19 päeva pole meil
internetti olnud. Elu siin Kariibi mere ääres oli mul kui maapealne
paradiis. Ei tundnud vajadust internetis istuda. Ei tundnud tõmmet
kellegagi rääkida. Ei huvitanud maailma valu ja negatiivsus.
Soovisin olla oma mullis. Tahtsin rahu ja vaikust, et saaksin enda
sisse vaadata. Mehhiko viisa jamad ajasid mul karvkatte puha
tagurpidi ja ma tundsin, et olen omast elemendist täitsa väljas.
Paar nädalat oli sellest juba möödas ja siis ma leidsin indigo
inimesed Facebookist. Nendest sai minu uus perekond. Meie südamed
põksuvad ühes rütmis. See on hea tunne. Siis leidsin Dolores
Cannoni raamatu “Kolme laine vabatahtlikud ja uus Maa” (Three
wave volunteers and the new Earth), mis muutis täielikult minu elu.
Mu elu ja mõtted said täiesti uue rütmi. See tunne oli mõnus ja
sobis mulle hästi. Viimase nädala olen ma universumiga nii ühes
rütmis heljunud, et see tundub olevat täielik maagia. Elu voolab
õigel ajal, õiges kohas ja õige kiirusega. Ma annan oma soovidest
teada, kuid lähen siiski vooluga kaasa.
Ma olen hakanud
energiast palju paremini aru saama. Nüüd, kui ma igal hommikul
päikest vaatan, siis ma mõttes juhin kosmilist energiat algallikast
läbi enda otse Maa südamesse. Ma ei saa veel päris täpselt aru,
milleks see hea on ja mis ta teeb, kuid ma tean, et see on õige. See
on nüüd jälle see teema, et ma teen enne asju ja alles pärast
saan põhjused teada. See energia annab ka mulle särtsu. Ma olen
viimasel ajal tähele pannud, et mu käe enesetunne on tunduvalt
paranenud. Ka tundlikkus on paremaks muutunud. Mu enda mõtted mu
käest on tunduvalt paremaks ja positiivsemaks muutunud. Ma ei suru
enam oma tahtmist peale, vaid mõttes tänan universumit kõige eest,
mis ta mulle on andnud, sest mu elu on päris täiuslik ja ma olen
õnnelik tüdruk :)
Tänu sellele läheb
kõik kuidagi väga õiges suunas ja see teeb mul tuju heaks. Isegi
kui ma ei lähe täpselt sinna, kus ma algselt plaanisin minna, siis
ma lihtsalt muudan oma mõtteid ja võtan algseks ideeks praeguse
olukorra, kus ma olen ning hakkan siis sealt oma elu edasi arendama.
Varem ma võtsin selle asemel hoopis macheeta kätte ja hakkasin läbi
mõttedžungli omale teed rajama sinnapoole, kuhu ma algselt
plaanisin minna. See oli väga destruktiivne ja tegi mulle pigem
halba kui head. Vooluga kaasa minemine on palju parem.
Nii et tänapäeval
ma pigem heljun oma mõtetega igasugustes huvitavates kohtades ja
siis tunde järgi valin omale sobivaid teid, kuhu minna. Mulle
meeldib selline kerge elu. Ei mingit stressi. Ei mingeid probleeme.
Tegelen endaga ja üksteise järgi lahendan oma raskeid elu
probleeme. Mulle on seda vaja.
Täna aga otsustas
universum minu peal inimkatseid teha. Tegin oma igahommikuse
päikesevaatluse ja meditatsiooni ära ja ka hommikusöök oli juba
söödud, kui äkki Robbin küsis, et kas ma olen proovinud, et äkki
internet nüüd töötab. Ütlesin, et veel ei ole, kuid teen kohe
proovi. Panin arvuti käima ja wifi logis ennast automaatselt sisse.
Kiljatasin rõõmust, sest viimati töötas internet pea kolm nädalat
tagasi! Valfre läks kohe särtsu täis ja läks oma telefoniga netti
ja siis kukkus õnnest laulma, hahaa.
Esimese asjane tegin
Gmaili lahti, sest arvasin, et emalt on kindlasti juba paar meili
tulnud ja ta on minu pärast mures. Ma ei osanud veel aimatagi, mis
kõik tegelikult juhtunud oli!! Ema oli ennast murest segaseks juba
mõelnud ja Välisministeeriumi kaudu mind tagaotsitavaks
kuulutanud!! Interpol teadis juba juhtunust. Delfi oli huvitatud minu
kohta artikli kirjutamisest. Mu sõbrad olid Facebookis tagajalgadele
aetud ja tegid üleilmset detektiivitööd, et mind leida. Otsiti
juba inimest, kes füüsiliselt siia külakesse tuleks, kus ma elan.
Eestis oli tekitatud kaos, mis levis üle ilma!
Ma olin täielikus
šokis. Mina olin pahaaimamatult Kariibi mere rannikut puhastanud ja
õnnelikult mediteerinud ning jõudumööda oma elu probleeme
lahendanud samal ajal interneti tagasitulekut oodates. Mu elu oli
rahulik ja lahe. Olen Mehhikos juba üle seitsme kuu elanud ja lõpuks
nende laadna elustiili omaks võtnud. Mulle käis see alguses täitsa
närvidele, et mis mõttes sa räägid ühte ja teed teist!? Mis
mõttes lubad midagi teha, kuid saad sellega alles nädala pärast
hakkama!? Mis mõttes ma pean niisama istuma ja mitte midagi
tegema!?!? Ma tulin Euroopast ja ma ei saanud nendest asjadest
lihtsalt aru. Asjad pidid ikka liikuma, et ma näeks, et mu elul on
mõtet. Ma tegutsen siiamaani iga päev ja teised arvavad siiani, et
ma olen poolhull tööloom, kuid minu jaoks on see puhas meditatsioon
ja ma ei tunne isegi väsimust, kui ma olen päev otsa mereranda
riisunud. Ma olen teistsugune. Teistel on raske minust aru saada ja
minul oli raske nenest aru saada. Kuid kui ma nüüd ennast oma
eestimaiste ja välismaiste sõpradega võrdlesin, siis sain aru, et
minust oli saanud pooleldi mehhiklane. Ma ei tundnud, et ma pean väga
kiirustama, et kuhugi jõuda. Ma ei tundnud vajadust leida interneti
puudumisele põhjus. Ma võtsin seda pigem jumaliku vahelesegamisena,
mis lasi mul suurepärase Dolorese raamatu läbi lugeda ja tänu
sellele oma elu muuta. Ma sain aru, et inimesed võivad minust
puudust tunda, kuna nad pole minuga mõne nädala rääkinud, kuid ma
ei tundnud vajadust, et peaksin oma viimase raha hakkama panema, et
36 kilomeetri kaugusele linnakesse sõita ja sealt internetti otsida.
Ma olen ju ennegi internetist nädalaid eemal olnud ja kõik mu
sõbrad on ellu jäänud.
Kui ma aga seda
kaost nägin, mis minu Facebooki lehel toimus, siis see võttis mul
silme eest kirjuks! Ma olin harjunud üsna sündmustevaba eluga, kus
päeva nael oli näiteks šampanjamaitselise kookosvee joomine. Minu
jaoks tohutult nauditav asi. Kuid nüüd lõid elumere lained mul
laksuga pea peal kokku ja kiskusid mu oma keerisesse. Ma istusin 6-7
tundi järjest arvuti taga ja tegin ükshaaval lihtsalt oma sõpradele
selgeks, et minuga pole absoluutselt mitte midagi juhtunud. Lihtsalt
internet kadus mingi aeg ära. See polnud eriline probleem. Me siin
vaikselt ootasime, millal see tagasi tuleb, muud midagi. Minu sõprade
jaoks oli see pigem nagu maailma lõpp. Pole internetti, pole elu. Ja
kuskohast kõik hirmud alguse saavad? Televiisorist ja muudest
meediakanalitest, mis pasundavad, kui jube koht see Mehhiko ikka on.
Mina võin omast kogemusest öelda, et ma pole nende seitsme kuu
jooksul siin mitte ühtegi halba inimest näinud. Isegi mitte
negatiivset inimest mitte. Ma tunnen siin ennast nii turvaliselt, et
käisin õhtuti pimedas metsas jalutamas ja öösiti jalutasin linnas
jala koju. Eestis ma poleks võibolla nii julge olnudki. Ma tunnen
ennast Mehhikos suurepäraselt ja turvaliselt. Kõik inimesed on head
ja abivalmis ja annavad sulle isegi oma viimase söögi. Kuskohast
tulevad siis need negatiivsed uudised? Need klopsitakse kokku meedia
poolt, et inimesi hirmuga ohjes hoida. Hirm on kõige tugevam inimlik
emotsioon ja enamik inimkonnast on oma hirmude orjad.
Minu hirmu kütked
purunesid 2011. aasta augustis Uus-Mremaal, kui minus toimus suur
muutus. Mida aeg edasi, seda vähem ma mõistan inimesi, kes ikka
veel kõike kardavad. Ma lihtsalt ei saa nendest enam aru. Minu jaoks
on nad täielik müstika. Nad on jalgupidi hirmu tõrvas kinni ja ei
tahagi sealt lahti saada, sest isegi hirm võib tunduda turvalisem,
kui teadmatus tuleviku ees. Mina olen see-eest spontaansuse fänn ja
teadmatus on just üks asjadest, mis minu arvates elule vürtsi
annab. Ja kuna ma lähen vooluga kaasa, siis pole minu jaoks oma elu
muutmine raske. Kui aga inimesed hoiavad ennast kindlalt ühel täpsel
elumere kursil, sest neil on viisaastakuplaan, mille nad panid paika
juba kakskümmend aastat tagasi, siis spontaansusel pole muidugi
nende elus kohta ja tõrva seest enda välja vedamine võib tunduda
vägagi hirmus.
Ja nüüd ma istusin
seal ja seletasin järgemööda ühte ja sedasama asja igale
järgmisele sõbrale. Ma küll tegin üldise postituse Facebookis,
kust kõik said informatsiooni kätte, kuid kõigil oli suur infosulg
ja infonälg ning seda taheti kohe ja praegu rahuldada. Mul oli
loomulikult hea meel oma sõpradega rääkida, kuid samas ma nägin
kõige selle taga asjade mõtetust. See on lihtsalt üks suur mull,
mida me veeretame siia ja sinna ja tekitame oma elus elevust.
Tegelikult polnud ju mitte midagi juhtunud. Oli juhtunud lihtsalt
inimlik viga, kus inimene unustas meie interneti eest maksta. See
oligi kõik. See oli kogu uudis. See oli kogu probleem. Ja mis
sellest kõigest välja koorus? Paanika, viha, nutt, lõputud
emotsioonid, hirm, h i r m , HIRM! See oli täpselt seesama muster,
mida meedia kasutab. Võetakse üles mingi mõtetu pisike teema ja
siis hakatakse seda lumepalli muudkui veeretama ja veeretama, kuni
see on mingi tonnine monstrum ja ajab kõigile hirmu nahka, sest võib
juba eluohtlikuks muutuda. Tegelikult pole see lumepall muud kui
paljas vaht. See on seest tühi. Palli täiteks on tühipaljas
teadmatus ja hirm. Üks tähtis komponent on veel usk ehk siis
täpsemalt usu puudumine. Ei usuta, et keegi millegagi hakkama saab.
Kõikide kommentaaride hulgast jäi mulle vaid üks oma positiivse
säraga silma ja see tuli Margus Vain'i sulest ning ütles: “Kas
keegi kahtles, et sa ei saa hakkama? Kadestan.” Tema oli ainuke
inimene, kellel oli küllalt usku. Usku nii endasse, teistesse, kui
ellu suuremas plaanis.
Ma rahustasin kõik
oma sõbrad järgemööda maha ja jagasin omalt poolt neile killukesi
oma lõputust armastusest. See töötas :) Lõpuks jõudsin isegi
25le kirjale vastata. Tegelesin viimase sõbra kirjale vastamisega.
Paar lauset veel ja see on saadetud. Selle asemel tuli Daisy mulle
ukse taha, ajas mu mõttelõnga natuke sassi ja internet tegi klõps
ning kadunud ta oligi! Kirjutasin kirja lõpuni ning seivisin ekstra
ära, et see hiljem Ina'le saata, kuid mida polnud, see oli internet.
Proovisin paar tundi, kuni lõpuks andsin alla. Tundub, et
universumil olid jällegi meie jaoks teised plaanid. Kuna ma olin
kõigile oma sõpradele näo ära näidanud ning nad maha rahustanud,
siis sellest piisas, et ma jälle oma vana harjumuse ohvriks ei
langeks – internetisõltuvus – siis see faktor lihtsalt eemaldati
minu elust. Pole internetti, pole probleemi.
Mul oli selle üle
tegelikult päris hea meel, sest mõni tund tagasi ma olin Mattiga
rääkinud ja ütlesin talle, et olen sellest interneti tramburaist
juba väsinud ja et ma hea meelega lülitaks selle nüüd ise juba
välja. Voila! Saagu minu tahtmine. Universum võttis mind hoobilt
kuulda, sest ma olen kõigega ju täiesti ühel lainel. Viisa
uuendamise ajal ma ju suusoojaks ütlesin, et lähen Maarika kingitud
raha “raiskama”. Mis välja tuli, oli see, et täpselt seda ma
selle rahaga tegingi – raiskasin selle lihtsalt terves koguses ära,
et Belize viisa templid passi saada. Ütlesin küll, et enam ma
midagi sellist suure suuga ei maini, kuid tänaseks oli mul see
lubadus kahjuks meelest läinud ja üle huulte tuli uus. Ei taha
internetti, sest see teeb mu elu liiga keeruliseks! Univesrum ütles
selle peale “Saagu sinu tahtmine, kallis Jaanika”. Ma usun
maagiasse ja üleloomulikku, kuid kui midagi sellist juhtub, siis
lööb see mind alati pahviks. Universum on kiire tegelinski.
Vaatame, kaua
internet seekord ära on. Kas meid ootavad ees järjekodsed 19 päeva
paradiisis? Mine sa tea. Minul poleks tegelikult selle vastu midagi
:) Kõige tähtsam selle kõige juures on praegu see, kui palju mu
kallid sõbrad sellest juhtumist õppisid. Elame-näeme :)
 |
| Naabripoiss |
 |
| 8-aastane naabritüdruk Yani on minu suur sõber ja kutsus mind emmeks, hehe |
 |
| Üks naabrikutsu |
No comments:
Post a Comment