Nägin täna öösel
kahte huvitavat unenägu. Ega mul poleks need meelde jäänud, kuid
ma tõusin siis üles ja läksin vetsu. Seejärel kirjutasin nad ühe
silmaga ja unise peaga paberi peale üles.
Esimene unenägu:
Kõhna valgenahaline tüdruk võitis Eurovisiooni lauluvõistluse.
Skinny white-skinned girl won Eurovision song contest. Ma ei kujuta
ette, miks ma selle lause ingliskeeles kirjutasin üles ärgates.
Arusaadavalt on võitja välismaalane ja räägib ingliskeelt ja see
Eurovisioon toimub ka ingliskeeles. Ta nimi jäi mind kummitama –
Daphnee Reynolds. Kirjapildi ma leiutasin ise, seega ei tea kas see
päris õige on, kuid tüdrukul oli hea hääl. Talent. Ja mu meelest
Riita Jaup oli ta suur fänn :D Vaatame kas sellel unenäol ka mingit
tulevikku on. Panen ta oma telefonimällu ja jään Eurovisooini
ootama. Põnev :)
Hahaa, lõin nime
Googlisse sisse ja see Daphne Reynolds on ühe mu lemmikfilmi
kangelase nimi. Filmiks on “What a girl wants” (2003). Hmm, ma
pole seda filmi mõned aastad näinud ja ei kujuta ette, miks see
film minu elus peaks praegu tähtsalt kohal olema. Mõtlen selle
peale rehitsedes ;)
Tegelikult on
Facebookis Daphne Reynolds'e terve hunnik, kuid keegi pole kahe
ee'ga. Selle nimega Austraalia maalikunstnik suri 84-aastaselt.
Võibolla on hoopis tema kuidagi tähtis? Pole õrna aimuga. Seega
jään huviga ootama, mida või keda universum mu ellu saadab :)
Teine unenägu:
Campisime kuskil katusel. Virge pani endale millegipärast trussareid
jalga. Tal oli kleit või seelik seljas. Ütles, et mina vastutan
selle eest, kui tema ainuke pabertaskurätt ära kaob või täis
saab. Ütlesin, et sellepärast tulebki alati vähemalt kaks kaasa
võtta :D No see unenägu oli selline tavapärane sürr ja sellest ei
oska ma midagi arvata. Äkki Virge ise oskab selle koha pealt midagi
tarka öelda varsti, hehe :)
Kell kuus mu telefon
jälle äratas mind ning läksin päikest vaatama. Tõusis samamoodi
nagu eile – punasena mere tagant – kuid täna oli osaliselt pilve
taga. Sellegipoolest südant sulatavalt ilus. Mõnus algus toredale
päevale :)
Päikesetõus otse Kariibi merest |
No comments:
Post a Comment