Hunt

Ema ja isa seisid kodus köögis akna all. Ema kutsus mind vaatama rebast, kes väljas akna lähedal tegutses. Läksin huviga vaatama. Oranžikas valge tipuga saba paistis lumekuhja tagant väja. Tundus, et ta otsib midagi. Natukese aja pärast vaatas rebane uudistavalt meile otsa ja hakkas akna poole tulema. Ootamatu käitumine metslooma poolt. Ma olin just arvanud, et kui ta meid näeb, siis teeb vehkat. Meie poole tuli hoopis suur hall hunt. Aken oli kadunud. Ütlesin, et ta näeb hoopis suure koera moodi välja. Ma ei kartnud üldse, vaid sirutasin oma käe välja nagu võõrale koerale, kui ei tea, kas ta on sõbralik või vaenulik. Hoidsin pihku üleval ning hunt tuli lähedale ja nuusutas seda. Tõstsin vaikselt käe ja silitasin teda. Hea pehme karv oli. Kuna ta seisis maast kõrgemal kui mina, siis olime ühepikkused. Sirutasin mõlemad käed välja ja kallistasin ning silitasin teda. Hunt ei teinud ühtegi ohtlikku liigutust. Järsku võttis ta mul hammastega paremast käest kinni. Just küünarnuki alt. Üritasin oma kätt lahti raputada, kuid mida rohkem ma proovisin, seda tugevamini ta kinni hoidis. Hakkasin ta ümber ringiratast käima, et ta lahti laseks ja mõtlesin ennast lohutades, et küll on ikka hea, et mul just see käsi halvatud on ja ma midagi ei tunne, sest arvatavasti peaks mul juba väga valus olema. Kuulsin, kuidas kondid raginal hundi hammaste vahel purunesid. Jube hääl, kuid ma ei tundnud ikkagi mingit hirmu. Isa nägu muutus grimassiks. Mul hakkas kerge paanika tulema ja silmad läksid niiskeks. Jupp aega hiljem lasi hunt lõpuks mu käe lahti ja hoidsin sellest kinni ning panin omale sülle. Käe peal polnud mitte ühtegi hambajälge, kuid ma teadsin, et luud peavad kõik purud olema. Mul ei tulnud kordagi pähe arsti või haigla peale mõelda. Mõtlesin hoopis meeleheitlikult, et mul on mingisugust riidejuppi vaja, et käsi kinni siduda. Pooleldi nuuksudes vaatasin sõrmede poole. Need liikusid. Ajasin imestusest silmad suureks ning üritasin neid veel liigutada. See toimis! Kolmteist aastat on juba mööda läinud ja nüüd hakkasid mu sõrmed liikuma! Järjekordse proovimisega sain käe juba peaaegu rusikasse panna. Seepeale ütlesin emale, et ma olen seda koguaeg teadnud, et mul peab juhtuma midagi väga hullu ja šokeerivat, mis mu käe liikuma paneks. Tänu hundile oli see just praegu juhtunud. Tõstsin käe üles, vajutasin sõrmed rusikasse ja näitasin seda uhkelt emale.

Ehmatan üles. Väljas on pime ja olen oma autos. Kaugel eemal üks tänavalatern põleb. Üritan segase peaga asjale pihta saada. Käsi ei liigu. Kurat, kas see oli tõesti unenägu? Tundus nii reaalne ...

Umbes kolm nädalat tagasi lugesin ma raamatut "My wolf, my love". See oli kirjutatud aastal 1969 ja rääkis ühest tüdrukust, kes leidis metsast hundikutsika ja kasvatas ta üles. Hundid pidid üksteist tervitama võttes teise hundi jala oma hammaste vahele. Ja sellel tüdrukul võttis ta hammastega pehmelt käe ümbert kinni ja ütles nii iga kord tere. Ju sealt tuli ka minu unenäo idee.

Vahest on tore, kui saab niimoodi positiivset energiat. Kui ma olin 17 ja lamasin haiglavoodis ning mu arst tuli minu juurde ja ütles, et mu käsi ei hakka mitte kunagi liikuma, siis see oli mulle šokk. Aga mis ma teha sain. Nutsin oma nutu ära ning järgmisel päeval otsustasin, et niimoodi ei mõtle ma enam mitte kunagi. Võtku see kui palju aega tahes, kuid ma panen oma käe liikuma! Peale seda on mul ainult kaks hetke olnud, kui mul tuju käe pärast halvaks läks ning need mõlemad olukorrad olid esimesel aastal. Peale seda olen ma alati positiivne olnud, sest mulle tundub, et mu hing ei lasegi mul enam midagi negatiivset mõelda. Negatiivsus tapab. Tujud käivad mul ikka üles-alla, kuid lootus ei sure kunagi. Eks tulevik näitab mis see unenägu tähendas.