Õppetunni analüüs

Nonii, üks päev on mööda saanud sellest ajast, kui meil internet tagasi tuli ja mu kallid sõbrad mind oma mõtteprahiga üle kallasid :) Olen terve päeva eilse peale mõelnud ning just praegu, kui mängisin Mahjonggi, suutsin ma möödunud olukorra kindlamasse raami panna. Sain aru, et eilne juhtum ja terve see internetita elu seeria oli ideaalne õppetund. Õppetund just nimelt kõigile mu sõpradele. Tundub, et nüüd tahetakse asju kiiremini ära õppida, sest sellest õpitoast võtsid osa kümned ja kümned inimesed. Mul on väga hea meel, et ma suutsin teile kõigile abiks olla :)

Mis ma selle kohta siis kõrvaltvaatajana oskan öelda. Mulle tundub, et paljud teist kukkusid selle testi kolinal läbi. Kes kolistas rohkem, kes vähem. Vahet pole. Kui sa läksid emotsioonivooluga kaasa, siis sa tundsid, et sul on vaja seda õppetundi oma ellu. Mis suurepärane õppetund see oli? See oli piltilus usalduse õppetund. Seekord siis täpsemalt usalduse puudumise õppetund ja näitas seda, mis tänu sellele juhtuda võib.

Me peame õppima inimesi enda ümber rohkem usaldama. Pole mõtet kedagi käe otsas enda järgi tirida ning siis näpuga näidata, mida ta peab tegema ja kuhu minema. Niimoodi me ei õpi mitte midagi. See näitab ainult vedaja usalduse puudumist. Me peame andma inimestele vabad käed oma elu elamiseks. Vahest on elutee kerge, vahest keeruline, kuid see pole meie otsustada, mis tee teised valivad. Kõik teevad valikud enda südametunnistuse järgi. Süda on see, mis otsustab, mis õppetundidega me selles elus maadelda tahame. Kellelgi teisel pole õigust neid õppetunde meie eest valida. Igaüks peilib oma tunnid ise välja oma huvi järgi.

Minul oli käsil Mehhikos elatud seitsme kuu parim ja õndsaim aeg. Ma sain lõpuks rahulikult oma elu probleemide lahtiharutamisega tegeleda ja see õnnestus mul hästi, sest tänu jumalikule vahelesegamisele oli mul olnud pea kolm nädalat privaataega oma alateadvusega. Ma olin täielikus õnnemullis, sest mu elu voolas universumiga sünkroonis ja kõik vastused tulid lups ja lups oma urgudest välja. Mul polnud mingit huvi maailma probleemide vastu, sest mul oli neid endalgi küllaga. Elu tegi ideaalseid mustreid ja ma nautisin igat hetke.

Järsku tuli internetideemon tagasi ja mu oma sõbrad hakkasid mind süüdistama selles, et nende elud kiivas on. Ma suutsin alguses ainult suurte silmadega pahviks löödult asja vaadata. Ma olen teisel pool maakera ja tegelen oma asjadega ja järsku olen mina süüdi kõiges selles, mis teiste inimeste eludes toimub.

Õnneks sain kiiresti asjale jälile ja nägin, et kõik mängivad minu peal oma hirmude stsenaariume välja. Mina andsin teile õppetunni, millest kõik tahtsid innuga osa võtta. See, et te mind oma probleemides süüdistasite, näitab seda, et te ei saanud päris hästi olukorrast aru. Nimelt, mina ei tekitanud mitte mingisuguseid probleeme, sest mind polnud ju sealgi. Mina olin teisel pool maakera ja tegelesin oma asjadega. Lihtsalt see olukord tõi teis välja selle külje, mis teis kõigis endis koguaeg olemas on olnud – usalduse puudumine. Mina ei surkinud kellegi hinge sügavustes. Te saite sellega ise suurepäraselt hakkama.

Te ei suutnud mind usaldada nii palju, et lasta mul lihtsalt enda elu niimoodi elada nagu ma seda tahtsin. Te tahtsite mind käekõrval vedada, et te ei peaks oma usaldamatuse deemoniga võitlema hakkama. Seepärast säraski Marguse lause “Kas keegi kahtles, et sa ei saa hakkama? Kadestan.” teiste seast nii eredalt mulle silma. Tema oli ainuke, kes asjale pihta oli saanud ja õppetunni juba läbinud. Tubli poiss, Margus :)

Ma arvan, et mu emale-isale on see üks suuremaid õppetunde, sest minu meelest pole nad suutnud mind kunagi eriti usaldada. Seepärast ema mind näiteks nii palju aidata püüabki. Eks ma olen usinalt omalt poolt kaasa ka aidanud oma raha küsimistega, kuna pole võõrsil omapäi olles hästi hakkama saanud. Mul on ka veel palju õppida ja ma kindlasti parandan ennast kiiremas korras. Ma olen tegelikult aitamise eest südamest tänulik, ära saa minust valesti aru, kallis ema, kuid sul tuleb nüüd selle aitamise kulisside taha piiluda. Sa ei pea koguaeg ei minu ega kellegi teise eest välja astuma nagu emalõvi. See hoiab meid, kutsikaid, mugavustsoonis ja ei lase meil eriti midagi õppida. Loomulikult valime me alateadlikult alati oma mugavustsooni, sest seal on meil hea ja turvaline olla. Kuid et mõni õppetund selgeks saada, siis me peame sealt turvatsoonist välja astuma. Pean selle tõsiselt käsile võtma.

Sama kehtib ka mu sõprade puhul. Mind pole vaja alati päästa. Ma tean, et ma viskan endale praegu kaikaid kodaratesse, kuid las minna! Minul on vaja ka oma väljavalitud õppetunnid läbida. Ja teil on vaja nüüd sügavalt järele mõelda, mida te praegusest situatsioonist kõrva taha saate panna. Ärge laske hirmudel ja emotsioonidel ennast segada, sest kui te praegu ei õpi, siis peate võibolla kümme aastat ootama nagu mina seda tegin, kuni sain uue võimaluse kannatlikkuse õppimiseks. Õppimisvõimalus on siin ja praegu, haarake sellest kinni. Olgu situatsioon ja läbielamised missugused tahes, kõige tähtsam on alati õppetundi mitte kaotada.

Laske inimestel vigu teha. See teeb meile head. See teeb meid tugevamaks, mõlemat poolt. Kuulake ja usaldage inimest isegi siis, kui ta on teile võhivõõras. Tavaliselt kipuvad inimesed head ja hoolivad olema, seega neid tasub usaldada :) Lõpetage tänapäeva meedia kuulamine/vaatamine ning enda sisse imemine. See õpetab meile ainult seda, et elu peab koosnema draamast, probleemidest, vihast ja valust. Tegelikult pole päris elu üldse selline. Nägite ju isegi, kui kiiresti tekkis lumepalli efekt praktiliselt eimillestki. Lõpetage, palun, teiste inimeste elude eest vastutuse võtmine. See vaevab meid ja ärritab teisi. Meil ei ole vaja panna kedagi oma pilli järgi tantsima. Meie ise peame tantsima oma sisemise muusika järgi. Las teised inimesed olla nii jobud või lollid või segased kui nad tahavad. See on nende elu ja nande tants. Ainult nemad oskavad seda õigesti nautida.

Nüüd said mul vist enam-vähem kõik punktid välja toodud, mida ma tundsin, et on mainimist väärt. Kes tundis, et jutt käis ka tema pihta, siis … head õppimist :) Ma ei soovi kellelegi halba ega ei taha tänitada. Lihtsalt elutempo on tänapäeval nii kiire, et meil pole aega oma tegude üle väga palju mõtiskleda. Seega ma püüdsin teid omalt poolt veidi aidata. Loodan, et see õnnestus. Toredat avastusretke, kullakesed.

Täna juhtus minuga veel üks väike seik, mis näitas mulle jällegi, kui sünkroonis mu elu on loodusega. Vaatasin hommikul päikest ja mõttest käis läbi, et mul on üks noorem kookos joomiseks valmis pandud, kuid ma peaks varsti vanema kookose jahile minema, et siis ta kõva ning suurepäraselt kõhtu täitvat “liha” süüa saaksin, kuna otsustasin täna ainult kookosepäeva teha. Lasin selle mõtte lendu ning võttis ainult mõne minuti aega, kui ma kuulsin umbes 5-6 meetrit eemal potsatust. Vaatasin sinnapoole ja nägin, et palmi otsast oli üks vana kookos alla kukkunud!! Ma polnud seda enne oma silmaga näinudki, sest tavaliselt me peame neid ise kiiniga alla tõmbama. Ütlesin universumile, et mul on kõht tühi ja ta viskas mulle hommikusöögi kõrgustest alla, hehee. Küll see elu on ikka super!

Minu igahommikune päikesevaatluse ja mediteerimise tool rannas ning lemmik tööriist :)