Elu Puerto Rico rohelisel künkal

Tüüpiline päikeseloojang aknast

Olen juba poolteist nädalat Las Marias’e roheliste, majadega pikitud küngaste vahel elanud. Mõnus on. Kuna siin on ka praegu kesktalv nagu mujal põhjapoolkeral, siis pole õnneks nii tapvalt palav nagu suvekuudel. Tegelikult kuulu järgi ei pidavatki siin tapvalt palavaks minema, sest see on väike ookeaniga ümbritsetud saar. Küsisin just George käest üle ja ta ütles, et suvel on tavaliselt 30-35 kraadi sooja ja väga niiske. Praegu on meil talv, seega ka vihmahooaeg ja minu meelest on juba praegu väga niiske. Päeval higi jookseb juba vähese liigutamise peale ja õhtul, kui tuul puhub, siis on selline külm tunne. Varem, kui me magasime, olid kõik aknad lahti ja siis ma magasin kolme teki all ja ikka oli niiske ning külm olla. Nüüd on öösiti ainult üks seitsmest aknast lahti, sest külmavarestest sakslased kolisid sisse ja mul on jube palav nii et ma ärkan öösiti iga tunni-paari tagant üles. Sakslased magavad see-eest pikkades riietes, magamiskottides ja teki all. Ma ei saa aru, mis nendega toimub.

Meie kodu

Päevasel ajal on kuskil 25-30 kraadi. See on higi lahti võtvalt mõnus. Ma käin iga tööpäeva hommikul neli tundi macheetega oja lähedal metsa kasvanud apelsinipuudesalus vehklemas. Super trenn. Täna oli mul seitsmes tööpäev seal ja kondid ega selg ei jää juba ammu kangeks. Eelmine esmaspäev käisime prantsuse noorpaariga – Nathalie ja Grim – naabrite apelsinipuid läbi tuulamas. Nad ise elavad kusagil mujal ja ainult vahest käivad siin. Saime kümmekond apelsini ja mingi rohelise vilja, millega ma pole siiani midagi peale hakanud. Peale seda vehkisime mõned tunnid kolmekesi apelsinipuude vahel esimest korda ja peale seda pole prantslased sinna enam oma jalga tõstnud, hahaa. Neile käis selline töö üle jõu, aga minule täpselt sobib. Täna käis George koos prantslastega oja mööda koskesid vaatamas. See võttis neil 8 tundi!! Jumal tänatud, et ma öösel halvasti magasin ja kaasa ei läinud. Igastahes kui nad tagasi tulid, siis tulid nad läbi veel ühe kaugema maha jäetud apelsinisalu ning tõid kotitäie apelsine kaasa. Sõin õhtuks ühe ära. Njämm kui hea! Sinna apelsinisalusse läheme jälle, kui meil apelsinid otsa hakkavad saama.

Põhjus, miks meil siin nii palju apelsinipuid on, on see, et see kant on kuulus oma apelsinikasvanduste poolest. Arvatavasti orkaan Maria laastas paljud salud ära või on inimesed lihtsalt linnadesse kolinud, kuid kuulu järgi on siin mitmeid maha jäetud apelsinisalusid. Ameerika poiss Clint, kellele meie farm kuulub, tema ostis ka selle maja koos maa ja mahajäetud vana apelsinisaluga. Seda ma praegu hoolega lahti raiungi. Kuulu järgi tegi Maria seal kõvasti laastamistööd ja keegi pole seal neli kuud midagi teinud. Mul on kahtlus, et seal pole juba ammu keegi eriti midagi teinud, sest apelsinipuud on väga vanad ja pooleldi kuivanud. Osad on isegi täiesti ära kuivanud. Täna, seitsmendal vehkimispäeval, leidsin ma alles esimesed kolm puud, kus olid apelsinid küljes. Sõin sealt kohe ühe mandarini moodi vilja ära ja see oli nii hapu, et vedas suu selja taha! Teise puu pealt sõin ühe kollaka apelsini ära. See oli veel pooltoores, aga õnneks mitte nii hapu. Aga super tunne oli ikkagi täna neid puid lahti raiuda võsast. Nagu oleks omale lapsed leidnud, hehe. Üks koer jäi meil siin vist tiineks ja viidi eile juba arstile, et lõikus teha. Nii et “lapsi” pressib igalt poolt sisse.

See pool, kus ma praegu apelsinipuid päästan, on kergem, sest nad on pooleldi rohu sees ja võsa ning ümber kukkunud puid on vähem. Seal, kuskohas me alustasime, oli täielik mets peal ning lisaks mitu suurt ümber kukkunud puud. Ma pean kõik macheetega pooleks ja juppideks taguma, sest mul muid vahendeid pole. Clint ostis eile uue mootorsae. Grim ütles, et ta võib mingi päev mulle sellega sinna appi tulla. Jee! Üldiselt on džungli puud pehmed ja neid saab macheetega üsna kergelt pooleks lüüa. Esimestel päevadel mul veel mingeid macheete muskleid polnud, seega raiusin puid nagu korralik metsamees. Nüüd on käsi nii tugevaks muutunud, et käsivarre jämeduse puu võtan tihti 1-2 hoobiga maha. Enamjaolt on siin kahte sorti puid ehk võsa, mis kiiresti kasvama hakkab. Üks on seest valge ja see on hea pehme nagu toasoe või. Teine on üsna kõva puu ja seda tuleb tunduvalt rohkem peksta. Rohuga on loomulikult kõige lihtsam. Aga on üks teravate nagadega puu, mida oli ka Mehhikos ning see on väga kõva. Neid on õnneks vähem ja nad on väga suured, seega need jäävad mootorsaele. Kõige suurem peavalu on muidugi väädid, sest need on roninud absoluutselt igale poole. Kõik puud on nendega omavahel ühendatud. Isegi apelsinipuud on neid täis. Apelsinid on niigi poolkuivand ja vahest tõmban väätidega uusi oksi veel puruks. Ei ole hea. Aga ega neid muud moodi kätte ei saa ka. Kui nad on puu tipus, siis sinna nad ka jäävad, kuni kuivikutena alla kukuvad. Mina saan ainult kikivarvaste kõrguselt asju kätte.

Täna, kui kõik hommikul kell 8 rõõmsalt oja poole marssisid, et koskesid kaema minna, siis Grim vaatas suurte silmadega minu tühjendatud metsa ja ütles, et kui ta viimati nädal tagasi siin oli, siis nägi kogu mets teistmoodi väja. Kiitis mind kohe. Clinti kohalik Puerto Rico pruta Andrea lubas mulle ka mingi aeg appi tulla. Apelsinisalu on suur ja ma arvan, et mul on puhastatud äkki alles kuuendik või seitsmendik. Natuke olen banaanipuid ka välja puhastanud, kuid kahjuks pole ühtegi banaanikobarat veel näinud. Banaane pean poest ostma.

Meie kutsud ennast ojas jahutamas

Metsatöö on mu lemmiktöö. See oli nii ka Eestis. Ma olen ikka metsaline, hehe. Ärkan hommikul 6:50 (päike tõuseb kell 7) ja metsa jõuan tavaliselt enne kaheksat. Igal lõunal, kui olen macheetega neli tundi vehkinud, siis lähen ojasse ujuma. See on selline mõnusalt karge mägioja, kus väga kaua hulpida ei taha, kuid kuuma naha jahutamiseks on see ideaalne. Ja kuna me elame tee lõpus üsna eraldatud kohas, siis pole siin lähedal teisi inimesi, seega ujumas käin ma paljalt. Vahetusriided on alati kaasas ning pärast suplust olen viks ja viisakas … kuni 20-25 minuti pärast mäe otsa olen rühkinud ja jälle higist leemendan, hahaa. Hommikul on maa täiesti märg ja libe. Kuna siin pole muld, vaid on punane savi, siis on mäest alla minek mul alati superaeglane ja ettevaatlik, et ma mööda mäekülge all rullima ei hakkaks. Meil on viis koera – emme Mama, kolm tütart – Blanco, Suncat ja Moonshadow ning endine hulkur isane bulldog Bully. Suncat ja Moonshadow on praktiliselt kaksikud. Mina neil vahet ei tee. Meenutavad täiesti Marjaku Juustukest ja Vorstikest. Nad on samuti madalad kõverate jalgadega koerad. Aga miks ma neist rääkima hakkasin, on see, et koerad tulevad tavaliselt minuga alla salusse kaasa, sest hommikul on veel hea jahe. Neile meeldib joosta ja mürada. Tihti jooksevad nad mäest alla ja siis kukuvad pikali libedal savil, mis sellest, et neil küüned on. Siis saan jälle kõhutäie naerda. Alguses olid koerad päev otsa minuga all, kuid nüüd nad enam ei viitsi. Käivad oma ringid ära, vahivad natuke veel ringi ja siis mingi aja pärast on kadunud. Lähevad üles maja juurde tagasi, sest seal on rohkem inimesi kes nendega tegeleda viitsivad. Kui ma peale suplust mäest üles minema hakkan, siis puhkan tavaliselt 5-6 korda. See on juba hea saavutus, sest alguses peatusin ma arvatavasti 10-15 korda ja hing oli koguaeg paelaga kaelas. Nüüd on võhma juurde tulnud.

Lill metsas

Me peame 4 tundi päevas töötama. No see on selline umbes täpselt asi, sest tegelikult mitte keegi seda ei vaata ja kedagi see ei huvita, sest Clint ja Adriana elavad üldse mujal linnas ja käivad ainult nädalavahetustel siin. Meid, rändureid, kes siin kõigel silma peal hoiavad, on praegu kokku kuus. Clint on minust aasta vanem, seega 37. Eks Adriana on umbes sama vana. Ma saan temaga väga hästi läbi. George on Ameerika poiss ja ta on alles 23. Ta on juba teist aastat siin talvitumas, kuna elab Ameerikas ka kusagil lumises kohas. Minu meelest on prantsuse paar ka kuskil sama vana. Nende nimed on Nathalie ja Grim. Nathalie on Columbia päritolu ja Grim pooleldi sakslane. Grim on tegelikult lühend. Muidu on ta nimi poole pikem keeleväänaja. Ja siis on siin veel saksa paar Paul ja Analena. Nad on sellised tüüpilised pedantsed hädavaresed. Nii kui siia tulid, siis pesid oma voodilinad ära ja kõik rätikud ning pesukäsnad keetsid läbi. Koguaeg pesevad nõusid ja raiskavad vett. Koristavad ja puhastavad pidevalt, kuid samas ise on lohakad ja voodiriided koos oma riietega on alati rullis. Nad võivad prantslastest paar aastat vanemad olla. Prantslased on see-eest korralikud nagu mina. Voodi on alati ilusasti tehtud ja tahavad ka pidevalt nõusid pesta. Nathalie õpib juurat ja Grim tegeleb mägironimisega. Me tulime siia ühel päeval. Nemad on hästi lahedad.

Mida veel. Töö koha pealt veel, et meil on siin üks must siga ja trobikond kukkesid-kanasid. Neid söödetakse igal hommikul ja päeval. Koeri samamoodi. Ja siis pottides olevaid taimi peab iga päev kastma. Ma pole ühtegi asja veel teinud, sest kõik lähevad alati jooksuga neid kõiki tegema ja mina võtan oma macheete ning lähen hoopis alla metsa. Päeval polegi siin suurt midagi teha. Clint on natuke ülesandeid jaganud, kuid need on sellised väiksed ja ühekordsed. Ja ega ma tegelikult ei tea ka mis teised siin üleval teevad, sest ma ise olen ju all. Tagasi jõuan kuumal siesta ajal, kui kõik on toas ja söönud. Nüüd olen ma tavaliselt tunnikese maganud tagasi jõudes, sest kuumus võtab täitsa läbi. Ärgates pesen oma tööriided ära, et siis järgmine päev puhtad jälle võtta oleks ja riided haisema ei hakkaks. George ei pese midagi ja tema riided haisevad kohutavalt. Korra olin öösel üleval ja panin oma puerto Rico pildid üles. Siis istusin tema riidehunniku kõrval. Selline tunne oli nagu kellegi surnukeha laguneks seal sees. Täielik mädahais. Fuihh!

Täna magasin lausa poolteist tundi lõuna ajal. Õhtul oli nii hea tunne, et läksin tegin mäe küljele treppi paar tundi. See õnnestus ilusti, sest savi sisse tuleb astmed lihtsalt labidaga raiuda ja ongi valmis. Homme õhtul jõuan trepiga arvatavasti lõuni välja. See on hea soojendus, sest ma rääkisin Clintiga ja ütlesin, et tahaksin talle siia mäe küljelt alla keerutava trepi teha. Tema oli sellega väga nõus, sest orkaani ajal toimus siin palju maalihkeid ja praegu on punane savi kõik väljas. Seda olukorda tuleb ära kasutada. Ma alguses mõtlesin sellise trepi teha kohe maja kõrvale, kus maalihe viis suure jupi mäekülest minema. Seda külge tuleb kuidagi tugevdada, sest nelja kuu jooksul pole sinna eriti rohtugi peale kasvanud. Seega Clint pakkus välja trepiastmed teha vanadest autokummidest, mida siin saarel igal pool vedeleb. Autokummid tuleb täita sellesama saviga. See on muidugi hea mõte, sest muidu võib mäekülg veel edasi variseda. See on majale juba üsna lähedal. Mina pooldaks muidugi teibaid, aga see on jälle töö omaette. Alguses mõtlesin üldse ülemise ääre kividest laduda, kuid siin saarel pole eriti kive! Jões muidugi on, kuid neid tuleb siis kuidagi autoga kohale tuua. Tuleb mingi kergem variant välja mõelda. Teine koht on veel poolel teel mäest alla, kus maalihe on olnud. See on täpselt meie joogiveevõtu kohal. Bret käis mõtte välja hoopis sinna see keerdtrepp teha. Mulle see idee meeldib. Muide, Bret elas ka siin, kuid ta on praegu Clinti juures ja aitab seal midagi teha ning siis käib veel kuskil tuttavate juures EarthShip’i ehitamas, millest ma ka kohe lähemalt räägin. Bret on 29-aastane Ameerika poiss. Ta on ka täitsa tore, kuid kuna ta on endine sõjaväelane, siis ta on vahest karmide ütlemistega. Süda on tal muidu õige koha peal. Nii et vaatame nüüd neid treppide asju. Homme lõpetan soojendustrepi ära ja siis vaatan, kuhu edasi suundun.

Vaade kodukünkalt

Nüüd EarthShip’i juurde. Laupäeval käisime mina, Bret, prantslased ja sakslased üheskoos ühe Clinti tuttava juures maja ehitamas. Ma arvan, et orkaan vist pühkis nende majaga lausa minema ja nüüd ehitavad vabatahtlikud neile EarthShip’i ehk autokummidest viis ümmargust maja. Me käisime ühel päeval neid aitamas. Seal oli terve hipikommuun koos koos igasuguste kohalike ameeriklastega, kes tahtsid ka käe külge panna. Mina sattusin teist maja ehitama ja meil oli väga lahe kamp inimesi. Kolm vanemat Ameerika onklit ja siis mingid kohalikud minuvanused tegelased. Mina hakkasin koos prantslastega kummiringi keskel maad kaevama ja seda ämbritesse panema, et seda saaks hästi kummidesse kallata. Savi taoti kummidesse suurte haamritega kuni need ääreni täis olid. Pidevalt mõõdeti, et kummid õige koha peal oleks, et sein hiljem ümber ei kukuks. Nende EarthShip’ide originaalautor ise oli ka kohale kutsutud. Michael Reynolds oli pikkade hallide juustega vana, kuid paistis, et ta oli üks kõige suuremaid töörügajaid seal. Päev otsa peksis savi kummidesse. Lõuna ajal käisid kõik söömas ja tema oli üks esimesi, kes tagasi tuli. Ma vahetasin legendiga ka paar kiiret sõna ja siis ta läks juba tööle. Ma võtsin endale kaasa õuna ja apelsini. Vett jõin ka paar liitrit ja see oli kõik. Ma pole suurem sööja siin kuumas. Aga üks väga lahe asi juhtus seal ka. Üks trobikond rahvast keevitas esimesele majale katuse kokku ja siis aeti kõik rahvas kokku, et kõik koos katus majale peale tõsta. Mina läksin ka appi tõstma. Kõike seda ka filmiti ning mina olen ka nüüd kümme korda kuulsam! 

Video link on siin (olen punase särgi ja nokamütsiga): https://www.youtube.com/watch?v=xfgh2XesfA8

Kõige mõnusam oli poole tõstmise peal, kui kõik töötasid koos. Siis tuli selline õige kommuuni tunne peale, et kõik töötavad mingi ühise eesmärgi nimel. See oli nii hea tunne. Selles mõttes saan ma täiesti aru, miks inimestele meeldib kommuunis elada. Koos tehes on kõik lihtsam ja läheb kiirelt.

Hallipäine Michael Reynolds esimese kummimaja otas

Söögist veel nii palju, et mina tulin Puerto Ricosse suurte lootustega, et see on troopiline saar ja puuvilju on siin jalaga segada. Mõtlesin, et olengi siin ainult puhastaval puuviljadieedil. Kohale jõudes selgus hoopis midagi muud. Kuna orkaan Maria tõmbas enamuse saarest pikali, siis kohalikud viljad siin praegu üldse ei kasva. Esimesi oma vilju loodetakse saada jälle poole aasta kuni aasta pärast!! Hullumaja! Nii et kõik puuviljad pean poest ostma ja need on Ameerikast. Kallimad ka kui Eestis! Ja väikeste külapoodidega on siin see jama, et nemad ei müügi üldse värskeid asju! Enamus kaupa on Nestle korporatsiooni oma. Kõik jäätised on Nestle omad. Külapoest saab suhkrutooteid, igasugust konservivärki, koera- ja kanatoitu. Kui puuvilja tahan, siis peal poolteist tundi 6 km taha Las Marias’e keskusesse kõndima. Kõige suuremas poes on üks väike külmlett kust saab õunu, pirne, viinamarju, sidrunit, kiivisid, kartuleid, tomateid ja igasugust rohelist. Mis kõige tähtsam – banaane neil pole! Käisin korra Andreaga autoga seal poes. Banaane polnud. Mõni päev hiljem jalutasin sinna – banaane pole! Õnneks siis, kui EarthShip’i käisime ehitamas, siis sõitsime suures Selecta kauplusest mööda ja ma ostsin sealt omale 2 kotitäit puuvilju! 29 dollarit läks maksma, aga asi oli seda väärt ka. Ma sõin vist 8 banaani sel õhtul ära, hahaa. Nüüd ma saadan ikka Clintile sõnumeid, et kuule too mulle banaane. Eile Andrea tõigi mulle kümmekond banaani ja 4 suurt apelsini. 10 dollarit! Oh jah. Eestis on vist 2-3 korda odavamad puuviljad. Ma õhtul korra söön siis teiste mooritatud asju. Kuule, päris hästi kokkavad ikka. Juurikaid tehakse palju. Mina ei kokka, kuid vahest küpsetan midagi. Korra tegin pannkooke, korra õunasaia, mis Andreale tohutult meeldis ja eile tegin kakaomuffineid, mis üsna ära kõrbesid ja siis koerad pooltel pealt natuke sõid, hahahaa. Kookosõli panin ka liiga palju, et pärast võttis seest natuke keerama. Aga noh, targu targemaks. Saia on nii prantslased kui sakslased küpsetanud. Prantslastel tuli paremini välja. Aa, kookosküpsiseid tegin ka korra. Need tulid isegi täitsa head, kuid natuke liiga magusad. Eks pean rohkem tegema, et paremad hakkaks tulema.

Liha ja posimine

Olen juba 3,5 kuud kodus olnud peale Mehhikost tagasi jõudmist ja täna juhtus selle aja kõige eredam seik. Kell oli 12 saamas. Tegin ettevalmistusi rohelise smuuti tegemiseks ning tahtsin just sauna kraani alla toortatart pesema minna, kui kuulsin, et keegi lasi maja ees signaali. Ma polnud kuulnudki, et keegi oleks tulnud, seega tegin ukse lahti ja vaatasin välja. Sõiduautol oli aken alla keritud ja seal vaatas mulle vastu pruuninahaline mees. Ehmusin natuke ja mõtlesin, et nemad on küll eksinud, et ju tahavad teed küsida. Arvatavasti pean ingliskeeles rääkima, sest välimuselt meenutas see mees mulle indialast. Ma ei jõudnud peale tere vist midagi veel öelda, kui mees hakkas minuga sulaselges eesti keeles rääkima. Ütles, et tema müüb liha ja tuleb kohe autost välja ja näitab mulle, kui ma oma koera eemale tõmban. Tirisin Roki eemale ja ütlesin, et ta kuss oleks. Läksime pagaasniku juurde. Seal oli kaks suurt kasti suitsuliha känakaid ja vorste täis. Mees küsis kohe, et mis mulle meeldib. Tükid olid ilmatuma suured. Küsisin, et kas neid väiksemaks ei saa lõigata. Ei saa. Ütles, et selle asemel saan ma liha sügavkülma panna ja seal see seisab vabalt kaks kuud. Jäin nõusse. Ütlesin, et kaks suitsutatud vorstijuppi võtaks küll hea meelega, sest need nägid head välja. Küsisin, palju need maksavad. Vastust ei tulnud. Juba olid vorstid kilekotis ja üks lihakäntsakas näpus. “Nuusuta!” ütles ta, “see on küüslauguga”. Nuusutasin, oligi. Mina küüslauku ei söö, kuid emale-isale küll meeldib. Juba oli tal teine lihakäntsakas näpus. “Kas te ahjukartuleid teete?” Minu noogutuse peale ta ütles: “Mõtle kui hea on viilud lõigata ja siis ahjukartulite peale küpsema panna”. Jäin nõusse, kuid ütlesin, et see on ikka ilmatuma suur tükk. Selle eest ta tahtis 40 eurot ja mul jäi suu lahti. Kohe võttis ta küüslaguga käntsaka tagasi ja hakkas seda kotti pistma. Ma ütlesin, et ega ma ise liha praktiliselt ei söögi, et ma olen üsna toortoitlane, kuid ema-isa söövad liha küll. Mees naeris selle peale. Ütlesin, et helistan emale ja küsin, et mida ta tahaks. Ma ise poest liha ei osta ja sellepärast pole aimugi palju see maksab. Kaine mõistuse hääl oli peas koguaeg olemas ja tahtis ka sõna sekka öelda, kuid seda ei lastud tal teha. Juba oli lihakäntsakas kilekotis ja see suruti mulle sülle koos vorstidega. Seejärel võttis ta jälle selle suure lihakäntsaka kätte ja hakkas mulle seda uuesti pähe määrima. “Hea küll. Sulle teen soodsamalt”. Ma mõttes jutustasin endamisi ja ütlesin, et kui sa hinnast poole maha võtask, siis ma oleks vast huvitatud, kuid arvatavasti lased sa ainult mõne euro alla. “Ma teen sulle 5 eurot soodsamalt! 35! Mine too raha, ma panen kõik kotti sulle selle ajaga.” Ma puksisin vastu, et ma ikka ei taha ja ma ei tea kas mul nii palju sularahagi on. Alateadvus samal ajal karjus: “Jaanika! Mis sa teed!? Oled sa hulluks läinud või!?!? Selline üüratu rahasumma mingi liha eest!” Mees ei andnud mulle sekunditki aega mõelda. “Mine too nüüd raha, ma ootan.” Lõpuks vahetas suure lihatüki ühe veidi väiksema vastu, kuna ma nii suurt ei tahtnud, kuid hinna jättis samaks. Mõstus sai aru, et midagi on valesti, kuid polnud aega seda seedida. Kõige eest kokku tahtis ta 75 eurot! See on peaaegu pool mu igakuisest pensionist. Proovin mõelda, kuid ei suuda. Ei jõua. Vaidlesin veel natuke aega ja lõpuks läksin tuppa, et vaadata, kas mul on nii palju rahagi. Sain vaevalt tuppa, kui juba koputati uksele. Mees küsis, et kas ta vett saaks natuke. Küsisin, et kas käte pesemiseks. Ütles, et tahab juua. Võttis ämbrist kopsikuga vett, kui ma magamistoas raha järel käisin. Küsisin kas 75 oli? Ta ei vastanud midagi. Jõudsin kööki ja küsisin uuesti. Ta küsis: “Palju sul siin on? 75, väga hea” ja hakkas kohe uksest välja astuma.

Liha näitamise käigus oli esiistmel olnud naine mulle paar korda midagi öelnud, kuid ma väga ei suutnud ka sellele keskenduda, sest nad tegelesid hoolega mu pea sassi ajamisega. Ta küsis midagi, et kas mul meest on ja et see on mul näost näha, et ei ole, hahahaa. Midagi rääkis veel. Nii kui uksest välja astusime, siis mees ütles, et mu naine tahtis ka sinuga veel natuke rääkida. Ta on selline … posija. Ma naersin selle peale ja ütlesin ok. Naine tuli autost välja. Pidi ukse ees astme peal peaaegu tagurpidi pikali kukkuma nii et me mehega mõlemad toetasime teda. Ta oli mulle vist ainult lõuani ja nägi ka üsna indiapärane ja tumedam välja. Võttis mul kohe käe alt kinni ja viis kööki. Pani käe pea peale ja paari sekundi pärast ütles, et mul on needus peal. Ma naersin. Siis keerutas mind kaks korda ja lõi risti ette. Ütles: “Sul armastuses ei ole vedanud”. Ma ütlesin, et seal on natukene keeruline seis küll jah. Siis võttis mul kätest kinni. Mul oli paremas käes kinnas, sest plaanisin enne ju välja minna. Ta tõmbas kinda ära, võttis mul kätest kinni ja ütles, et ta võib mu needusest vabastada ja armastuse minu ellu tuua, kui ma seda tahan. Ülesin hea küll. Siis ta tahtis klaasi vett. Panin klaasi vett täis ja tõstsin lauanurgale. Siis ta hakkas rääkima, et kui ta nüüd mulle midagi tegema hakkab, siis tuleb selle eest ka tasuda. Huvi pärast küsisin, et kui palju see siis maksab? See on omal soovil südame järgi. Ütlesin ok ja tõin magamistoast 10 eurot. Nii kui ta seda raha nägi, siis ütles, et see on küll liiga vähe. Et tuleb ikka rohkem maksta. Ma ütlesin, et mul on veel 50 eurone ja peenemat pole. Ta ütles, et anna siis see 50 eurone ja nad tulevad hiljem tagasi ja annavad mulle mingi osa siis tagasi. Võttis mul jälle käe alt kinni ja hakkas mind magamistoa poole jõudsalt lükkama. Vaidlesime ja vaidlesime, kuni olime juba magamistoa ukse vahel ja järsku viskas mul kopa ette. Ütlesin: “Aitäh, aga ei aitäh. Ma ei soovi seda.” Naine muudkui kinnitas, et nad tulevad paari tunni pärast tagasi, enne kui ma linna lähen ja annavad mulle raha tagasi. Selle peale ma hakkasin juba naerma. 80+50 eurot kahe vorsti, kahe käntsaka liha ja posimise eest. See oleks mu elu üks kiiremaid ja suurimaid väljaminekuid langevarjuhüppe ja benjihüppe kõrval. Ta küsis, et kas ma ei usalda teda. Ma ütlesin jälle, et ma lähen õhtul mõne tunni pärast sõbrannadega välja ja et see raha on mul juba ära planeeritud muude asjade peale ja järgmisel päeval lähen veel sünnipäevale ka. Ta küsis, et kas ta on kuidagi valet värvi, et ma teda ei usalda. Ma ütlesin, et ei, et ma tööl ei käi ja see on minu jaoks suur raha. Ta ütles: “Ma tean et sa tööl ei käi. Aga kas hirm on nii suur selle 50 euro ees?” Ma ütlesin, et jaa, minu jaoks on see suur raha. Mingi aeg ta haaras mul veel kätest kinni ja siis jäi paremat kätt vaatama. Ütlesin, et see on halvatud. “Ma sain aru jah, et see on haige. Nägin seda kohe, kui käe vette panin!” Ma ainult muhelesin omaette. Ta veel usutles ja veenis mind vähemalt kümme korda, et 50 eurot on minu jaoks suur hirm ja kas ma siis ei taha oma nõidusest ja haigustest lahti saada. See on ju ainult raha. Küsis, et kus on siin kõige lähem surnuaed, et tema posimiseks on surnuaiast mulda vaja ja peale seda nad sõidavad kohe siia tagasi ja toovad mulle raha. See läks minu mõistuse jaoks juba ajuvabaks, sest nüüd oli ta muutnud oma vaidluse algseid põhjuseid. Minu jaoks näitas see seda, et ta valetab, sest paneb praegu kõik mängu, et ma teda uskuma jääks. Ma ütlesin talle, et mina tegelen oma hirmude ja haigustega ise. Mina olen rahul kus ma praegu olen ja mida teen. Ta muudkui jahus ja jahus. Lõpuks läksin tegin ukse lahti ja ütlesin aitäh, kuid ma ei soovi tema teenust. Ta ütles, et aitäh ei tohiks ka öelda, et see toob halba õnne. Ma ütlesin, et mina pole ebausklik ja naeratasin. Seejärel läks ta autosse, nad soovisid head aega ja sõitsid minema.

Mina läksin Rokiga tuppa ja naersin oma praeguse õppetunni üle. Ma sain aru, et nad on mustlased ja tulid mulle asju pähe määrima. Ma vaatasin ennast koguaeg ka kõrvalt kogu selle läbielamise vältel, kuid kuna nad olid nii osavad ja oskasid kõiki nuppe õigel ajal vajutada, siis nad teadsid, kuidas mul mitte keskenduda lasta. See ei ole ainult mustlaste oskus. See on tänapäeva müügimeeste oskus number üks! See on viis, kuidas inimestele mida iganes pähe määrida. Ei tohi lasta neil keskenduda ega mõelda, vaid hoia pinget koguaeg üleval ja näita, et sul on jube kiire. Austraalias tõmmati mind nii Greenpeace ridadesse ja ma maksin neile iga kuu vist 20 dollarit, kuigi endal polnud töödki tol hetkel. Meeltesegadus ja tähelepanu kõrvalejuhtimine on hea müügimehe suurepärased liitlased. Seepärast nad mind oksele ajavadki, hehe. Nii et kui sul ei lasta mõelda ja omaette asja üle arutada, siis see peaks sinu silmade ette tõstma suure punase lipu, kuhu on peale kirjutatud – Ettevaatust! See pole sinu jaoks hea! See, mis meile on hea, on hea nii kiirelt kui aeglaselt. Hea asja müümisega pole vaja kiirustada. Kui läheb kiirustamiseks, siis tasub olla juba ettevaatlik.

Teine asi, mida ma sellest õppisin, oli see, et mulle meeldib inimesi usaldada. Ma tean, et see toob mulle mõnikord jama kaela, kuid ma siiski pigem usaldaks inimesi ja aitaks neid. Ma ei taha kohe vihast uksi prümmima hakata, kui mustlasi näen. Selline käitumine on tingitud vihast. Viha tuleb hirmudest ja enese mitteusaldamisest. Mina usun, et kõik inimesed ei ole samasugused. Mehhikos kohtusin ma näiteks ühe noore perekonnaga, kes reisis koos oma väikese lapsega. Nad olid Poola mustlased. Hästi lahedad ja abivalmis inimesed, kes käivad peavarju ja söögi eest laste mänguväljakuid ehitamas. Kui ma võtaks neid nagu kõiki teisi mustlasi, siis ma kaotaks ühed toredad sõbrad. Eks vanad inimesed elavad ikka oma traditsioonide järgi, sest ennast ja oma harjumusi on ju niivõrd raske muuta. Kui sa oled eluaeg teistelt raha välja petnud, siis sa parema tahtmise puudumisel teed seda elu lõpuni. See on nende teekond ja nende valik. Mina ei krimpsuta selle peale nina. Järgmine kord olen ma lihtsalt ettevaatlik, kui keegi tuleb mulle suure kiiruga midagi pähe määrima. Seejuures huvitav on see, et mehel oli minuga rohkem õnne kui naisel. Mees tegeles reaalsete asjadega – müüs mulle midagi käegakatsutavat. Naine müüs emotsioone ehk õhku. Naise võrku oli mul raskem langeda, sest ma olen ennast selles vallas palju jõudsamalt edasi arendanud kui füüsilisel tasandil. Mehega rääkides oli mul ikka tunne, et ma tahaks talle head, sest ta on vaeva näinud ja sõidab nüüd ringi liha müües ja tahtsin ka emale-isale head, sest neile liha meeldib. See oli selline headusega mängimine. Aga naine müüs mulle hirmu. Kui ma ei tee seda, mida tema tahab, siis mul armastuses ei vea ja mu peal lasub suur needus ja kõik haigused jäävad minuga. Selline jutt ei morjendanud mind, sest sellest ma olen üle. Positiivsus toob palju rohkem head.

Tänased õppetunnid sain ma kätte. Kahju lihtsalt, et kogu sünnipäevaks saadud raha läks mul nüüd mustlaste kätte. Olin juba arvestanud, et selle raha abiga saan rahulikult hääletada nii Prantsusmaale kui Hispaaniasse ja tagasi. Vast saan ka ilma selleta hakkama. Ja kui ei saa, siis mõtlen jälle midagi muud välja. Rahaga on mul selline imelik teema, et mida vähem teda on, seda vähem mul teda vaja on. Mida rohkem teda on, seda rohkem teda kulub. Nii et kunagi raha ei seisa, vaid käib kiiresti käest kätte. Kergelt tulnud raha ka läheb kergelt. Loodan, et vähemalt liha on hea :)

Yuni

Yuni ja Jaanika

Mõtlesin, et kirjutan teile Yunist natuke pikemalt. Praeguseks olen ma uues kohas juba nädal aega olnud ja lõpuks hakkab mulle kohale jõudma kui väga mulle Yuni ikka meeldib. Mul on vaja inimesest eemal olla, et ma aru saaks oma tunnetest. Ma pole enam teismeline, et iga teine mul pea sassi ajaks. Olen varajases küpsusstaadiumis naine. Hahahaa, issand kui imelik on enda kohta naine öelda. Ma tunnen ikka, et ma olen jätkuvalt 17, mis sellest, et number näitab juba 34. Ainult kest muutub, sisu jääb samaks. Tunnetega on mul tänapäeval see teema, et need tekivad ikka väga, väga aeglaselt ja huvi kellegi vastu on täiesti harukordne juhtum.

Mulle on eluaeg värvilisemad inimesed meeldinud. Minu meelest on nad ütlemata ilusad. Elavad. Nad on hästi emotsionaalsed ja elavad. Ma ise olen väga emotsionaalne inimene ja sellised tuimad ning talitsetud põhjamaa inimesed mulle lihtsalt ei meeldi. Ma tunnen, et ma olen teistsugune ja me lihtsalt ei sobi kokku. Kuumaverelised on hoopis teine teema. Mulle meeldivad emotsioonid. Mulle meeldivad need tunded, mille emotsioonid minus esile kutsuvad. Ma naudin tundeid. Mulle meeldib, kui noormehed suudavad öelda, mida nad tunnevad. Kuumaverelised teevad asjad tihti isegi liiga lilleliseks, kuid see vürts mulle meeldib, sest me ise ju tekitame endas tundeid. Mida rohkem, seda uhkem. Sedasi on elu ilus ja lõbus.

Ma ei mäletagi enam, millal täpselt Yuni Casa del Soli ilmus. Arvatavasti oli see augusti lõpupoole. Vaatasin just oma pildid üle ja esimese pildi Yunist tegin ma 16. augustil. See oli huvitav juhtum. Me sõitsime Robini ja Walfrega koos autoga Mahahualist koju. Oli juba peaaegu pime. Kuna mu auto tuled olid nagu sitika silmad, siis läks asi jamaks. Kojusõit võtab pea tunni ja poolel teel oli väljas juba kottpime. Sõitsin vaikselt sitikasilmadega edasi, kuni nägime tee ääres motikat seismas ja kaks inimest siblisid selle juures. Robin lasi mul auto peatada ja läks välja küsima, et mis juhtunud on. Tuli välja, et ta teab neid inimesi hästi. Minul polnud loomulikult õrna aimugi, kes need olid. Nende mootorrattal oli midagi katki läinud (see on täiesti Mehhiko teema, hehe) ja õli sirises vaikselt välja. Neil polnud kruvikeerajaid ega midagi. Küsisid siis, et kas mul on. Loomulikult naisterahvana olen ma nii hoolikas, et autos on mõlemat sorti kruvikeeraja ning reguleeritav mutrivõti. Laenasin neile kruvikeerajat. Nad said motika tööle ja kimasid edasi. Ma jäin lolli näoga neile järgi vaatama, sest nad ei andnud mu kruvikeerajat tagasi. Robin rahustas mind ja ütles, et nad toovad selle mulle homme tagasi. Olin sellega päri.

Hakkasime edasi sõitma ja mõne aja pärast avastasime, et nad on oma motikaga jälle teeääres ja krutivad midagi. Robin vahetas nendega paar sõna ja me sõitsime vaikselt edasi. Varsti kimasid nad meist mööda, sest mootorrattaga saab sellisel hullul teel kiiremini sõita. Rohkem me neid ei näinud, seega lootsime, et nad said koju. Nad elavad meist veel neli kilomeetrit edasi. Mina nende tegelastega ei suhelnud, seega ma poleks neid järgmisel päeval äragi tundnud, kuid praegu on pildi pealt hea vaadta, et need mootorratturid olid Yuni ja ta õemees Osmin ehk Gordo. Yuni ütles mulle hiljem, et see oli esimene kord, kui ta mind nägi ja ta oli minusse kohe ära armunud. No ma ei tea, välja ei paistnud küll midagi ja ma ei puutunud temaga kokkugi. Aga eks ta ise teab paremini. Tänas ka mind, et ma nad hädast välja aitasin, sest muidu oleksid nad pidanud jala koju minema. Ja see pole naljaasi, sest poole tee pealt koju on kuskil 15-20 kilomeetrit. Nii et mina võlusin Yunit seal pimedas endale teadmata.

Järgmisel päeval tõid nad mu kruvikeeraja ilusasti tagasi. Ma ei mäleta kas ma neid isegi nägin. Ma pigem hoidsin omaette, kui võõrad inimesed meil käisid. Paari päev pärast oli Robinil Walfrega hull sõnasõda. Robin peaaegu karjus Walfre peale. Kui Daisy ka sõna sekka ütles, siis ta karjus Daisy peale ka. Ma ehmatasin täitsa ära, sest mul polnud mingitest probleemidest aimugi. Robin oli nädala oma õe juures Meridas olnud ja sel ajal ei olnud Walfre täpselt Robini instruktsioonide järgi talitsenud. Sealt need probleemid tulidki. Asi läks nii kiiresti nii hulluks, et Walfre ja Daisy olid tunni ajaga kogu oma kraamiga läinud. Ma ainult pungitasin kõrval silmi ja hoidsin omaette.

Ma olin natuke mures, et Robin nad niimoodi ära ajas ja nüüd polnud hotellis kedagi muud peale minu ja Robini. Kui Robin tahab jälle arsti juurde minna, siis mina jääksin ju üksinda. Varasem kogemus näitas, et Robin ei usalda mind väga hotelli asjades. Ju tal pole siis naistesse usku. Aga huvitav oli see, et juba paari päeva pärast tuli talle uus abiline. Oli mingi noormees. Nimi läks mul kohe meelest ära nagu tavaliselt. Ei vaadanud ma talle otsagi, vaid hoidsin jälle omaette nagu tavliselt. Mul läheb uute inimestega harjumisega mõned päevad kuni nädal aega. Peale seda ma tunnen ennast alles vabamalt. Seega mul polnud pea nädala aimugi, kes see uus tegelane on. Teretasime küll, kuid see oli ka kõik, sest ta ei rääkinud sõnagi ingliskeelt. Bueno! Minul pole sellise inimesega midagi peale hakata, sest ma räägin ainult mõne sõna hispaania keeles.

Päevad möödusid ja ma vaikselt muutusin rahulikumaks. Sõime alati kolmekesi koos ja seega ma olin sunnitud selle uue inimesega kokku puutuma. Ta istus laua taga alati minust diagonaalis eemal. Tundus, nagu tema hoiaks minust ka eemale. Ühel päeval istus ta aga täpselt minu vastas ja siis avanes mul esmakordselt võimalus teda lähemalt uurida. Nad ajasid süües Robiniga juttu. Tihti naersid ja ma nägin, et tal tulevad naerdes lohukesed põskedesse. See oli nii armas. Hambarivi oli valge ja sirge nagu herned kaunas. Ilus naeratus oli tal ka. Ja armsad pruunid silmad. Mustad juuksed ja pruun nahk. Vau! Ta oli täitsa nunnu! Kus mu silmad küll varem olid olnud, hehe!?

Päevad vaikselt veeresid ja vahest me sattusime õue peal või aias kokku. Ta üritas minuga juttu teha, kuid tavaliselt ei saanud ma temast aru. Naersin ja ütlesin: “Yo no hablo Espanol. Solo un pokito (Ma ei räägi hispaania keelt. Ainult natukene)”. Ta sai aru, kuid üritas lihtsaid asju ikka rääkida. Ma ei võtnud väga vedu. Sel ajal lõi Robin macheetaga palmidel alumisi oksi maha ja me koristasime neid. Noormees üritas mind aegajalt aidata. See võttis mind kohmetuks. Ma olen ju iseseisev naine. Lase mul ise oma asju teha! Mõned korrad päevas ta ikka vibreeris minu lähedal, aga ei midagi enamat.

Läksid päevad jälle edasi ja mina muutusin ka julgemaks. Üritasime juba pikemalt käte ja jalgade abiga juttu ajada. Nalja sai! Rakettide ehitusest ja tuumafüüsikast me just ei rääkinud, kuid igapäevastest asjadest õnnestus natuke ikka jutustada. Mingi aja möödudes tuli väike flirt sisse. Siis ma juba ootasin, millal ta minu juurde jutustama tuleb, sest see oli põnev. Päeva nael. See oli selline igapäevane traditsioon, et ta tuli vaatama, mis mina teen ja siis ajasime juttu ja viskasime nalja nii palju kui oskasime teineteisele selgeks teha. Minu elu läks tunduvalt lahedamaks ja igas päevas oli päikesekiir, kes mul tuju heaks tegi.

Ühel õhtul jäin kauemaks kööki läpaka taha ja ta oli ka seal. Siis tegin temaga pikemalt juttu. Aa, mul tuli just praegu meelde, et mul ei jäänud üldse ta nimi meelde. Ajasin koguaeg sassi ja tahtsin ta nime enda nime järgi a-tähega öelda, kuid tegelikult oli seal hoopis “u”. Ma vist lõpuks kirjutasin ta nime kuhugi, sest sedasi jäävad mulle asjad kõige paremini meelde, kui ma olen nad välja kirjutanud. Noormehe nimi oli Yuni, mitte Yani. Küsisin, et kui vana ta on. Vastuseks tuli üks kiire number ja see läks mul poolenisti kõrvust mööda. Kolm jäi ainult kõrvu kõlama. Seega ma arvasin, et ta on 33-aastane. Vunts oli tal ka ees ja ta paistiski umbes nii vana. Kui ma kindluse mõttes üle küsisin, siis tuli välja, et ta on hoopis 23! Ma ütlesin talle, et ta on puha laps alles, hehe. Õhtu lõpus tegime esimest korda koos pilti. Minu eestvedamisel loomulikult.

Yuni ütles, et ta on Guatemaalast pärit ja et tema õde elab meist neli kilomeetrit edasi ja nad peavad oma perega poodi. Õe nimi on Corina. Õe abikaasa on Osmin, keda ma mootorratta õhtul juba nägin. Neil on kolm last – Fredi, Eliexer ja Yanira ehk Yani. Yuni käis koolis ainult ühe aasta, kuid ei saanud õpetajaga üldse läbi ja siis jättis asja pooleli. Läks hoopis tööle ja mõne aasta pärast tuli endal tuhin peale ning õppis ise lugema ja kirjutama ja mida kõike veel. Guatemaala elu on tal päris karm olnud. Juba varajases nooruses käis ta oma õega koos tööl. Täispikad tööpäevad olid ja nad töötasid kuskil põllul. Mingi aeg töötas ta traktoriga põllul. Autoga oli kunagi avariisse sattunud ja seal oli üks väike laps surma saanud. Temal ja ta õel ei juhtunud õnneks midagi halba. Mingi aeg töötas ta nagu mingi ihukaitsjana, kuid ta boss tapeti ära. Julm elu on seal maal. Nende peres on kokku 4 õde ja 4 venda nii et ta on päris suurest terest pärit. Nad elavad üsna Mehhiko piiri lähedal. Näitas mulle kaardi pealt. Jõgi pidi lähedal olema, kuid ookean on neist väga kaugel. Praegu meeldib talle väga mere ääres elada. Ütles, et kui ta paar päeva merd ei näe, siis hakkab seda juba taga igatsema.

Ühel päeval pidin Robinile Mahahuali järgi minema, sest ta oli jälle Meridas käinud, kuid autol oli kumm peaaegu tühjaks läinud. Loomulikult mul pumpa pole ja pole ka meie hotellis. Sõitsime tasa ja targu Yuni õe juurde. Nende pump oli katki. Halleluuja! Siis tuli Yunil idee naabri käest küsima minna. Tuligi varsti ühe imetillukese pumbaga tagasi. See oli vist vaevalt 20 cm pikkune, kuid Yuni pumpas selleg auto kummi peaaegu täis! Uskumatu! Poisil jõudu on. Sõitsime koju tagasi ja vahetasime esimese ja tagumise vasakpoolse kummi ringi, mille kummimees oli paar päeva tagasi ära vahetanud. Nii et nutti ja jõudu tal jagub.

Kosjad

JAH!

Jaanika, Yuni ja Yuni õde Corina

Nunnuga rannas

Meie

Yuni poosetab oma saagiga. Hea mees toidab oma pere ära.

Yuni püüdis vampiirkala

Oma kallimaga

Sellise lillega Yuni kosis mind

Rollerdame Mahahualist koju

Käisime Yuniga kalal - tema püüdis ja mina snorgeldasin. Saagiks seitse kala ja kolm homaari.

Käisime teist korda Yuniga kalal - tema püüdis ja mina snorgeldasin

Yuni aitas mul küpsiseid teha

Mida aeg edasi läks, seda paremini me läbi saama hakkasime. Temaga sai koguaeg nalja ja ta õpetas mulle koguaeg uusi sõnu. Ta oli väga hea ja kannatlik õpetaja. Kui ma jäin rumalalt vakka, siis ta seletas, kuidas sõnu kasutada või neid käänata. Väga abivalmis temast.

Vahest käis Yuni õde oma kahe lapsega meil. Lasin lastel arvutimänge mängida ja oi kui osavad ja nutikad nad ikka on! 8-aastane Yani mäletas eelmisest korrast kõiki nuppe ja hüppeid, kuigi oli arvutit alles kolm korda näinud. Fredi võttis hoobilt ka tuld ja mängis hästi. Kodus õpetas ema neile tähti, numbreid ja kirjutamist. Loomulikult mingi piibliloo raamatu järgi. Neile on ikka väga raamatuid vaja! Jehoovatunnistajad käivad nende juures ka. Isegi Corina ja Daisy õpivad nendega koos ingliskeelt.

Päevad muudkui veeresid edasi ja mingi aja pärast me juba täitsa meeldisime üksteisele. Alles ta tuletas meelde meie esimest suudlust. Hmmm, mulle tuli ka praegu meelde, et see juhtus mu meelest aias, kui ma seal rehitsesin ja ta jälle minuga jutustama tuli, kuid see oli nii halb, et mu mälu on selle täielikult ära blokeerinud. See oli ikka väga nadi suudlus. Ta oli halb suudleja. Mul oli sellest kohe kahju. Nüüd on ta õppinud hästi suudlema ja ma pigem mäletan neid uusi episoode, hehe.

Siis hakkas ta laulma. Tegelikult ta pidevalt laulis, kui ringi jalutas või midagi tegi, kui nüüd hakkas ta mulle laulma. Mulle pole mitte keegi mitte kunagi nii palju laulnud kui Yuni. Või noh, mis nii palju. Mitte keegi pole mulle kunagi isiklikult laulnud. Niisama laulnud küll, kuid mitte päris mulle. Yuni nüüd lõõritab mulle iga päev. Talle meeldib Enrique Iglesias. Ma arvan, et ta on tema laule väga palju kuulanud, sest sõnad on tal peas ja laulda oskab ta ka väga hästi. Ja ta isegi kõlab natuke nagu Enrique. Mul on päris oma ööbik ja mulle väga meeldib, kui ta mulle laulab. Nii armas mu meelest.

Ühel õhtul olime köögis läpaka taga ja ta kirjutas mulle Google Translate programmi kasutades igasuguseid ilusaid asju. Isver, mul ei tule nii romantilised asjad praegu meeldegi, sest mitte keegi pole mulle kunagi selliseid asju kirjutanud ega öelnud. Ma olen Yuni päikesekiir ja särav täht, mis talle teed näitab. Olen tema elu armastus. Tal pole kunagi selliseid tundeid kellegi vastu varem olnud. Ta armastab mind oma surmatunnini. Minu sulest tulnult tunduvad kõik need kuidagi kuivad ja kandilised, aga Yuni kirjutas neid mulle ja ise muudkui naeris ja häbenes ja ütles, et ta pole kunagi kellelegi selliseid asju öelnud, hehe. Ma ütlesin, et ta võiks armastusluulet kirjutama hakata, sest see tuleb tal väga hästi välja. Ta ütles, et koolis oli talle väga meeldinud teistele luuletusi ette lugeda. Võibolla et tulevane poeet. Aga ma täitsa jumaldan seda, kui ta mulle ilusaid asju ütleb. Minu jaoks on oma tunnete näitamine väga mehine tegu. See näitab, et tal on julgust ennast avada. Kõik on selline hullult romantiline ja mulle üsna võõras, kuid mulle see meeldib. Olen sellega juba täitsa ära harjunud. Vahest ta räägib mulle lihtsalt hispaania keeles, mida ta tunneb. Ilus on kuulata isegi kui kolmandikust kuni poolest jutust ma aru ei saa. Üldisele pildile saan ikka pihta.

Ühel päeval käisime teise naabri käest pumpa laenamas, et tühi autokumm jälle täis pumbata. Tee peal Yuni jälle laulis mulle igasuguseid hispaaniakeelseid armastuslaule ja kuulsin, et laulust käis läbi küsimus “kas sa abielluksid minuga?” Ja siis ta jälle hoidis mul ümbert kinni ning rääkis pikalt hispaania keeles, mida ma temale tähendan. Ta on ikka nii armas emotsionaalne latiino. Väga värskendav minu jaoks, sest Euroopa otsas selliseid inimesi ei kohta. Ta teeb mu õnnelikuks. Mõnus naljanina :) Kõik toimub läbi nalja prisma, kuid on sellegipoolest ka tõsine.

On veel üks asi, mis mulle Yuni juures tohutult meeldib. Ta nutab. Ma elasin mingit väikest tragöödiat läbi ja nutsin. Yuni oli minu juures ja üritas mind lohutada ja minuga rääkida. Järsku kukkus pisar mulle käe peale. Ta hakkas nutma, kuna nägi mind nutmas. Yuni ütles, et kui ta mind õnnetuna näeb, siis see muudab ta väga kurvaks. Teda nutmas näha oli minu jaoks nii liigutav, et ma hakkasin veel hullemini nutma. Ma ei suutnud talle isegi läbi pisarate öelda millepärast ma nutan. Mu eelmised peiksid on kõik sellised tavalised poisid olnud, kes arvavad, et nutmine on ainult tüdrukute jaoks. Yunit nutmas näha tõmbas mul südame kurku. Nii armas/valus.

Yuni on ju minust lühem. Kuskil viis sentimeetrit äkki. Kui me käest kinni hoiame, siis peame käed teistpidi panema, kui need tavaliselt oleks, sest tavaliselt on ju poisid tüdrukutest pikemad. Ma ütlesin, et ta on minu kõrval täitsa poisike – 11 aastat noorem ja mitu sentimeetrit lühem ka, kuid teda see ei heiduta. Pidevalt viskab mulle käe ümber kaela või siis tõmbab minu käe endale ümber. Ta ütles, et tema peres ongi mehed lühemad kui naised. Ta isa pidi emast vist pea peajagu lühem olema, hehehee. No mis sa teed, ega looduse vastu ei saa. Ja minul pole selle vastu ka absoluutselt mitte midagi, et ta minust lühem on. Aastaid tagasi oli mul küll kompleks selles osas, kuid see on nüüd kuhugi kadunud. Pigem ma näen palju eeliseid selles, et ta väiksem on. Mulle pikad poisid just üldse ei meeldi.

Kord jalutasime Robini ja Yuniga Yuni õe poole poodi mööda mereäärt ja mul oli nii ütlemata soe tunne sees. Täielikult kodune tunne. Selline kaitstud ja hea. Mõtlesin, et siin rannas oleks täitsa ideaalne elada. Väike maja, palju kookoseid, palju päikest ja palju armastust. Mis sa hing muud veel ihkad! Mingi aeg läks Robin tee peale käima ning me läksime Yuniga mööda randa edasi. Yuni muudkui laulis mulle. Ikka armastusest, millest muust. Järsku korjas ilusa roosakaslilla lille. Hoidis lille käes ja küsis, et kas ma abielluksin temaga, sest ta tahaks minuga kogu oma elu koos olla, sest ma olen õpetanud teda armastama ja ta armastab mind oma elupäevade lõpuni kogu südamest. Ma ütlesin, et hea küll :) Siis ta korjas ühe plastmasspudeli üles. Ma ei pööranud sellele rohkem tähelepanu ja jalutasin rahulikult edasi. Yuni tuli järsku mu kõrvale ja peatas mu. Pani mulle naeratades pudeli kaela ümbert võetud plastmassvõru sõrme ja tegi asja ametlikuks. Nüüd me oleme kihlatud :) Oh seda fantastilist elu ja põlvist nõrgaks võtvat armastust!

Mul on hullult kaua aega võtnud, kuid kui ma täna talle pilte saatsin Facebooki, siis vaatasin piltide pealt, et ta on ikka ütlemata nunnu poiss. Ma lõpuks tundsin ka liblikaid oma kõhus. Nüüd on asi siis selles mõttes ka ametlik, hehe. Vaatasin pilte ja imetlesin tema ilu ja armsust. Oleksin nagu teismeline jälle, et ei saa silmi ta pildi pealt ära. Mõnus tunne. Mõnus on olla. Ma pean inimesest ikka mõnda aega eemal olema, et aru saada, kui väga ma teda igatsen ja vajan. Kui koguaeg ninapidi koos olla, siis minu jaoks see lämmatab tunded ära.

Huvitaval kombel on Yuni esimene poiss, kellega ma tahaksin koos elada. Mul pole ennem sellist tunnet olnud. Võibolla ma olen nüüd lihtsalt küps ja selleks valmis. Eelmises blogis ma kirjutasin lapse mõtetest. Need pole kuhugi kadunud, kuid ma ikkagi ootaks veidi selle kiire asjaga. Ma nõnna noor veel, hehe. Yuni on mind ja minu mõtteid tohutult muutnud. Ju me oleme kaks inimest, kes on mingiteks uuteks asjadeks ja elumuutusteks valmis. Muide, Yunil on Guatemaalas kahe erineva tüdrukuga kaks last. Aga ta tahaks veel lapsi. Kui see peaks juhtuma, siis ma loodan, et ta oma käitumismustrit ka muudab. Ta lapsed on mõlemad 5-aastased. Laste emadega suurt armastust polnud, seepärast ei tulnud ka nende suhetest midagi välja. Ma loodan, et meiega on lood hoopis paremad ja me oleme mõlemad oma varasematest suhetest palju teadmisi kaasa haaranud.

Yuni tahaks hirmsasti Eestisse tulla, kuid vaese inimesena on tal raske seda retke ette võtta. Mina elaks hea meelega nii Guatemaalas kui ka Eestis, siis on hea vaheldus olemas. Yunile on Eesti elu kindlasti raske ja külm. Keele pärast kindlasti raske ja võimalik, et ka viisaga on raskusi. Ma ütlesin, et ma ikkagi ootan teda ühel päeval Eestisse, et ta siis mu vanemate ning sõprade ja sugulastega kohtuks. Kui nemad talle ja tema nendele meeldib, siis on kõik korras ja me võime abielluda. Ütlesin naljatades, et kahe aasta pärast näeme, sest praegu ma tahaks veel omaette olla ja iseseisvalt elada. Tema võttis seda sulatõena ja nüüd ongi meil mingi kummaline 2 aasta tärmin silme ees terendamas, hehe. Mis muidugi kõige tähtsam, on see, et kui me kahe aasta pärast ikka üksteisega veel räägime ja teineteise vastu tunded olemas on, siis võib kõike juhtuda. Elu on nagu avatud raamat, kuhu me ise oma uued peatükid kirja paneme. Mul on praegu minu elu parim seiklusromaan käsil ja ma olen ütlemata õnnelik ja armastusest pungil :)

  

Taga: Yuni, Yuni õde Corina, Daisy, pisike Alison Naomy, Walfre. Ees: Fredi, Yuni õemees Osmin, Eliexer ja Yanira

Minu teine pere

Jaanika, Daisy ja Alison

Chetumali tuttavad

Muska ehib ennast võõraste sulgedega

Sõidame marsaga Chetumalist koju ... koos uute autokummidega

Kõige seksikam

Kõige nunnum

Kõige armsam ja häbelikum

Murjamid

Armastagem üksteist ehk Jaanika ja Juanita :)

Kuskil kuu aega tagasi meie pere hea tuttav Reet küsis mu käest “murjamite” kohta. Eks inimestel on ikka hirm selle ees, millest midagi ei teata. Mina olin paar kuud varem täpselt samas seisus. Ema kirjutas mulle, et Aafrikast tulevad põgenikud ja Euroopa Liit saadab nüüd paartuhat sellist tegelast teise Euroopa otsa ehk meie õuele. Me ei tea ju Aafrikast ega ta probleemidest absoluutselt mitte midagi. Teisel pool Euroopat on natuke keeruline ka selle teemaga otse kokku puutuda. Eks meediakanalitest oleme ikka midagi kuulnud, kuid need väänavad ju tõde just sedapidi nagu neile vaja on. Seega pärist õiget lugu me kindlasti ei tea.

Aga ema kirjutas mulle sellise hullu kirja, et ma hakkasin täitsa paanitsema. Tulevadki mingid neegrid teisest ilma otsast ja nad pannakse lihtsalt meie küladesse elama. Eestipoolset tausta ma ka eriti ei tea, sest olen juba ligi aasta Mehhikos elanud, kuid kui kõik oleks ilusasti läbi mõeldud, siis ju keegi ei paanitseks või kuidas? Selle asemel lugesin internetilehtedelt uudiseid, kuidas pruunlased Balti jaamas inimesi tüütavad ja lausa sõimavad, kui sa nendega rääkida ei taha. See kohutas küll natuke ära, sest ma ise käin Balti jaamas väga tihti ja kui ma Eestisse tagasi jõuan, siis ma tahaksin sinna jälle minna, nii et keegi mulle külje alla ujuma ei tule.

Mul tuli kõigest sellest nii suur hirm ja vastikus peale, et ma lausa kirjutasin indigote lehele Facebookis ja küsisin sealsetelt inimestelt nõu ja abi. Osad, kes Euroopas elasid ja sama probleemiga tegelesid, tundsid mulle/meile kaasa ja ütlesid, et nende linnad on põgenikke pilgeni täis ning nad magavad tänavatel. Inimesed toidavad neid nii kuidas jaksavad, kuid olukord on kiitmisest kaugel. Eile rääkis isegi Alan, et Itaalias saavad põgenikud immigratsioonilt päevas 30 eurot söömiseks ja elamiseks, kuid bürokraatia paneb sellest 22 eurot oma taskusse ja tegelikult elavad põgenikud 8 euroga päevas.

Enamus indigoid kirjutas, et me peaksime neile hoopis kaasa tundma ja neid aitama. Selle peale tuli mulle hoopis trots peale, et mingid suvalised inimesed saadetakse meie juurde. See paiskab meie elud sassi ja tekitab tõsiseid probleeme – vägistamise juhtum ja aias magamise ning majja sisenemise juhtum. Mind ajas see kõik pigem vihale, mitte ei kutsunud neid aitama.

Rääkisin indigotega pea nädala ja lõpuks ma rahunesin ikka maha. Sain aru, et need on inimesed, kes pole oma eluga omal maal rahul ja nad otsivad kohta, kus nad saaksid rahulikult elada. Mina olen ju tegelikult täpselt samasugune. Kui mina oma Eesti eluga rahul pole, siis ma lendan kuhugi kaugele ära. Teisele poole maakera nagu näiteks Austraaliasse, Uus-Meremaale või Mehhikosse. Põgenikel pole sellist head rahalist seisu, et nad saaksid lihtsalt kohvri näppu võtta ja kuhugi mujale lennata. Nemad peavad paadiga üle mere sõitma ja oma eluga riskima ja kõige selle juures parimat lootma. Kuid me mõlemad loodame teiste inimeste headusele ja abile, et me uues kohas jalad alla saaksime. Kuidas minul on siis rohkem õigust inimeste abile kui põgenikel? Minu olukord pole lihtsalt nii lootusetu ja seetõttu saan ma rahulikumalt oma asju ajada. Põgenikel on aga tuli takus ja arvatavasti panid nad ka oma viinased sendid hakama, et üle vee saada. Lugesin ka seda, et paljud põgenikud on noored mehed, kes lähevad lihtsalt maad kuulama ja kui neil õnneks läheb, siis püüavad sedasi oma lähikondlasi aidata kas raha saates või üritavad oma pereliikmeid ka enda juurde transportida. Selle peale mulle tuli ka trots peale, et selline käitumine on nagu mingi prussakate sigimine. Lased ühe sisse ja varsti on terve suguvõsa kohal. See pole tegelikult ju ka hea kui teistel maadel on võõrad kolooniad. Kui nad aja möödudes kohalikku ellu sisse sulavad, siis on kõik ok, kuid kui võõraid tuleb liiga palju, siis nad kipuvad kokku hoidma. Sedasi tekivad eraldi linnaosad või külad, mis ongi täiesti võõrad kohalikele ja nendega eriti ei suhelda. Hoitakse kokku hirmu pärast. Kas on hirm uute inimeste ees või igatsetakse lihtsalt vana head tuttavat elu taga. Usk on ka tihti üks suur hirm. Uued inimesed ei taha kohalike uskumusi ja kombeid üle võtta ja kohalikele ei meeldi uute inimeste elu-olu. Kardetakse, et uue aktsepteerimisega kaotatakse osa vanast endast. See tekitab hirmu. Kõige parem usk on see, mis on sul südames. Siis sul pole vaja ühtegi kirikut ega moššeed ehitada, kuhu palvetama minna, ja mis kõige parem – keegi ei saa sinu usku sinult ära võtta.

Seepärast mulle meeldib üksi rännata, sest ma ei too oma “pagasit” endaga kaasa. Pagasi all ma mõtlen oma elustiili ja kombeid ja uskumusi. Ma lähen alati avatult kõigele uuele vastu ja aeg-ajalt lihtsalt võrdlen Eesti elu selle teise koha inimeste harjumustega. Kohalikel on ka huvitav selliseid asju kuulda. Paljud isegi ei tea, kus Eesti on. Seepärast on mul praegu hea, et mul on kaks ingliskeelset turistiraamatut kaasas. Üks on Eestist ja teine on kõigist kolmest Balti riigist. Raamatud on paksult ilusaid värvilisi pilte täis ja kõik ahhetavad, kui neid vaatavad. Eesti on saanud tänu nendele raamatutele mitu fänni juurde, hehe. Paljud tahavad Eestisse reisida. Mina ütlen alati, et minu kodu uksed on neile valla :)

Mäletan seda, et kui ma Tongal kuu aega elasin, siin minu pere vanim 16-aastane tütar Heimoana ütles, et ma olen talle nagu vanem õde. Ja üks asi jäi mulle veel kõrvu. Ta ütles, et ma olen nii hea ja tavaline ja söön täpselt seda toitu mida nemadki. Nende jaoks oli see auasi, et nende tavaline toit mulle meeldis. Ma olin seal külas ainuke valge inimene. Ju nad olid teiste käest kuulnud, et valged on toidu suhtes pirtsakad. Võõrale maale minnakse tavaliselt nii suurte hirmudega, et selge pea hoidmiseks peavad inimesed elama hotellide mugavuses ning muutma oma elu koduse elu sarnaseks, et nad saaksid ennast natukenegi hästi ning vabamalt tunda. Mina teen täpselt risti vastupidi. Ma hea meelega elan kohalike inimeste juures ja täpselt nii nagu nemad elavad. Sedasi ei teki meie vahele blokki, sest mina annan sellise käitumisega neile teada, et nende elu on minu jaoks aktsepteeritav. Nende elu mulle sobib. Tänu sellele nad tunnevad ennast minuga vabalt ja nad ei pea pingutama ja oma nahast välja hüppama, et minu nõudmisi täita. Mina olen see, kes on võõral maal võõraste inimeste juures ja mina olen see, kes peab nende kombed üle võtma, et elu ilusasti sujuks. Nemad ei ole sunnitud ennast minu jaoks muutma, vaid mina pean kohanema nende oludega.

Sama teema on nüüd põgenikega. Nende olukord on loomulikult raskem, kui lihtsalt reisijal, seega me peaksime püüdma väga rahulikud olla. Mina olen reisides sellest aru saanud, et mitte ükski inimene pole halb. Halvaks teevad inimese tema ootused elu ja teiste inimeste suhtes. Kui sul on liiga palju ootusi, siis sa pead tihti pettuma. Pettumused toovad kätte kibestumuse. Sealt edasi tulevad juba halvad mõtted ja halb käitumine. Kuid see kõik on oskamatus elada, mitte see, et inimesed on kurjad ja tahavad sulle halba. Mitte keegi ei taha sulle halba, kui sa neid hästi kohtled. Ma olen paljudest situatsioonidest naerdes välja tulnud, kuid mis oleksid teistsuguse käitumise korral võinud hoopis teistmoodi lõppeda. Kõige tähtsamad on positiivne hoiak ja avatud meel. Kui sul need on paigas, siis läheb kõik hästi :)

Nii et Reet küsis minult murjamite kohta. Ma ütlesin talle, et me peaksime neid hästi kohtlema. Kurjaga kutsub ainult uut kurja välja. See ei vii meid kuhugi. Eks mul on endalgi veel palju õppida, sest uute asjade korral on trots kerge peale tulema.

2 päeva hiljem riisusin randa esimest korda üle pooleteise nädala ja kohe mõtted lendasid. Eestlased võiksid põgenikele ingliskeelt ja arvutit õpetama hakata, et neid arendada. Siis nad saaksid oma maad ka internetiseerida, kui nad tagasi lähevad ja inimesed keskajast kaasaega tuua. Eestlased räägivad ingliskeelt hästi ja arvutimaailmas oleme ka väga kodus. Peame kasutama oma tugevaid külgi, et pagulasi aidata. Aitab nende mustamisest juba. Neil on abi vaja. Võibolla nad just täpselt sellepärast Eestisse saadetigi? Kõrgemate võimude poolt ma mõtlen, hehe. Meil on teadmised ja vahendid. Nüüd tulid meie juurde abivajajad. Paneme 1+1 kokku.

Eestlastel on aeg ka pimedast keskajast välja astuda. Me elame fantastilisel 21. sajandil ja kõike pole vaja enam mustades toonides näha. Aafriklased ei tule Eestit üle võtma. Tumedanahalised ei kraba teie naisi ära, kui te oma naisi ise küllalt hästi kohtlete. Keegi ei suru meile oma usku peale, kui me laseme teistel uskuda seda, mida nad tahavad. Ela ise ja laste teistel elada. Eesti peaks oma “Welcome to Estonia” hüüdlause sellega välja vahetama. On aeg edasi liikuda ja inimesi aitama hakata. Me ei pea oma kümmet küünt enda poole hoidma. Laseme oma hirmudel minna. Mul tuli just praegu meelde, et üks indigo mees kirjutas mulle, et püüa pagulasi nii palju aidata kui sa saad. Võibolla sa saad nende hulgast hoopis mõne uue hea sõbra. Vaat kuidas annab mõelda :)

Rannas riisudes tuli mul veel selline mõte, et Evelin Ilves võiks pagulaste teema juhtimise enda peale võtta nagu endine presidendiproua ja rahva poolt armastatud figuur. Presidendiprouadel on tihti sellised aitavad osad. Mehed kaitsevad, naised aitavad. Praegusel juhul pole meile kaitset pagulaste eest vaja, vaid peame neil hoopis käest kinni võtma ning nad tagasi jalgadele aitama. Sedasi teevad suure südamega inimesed ja eestlastel on ju tegelikult väga suured soojad südamed. Aitame inimesi. Me kõik ju tahame õnnelikud olla. Õige aeg on käes.