Täna oli
järjekordne imeline päikesetõus otse Kariibi merest. Ei tea, mis
taevataadil nüüd sisse on läinud, et ta mul selliseid imeilusaid
päikesetõuse juba vähemalt kolm korda järjest on imetleda
lasknud. Varem oli see rohkem nagu eriline juhus. Nüüd on saanud
sellest igahommikune unelmate meditatsioon.
Tuul oli ka hea
tugev ja sain pea pool randa adrust ilusasti puhtaks. Meil on nüüd
ju kaks turisti! Esimesed kliendid selle pooleteise kuu jooksul, mis
ma siin olen olnud. Täna rääkisin nendega esimest korda. Hästi
toredad noored – Teresa ja Adrian. Nad on vastavalt Portugalist ja
Hispaaniast, kuid räägivad vabalt ka ingliskeelt, mis on minu
kõrvadele nagu komm! Tüdruk on 27, kuid näeb välja nagu 22. Poiss
on arvatavasti sama vana. Aga siin Mehhiko pärapõrgus tunnevad nad
ennast nagu teispoolsuses. Ju nad tavaliselt on siis linnainimesed,
sest nad olid väga internetist huvitatud, kuid ülla-ülla, see on
meil jälle kadunud. Kolmapäeval sain internetti kasutada umbes
seitse tundi ja siis ta kadus jälle nagu tina tuhka. Eelmisel pea
kolmel nädalal internetipuhkusel oli inimlik põhjus, kuid tundub,
et nüüd on meil ruuter, või mis iganes selle internetikarbikese
nimi on, tuksi läinud. Adrian tegeleb ruuterite programmeerimisega!
Kas saab enam õigem inimene üldse siia sattuda? Aga ei tea kas ta
saab midagi teha, sest tal pole õigeid tööriistu, kuna ta on
puhkusel, hehe. Aga hoian pöidlaid pihus.
Käisin täna jälle
kajakiga merel. Oi, küll täna oli hea! Olin üle kahe tunni merel.
Sõudsin lainemurru poole ja ütlesin endamisi, et ma olen looduse
imedeks valmis. Näidaku loodus mulle midagi ägedat. Ju sellel ajal
ja selles kohas midagi põnevat eriti polnud, kuid juba paari minuti
pärast olin koralli kohal kajakiga ja vees silkas ringi mingi tume
vari ja tegi haake. Tundus, et see oli kala, kes püüdis mu eest
põgeneda. Jälle kord võttis universum mind hoobilt kuulda, kui ma
talle oma soovi avaldasin. Elu on ikka imeline!
Sõitsin lainemurru
ees natuke edasi-tagasi. Vaatasin oma lemmiku oranži korallipuu üle
ning tegin trenni. Siis viskasin pikali ja tõmbasin rinnahoidja
kaela ümber, et oma viimasele valgele ihule tooni peale saada.
Hakkasin mõttes loetlema asju, mis mulle meeldib. “I AM ...”.
See on selline meditatsiooni-laadne asi. Mina olen ilus. Ma olen
tark. Ma olen osav. Ma olen tänulik oma suurepärase tervise eest.
Ma olen tänulik, et mu elus on nii lahedad inimesed. Ma olen tänulik
selle tohutu armastuse eest, mis mulle osaks on langenud. Ma olen
armastuse kanaldaja. Ja nii edasi. Mul rippusid jalad mõlemal pool
kajakki üle ääre ja olid otsapidi vees. Kajakil oli tänu sellele
väga hea tasakaal ja mulle oli see täielik teraapia ja jalavann.
Natukese aja pärast jäin ma lausa magama! Laine loksus ja oli tunne
nagu oleksin hällis. Päike silitas keha. Mida sa hing veel ihkad!
Mõne aja pärast ärkasin üles ja sõudsin lainemurru poole tagasi,
sest lained viivad mind üsna kiiresti kalda poole. Mediteerisin
jälle edasi poolunes, kuni olin kolmandiku teest kalda poole
jõudnud. Siis tõusin üles ja võttis umbes 10 minutit aega, kuni
jõudsin jälle lainemurruni tagasi seilata. Viskasin jälle pikali
ja mõnulesin edasi. Seekord enam und ei tulnud, kuid mõtlesin
mõnuga edasi. Nii hea oli olla. Maapealne paradiis. Lõpuks ajasin
ennast üles ja hakkasin kalda poole seilama. Sõudsin jälle kahe
käega ja olin üllatunud, kui tugevaks ja osavaks mu parem käsi on
juba saanud. Sõuda on juba täitsa lihtne. Mul on nii hea meel oma
käe üle ja ma mõttes pidevalt hõiskan, et nii tore, et ta mul
varsti jälle liikuma hakkab ja mu elu muudab. Ootan seda aega juba
pikisilmi. Kolmest kuust on alles kaks nädalat möödas, kuid tunne
on juba praegu super. Varsti muutub mu käsi nii osavaks, et ma ei
suuda enam ära imestada, hehe. Kui kaldale jõudsin, siis viskasin
veel kuuma supp-vette siruli mõneks ajaks ja masseerisin oma käe
üle. Koju tagasi jõudsin üle kahe tunni hiljem. Mõnus aeg täitsa
lendas. Ma armastan oma elu! :)
No comments:
Post a Comment