Kolgata tee Mehhiko viisa uuendamiseni

Pane see lugu mängima, siis tekib õige meeleolu. Lõpus saad aru :)

https://www.youtube.com/watch?v=Soa3gO7tL-c

See juhtus täpselt kolm nädalat tagasi. Oli 24. juuni. Hommikul oli super tunne. Ärkasin enne kukke kell 6:55. Panin asjad kokku, sõin, rääkisin noorperega ja lubasin neile kolme päeva pärast Chetumalist tuua nende lapsele mähkmeid, naisele liitri shampooni ja mehele söömiseks kana. Sõitsin minema.

Tee peal tegin paar pildistamise pausi ja 3,5 tunni pärast jõudsin 180 kilomeetri kaugusele Quintana Roo osariigi pealinna Chetumali. Tunnikese otsisin bussijaama, et bussiga Belize'i minna. See oli ilma siltideta ja puude taga peidus. Autoga sõitsin ma sealt lihtsalt mööda. Seejärel läksin jala seda kohta otsima ning lõpuks leidsin üles, kuid siis selgus, et tegemist on vale bussijaamaga. Seal oli infoputkas noormees, kes rääkis ingliskeelt! Ma olin väga meeldivalt üllatunud. Ta andis mulle linna kaardi ja seletas rahulikult kuhu ma minema pean. Peale jupp aega otsimist leidsin koha üles. Tuleb mainida, et kaardid on siinmail pigem illustratiivse otstarbega ja täpset infot sa nende pealt ei saa. Mäletan, et korra sõitsime Shane'ga põhjarannikul ja tahtsime lõunasse koju tagasi saada. Kaart näitas kolme teed, kuid elu näitas ja kohalikud inimesed rääkisid, et selliseid teesid pole olemaski. Sõitsime suure ringiga koju.

Kõige huvitavam oli see, et ma olin oma auto ainult 200 meetrit sellest vajalikust bussijaamast eemale parkinud. Asjad olid sünkroonis - universumi näpud olid kindlalt mängus. Kuna pisike bussijaam oli kohe turu kõrval, siis ostsin omale juua ja süüa ning läksin bussi peale. Terve buss oli pruune inimesi täis, kuid mehhiklastest erinesid nad selle poolest, et nad rääkisid ingliskeeles! Mul kõrvad puhkasid!

Läksin istusin tahapoole, seal oli ruumi küllalt. Peale tuli veel Austraalia abielupaar Perthist – Maxine ja Barry. Ma polnudki enam ainus turist, juhuu. Nii suurepärane oli nendega ingliskeeles rääkida, ilma et peaks kehakeelt kasutama. Ma kohe nautisin seda vaheldust.

Ajasime juttu ja tutvusime üksteisega. Toredad inimesed. Nad olid mingitmoodi endale rahvusvahelise numbri hankinud, et sõbrad neile ikka helistada saaksid. Need numbrid ei pidavat kasutusel olema. Kõige kummalisem oli see, et nad olid omale saanud Eesti numbri ja see algas +372. Sellist asja ma polnud veel kunagi näinud. Naljakas selle juures oli see, et kui keegi neile helistas, siis nad sattusid pidevalt ühe Eesti mehe peale ja kell oli tavaliselt kolm öösel. Võid ette kujutada, et see mees polnud üdse rahul sellega, mis toimus, hahaa.

Sõitsime ainult natuke aega, kuna Belize'i piir oli vaid 10 kilomeetri kaugusel. Seejärel pidime kõik välja kobima. Kuna peale meie kolme olid kõik kohalikud Belize'i inimesed, siis nemad ei pidanud midagi tegema, kuid meid – turiste - aeti putkasse, kus pidime riigist väljumise templid saama. Selle kohta olin ma internetist palju lugenud, et nad püüavad meilt raha välja petta ning ütlevad, et me peame riigist väljumise eest maksma 350 peesot. See on 22 eurot. Kui sa Mehhikosse lennukiga lendad, siis on see maks juba pileti hinna sees ning riigist väljudes sa seda uuesti maksma ei pea. Kui sa oled aga riiki mööda maad või paadiga tulnud, siis pead sa selle 350 peesot väljudes maksma. Lennupiletiga koos antakse sulle lipik, kus peal on tempel ja juurde kirjutataud, et võid Mehhikos viibida 180 päeva turistina. Jumal tänatud, mina olin selle paberi alles hoidnud, kuna ma ei teadnud täpselt, mis see on. Austraallased olid ka korralikud ja need paberid olid neil olemas.

Olime varem omavahel kokku leppinud, et ma ei pea piirivalvurile mitte midagi maksma, sest see on pettus ja ta püüab meilt seda lihtsalt välja pressida. Täpselt nii läkski. Mees ütles, et ta tahab lennupiletite ostu paberit hoopis näha, kus on ekstra välja toodud, et me oleme selle maksu maksnud. Mina otsisin internetist oma tseki välja, kuid sinna peale polnud nad ekstra rida välja toonud. Ja mul oli see paber kopeeritud mälupulgale. Ütlesin, et ta võib mu piletit kohe vaadata, kui teeb faili lahti. See ainult viibutas oma pead vasakult paremale. Barry läks tõi kotist oma piletid ära ja ma mõtlesin, et nüüd on läbi. Nemad saavad templid passi ja tõmbavad lesta ja mina pean sinna jääma. Barry andis rõõmsa näoga oma välja prinditud piletite tseki ja mees vaatas selle üle. Ütles, et kuna seal pole summat eraldi välja toodud, siis tema ei näe, et nad oleks midagi maksnud. No on ikka pujään. Ega me ei andnud alla ka. Kolm ühe vastu ja muudkui korrutasime ja kaagutasime, et me ei pea midagi maksma, kuna kõik oli juba lennupileti sees. Kokku läks meil vist viisteist minutit, kui äkki käis laks-laks-laks. Piirivalvur andis alla, lõi templid passi ja ütles, et minge minema :D Massis on jõud!

Jumal tänatud, buss ikka ootas meid. Paari minutiga sõitsime Belize'i piiripunktini ja nüüd pidime kõik oma kodinad kaasa võtma, sest see oli pagasi ja passikontroll nagu tavaliselt lennujaamas. Austraallased said kohe kiiresti läbi, kui ütlesid, et neil on hotell kinni pandud ning nad lähevad varsti Guatemalasse edasi. Mind hoidis passikontrolli naine pikalt kinni. Ta isegi ei teinud midagi, vaid lihtsalt istus seal ja rääkis teise passikontrolliga. Mingite minutite pärast palus ta mul kõrvale astuda ja võttis kohalikud vahele. Kui lõpuks kedagi enam polnud, siis ma läksin küsima, et kas on mingi probleem? Naine ütles, et mul peab hotelli broneering olema kolmeks ööks ning alles pärast seda võin Mehhikosse tagasi tulla. Väljas käimine ja sisse tagasi tulemine on täiesti legaalne ja see keelatud ei ole. Selle peale ma välja läksingi, kuid mingist hotelli broneeringust kuulsin ma küll esimest korda. Naine ütles, et nad tahavad neid kiireid piiriületajaid piirata, sest muidu tehakse seda liiga palju. Veel ütles, et kui ma lihtsalt templit tahan, mis näitab, et ma oleks nagu Belize's käinud ja samal päeval naasnud, siis see maksab mulle 100 Ameerika dollarit. Sellest teemast olin ma oma kohaliku Merida sõbra käest juba kuulnud. Mõtlesin seal jupp aega ja ütlesin, et ma tahaks ikka Belize'i näha, et ma tulin ju telgi ja magamiskotiga siia. Ta ütles, et telkimisest ei piisa, et hotelli pean broneerima. Ma ütlesin, et templid on natuke kallid minu jaoks ja kuna ma nende riiki ikkagi ka näha tahan, siis ma lähen räägin noormehega infoletis ja äkki ta leiab mulle midagi.

Kõige suurem jama kõige selle juures oli see, et ma olin Chetumalis just oma pangakaardilt kõik raha välja võtnud, sest tavaliselt pole kaardiga siin midagi teha. Nüüd olid mul peesod peos ja polnud võimalik hotelli reserveerida. Küsisin noormehe käest, et palju öö hotellis maksab. Ta ütles, et 35 Ameerika dollarit! Mul kukkus suu lahti, sest hostelid on tavaliselt 14 dollari ringis. Seega kolm ööd on 105 dollarit ja kohe illegaalse templi saamine 100 dollarit. Neil on kõik nii ilusasti välja timmitud, et enamus valiks suures hädas tsipa odavamad templid ja maksaks neile raha. Ma täitsa usun, et nende hotellidega on neil ka kindlasti mingi diil tehtud ja nad saavad sealt mingi protsendi, sest ööbimisvariante on ju palju, mitte ainult hotellid. Aga kõik on raha peal väljas, mis teha.

Ma mõtlesin mitu varianti välja ja pakkusin talle, kuid miski ei sobinud. Oli juba liiga hilja ja pangakontor oli ka kinni. Ütlesin, et kuna mul on sula, siis ma võin talle sularaha anda ja äkki tema saaks oma kaardiga mulle broneeringu teha. Ta ürles, et selliseid tehinguid tema ei tee. Jälle ummikseis. Käisin vahepeal koti juures ja sõin natuke, et paremaid ideid genereerida, kuid see ei aidanud. Kui tagasi läksin, siis noormees hakkas mind veel pitsitama, et ma kiiresti mõtleks, kuna tema tööpäev lõpeb 10 minuti pärast. M olin juba pool tundi seal aju ragistanud, kuid ei suutnud mingit head plaani välja mõelda. Lõpuks ütlesin talle, et see passikontroll pakkus templeid 100 dollari eest ja et ma pean vist selle variandi kasuks otsustama.

Läksin putka juurde tagasi, kuid naist polnud seal. Ootasin kurvalt ja kõlgutasin jalga kuskil 15 minutit, kui ta lõpuks kuskilt välja loivas. Ta hakkas pirtsutama ja ütles, et enne mulle ei sobinud 100-dollariline templite ost ja nüüd seda enam teha ei saa. Mingu ma nüüd hotelli broneerima või otse Mehhikosse tagasi, mis läheb mulle 2500 peesot maksma. Mul oli natuke üle 2000 peeso üldse raha kokku! Ütlesin, et ma hea meelega läheks Mehhikosse tagasi, et see mu tuleku mõte ongi. Tal tõmbas nina vingu ja vigises, et hakaku ma siis astuma. Ütlesin, et mul pole nii palju raha. Teda ei huvitanud. Seisin tummalt naise putka ees mitu minutit ja mõlesin, kas lasen suul lahti vajuda või mitte. Naine täielikult ignoreeris mind. Natukese aja pärast istusin mõne meetri kaugusele oma kottide kõrvale maha, panin pleieri pähe ja hakkasin nutt kurgus oma hapuks minevaid lõigutud juurikaid sööma.

Ma olin nii pahviks löödud selle naise käitumisest, et ei teadnud kas nutta või naerda. Kuna ma olin kahe riigi vahel kinni ja erilist väljapääsu polnud, siis oli mul väga niru tunne ja oleks nutta tahtnud. Kuid kui nende mehe ja naise peale mõtlesin, siis nägin, et nad mängivad minuga “good cop/bad cop” ehk “head ja halba politseinikku. Naine oli loomulikult halb politseinik, kes mind nurka surub ja võimalikult palju alavääristab. Mees oli hea politseinik, kuna püüdis välja näidata, et ta minust hoolib ja pakkus paar varianti välja, mis mulle loomulikult ei sobinud. Üks variant oli taksojuhile sularaha anda, et see sõidaks lähimasse hotelli ja seal reserveeringu teeks ja siis tuleks tagasi koos reserveeringuga. Teades, kui rahaahned nad on, siis selle varjandi jätsin ma kohe kõrvale, kuna see oleks veel tunduvalt kallim tulnud, kui lihtsalt broneering. Ja see, et taksojuht ka tegelikult tagasi tuleb, polnud üldse kindel. Nii et ma polnud tegelikult üldse segaduses, mis minuga seal tehti. Pigem olin ma lihtsalt väga kurb ja tahtsin selle kurbuse välja nutta, et ma niimoodi rataste vahele olin jäänud. Hommikul oli mul just nii suurepärane tunne olnud, et saab mõne päeva telkida ja siis läheb elu jälle edasi. Plaanisin ka liblikate kasvatust vaatama minna ja maiade püramiide uurida, kuid need haihtusid nüüd õhku nagu suits tormituules.

Mõne aja pärast tuli minu juurde mees ja kutsus mu välja rääkima. Ta ütles, et 100 dollari ehk 1400 peeso eest on ta nõus mulle passi templid küsima, aga et kui ta selle ära teeb, siis ma võiks talle ka vaevatasu maksta. Jäin nõusse, sest muud võimalust mul hetkel polnud. Tundsin ennast nagu Tom Hanks kahe piiri vahel. Ei saa edasi, ei saa tagasi. Istusin äärekivile maha ja tundsin, kuidas pisarad hakkavad voolama. Maarika oli mulle just 100-eurose ülekande teinud, et ma saaksin oma viisat uuendamas käia ning ei peaks nälga surema ja oleks võimalik ka bensiini osta. Jutu lõpus ütlesin naljatades: “Lähen nüüd su raha kulutama!” Ma ei kujutanud ette, et universum mu öeldut sõna-sõnalt võtab! Sellest ajast peale ma enam niimoodi ei räägi.

Varsti tuli mees tagasi ja küsis naeratades, et miks mul pisarad silmis on. Ma ei suutnud A'd ega O'd öelda. Ainult nutta oleks tahtnud. Ma ei leidnud templeid üles ja küsisin, et kus need on. Ta näitas ja ma jäin rahule. Andsin talle 200 peesot selle eest. Ta vaatast rõõmsalt raha ja ütles: “Fair deal” ning läks minema.

Hakkasin tagasi Mehhiko poole jalutama. Piiripunktis küsiti, et kuhu ja miks ma lähen. Valetada ma ei oska, seega rääkisin tõtt, et tahtsin lihtsalt Mehhikost väljas käia, et viisat uuendada. Nad nägid sama päeva templeid nagunii. Küsisid, et mida ma Mehhikos teen. Ütlesin, et olen 180 kilomeetrit eemal hotellis vabatahtlik. Ta ütles, et vabatahtlikuna turistiviisaga Mehhikos töötamine ei ole lubatud. Mul oli tunne nagu nad oleks mulle haamriga pähe virutanud. Kõigepealt ei lasta teise riiki minna ja nüüd ei lasta enam samasse riiki tagasi! Jälle virvendas Tom Hanksi nägu mul silme ees.

Vajusin mõttesse. Vahepeal tuli neli inimest, kes täitsid oma paberid ära ning said templid passi. Siis hakkas vihma lahinal sadama. Loodus läks minu tunnetega kooskõlla. Ütlesin, et vabatahtlik ju töö eest raha ei saa ja et ma saan oma halvatud käe pärast Eestist pensioni, millest ma siin elan. Nad said sellest aru, kuid ütlesid, et reeglid on sellised. Hakkasin neile veel midagi ütlema, kuid poole lause peal hakkasin lahinal nutma. Täiesti võimatu olukord. Mees üritas mind rahustada ja küsis, et kust maseda kuulsin. Ütlesin, et internetist lugesin. Vabatahtlikuks olemine pole ju töö.

Nad arutasid omavahel natuke ja lõpuks ingliskeelt kõnelev mees ütles: “Kui sa lubad, et räägid meile tõtt, siis sa saad templi”.

“Ma olen teile koguaeg tõtt rääkinud” vastasin.

“Palju sa templite eest maksid?”

“1400 peesot, sest mul polnud hotelli reserveeringuks kaardi peal raha.”

Hakkasin jälle nutma, sest tundsin ennast nii hädiselt. Nad lugesid mulle sõnad peale, et Mehhiko immigratsiooniga peaksin asju ajama, mitte Belize omaga. Sealt lugesin ma välja, et selle asemel, et naabritele raha viia oleks sa võinud selle meile anda! Peale seda ulatasid nad mulle täitmiseks Mehhikosse sisenemise paberi. Kergendusega täitsin selle ära ise samal ajal pisaraid pühkides. Sain nii palju hispaania keelest aru, et nende arvates olin ma templite eest palju maksnud. Ju neil hakkas minust kahju. Täitsin paberi ära ja tundsin ennast juba paremini. Küsisin Mehhikost väljumise maksu kohta. Järgmine kord pean ma selle 25 dollarit ikkagi ära maksma. Siis mul enam pääsu pole. Ta klõpsutas isegi paberilipiku teise paberi külge, mis tuletas meelde, et ma pean 25 dollarit maksma.

Küsisin kuhu poole Chetumal jääb. Nurga tagant pidi buss minema ja taksod ka. Kuna mul enamus rahast oli just tuulde haihtunud, siis ütlesin, et ma parem kõnnin selle 10-15 kilomeetrit ära, sest mul on vaja rahuneda. Vihma hakkas jälle kallama. Panin katuse all omale kileka selga ja hakkasin minema. Tuju on null, ikka tahaks nutta, väljas on pime, vihma kallab ja käia on rohkem kui 10 kilomeetrit. Ühest poest mööduses kuulsin järsku Green Day lugu “Boulevard of broken dreams”.

I walk this empty street (Ma jalutan siin tühjal tänaval)
On the Boulevard of Broken Dreams (Purunenud unistuste avenüül)
Where the city sleeps (Kus linn magab)
And I'm the only one and I walk alone (Ja ma olen ainuke ja ma kõnnin üksi)

I walk alone (Ma kõnnin üksi)

I walk alone … (Ma kõnnin üksi)

See lugu oli nagu rusikas silmaauku! See sõnastas mu hetkeolukorra nii ideaalselt, et ma hakkasin lausa naerma.

Mõne aja pärast sõitis buss minust mööda, kuid jäi 50 meetri pärast seisma ja hakkas lausa tagurdama! Kui ukse juurde jõudsin, siis küsisin kandilises hispaania keeles, et kas nad lähevad Chetumali. Jaatava vastuse peale küsisin, et palju pilet maksab. 12 peesot! Hurraa, selle ma võtan! Buss viis mind 12 peesoga 10 kilomeetri kaugusele kesklinna ja juhatas õige tee ka veel kätte. Ma tahtsin juba varem maha minna, kuid bussijuht ütles, et ta läheb lähemale. Läks bensukasse tankima ja näitas näpuga, kuhu suunas ja mitu blokki ma pean kõndima. Inimesd on ikka head!! :) :)

Jalutades rääkis minuga üks ebakaine automehaanik, kes minust rattaga mööda sõitis. Ta kinnitas bussijuhi sõnu. Tundus, et kuna ma olin oma karmi õppetunni kätte saanud, siis universum muutis hoobilt süzeed. Halvad inimesed muutusid hopsti headeks ja positiivne elu läks jälle edasi.

Leidsin auto üles ja käisin bensukas peldikus. Pärast jalutasin tunnikese mööda rannaäärt, et pingeid maandada ja pead selgemaks mõelda ning imetlesin õhtut nautivaid inimesi. Nüüd kirjutan autos tänavalaterna all.

Kõik mu tänased kogemused on head ja õpetasid mulle väga palju uut. Ma olen kõige eest väga tänulik. Mulle meeldib, et suudan ennast nüüd ka karmides olukordades kõrvalt vaadata ja ei kaota pead. Oma sõnu valin ma nüüd hoolikamalt, sest universum kuuleb mind koguaeg, hehe. Mida rohkem raha küsin ja saan, seda rohkem teda kulub. Kas saaks ka ilma rahata hakkama? Otsin homme immigratsiooniameti üles ja küsin tööviisa tegemise kohta. Paberid võtsin ju Eestist kaasa. Tahaks omada enda eriliselt ülesehitatud rannabaari. See on mul üks ammune unistus. Miks mitte seda nüüd realiseerima hakata? Ma olen nii läbi solgutatud, et mul on täiesti pohhui, mida ma teen! Piire pole. Mulle meeldib see tunne ja on õige aeg tegutseda. Just nüüd ja praegu! Tähtede seis on sobiv :)

Palju armastust!