Metsaelu

Dzunglis pole midagi teha. Minul pole igav, kuid siinsetel vabatahtlikel tüdrukutel on juba surm silme ees. Taani tüdruk Laura pidas kolme nädala asemel vastu ühe nädala. Nüüd on siin kaks Ameerika tüdrukut ja peale nelja päeva on näha, kuidas nad närbuvad. Eks kuumus teeb ka oma töö, see on selge. Üks tüdruk ütles, et sellise kuumuse tõttu ei viitsi ta peaaegu mitte midagi teha. Nad mõlemad teevad ka lõunauinaku. Praegu nad just tõusid üles. Esimese asjana nad jõid vett, sest nad on magamise ajal juba enamuse veest oma kehas välja higistanud. Kui keha sai veega turgutatud, siis läks teekond peegli ette. Sätiti juukseid ja vaadati nägu üle. Siis, kui kõik see tavaelu kava tehtud sai, siis polnudki enam midagi teha ja tüdruk istus voodi servale ning jäi kuulama ühte inspireerivat kõnet, mis mu läpakast tuli. Tavalise linnainimese jaoks on siin surmigav. Siin pole televiisorit. Pole muusikakeskusi. Neil pole läpakaidki. Siin pole inimmasse, mis sind endasse imevad ja annavad sulle mingisuguse otstarbe ja suuna. Siin pole müra peale linnulaulu ja eemal kõmiseva kõue. Loodusega tuleb üheks saada. See on nipp, kuidas metsaelu täiel rinnal nautida saab.

Mina kasvasin metsas üles ja väga suurt probleemi minul sellega pole. Metsaelu on minu jaoks just hea rahulik ja saan oma mõtteid mõlgutada nii, et keegi mind ei sega. See mulle meeldib. Pigem on just vastupidi, et kui ma ei saa piisavalt aega endale, siis ma muutun pahuraks ja rahutuks ja tahan kuhugi vaiksesse kohta minna, et omaette olla. Minul käis 2011. aastal sees klõps ja ma muutusin totaalselt. Võibolla oli see dimensioonide ja tiheduste vahetus, millest paljud teisitimõtlejad räägivad. Ei tea. Kõik on võimalik. Seda tean ma aga küll, et peale seda aega muutusid mu elu ja mõtted täielikult ja mulle meeldib see muutus. Ma olen nüüd palju rahulikum ja rahuarmastavam ning tolerantsem kui varem. Kindlasti ei saa ma öelda, et ma nüüd mingi pühak olen. Kaugel sellest. Arenguruumi on mul veel küllaga, hehe.

Vahest ma mõtlen, et kui mul läpakat siin poleks, siis oleks küll igav ja natuke keeruline. Hädaga ajaks ju väline kõvaketas ka asja ära, kuhu saan oma pildid ja videod salvestada ning teistelt saadud muusika. Kuid mulle meeldib Mahjonggi mängida, kui keskpäeval on liiga kuum, et midagi teha. Siis ma teen arvuti lahti, istun võrkkiigesse, panen muusika mängima ning hakkan Mahjonggiga tangot tantsima nagu ma ise seda naljatades kutsun. Erinevaid mänge on kümme, seega olenma tangos juba päris osav, ehehee. Tunnike tagasi kuulasin näiteks hispaaniakeelseid jõululaule. Täiesti sürr tundus see siin 30-kraadises kuumuses. Pean tunnistama, et mul on desktopi pildiks härmas traat. Hästi ilus pilt on. Tundub, et ma tunnen lumest ja külmast puudust. Jõululauludega tuli täielik jõuluigatsus peale ja ma tundsin, et ma ei näe ennast kuskil maal elamas, kus on igavesest ajast igavesti soe. Mulle meeldivad kõik neli aastaaega, mis sellest, et ma vahest virisen, et küll on liiga pime ja siis liiga niiske ja liiga mudane. Nelja aastaaja puhul on hea see, et nad kestavad umbes kolm kuud ja siis kõik muutub. Pole muda, kus pead igavesest ajast igavesti plädistama. Pole kuumust, mida pead mitmeid kuid järjest taluma. Ja pole ka igavest sügistalve, mida eestlased kõige enam kardavad. Kõik on pidevas liikumises ja muutuses. Eestlasena saan ma täitsa hästi aru, miks inimesed tahavad asju kiiresti ja me tahame pidevalt uusi asju, sest me oleme sellise eluviisiga tänu loodusele harjunud. Täna kannad vatijopet ja käpikuid, kolme kuu pärast käid juba T-särgi väel. Muutused tulevad kiiresti.

Istun praegu palapas ja kirjutan. Kell on viis õhtul. Päike hakkab vaikselt loojumise peale mõtlema ja hallid pilved kerkisid üles. Viimase tunni jooksul on kauguses müristanud ja nüüd jõudis vihm siia. See pole eriline sadu, vaid pilved viskavad vahest sabinaid. Tuleks siis kohe kapast, et meil poleks vaja banaani- ja papaia puid kasta, aga ei. Viskab ikka näpuotsaga. Ihne tegelane see taevataat.

Minul on veidi raske harjuda sellise teistsuguse elurütmiga, mida loodus siin pakub. Ma ei saa tegelikult öelda, et see raske oleks, sest kui sa asja sees oled, siis lähed lihtsalt vooluga kaasa ja ajapikku harjud kõigega. Arvatavasti on asi lihtsalt liigses kuumuses. See kuumus lihtsalt kestab ja kestab ja kestab ja siis kestab veel mõnda aega. Täna käisin jalutamas ja põlenud põllult kivihunniku otsast maiade potikilde otsimas. Neid oli hulgim! Iga mõne minuti tagant tilkus mul higi nina otsast või ripsmete pealt, kui alla vaatasin. Siin pole vaja ennast isegi liigutada, et higi voolama hakkaks. Ma arvasin, et ma olin juba Eestis kõva higistaja, kuid see pole siinsega isegi võrreldav. Siin lihtsalt seisad, ei pea isegi päikese käes olema ja higi voolab mööda nägu, selga, rinda ja kõhtu alla. Kui jala üle põlve viskad, siis hakkavad jalgade puutekohast varsti nired jooksma. Niiske kuumus on higi meister.

Nonii, taevataat sai vist pahaseks, et ma temast kui mingist loodrist mõtlesin, hahaa. Vihma tuleb nii kõvasti, et plekk-katus lausa krobiseb. Hurraa, kastmismure on natukeseks ajaks murtud. Nüüd, kui sajab, siis on hea jahe. Ei aja higistama ega jooma. Ideaalne. Ainuke jama on nüüd selles, et nüüd olen ma palapasse aheldatud, sest sellise vihmaga ei saa ka midagi muud teha, kui ainult alasti ringi joosta, et poleks pesemismuret :) Tõeline eestlane ikka. Kõiges on midagi vingumist väärt, hahaa.

Nüüd sajab juba nagu oavarrest ja tänase päevaga on kööga. Ma eile sain oma raamatu ka läbi ja pole midagi head enam lugeda. Shane'l on siin palju raamatuid, kuid enamus on hallutsinogeenidest ja seentest. Siis on erinevaid atlaseid kohalikust floorast ja faunast. Veel on mõningaid, kuid ma pole enda jaoks midagi huvitavat leidnud. Kui hakkab igavusest päris pilti tasku viskama, siis ma otsin endale midagi.