by Jaanika

19 March 2016

Liha ja posimine


Olen juba 3,5 kuud kodus olnud peale Mehhikost tagasi jõudmist ja täna juhtus selle aja kõige eredam seik. Kell oli 12 saamas. Tegin ettevalmistusi rohelise smuuti tegemiseks ning tahtsin just sauna kraani alla toortatart pesema minna, kui kuulsin, et keegi lasi maja ees signaali. Ma polnud kuulnudki, et keegi oleks tulnud, seega tegin ukse lahti ja vaatasin välja. Sõiduautol oli aken alla keritud ja seal vaatas mulle vastu pruuninahaline mees. Ehmusin natuke ja mõtlesin, et nemad on küll eksinud, et ju tahavad teed küsida. Arvatavasti pean ingliskeeles rääkima, sest välimuselt meenutas see mees mulle indialast. Ma ei jõudnud peale tere vist midagi veel öelda, kui mees hakkas minuga sulaselges eesti keeles rääkima. Ütles, et tema müüb liha ja tuleb kohe autost välja ja näitab mulle, kui ma oma koera eemale tõmban. Tirisin Roki eemale ja ütlesin, et ta kuss oleks. Läksime pagaasniku juurde. Seal oli kaks suurt kasti suitsuliha känakaid ja vorste täis. Mees küsis kohe, et mis mulle meeldib. Tükid olid ilmatuma suured. Küsisin, et kas neid väiksemaks ei saa lõigata. Ei saa. Ütles, et selle asemel saan ma liha sügavkülma panna ja seal see seisab vabalt kaks kuud. Jäin nõusse. Ütlesin, et kaks suitsutatud vorstijuppi võtaks küll hea meelega, sest need nägid head välja. Küsisin, palju need maksavad. Vastust ei tulnud. Juba olid vorstid kilekotis ja üks lihakäntsakas näpus. “Nuusuta!” ütles ta, “see on küüslauguga”. Nuusutasin, oligi. Mina küüslauku ei söö, kuid emale-isale küll meeldib. Juba oli tal teine lihakäntsakas näpus. “Kas te ahjukartuleid teete?” Minu noogutuse peale ta ütles: “Mõtle kui hea on viilud lõigata ja siis ahjukartulite peale küpsema panna”. Jäin nõusse, kuid ütlesin, et see on ikka ilmatuma suur tükk. Selle eest ta tahtis 40 eurot ja mul jäi suu lahti. Kohe võttis ta küüslaguga käntsaka tagasi ja hakkas seda kotti pistma. Ma ütlesin, et ega ma ise liha praktiliselt ei söögi, et ma olen üsna toortoitlane, kuid ema-isa söövad liha küll. Mees naeris selle peale. Ütlesin, et helistan emale ja küsin, et mida ta tahaks. Ma ise poest liha ei osta ja sellepärast pole aimugi palju see maksab. Kaine mõistuse hääl oli peas koguaeg olemas ja tahtis ka sõna sekka öelda, kuid seda ei lastud tal teha. Juba oli lihakäntsakas kilekotis ja see suruti mulle sülle koos vorstidega. Seejärel võttis ta jälle selle suure lihakäntsaka kätte ja hakkas mulle seda uuesti pähe määrima. “Hea küll. Sulle teen soodsamalt”. Ma mõttes jutustasin endamisi ja ütlesin, et kui sa hinnast poole maha võtask, siis ma oleks vast huvitatud, kuid arvatavasti lased sa ainult mõne euro alla. “Ma teen sulle 5 eurot soodsamalt! 35! Mine too raha, ma panen kõik kotti sulle selle ajaga.” Ma puksisin vastu, et ma ikka ei taha ja ma ei tea kas mul nii palju sularahagi on. Alateadvus samal ajal karjus: “Jaanika! Mis sa teed!? Oled sa hulluks läinud või!?!? Selline üüratu rahasumma mingi liha eest!” Mees ei andnud mulle sekunditki aega mõelda. “Mine too nüüd raha, ma ootan.” Lõpuks vahetas suure lihatüki ühe veidi väiksema vastu, kuna ma nii suurt ei tahtnud, kuid hinna jättis samaks. Mõstus sai aru, et midagi on valesti, kuid polnud aega seda seedida. Kõige eest kokku tahtis ta 75 eurot! See on peaaegu pool mu igakuisest pensionist. Proovin mõelda, kuid ei suuda. Ei jõua. Vaidlesin veel natuke aega ja lõpuks läksin tuppa, et vaadata, kas mul on nii palju rahagi. Sain vaevalt tuppa, kui juba koputati uksele. Mees küsis, et kas ta vett saaks natuke. Küsisin, et kas käte pesemiseks. Ütles, et tahab juua. Võttis ämbrist kopsikuga vett, kui ma magamistoas raha järel käisin. Küsisin kas 75 oli? Ta ei vastanud midagi. Jõudsin kööki ja küsisin uuesti. Ta küsis: “Palju sul siin on? 75, väga hea” ja hakkas kohe uksest välja astuma.

Liha näitamise käigus oli esiistmel olnud naine mulle paar korda midagi öelnud, kuid ma väga ei suutnud ka sellele keskenduda, sest nad tegelesid hoolega mu pea sassi ajamisega. Ta küsis midagi, et kas mul meest on ja et see on mul näost näha, et ei ole, hahahaa. Midagi rääkis veel. Nii kui uksest välja astusime, siis mees ütles, et mu naine tahtis ka sinuga veel natuke rääkida. Ta on selline … posija. Ma naersin selle peale ja ütlesin ok. Naine tuli autost välja. Pidi ukse ees astme peal peaaegu tagurpidi pikali kukkuma nii et me mehega mõlemad toetasime teda. Ta oli mulle vist ainult lõuani ja nägi ka üsna indiapärane ja tumedam välja. Võttis mul kohe käe alt kinni ja viis kööki. Pani käe pea peale ja paari sekundi pärast ütles, et mul on needus peal. Ma naersin. Siis keerutas mind kaks korda ja lõi risti ette. Ütles: “Sul armastuses ei ole vedanud”. Ma ütlesin, et seal on natukene keeruline seis küll jah. Siis võttis mul kätest kinni. Mul oli paremas käes kinnas, sest plaanisin enne ju välja minna. Ta tõmbas kinda ära, võttis mul kätest kinni ja ütles, et ta võib mu needusest vabastada ja armastuse minu ellu tuua, kui ma seda tahan. Ülesin hea küll. Siis ta tahtis klaasi vett. Panin klaasi vett täis ja tõstsin lauanurgale. Siis ta hakkas rääkima, et kui ta nüüd mulle midagi tegema hakkab, siis tuleb selle eest ka tasuda. Huvi pärast küsisin, et kui palju see siis maksab? See on omal soovil südame järgi. Ütlesin ok ja tõin magamistoast 10 eurot. Nii kui ta seda raha nägi, siis ütles, et see on küll liiga vähe. Et tuleb ikka rohkem maksta. Ma ütlesin, et mul on veel 50 eurone ja peenemat pole. Ta ütles, et anna siis see 50 eurone ja nad tulevad hiljem tagasi ja annavad mulle mingi osa siis tagasi. Võttis mul jälle käe alt kinni ja hakkas mind magamistoa poole jõudsalt lükkama. Vaidlesime ja vaidlesime, kuni olime juba magamistoa ukse vahel ja järsku viskas mul kopa ette. Ütlesin: “Aitäh, aga ei aitäh. Ma ei soovi seda.” Naine muudkui kinnitas, et nad tulevad paari tunni pärast tagasi, enne kui ma linna lähen ja annavad mulle raha tagasi. Selle peale ma hakkasin juba naerma. 80+50 eurot kahe vorsti, kahe käntsaka liha ja posimise eest. See oleks mu elu üks kiiremaid ja suurimaid väljaminekuid langevarjuhüppe ja benjihüppe kõrval. Ta küsis, et kas ma ei usalda teda. Ma ütlesin jälle, et ma lähen õhtul mõne tunni pärast sõbrannadega välja ja et see raha on mul juba ära planeeritud muude asjade peale ja järgmisel päeval lähen veel sünnipäevale ka. Ta küsis, et kas ta on kuidagi valet värvi, et ma teda ei usalda. Ma ütlesin, et ei, et ma tööl ei käi ja see on minu jaoks suur raha. Ta ütles: “Ma tean et sa tööl ei käi. Aga kas hirm on nii suur selle 50 euro ees?” Ma ütlesin, et jaa, minu jaoks on see suur raha. Mingi aeg ta haaras mul veel kätest kinni ja siis jäi paremat kätt vaatama. Ütlesin, et see on halvatud. “Ma sain aru jah, et see on haige. Nägin seda kohe, kui käe vette panin!” Ma ainult muhelesin omaette. Ta veel usutles ja veenis mind vähemalt kümme korda, et 50 eurot on minu jaoks suur hirm ja kas ma siis ei taha oma nõidusest ja haigustest lahti saada. See on ju ainult raha. Küsis, et kus on siin kõige lähem surnuaed, et tema posimiseks on surnuaiast mulda vaja ja peale seda nad sõidavad kohe siia tagasi ja toovad mulle raha. See läks minu mõistuse jaoks juba ajuvabaks, sest nüüd oli ta muutnud oma vaidluse algseid põhjuseid. Minu jaoks näitas see seda, et ta valetab, sest paneb praegu kõik mängu, et ma teda uskuma jääks. Ma ütlesin talle, et mina tegelen oma hirmude ja haigustega ise. Mina olen rahul kus ma praegu olen ja mida teen. Ta muudkui jahus ja jahus. Lõpuks läksin tegin ukse lahti ja ütlesin aitäh, kuid ma ei soovi tema teenust. Ta ütles, et aitäh ei tohiks ka öelda, et see toob halba õnne. Ma ütlesin, et mina pole ebausklik ja naeratasin. Seejärel läks ta autosse, nad soovisid head aega ja sõitsid minema.

Mina läksin Rokiga tuppa ja naersin oma praeguse õppetunni üle. Ma sain aru, et nad on mustlased ja tulid mulle asju pähe määrima. Ma vaatasin ennast koguaeg ka kõrvalt kogu selle läbielamise vältel, kuid kuna nad olid nii osavad ja oskasid kõiki nuppe õigel ajal vajutada, siis nad teadsid, kuidas mul mitte keskenduda lasta. See ei ole ainult mustlaste oskus. See on tänapäeva müügimeeste oskus number üks! See on viis, kuidas inimestele mida iganes pähe määrida. Ei tohi lasta neil keskenduda ega mõelda, vaid hoia pinget koguaeg üleval ja näita, et sul on jube kiire. Austraalias tõmmati mind nii Greenpeace ridadesse ja ma maksin neile iga kuu vist 20 dollarit, kuigi endal polnud töödki tol hetkel. Meeltesegadus ja tähelepanu kõrvalejuhtimine on hea müügimehe suurepärased liitlased. Seepärast nad mind oksele ajavadki, hehe. Nii et kui sul ei lasta mõelda ja omaette asja üle arutada, siis see peaks sinu silmade ette tõstma suure punase lipu, kuhu on peale kirjutatud – Ettevaatust! See pole sinu jaoks hea! See, mis meile on hea, on hea nii kiirelt kui aeglaselt. Hea asja müümisega pole vaja kiirustada. Kui läheb kiirustamiseks, siis tasub olla juba ettevaatlik.

Teine asi, mida ma sellest õppisin, oli see, et mulle meeldib inimesi usaldada. Ma tean, et see toob mulle mõnikord jama kaela, kuid ma siiski pigem usaldaks inimesi ja aitaks neid. Ma ei taha kohe vihast uksi prümmima hakata, kui mustlasi näen. Selline käitumine on tingitud vihast. Viha tuleb hirmudest ja enese mitteusaldamisest. Mina usun, et kõik inimesed ei ole samasugused. Mehhikos kohtusin ma näiteks ühe noore perekonnaga, kes reisis koos oma väikese lapsega. Nad olid Poola mustlased. Hästi lahedad ja abivalmis inimesed, kes käivad peavarju ja söögi eest laste mänguväljakuid ehitamas. Kui ma võtaks neid nagu kõiki teisi mustlasi, siis ma kaotaks ühed toredad sõbrad. Eks vanad inimesed elavad ikka oma traditsioonide järgi, sest ennast ja oma harjumusi on ju niivõrd raske muuta. Kui sa oled eluaeg teistelt raha välja petnud, siis sa parema tahtmise puudumisel teed seda elu lõpuni. See on nende teekond ja nende valik. Mina ei krimpsuta selle peale nina. Järgmine kord olen ma lihtsalt ettevaatlik, kui keegi tuleb mulle suure kiiruga midagi pähe määrima. Seejuures huvitav on see, et mehel oli minuga rohkem õnne kui naisel. Mees tegeles reaalsete asjadega – müüs mulle midagi käegakatsutavat. Naine müüs emotsioone ehk õhku. Naise võrku oli mul raskem langeda, sest ma olen ennast selles vallas palju jõudsamalt edasi arendanud kui füüsilisel tasandil. Mehega rääkides oli mul ikka tunne, et ma tahaks talle head, sest ta on vaeva näinud ja sõidab nüüd ringi liha müües ja tahtsin ka emale-isale head, sest neile liha meeldib. See oli selline headusega mängimine. Aga naine müüs mulle hirmu. Kui ma ei tee seda, mida tema tahab, siis mul armastuses ei vea ja mu peal lasub suur needus ja kõik haigused jäävad minuga. Selline jutt ei morjendanud mind, sest sellest ma olen üle. Positiivsus toob palju rohkem head.

Tänased õppetunnid sain ma kätte. Kahju lihtsalt, et kogu sünnipäevaks saadud raha läks mul nüüd mustlaste kätte. Olin juba arvestanud, et selle raha abiga saan rahulikult hääletada nii Prantsusmaale kui Hispaaniasse ja tagasi. Vast saan ka ilma selleta hakkama. Ja kui ei saa, siis mõtlen jälle midagi muud välja. Rahaga on mul selline imelik teema, et mida vähem teda on, seda vähem mul teda vaja on. Mida rohkem teda on, seda rohkem teda kulub. Nii et kunagi raha ei seisa, vaid käib kiiresti käest kätte. Kergelt tulnud raha ka läheb kergelt. Loodan, et vähemalt liha on hea :)

No comments: