varem käisid ülepäeviti meil sõjaväelased autoga internetis, sest see on siin ainuke koht, kus wifi on. Kuid peale Oscari külaskäiku pole ma neid enam näinud. Ju siis Oscar keelas neil siin käimise ära. Mu meelest oli just hea, kui nad siin käisid. Robbinil oli alati kellegagi rääkida ja sõjaväega hea suhte hoidmine kulub marjaks ära. Isegi minul on sellest korra kasu olnud. Ükskord sõitsin linnast koju ja järsku oli tee blokeeritud. Ma olin nurga pealt just ühe hääletava noormehe peale võtnud, kes tahtis esimesse külakesse minna. Nii kui sõjaväelased nägid valget neiut bikiinirinnahoidja väel autoroolis, siis algas kohe silmade pööritamine. Keegi neist ju ingliskeelt ei oska. Tulid lähemale ja näod lõid kohe särama, kui seda kohalikku noormeest mu kõrval istumas nägid. Ta ütles kuhu ta läheb. Kuna nii lihtsast jutust sain minagi aru, siis ütlesin neile kuhu mina lähen. Nii kui kuulsid, et “Casa del Sol (Päikese maja)”, siis läksid näod naerule ja nad ütlesid mulle head teed. Head suhted militaaridega kuluvad marjaks ära, ma ütlen. Pealegi pole ma ju vist päris legaalne auto omanik (üks naine küll ütles, et kuna mu nimi on paberil, siis olen mina omanik), sest uut paberit pole ma autole ostnud ega pole ka numbreid ära vahetanud ja kindlustust mul ka ikka pole. Olen aru saanud, et need on lihtlabane raha raiskamine siinmail. Mul pole plaanis rohkem ühtegi avariid teha ning Mehhiko pole Eesti, et politsei saab arvutist järele vaadata, kas mul kindlustus ja muud paberid on ok. Siin peab ikka mingi totaalse käki kokku keerama kui neid küsima hakatakse. Tavaliselt on enne igasse linna sisenedes tee peal blokeering ja sõjaväelased vaatavad sulle tuima näoga otsa. Ma alati tegelen pingsalt sõitmisega ja vaatan neile kiiresti naeratades otsa. Sellega on kõik rahul ja keegi pole mind veel kinni pidanud. Tavaliselt peetakse kinni turiste, kui on kahtlus, et neil on marihuaanat või midagi taolist. Siis nad võtavad kõik need ained endale ja küsivad palju sul raha on. Seejärel ütlevad, et anna kõik raha või mingi summa neile. Ise nad ei võta, sest see oleks varastamine, kuid nad sunnivad inimesi raha neile andma, siis on see lihtsalt pistis ja kõik jäävad rahule, sest neil on palgapäev ja sina ei lähe vangi. Win-win :)

Hotell, kus ma elan, on neljakordne. Mina elan esimesel korrusel privaatses toas, kus on oma WC ja dušš. Teine korrus on rõduga ja sees on kahekordsed voodid. Seal on odavam ööbida kui privaattoas. Minu tuba pidi mäletamist mööda maksma 500 peesot (31 eurot) öö, narid on 250 (16 eurot) öö. Sellise eraldatud koha kohta on ikka päris kallis. Pole vaja ka imestada, miks neil siin kliente pole, hehe. Kolmas korrus on thi ja neljandal on ks pisike kuubiktuba, millel on klaasist katus ja voodi on sees. Ühel ööl ma tahan seal tähtede all magada.

Meie hotell ja minu lepatriinu :)

Minu toas on kõik hädavajalik olemas. Tuba on küllalt suur koos kahe inimese voodi ja kahe kapikesega. Täispikk peegel on seinal ning voodi kohal on hädavajalik moskiitovõrk. Ilma selleta pole siinmail võimalik magada, sest sääski, kärbseid ja kahte sorti parme on siin mustmiljon. Chetumalis magasin autos kolm ööd ja praktiliselt magada ei saanud, kuna nii palav on koguaeg, et auto aknad peavad lahti olema. Nii kui prao akna vahele teed, siis on sääsed sees ja sa tapad neid terve öö ning sügad oma hullult sügelevaid kehaosasid. 

Minu tuba

Minu toas on veel peller koos kraanikausiga ja dušš. See on minu jaoks täielik luksus, sest teistes tubades seda varianti pole. Naride toas on ka oma peller. Köök on meil hiiglama suur ja seal käib enamus elust. Nii mõningane söögitegemine, söömine, kui sotsiaalelu. Paarkümmend meetrit köögist on väliköök, kus saab lõkke peal endale sobivat suupistet valmistada. Mina veedan enamuse oma vabast ajast oma toas läpaka taga. Kui internet töötab, siis elan oma Facebooki elu. Praegu pole juba pea kolm päeva internetti olnud ja kohe imelik on. Teha pole midagi, sest raamatu ma lugesin juba läbi. Üks võimalus on veel filme vaadata, kuid see pole mul kunagi meelde tulnud. Kui katus varsti päris sõitma hakkab, siis vaatan oma paar uut filmi ära. Muidu ma tavaliselt käin toas puhkamas õues olevast kuumusest ja sääskedest/parmudest ning mängin kahte erinevat mahjonggi. See on mu lemmikmäng ja lemmik ajaviide, hehe. Mäletan, et kui veel metsas elasin, siis üks USA tüdruk ütles, et tema näeb mind koguaeg palapas arvuti taga mahjonggi mängimas, hahaa. Tavaliselt ma veedan oma päevad rannas, kuid kuna viimane nädal on tuul täpselt mere pealt kaldale puhunud, siis kõik vee peal hulpiv rohi on kalda ära ummistanud ja ma ei saa kallast puhtaks rehitseda, sest lihtsalt ruumi pole. Ma rehitsen ju rohu kõik vette tagasi ja siis vool kannab selle lõunasse edasi. 

Mina oma "sõjatandril"

Praktiliselt iga päev käin ma ka merepõhja rohimas. See on tegelikult mu oma leiutis. Oscar palus mul alguses lihtsalt mingi 10x15 ala puhtaks riisuda, et turistid (!? :D) saaks seal sulistada, kuna nad kardavad rohtu ja muda. Mina võtsin asja ikka kohe suurelt ette nagu tavaliselt. Nende maa on umbes 100 meetrit lai ja rannajoon, mille puhta hoiame on ka sama pikk. Mina hakkasin tervet seda sadat meetrit rohima! Hull mutt! Nädala-pooleteise möödudes, kui mul olid villid peopesas ja näpuotstelt kaks nahka maha tulnud ning kolmas hakkas juba kobrutama, siis ma sain lõpuks aru, et ma võitlen tuuleveskitega. Mu töö polnud täitsa mõtetu, sest rohust puhtana on meri ikka palju ilusam ju kutsuvam, kuid samas jäi muda sinna põhja ja see ei lennelnud koos veega minema. Ma pidin teda koguaeg edasi lükkama. 100 meetrit muda, liiva ja taimeosi lükata, et siis varsti sama teha, tundus nii masendav. Mõndadel päevadel olid mul näpud nii hellad, et ma ei saanud enam midagi teha, ilma valu tundmata. Mul läpakas läheb siin ka koguaeg kuumaks ja ma pean teda natuke üleval hoidma, et jahutuseks õhuvahe sees oleks. See kuumus on tavaliselt lihtsalt soe, mida ma ei pane tähelegi, kuid liivapaberiga üle käidud näppudele oli see sama nagu näppude keevasse vette pistmine. Julm! Siis ma sain aru, et ma olen puha lollakas. Miks ma seda mere puhastamist nii tõsiselt võtan ja teen endale täistööpäevad!? Ühel pühapäeval ma riisusin ja rohisin rannas 10-11 tundi järjest!! Korra käisin söömas. Täitsa hull. Ja siis olin Oscari peale vihane, et ta tahab, et ma midagi sellist teeks. Tegelikult tema ei tahtnud, et ma rohiks ega rehitseks kallast, sest rohi tuleb sinna koguaeg tagasi. Tema tahtis, et ma kahe nädala jooksul teeks 10x15 meetrise ala turistide jaoks. Kui mul lõpuks kopa täitsa ette viskas, siis ma kirjutasin talle, et ta andis mulle võimatu ülesande ja ma võtan seda liiga tõsiselt. Saaks veel aru, kui ta mulle selle eest maksaks, kuid mina olen ju vabatahtlik. Ja enamus rohtu mere põhjas pole ka rehaga eemaldatav, vaid need on üksikud libled, mida pean ükshaaval välja tõmbama. Kui tahan juurikat ka osaliselt kätte saada, siis pean seda veel eriti aeglaselt tegema. 50% ajast ei saa ma neid juurikaga kätte ja ma usun, et siin soojas supis kasvavad nad kiiresti tagasi. Ja pealegi on rohi kaetud 10-30 sentimeetrise mudaga, mille ma kõigepealt pean kõrvale lükkama. Ja siis jääb see muda sinna kõrvale põhja koos mu välja tõmmatud rohuga, kui ma seda ekstra edasi ei lükka. Nii et kui see kõik puhtaks teha, siis see on ikka hull töö. Pealegi tuleb ulgumerelt koguaeg uut rohtu ja muda peale nii et ma ei tea, kas seda muda on täielikult võimalik sealt üldse eemaldada. Nii et jah, tuuleveskid. Ma kirjutasin sellest kõigest Oscarile ja ütlesin talle, et ma pole ta tööline ja ei viitsi nii palju rabeleda ja pilte oma tööst ma talle ka ei saada, sest ta ei pea mul silma peal hoidma. Pealegi liigub kõik siin väga aeglaselt. Ta pidi ise paari nädala pärast siia tulema. Minu meelest on see paar nädalat juba käes, kuid teades mehhiklasi võtab see tal kindlasti vähemalt kuu. Nii ma sulistan nüüd vees ikka peaaegu iga päev, kuid teen seda kergema südamega. Ei piitsuta ennast ja ei otsi täiuslikkust. Seda ma pole praegu ikka suutnud veel välja mõelda, kuidas ma selle muda sealt põhjast saaksin ära lükata. Rehaga tundub see töö lõputu!

Merepõhja rohimine. Pühendan selle pildi Katrinile :op

Täna ma avastasin, et paradiisist põrgusse on ainult üks samm. Ma elan täielikus paradiisis. Siin on nii ilus ja ma naudin kõike. Mul on palju tööd teha ja kui keegi ei ütle, et ma midagi peaksin tegema, siis leian omale ise tegevust. Nüüd on internet kaotsis juba pea kolm päeva. Kaua ma suudan ikka mahjonggi mängida ja blogi kirjutada, eks? Aed on meil korda tehtud. Lehed/oksad puudelt eemaldatud ja ära tassitud, lehed ja rämps kokku riisutud. Vilfri riisus terve suure aia ühe poisiga veel eile üle. Ma isegi riisusin maja taga oleva prügivälja kokku, sorteerisin plastmassi, kile, klaasi ja metalli välja ja panin kottidesse ning viin lähimasse linna Mahahuali järgmisel linnaotsal. Ülejäänud põleva loodusliku rämpsu riisusin ühte hunnikusse. Kuna Eestis sel aastal Teeme Ära! üritusel osaleda ei saanud, siis tegin siin väikestviisi oma Teeme Ära! Hehee. Kuna praegu on tuul otse merelt ja ma ei saa rannas ka midagi teha, siis mul on jube igav. Kajakiga ei jõua ma ka merel käia, sest suurema tuule ja lainetega on see mulle väga raske. Nii ma siis istun toas praegu ja elan ennast blogi kirjutades välja. Paradiis muutus põrguks sel hetkel, kui mul enam midagi teha ei olnud. Kas ma olen lihtsalt töönarkomaan või ongi see nii, et kaine mõistuse säilitamiseks peame me ennast vajalikuna tundma ning meil peab olema midagi teha? Ma arvan, et kui mul raha oleks, siis ma pealekauba veel sööks ka nagu segane! Ma siin olen vaadanud, et Daisy sööb päris tihti ka praegu, sest pole temal isegi lapse ja kokkamise kõrval väga palju teha. Tundub, et me oleme samade probleemide küüsis.

Söömine ja arvuti on igapäevased teemad. Täna sööme praekala koos pesto ja ubadega

Eile õpetasin Daisyle tunnikese male mängimist. Tegime kolm mängu ja ma võitsin kõik mängud, kuid viimane oli juba väga raske, sest ma mängin põhimõtteliselt iseenda vastu. See on keeruline. Pidin 100 korda seletama, et ta ei saa seda käiku teha. Seda ka mitte. Ja seda ei saa ka. Ja ka seda ei saa. Lõpuks hakkas ta asjast natuke jagama juba ja paar korda tegi sellise käigu, et võttis mul pead kratsima ja ma paar korda mõtlesin juba, et selle viimase mängu ma lausa kaotan talle, hahaaa. Küll meil on siin kummaline elu. Kummaline, kuid huvitav ja piire avardav.