Super hommikud!

Täna kirjutan rõõmsalt selle laulu saatel. Mul on tõsiselt ka parem tuju täna, kui varasematel nädalatel on olnud!! Sellepärast, et palju head ja huvitavat on juhtunud!

Telefon heliseb. Kas tõesti on juba 6:20 hommikul ja ma pean jälle sinna tööbüroosse helistama!? Tuleb nii välja. Jäin alles kell 1 magama ja pole mingisugust huvi üles ärgata, seega lükkan äratust edasi. Kümne minuti pärast tuleb uus plärin. Saadan telefoni kukele. Lõpuks poole tunni pärast ajan silmad lahti ning köhin käheda hääle selgemaks. Graham'i igahommikune vastus on olnud seesama juba viis nädalat järjest: "How are you, mate? I have nothing for you at the moment, mate". Ütlen: "No eks ma helistan siis homme jälle!" Mindki on see monotoonsus juba üdini ära tüütanud, kuid ma olen kõikvõimalikud tööleidmise võimalused läbi tuulanud ja miski pole tulemust andnud. Seega pean vastupidav olema. Tavaliselt ma ei suuda peale seda kõnet enam magama jääda, kuid kuna ma niivõrd lühikest aega sõba olin silmale saanud, siis jäin viie minuti pärast juba tuttu.

Keegi koputab kõvasti auto akna peale. Löön ehmatades silmad lahti ja esimene mõte, mis peast läbi jookseb, sisaldab politseinikku või kedagi, kes tuli mulle ütlema, et ma ei tohi seal enam oma autoga parkida. Vaatan kõrvalakna poole, kuid läbi udu ei saa selget pilti. Seal seisab mingi mees. Ajan ennast kiiresti istukile, kuid ei suuda ennast unise peaga kuidagi magamiskotist välja lükata ning mässan sellega tükk aega. Lõpuks libistan ennast juhiistmele ja teen ukse lahti, kuna autol on totakad elektriaknad. Hallide vuntsidega mees vaatab mulle naerdes otsa, ulatab kohvitopsi ja ütleb: "You must be freezing in here! Have some hot coffee." (Sul on siin arvatavasti külm! Näe, võta sooja kohvi.) Vaatan teda uniste silmadega, kuid hakkan naerma ja võtan kohvi vastu ning ütlen, et tegelikult pole mul üldse külm. Ma olen särgiväel. Õhtul magama minnes võtsin isegi dressikampsuni seljast ära, kuna oli liiga palav magama jäämiseks. Mehel on mingi pikkade varrukatega ürp seljas ja tal ei paista sugugi soe olevat, kuid mina olen talv läbi autos maganud ja nüüd on suur kevad käes. Üks magamiskott on mul juba ammu kokku pandud, sest seda pole enam vaja.

Igastahes rüüpan suurepärast kuuma kohvi ja üritan üles ärgata. Räägime onkliga jupp aega ja selgub, et ta on sealt kõrvaltautost, mis minust paar kohta eemale on pargitud. Nägin, kui ta õhtul tuli ja omale süüa mooris. Ma ei pööranud talle siis eriti tähelepanu, sest lugesin raamatut. Kuid selline hommikune tere ütlemine mulle küll meeldib. Ma pole kohvi juba mitu kuud joonud ja see maitses tõesti hästi. Just värskelt jahvatatud ubadest tehtud - suurepärane hommikune nauding. Siin tänavatel on tihti näha väikeseid putkasid, kus pakutakse kohvi ja teed hommikul tööle tormajatele. Ajan lõpuks ennast autost välja ning sirutan küüru seljast ära. Kõmbin mehe campervani juurde ja ajame juttu edasi. Tuleb välja, et ta on austraallane. Tuli Brisbane'st siia ragbi mänge vaatama ja samal ajal sõidab natuke ringi ka. Ütles, et läheb Motuekasse järgmiseks. Soovitasin talle minna vaatama "Split apple rock'i" ja Abel Tasman rahvusparki. Lõpuks ma ütlesin, et kui tal on vaja netti kasutada, siis raamatukogu on siit mõnedsajad meetrid eemal ja seal saab tasuta internetti kasutada. Ta oli selle info eest väga tänulik, sest ütles, et pole oma telefoniga ühendust saanud. 

Järsku sõitis üks hallipäine naine jalgrattaga kohale ja küsis juba sõidu pealt, et mitu meid siin on. Ma jäin teda arusaamatult piidlema ja ta küsis uuesti. Ütlesin, et see mees on siit autost ja mina olen sealt teisest. Selle peale ta ütles, et kui kellelgi soovi on, siis tema juurde võib minna dušši võtma. Näitas näpuga ühe maja poole ning ütles, et elab seal. Onkel ütles, et temal on kõik korras, kuid äkki mina tahan minna. Jäin alguses kokutama ja ütlesin, et ei tea, sest olin pead alles paar päeva tagasi pesnud. Naine ütles, et ma pean kiiresti otsustama, sest tunni aja pärast peab ta kuhugi ära minema. Hõikasin talle järele, et ma siis varsti tulen. Ajasime onkliga veel paar sõna juttu ning siis panin oma kotti kokku ja suundusin kõrge maja poole.

Maja on teise maja varjus. Suur ja kahekordne. Jään maja ette seisma ja ei tea kas peaksin teisele korrusele ronima või maja taha äkki. Järsku kuulen kõrvaltmajast häält, mis ütleb, et mine üles teisele korrusele. Poole trepi peal näen, et ühe vanapapi pea on naabermaja aknast väljas. Koputan uksele. Veidi aja pärast näen, et keegi liigutas kaardinat, kuid ust ei tulda lahti tegema. Päris loll tunne on seista võõra ukse taga ja mõelda, et äkki ta ei tahagi mind üldse sisse lasta. Koputan veel korra. Seepeale hakkab naaber siinse maja naisega maja teisel pool küljes rääkima ja mehelt tuleb mulle instruktsioon, et ma pean hoopis esimesele korrusele minema. Kõmbin alla tagasi ja siis näen, et mammil on pea aknast väljas ja ta ütles mulle, et ta on dušši all ja tal polnud midagi seljas ja ta ei saanud mulle tulla ust lahti tegema. Veits imelik, aga mis sellest. Juhatas mu alt uksest sisse ja leidsin dushiruumi kohe üles. Läksin kiiremas korras pesema, et mitte liiga kaua kokutada, sest naine ütles ju, et tal on natuke kiire. Oiiiiiiii kui hea tunne on dušši all olla, kui pole seda juba kaks kuud teinud! Lasin omale sooja vett lihtsalt pähe joosta ja nautisin! Kui nägin jälle viks ja viisakas välja, siis otsustasin mammi üles otsida. Kuna seal oli ainult üks uks, kuhu minna sai, siis sinna ma suundusin. Aga võta näpust, teine tuba oli tupik. Läksin õue ja hüüdsin kõvasti "Alleaa!", kuid keegi ei teinud piuksugi. Jälle oli loll tunne, sest ära ka minna ei tahaks ilma aitäh ütlemata. Ronisin trepist üles ja seekord tegi naine koputuse peale ukse lahti. Tänasin teda kogu südamest. Selle peale ta ütles, et vanamuti kohta polegi ta kõige hullem! Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et ta on liigagi hea.

Auto juurde tagasi minnes ma laulsin mõnust. Tunne oli superhea! Naabrimees sõitis varsti oma autoga minema, kuid kui ma raamatukogus istusin, siis ta tuli otsis mu üles, et head aega öelda. Viisakas vana, mulle meeldis.

Need seiklused juhtusid mul kõik eile hommikul, kuid täna ootas mind veel üks üllatus. Kui ma ennast tusaselt kolmveerand seitsme ajal unenäost välja viskasin ja Graham'ile helistasin, siis arvasin, et sealt tuleb see vana lindistus, mida ma juba poolteist kuud järjest olen kuulnud, aga ei! Ta ütles hoopis, et annab mulle võimaluse minna prügi sorteerima. Ta on väga mures minu ühe käe pärast ja seepärast ootas mingit lihtsamat tööd. No mul on täiesti savi mida ma teen, peaasi, et selle eest makstakse. Töö algab esmaspäeval. Kuna ma olen juba pool elu rohelise mõtteviisiga olnud ja püüdnud taaskasutada kõike mis võimalik, siis tegelikult pakub mulle prügi sorteerimine suurt huvi. Mul pole õrna aimugi, mis meie rämpsuga edasi juhtub, kui oleme selle kasutamisega ühele poole saanud. Nüüd avaneb mul võimalus sellele jälile saada. Paljudele võib see tunduda jäle ja must töö, kuid mõelge - kui mitte keegi seda ei tee, mis meist siis lõpuks saaks? Me lihtsalt sureksime oma sita sisse ära. Vabandust väljenduse eest, kuid täpselt nii ma just mõtlengi. Inimesed on jube pirtsakaks läinud ja kõik tahavad ainult poleeritud autos oma uhiuue kostüümiga istuda. Mina õnneks selline ei ole ja minule meeldib, kui mul on võimalus uusi asju õppida. Nii et küünarnukkideni prügisse ja hõissa lõbus elu!!

Richmondi keskus

Ratastel kohviputka