Elu ilma internetita

Aaah, täna oli super päev juba päikesetõusust alates. Teist päeva järjest ärkasin kell kuus, et minna päikesevaatlusele. Voodist sain 6:15 välja. Tegin uriiniteraapiat, pesin hambad, vahetasin riided ning jalutasin randa. Istusin rannatooli ja sain moblas äratuse tööle, sest tundub, et mu lutsus pole isegi stopperit. Siis tõstsin silmad ja nägin, et punane päike on pooleldi silmapiiri peal. Ma pole nii ägedat päikesetõusu ennem näinudki. Otse üle Kariibi mere tõusis. Taevas oli selge, ainult mõned pisikesed pilved rippusid seal. Rannas oli muidugi kõva tuul nagu tavaliselt, kuid see on hea, sest sellega ei suuda sääsed ja parmud lennata. Külm ei olnud. Siin pole kunagi külm, vahet pole, mis kellaajal sa väljas oled. Koguaeg võib bikiinide väel olla. Ja nii ma siis imetlesin, kuidas punane poolik päike kell 6:27 hommikul taevast vallutama hakkas. Imeilus. Seekordne päikesevaatlus oli täielik meditatsioon. Mul pole peas erilisi segavaid mõtteid enam ja saan üsna rahus istuda. Päikest vaatasin juba 35 minutit ja 10 sekundit. Homme tuleb jälle 10 sekundit juurde. Kahe kuu pärast saab mul 45 minutit täis ja siis ma võin selle vaatlemise ära lõpetada või lihtsalt korra nädalas natuke vaadata, et head taset hoida. Mulle täitsa meeldib seda teha, seega eks ma aegajalt vaatan päikest edasi. Ja see on ka hea põhjus enne päikesetõusu voodist välja saada. Minule on see suur saavutus, sest ma olen enamuse elust rohkem ööloom olnud. Tundub, et ma hakkan nüüd vist vanemaks saama, hehe. 

Päikesetõus otse merest

Kuna ma öösel magasin ainult kolm tundi (kuid sain enne päikesetõusu täitsa vabalt üles), siis viskasin tooli pikali ja tukkusin seal mõnda aega. Mulle tundus, et ma olin koguaeg poolunes ja sain aru, et ma tegelikult sügavalt ei maga. Tundus, et ma pole ka eriti kaua maganud ja und nagu ka enam polnud. Vaatasin kella – olin põõnanud lausa poolteist tundi seal sooja päikese käes! Kobisin maja juurde tagasi ja nägin, et kõik juba siblivad ringi. Robbin raius jälle natuke oksi ja ma koristasin need ära. Siis ma riisusin õuepealset tunnikese ja Valfred (see on vist noormehe õige nimi. Homme palun tal mulle oma nime kirjutada, et ma lõpuks seda õigesti oskaks hääldada) ütles, et ma pidin nagu mingi karm, töökas must mees olema, hahaa. Ma ei saanud ta naljale päris pihta, kuid mulle tundub, et nad arvavad, et ma teen liiga palju tööd. My life story, hehe! Ta ütles: “She is like a hardworking black man (ta on nagu kõvasti töötav must mees)”. Ma arvan, et see käis neil mingite vanema aja mehhiklaste kohta, kes väga palju rasket tööd tegid. Mina sel hetkel ainult riisusin kõige kergema rehaga ja see ei tundunud mulle isegi töö, vaid hoopis mingi meeldiv tegevus, mille tulemusena näeb õuepealne ilus välja. Ei tea, ju ma siis olen töönarkomaan. 

Helesinine Kariibi meri

Peale seda sõime kõhud täis ja kõik muutusid tavapärasteks keskpäevasteks uimerdajateks kes midagi ei tee. Mina võtsin hoopis kätte ja läksin kajakiga merele, sest tuul oli hea vaikne. Võtsin oma fotoka ka kaasa. Mässisin selle kolme kilekotti ja panin kajaki taha otsa, mis on ainuke koht, mis päris märjaks ei saa. Sõudsin korallide poole, kuid enne sinna jõudmist jäid mulle mere põhjas kaks musta laiku silma. Kaks raid lendlesid jälle vees. Kolm päeva tagasi ma alles nägin ühte. Nüüd oli neid lausa kaks. Mustad ja pisikeste valgete täppidega. Üritasin neid kanuuga taga ajada, kuid nad olid minust tunduvalt kiiremad. Tegin kajakiga tiiru ja sain nad uuesti kätte. Sõitsin nende kõrval natuke aega, kuni nad lõpuks otsustasid oma teed minna. Nii lahe oli neid näha. Loodus on võrratu!

Kanuuga hulpimas 

Seejärel läksin korallide juurde ja tegin natuke pilte ning kaks videot. Teile need videod kindlasti meeldivad. Päike, sinine vesi ja palmid mere ääres. Mis sa hing veel ihkad! Teise video tegin korallidest. Loodan, et sealt midagi paistab ka, sest filmisin ju vee pealt. Ma ei saa praegu midagi üles laadida kahjuks, sest meil pole internetti juba neli päeva olnud. Ma hakkan sellega juba täitsa ära harjuma ja mulle meeldib, et ma ei tunne vajadust koguaeg läpaka taga istuda. Ja sellel on ka positiivne külg – ma olen iga päev ühe blogi jutu valmis kirjutanud! Küll ma olen ikka tubli :) See on lihtsalt sellepärast, et mul pole segavat internetti koguaeg kõrval, mis mu mõtted mujale ajab. 

Teine video korallide juures: https://youtu.be/c2lENX8RdWo

Igastahes, tegin pildid ja videod valmis ning viisin fotoka kaldale palmi otsa. Robbin oli ikka rannas palmide vahel võrkkiiges. Ütlesin talle, et nägin just raisid. Ta ütles, et teab, et nad siin hängivad. Seejärel keerasin otsa ringi ja läksin jälle kilomeetri kaugusele, kus lained murduvad. Tegelikult läksin ma täna pea kahe kilomeetri kaugusele, sest ma nägin seal veel hulganisti koralle ja ma tahtsin näha, kui kaugele nad ulatuvad. Neid on seal ikka päris palju, kuid seal erilisi värve pole, sest seal lainetab kõvemini. Läksin esimest korda teisele poole laineid ja nägin, et seal läheb samasugune madal meri edasi. Lained olid lihtsalt poole suuremad – umbes meetri kõrgused ja nii lahe oli seal ameerika mägedes kanuuga hõljuda. Kujutasin ema vaimusilmas ette, kuidas ta ütleb, et kui tema seal oleks, siis ta söödaks juba kalu, hahaa. Seilasin veel mõnda aega, kuni otsustasin jälle bikiinitopi pähe tõmmata, et oma nahka ajavat nina kaitsta ning viskasin kanuusse pikali päikest võtma. See kollane banaanikoor on ju nii kerge, et ma pidin peaaegu küljeli vette vajuma, kuid sain veel viimasel hetkel tasakaalu tagasi. Minu esimesel soolo kajakirännakul ma ju keerasin ennast kogemata vette, haha. Seal olemine võtab natuke harjumist. Sisse saamisega on mul natuke tegemist, kuid seegi õnnestus mul mõningase ponnistuse järel. Täna ma lihtsalt logelesin, mõtisklesin omi mõtteid ja triivisin. Viimaks vaatasin bikiinide alt välja ja sain aru, et tavapärase põhjast lõunasse triivimise asemel lähen ma lõunast põhjapoole. Nii kaugel ma polnud enne veel olnudki. Teised majad olid juba käega katsuda, seega ma ajasin ennast üles ja sõudsin koduranna poole. Liiga kaugele ei tasu ka ennast lasta triivida, sest üle-eelmine kord ma läksin tuulega liiga lõunasse ja ei suutnud vastu tuult küllalt kiiresti aerutada. Siis tuli 200-300 meetrit läbi mere ja muda ja rohu jalutada ning kanuu nööri otsas koju lohistada. Nüüd olen ma ettevaatlikum.

Harjutasin jälle kahe käega sõudmist ja see tuli väga hästi välja. Käsi tahab muidugi libisema hakata, sest vesi teeb aeru libedaks, kuid pole hullu. Trenn on sellegipoolest hea. Varsti jõudsin korallide juurde tagasi ja lasin ennast sealt üle triivida. Nägin nii ägedaid kalu seekorda, mida ma varem pole näinud. Üks oli rohelise-musta-valge kirju ja teine oli kollase-musta kirju. Kollaste uimedega kalad on tavapärased ja neid me ikka aeg-ajalt sööme ka. Korallid olid ilusad nagu tavaliselt. Kollased mügarad on minu lemmikud. Kõvad lillad lehed on ka lahedad, kuid täna ma panin tähele veel ühte sorti - sardellide moodi tegelasi. Need olid ka lillakad ja need vist liikusid natuke, seega äkki olid mingid taimed hoopis. Varem ma polnud neid tähele pannud. Tegin mitu tiiru üle ja ümber korallide ning lõpuks seilasin randa. Robbin oli ikka võrkkiiges ja küsis, et kas ma tahan kookost? Ma olin kohe nõus. Ta oli vahepeal paar kookost toonud, et janu kustutada ja head mämmi hamba alla saada. Ma sõin ja jõin poolteist kookost ära. Oi see oli suurepärane! Seejärel läks Robbin jälle puudel oksi ja palmidel lehti raiuma. Mul polnud ka mingit puhkust, vaid hakkasin kohe oksi ära vedama. Vahepeal avas Robbin veel paar kookost ja ma jälle sõin ja jõin. Küll need looduse annid on suurepärased. Ühed maailma parimad ja kookosõli on kehale üldse üks parimaid asju. Tänapäeval ma peale kookosõli enam midagi ei kasutagi. Ja kuna ma siin nõnda palju kookost söön, siis ei kasuta ma õli kehal ka peaaegu üldse. Panen teda ainult nahka ajava nina peale ja vahest punetavale nahale, kui olen juhtunud liiga palju päikest nägema. Valfred tegi ju ise värsket kookosõli ja nad andsid pisikese purgi mulle ka. Kui ma kookost ei söö, siis võtan sealt ikka lonksukesi. Purk on mul peaaegu tühi. Loodetavasti teevad nad varsti jälle õli. Siis ma lähen vaatan lähemalt ja aitan omalt poolt ka kaasa. Loodetavasti saan siis endale ka õli ja ei pea poest ostma.

Kui kõik tööd olid tehtud, siis tulin tuppa jalga puhkama ja mängisin mahjonggi. Kuna ma olin nii vähe maganud, siis tikkus uni peale tulema. Läksin kööki ja sõin oma viimase kahe rusika suuruse mango ära. Jumal kui suurepäraselt suus sulav ja magus see oli. Ma olen täielik mango fänn. See oli nii mahlane, et kui hammustasin, siis magus mahl nirises mööda lõuga kaussi. Pärast jõin mahla peale. Njämm! Ja kui mul sellest hiigelsuurest mangost kõht ääreni täis oli, siis Daisy ütles, et nüüd saab kalasuppi süüa! Ma küll kavatsesin talle ei öelda, aga kuidas ma siis saan. Sõin terve kausi suppi ära koos kolme kalaga ja kolm tortillat ka veel peale. Ma pidin peaaegu lõhkema! Siis jõin veel pool klaasi morssi peale, mille Robbin mulle rõõmsalt kallas. Sinnamaani, kus ma söömise lõpetan, on ikka veel väga palju aega, hahaa!

Teised hakkasid punase ja pooleldi musta ekraaniga telekast mingit Mel Gibsoni filmi vaatama. Elu käis seal Mehhiko vanglas. Ma ei viitsinud seda vaadata ja vedasin oma läpaka kööki, et uurida interneti teemat. Veetsin seal tunnikese ja targemaks ei saanud. Kõik erinevad augud proovisin läbi ja reset nuppu vajutasin sada korda, kuid mitte midagi ei muutunud. Internet tööle ei hakanud. Andsin alla ja tulin oma tuppa blogi kirjutama ning kõhutäit läbi seedima. Kell on 21:11 praegu ja mul on selline unekas, et ma kukun kohe pikali. Seega head ööd ja kui homme jälle midagi põnevat juhtub, siis ma panen selle teile kirja. Küll see internetita elu on ikka tore :)