11.01.2009 20:13 / The Summit Backpackers, Stanthorpe

Kuramus! Jälle on üle nädala möödas. Täiesti uskumatu kuidas siin aeg lendab! Kõik on uus ja huvitav ja ilmad on nagu lust – kuidas sa saad ennast siis arvuti taha!? Igastahes, ma räägin teile sealtkohast edasi, kus ma pooleli jäin, sest ma pean ikka järgemööda jutustama :)

Niimoodi. Võtan oma pildid ka silma ette, et midagigi suudaks meenutada ... ahsoo ... kui olin ilusasti maantee peale jõudnud, siis oli sõitmine juba enam-vähem käpas, sest linnas sees sai ikka omajagu tiirutatud. Nüüd tuli tegeleda parkimise lihvimisega ja liikluseeskirjadest arusaamisega. Kui nägemisulatusse jõudis ilus väike linnake nimega Nagambie, kus oli vaikne järveke, siis proovisin kätt ja jäin teeääres seisma. Uskumatu, ma ei sõitnudki kellelegi otsa ja jäin täitsa parkimisjoonte sisse! Minust oli saanud autojuht! Hurraa! Vaatasin maalilise järve üle ning jäädvustasin paar pilti. Kihutasin edasi mööda maanteed. Nii suurepärane oli – Bob’i vanemate käest laenasin kümmekond kassetti roki ja rolliga, seega lindilt tulid oldies lood, aken oli lahti ning soe tuul sasis juukseid, telliskivijalg vajutas 110 asemel pidevalt rohkem, rohelised puud ja mäed vihisesid mööda koos lehma- ja lambakarjadega. Total bliss. Üritasin ka rahvuslooma kängurut silmata, kuid seda pole mul õnnestunud veel siiamaani teha. Kuid esimese sõidupäeva õhtul nägin tee ääres ilmatuma suurt surnukeha, see võis känguru küll olla. Sel päeval sõitsin läbi lahedast linnakesest nimega Numurkah. Sellega seoses tuli mul kohe meelde Kairi koera nimi Facebookis – Murka. Hehe. Maantee ääred olid silte täis pikitud. Sisu oli neil umbes selline – Rest or R.I.P. (rest in peace). Kuna Austraalia on tohutult suur ja lai, siis valitsus peab sõitjate eest hoolt kandma ja neile pidevalt meelde tuletama, et nad puhkaks paari tunni tagant, sest kui sa mitu tundi järjest sõidad, siis muutud nii zombiks, et kontsentratsioonivõime praktiliselt kaob ja asendub autopiloodiga. Enam ei pane mitte midagi ümbritsevast tähele, lihtsalt vaatad ette ühte punkti ja kihutad. Tean seda omast käestki, sest ise tegin vähemalt iga tunni tagant peatuse. Kuna see oli mul esimene päev elus, kus ma päris üksi sõitsin ja veel nii kohutavalt pikalt, siis oli see ekstraväsitav. 50-60 minuti tagant tegin peatusi mõnes ilusas kohas ning klõpsisin paar pilti. Kuna ma ei teadnud selle auto sõiduomaduste kohta tuhkagi, siis otsustasin ta proovile panna ja ootasin, kui ees oli pikka sirge tee ning ühtegi teist autot vastu ei tulnud. Vajutasin gaasi põhja. Aiiiii mis hea tunne! Minu ülimugav Volvoke lausa lendas põldude vahel. Ette tuli juba 150 km/h ja mingi auto hakkas paistma. Võtsin jälle hoo maha ning sõitsin korralikult – turvalisus ennekõike. Aegajal olid tee ääres sildid, et väljas on kaamerad ja mõõdetakse kiirust. Suures osas olid need lihtsalt bluffimiseks, kuid paar korda ma ikka nägin kaamerat ka. Siis üritasin korralikult sõita, kuna kõik sõbrad ja tuttavad Melbourne’s olid mulle sõnu peale lugenud, et ei tasu kiirust ületada, et pannakse laks kohe ära. Seega üritasin oma betoonvarbaid vaos hoida. Esimesest päevast ma suurt midagi rohkem ei mäletagi, kui ainult seda, et õhtuks olin ma väsinud nagu kapsas. Kui päike loojuma hakkas, siis kimasin järgmise linnani. Oli juba videvik kui kohale jõudsin. Keerasin vist esimesse motelli sisse ja küsisin, et kas neil vaba tuba on. Minu õnneks oli, kuid nad on kõik 2-3 inimesele, seega kallid. Öö maksis $69 ehk 560 krooni. Hind võttis silme eest kergelt virvendama küll, kuid kuna ma jummala väsinud olin, siis oli suur soov suures pehmes voodis magada. Veel üks aspekt, mille pärast ma seal tahtsin ööbida, oli see, et neil oli bassein. Kuna ma olin päev otsa päikese käes sõitnud ja 1986. aasta autos võib konditsioneerist ainult unistada, siis olin täielikult läbi higistanud. Oh milline rahu voolas hinge, kui omanik mulle toa kätte näitas. Sees oli tohutusuur kaheinimese voodi koos teleka, privaatse dushiruumi ning kööginurgaga! Olin ju 10 päeva järjest packpackeri hostelis narivoodis maganud, kus iga liigutuse peale voodi kägises nii hullusti, et inimesed ärkasid ülesse. Vähe sellest veel, pellerit ja dushiruume tuli terve korruse peale kõigiga jagada! Nüüd oskasin ma privaatsust ja rahu hinnata ning olin selle eest nõus ka kõrget hinda maksma. Vedasin oma suure seljakoti autost sisse. Vedasin bikiinid selga ning krõbistasin basseini äärde. See oli üsna väike, kuid ajas asja ära vaese ajaga. Sulistasin ja sukeldusin uhkes üksinduses. Küll oli hea! Siis käisin dushi all ning pugesin puhaste valgete linade vahele. Sel hetkel ei osanud ma elult midagi enamat soovida. Klõpsasin teleka käima, sealt tuli Harry Potter – üks mu suuri lemmikuid. Peale seda vaatasin veel ühe hästi põneva kinos nähtud filmi ära ja alles ühe paiku öösel sain magama jääda. Kui hommikul ärkasin, siis olin ilusasti välja puhanud. Läksin omaniku jutule ja ta kokkas mulle hommikusöögiks munad ja peekoni. Mul läks jällegi meelest ära öelda, et ta muna korralikult ära praeks. Kui kahvli oma härjasilma lõin, siis voolas see jälle mööda taldrikut laiali. Pole hullu, ma olin selle vaatepildiga juba harjunud. Kõht täis ja viisakused vahetatud, siis andsid peremees ja perenaine mulle teele kaasa veel väikese pudeli kohalikku valget veini. See oli meeldiv üllatus.

Lootsin hommikul varakult sõitma hakata, kuid nagu tavaliselt ei tulnud sellest midagi välja ja umbes 10 paiku sain rattad alla. Teisel päeval polnud esimesega suuri erinevusi, lihtsalt teepikkused linnakeste vahel suurenesid. Mõnikord oli asulate vahe pea 100 kilomeetrit. Põhiline aeg kulus vaadete nautimisele ning küngastest üles-alla kimamisele. Nüüd oli sõita isegi parem, sest eilsest oli veel soe sees ning pikki tühje teid oli rohkem. Seekord sõitsin juba maksimaalselt 160 km/h. Auto oleks ka rohkemaks suuteline, kuid ma jätsin asja sinnapaika, kuna ei tahtnud kütust nii meeletult kulutada ega autot lõhkuda. Mine tea mis ta küljest nii suurel kiirusel võib lahti rebeneda, vana auto ikkagi. Ükskord peatudes hakkas kõrva hullem lindude kädistamine. Või pigem oli see kärisemine. Päris jubedad hääled. Tuli välja, et need on hallid punase kõhuga papagoid. See oli esimene kord kui ma oma ihusilmaga metsikuid papagoisid nägin. Kuna sõitsin pidevalt põhja poole, siis ilm muutus pidevalt palavamaks ja päikeselisemaks – lähenesin ikkagi ekvaatorile. Rohi polnud enam nii roheline, vaid pigem nägi välja nagu kulu. Järsku nägin tee ääres silti, et varsti tuleb koht kus müüakse kirsse. Kuna hommikusöögist oli palju tunde möödas, siis läksin ostsin omale kilo superhäid, magusaid ja punaseid kohalikke kirsse. Tõeliselt head.

Sel päeval ületasin põhjast lõunasse kulgeva mäeaheliku. Ei ole sõnu kirjeldamaks seda, mida ma seal nägin! Täiesti uskumatu! Kõigepealt sõit mägedesse mööda looklevaid mägiteid, siis läbi rahvuspargi, mis meenutas Amazonase džunglit. Mitmekümnemeetrised kaljuseinad kõrguvad teeääres, siis tulevad tohutusuured puud, mille otsast ripuvad alla liaanid ja kõiksugu väädid. Mets on lindude kisa täis. Džunglihääled ümberringi. Seejärel allasõit veel käänulisemast ja järsemast mägiteest. Mul oli terve selle sõidu ajal vist suu lahti ning vaatasin päranisilmi aknast välja. Kahju ainult et polnud aega väga visata ja vihmametsas ringi jalutada. Eks sinna saab hea tahtmise juures ju tagasi minna :) Autosõidu ristsed olid mul nüüd käes – mägiteedel sõitmisega olin hakkama saanud. Vaesest Volvokesest oli ainult natukene kahju, sest ta pole ikka päris jeep ja tal on hing üsna kinni, kui peab mäest üles rühkima. Allatulek läks see-eest väga libedalt, sest pidurit ei saanud kunagi lahti lasta, sest siis oli hoobilt 60 sees ja oleks üle kaljuääre sõitnud lupsti.

Vahepeal nägin ma imelikku nähtust. Sõitsin põlluäärsel teel ning järsku hakkasid mingid lendavad objektid üle tee lendama nii et aknapealne ragises. Ma ei saanud aru mis putukad need olid, kuid neid oli tuhandeid ja tuhandeid. Selline sõit kestis mitu kilomeetrit. Kui hiljem seisma jäin ja asja lähemalt uurisin, siis selgus, et lendavateks objektideks olid rohutirtsud ning see see parv, kust ma läbi sõitsin, arvatavasti hävitav tirtsusülem. Vahepeal sõitsin rekkadega võidu. Need on ikka hullud inimesed. Kimavad ka umbes 120 km tunnikiirusega. Naljalt teist mööda ei saa. Mõnda rekkat nägin tee peal mitu korda. Olin kellestki varem mööda sõitnud ja siis tegin ise peatuse ning rekka undas mööda. Hiljem püüdsin ta jälle kinni või nägin teda teepervel puhkamas. Päris tore oli tuttavaid tegelasi kohata.

Sel päeval juhtus minuga midagi huvitavat ja elus esmakordset – politsei pidas mind kinni! Sõitsin ühest linnakesest läbi ning nägin juba kaugelt eemalt, et politsei seisab keset teed ja puistab autosid. Sõitsin ilusasti lubatud kiirusel ning kui lähemale jõudsin, siis tädi lehvitas mulle ja suunas kõrvale. Judin käis üle selja! Jumal tänatud, et oli alles kerge videvik ja mul tuled ei põlenud, sest parem esituli on mul katki! Keerasin akna alla ja tädi luges mulle pika ooperi ette, kust ma paljusid asju arugi ei saanud, kuid sellest, et ta mu sõiduluba tahab, sellest sain aru. Sobrasin tükk aega kotis, kuna mul polnud oma rahvusvahelisi lubasid enne vaja olnud kellelegi näidata. Ulatasin load tädi kätte, see vaatas neid ja hüüdis kohale oma paarimehe, kes arvatavasti neid asju paremini jagas. Uurisid mõlemad mu lubasid tükk aega. Ma vahepeal lisasin selgituseks, et ma alles ostsin selle auto ja tegelikult olen turist. Nad olid kõigega rahul. Tädi küsis veel mu käest, et ega ma joonud pole, ütlesin, et ei ole. Ta jäi ka selle vastusega rahule. Eestis oleks ju kohe toru hammaste vahele pistetud, kuid siin piisas ka ausõnast. Naine ütles, et nad teevad lihtsalt rutiinkontrolli ja vaatavad et inimesed joobes poleks (ei kujuta ette kas nad detekteerivad joobe astet lõhna järgi!?) ja et turvavöö peal oleks. New South Wales maakonnas pidi veel paar nädalat selliseid reide korraldatama. Kuna minul kõik korras oli, siis sooviti mulle head teed ning lasti minema. Seekord sain kätte oma politseiristsed. Süda oli rahul.

Kui õhtu kätte jõudma hakkas, siis mõtlesin, et kihutan veel järgmisesse linna, et aega võita. Kuid ma ei teadnud seda, et teises maakonnas oli eelmisega kella erinevus tund aega ning ma jäin pimeda kätte. See ei olnud hea, kuna tuli oli katki ja ühe sitikasilmaga oli üsna niru sõita. Loomulikult kui maantee tühi oli, siis panin täistuled peale (need õnneks funktsioneerivad korralikult). Seekord sain kätte pimedas sõitmise ristsed. Mulle tegelikult täitsa meeldis. Tee oli künklik ning kuplitest vurasin üles-alla 140 km/h. Vinge! Pimedus ei takistanud absoluutselt. Ma olen ikka täielik sõidunarkomaan. Vahepeal ajasid närvi need ludrid kes täistuledega sõitsid kuni 100 meetri kauguseni minust ja siis heal juhul lähitulede peale ümber vahetasid. Ma tõmbasin neile ka pidevalt täistuled näkku. Kui minu kallal ülbitsetakse, siis saavad samaga vastu ka. Aga jah, austraallased on vahest nagu pooletoobised küll. Tundub, et neil on mõnikord mõtlemisega raskusi.

Lõpuks jõudsin oma kauaoodatud linna. Kuna oli juba kottpime, siis ei näinud mitte essugi kus mis asub ja kas kuskil mingisugust ööbimiskohta on. Keerasin mingilt teelt alla ja keerutasin nagu loll linna vahel ringi, kuid mitte ühtegi motelli polnud. Kaotanud lootuse sõitsin maantee peale tagasi ja sõitsin edasi. Kimasin vist kolmveerand tundi pilkases pimeduses, kuni lõpuks hakkas silma tee ääres olev silt, mis ütles, et varsti tuleb puhkekoht. Mõtlesin, et ongi aeg välja uurida kui hästi auto mind majutada suudab. Vurasin puhkealale ja parkisin auto ära. Seal oli valgustatud wc, hurraaa! Olin päästetud! Nii kui auto seisma jäi, siis panin padinal vetsu. Kuid kuna väljas oli kottpime, siis võite arvata, mis valgustatud aladel toimub. Kangestusin soolasambaks, kui olin ukse vahelt sisse astunud. Seina peal passis peopesa suurune ämblik, selle kõrval oli labakäe pikkune roheline sitikas, kraanikausid kubisesid mustadest putukatest, kes üritasid sealt meeleheitlikult välja pääseda, õhk oli lendavatest objektidest paks. Siis kui mingid lojused mööda mu jalgu üles hakkasid ronima, siis ma jooksin sealt õuduste peldikust välja! Sinna mina enam tagasi minna ei tahtnud! Sain looduse rüpes oma häda aetud – putukavabalt. Kuna Shaun oli sõnumis öelnud, et ma annaks endast ikka märku õhtul, kui olen ennast kuhugi sisse seadnud, siis mõtlesin, et saadan talle sõnumi. Looda sa! Ega see väike Eesti pole, et lähed Muhu saarele kadakate vahele Messengeri jutustama! Leviauk. Mõtlesin, et kuna kõrval on linnakene, siis teen väikese jalutuskäigu, et vahest sealpool leiab mingi signaali. See oli mul loll lootus – ei mingit signaali. Läksin tagasi. Mõtlesin, et viskan pilgu peale wc meeste poolele. Ukse vaheltsisse piiludes avanes seal täpselt sama hull vaatepilt – kraanikausid uppusid mustadesse sitikatesse, õhk oli lendajatest paks ning põrand kubises ränduritest. Siin oli seinal samasugune labakäe suurune roheline sitikas, kuid ühe peopesa suuruse ämbliku asemel oli lausa kaks. Üks pani jooksu ja tegi põlvekõrguse hüppe, mis mind kiljatades peldikust ummisjalu välja jooksma pani. Õuduste tipp! Ukse taga oli mingi loll paks putukas, kes oli selja peal ja tegi jubedat mürisevat põrinat. Tänaseks mulle looduse väljakutsetest aitas, läksin autosse. Magamiskott pehmenduseks selja alla, padi pea alla ja lina peale. Aknad irvakile, sest oli sume ja palav suveöö. Oli megailus tähistaevas. See meenutas kesktalvist pilvitut ja karget öist Eesti taevast. Jama oli aga selles, et taevas ei tundnud ma mitte ühtegi tähte ära. Polnud Suurt ega Väikest vankrit, Veomehest rääkimata. Mitte ühtegi tuttavat kombinatsiooni. Isegi täiskuul polnud nägu peas nagu ma olin Eestis harjunud nägema. Kõik oli nii võõras, kuid siiski lummavalt ilus. Ainuke asi, mis tuttavam tundus, oli Linnutee tähtedevöö, kuid ma selle eest ka pead ei anna, et see ikka see oli.

Öö möödus ilusasti, sest auto tagumine iste oli tõsiselt hea pehme. Konksus jalad ajasid mõned korrad ülesse, kuid sellega harjus ka lõpuks ära. Hommikul ärkasin higist nõretades, kuna päike paistis aknast otse peale. Nõretav kuid elus! Sitikad polnudki ennast läbi pleki söönud. Hakkasin varsti edasisõitma, kuna seekord polnud asju vaja kokku korjata. Sõites märkasin teeääres kollast umbrohtu – inimese pikkused päevalilled. Kuna mul polnud midagi süüa, siis otsustasin ühes linnas supermarketisse minna. Ostin head ja paremat süüa-juua. Seejärel tahtsin edasi sõita, kuid ei osanud enam õiget teed leida. Eksisin seal linnas totaalselt ära. Sahkerdasin seal vist pool tundi edasi-tagasi, kuni lõpuks jõudsin algusesse tagasi ning välja sain. Mingite tundide pärast nägin silti, mis ütles, et Brisbane’i on 145 kilomeetrit. Selle peale saatsin kohe Erlele sõnumi, et mõne tunni pärast olen kohal. Erle oli elevil.

Natukese aja pärast hakkasin mägedele lähenema. Kuna vaatepilt oli suurepärane, siis tegin tihti peatusi ja jäädvustasin suurepäraseid vaateid. Jällegi tuli mäest mööda ussteed ülesse rühkida, sahistada autoga läbi vihmametsa ning teiselt poolt allaminek oli juba lust. Poolel teel allamäge jäi teeäärde imeilus mäekuru ning just selle ees parkimisvõimalus. Kähku pidurit ning pildistama. Kui autosid ei sõitnud, siis oli seal nagu paradiisis – rohelises orus näksisid rohtu lambad ja lehmad, linnud sädistasid, päike säras ja ümberringi olid nii kõrged mäed, et nende tipud olid pilvedes. Võtsin vabalt ja nautisin hetke – oli ikkagi Jõul, 25. detsember. Kui hing ja silmad puhanud, siis istusin autosse ja keerasin süüdet. Õu-õu-õu. Keerasin süüte välja ja proovisin uuesti, kuna mõtlesin, et auto jäi kerge kallaku peale seisma ja nüüd lihtsalt võtab pikemalt hoogu. Õu-õu. Ei midagi. Tekkis õud. Proovisin veel. Õu ... Kaputt! Auto enam ei käivitunud. Ma olin Erlest 2 tunni sõidu kaugusel ja olin juba 1600 kilomeetrit ilma ühegi probleemita läbinud ja nüüd ... Helistasin Shaunile ja lootsin, et tal on mulle midagi lohutavat öelda – ei olnud. Ütles, et ta ei oska isegi midagi välja pakkuda. Ütles, et ma võiks kindlustusse helistada, sest autol oli ikkagi aastane kindlustus olemas. Helistasin. Keegi vastu ei võta, kuna on Jõulud. Masendus. Läksin istusin uuesti kivile ja nautisin vaadet, kuna ei osanud midagi muud tarka teha. Ühtegi autoabi numbrit ma ka ei teadnud. Olin seal veerand tundi kopitanud, kui järsku üks auto tee pealt maha pööras. Uksele oli kirjutatud „Tow truck“ ehk puksiir. Hüppasin püsti ja jooksin nende juurde. Nad jäid juba ise enne seisma, sest nägid, et mu autol oli kapott üleval. Järelikult pidi midagi viga olema. Onklid olid väga rahumeelsed ja abivalmid. Hakkasid kohe kapoti all uurima, et mis viga võiks olla. Kõik mida nemad oskasid pakkuda paistsid korras olevat. Lõpuks jäi üle ainult aku. Kuna neil polnud „krokodille“ et autot käivitada, siis pakkusid nad välja, et pukseerivad mu esimesse linna bensukasse, kuid see läheb mulle maksma $60 (ligi 600 krooni). Mis mul üle jäi, olin nõus, sest Jõule ma mägedes küll vastu võtta ei tahtnud. Kuna mu Volvo on automaat, siis teda kahjuks käima ka lükata ei saanud. Allamäge oleks teda muidu lihtne käima olnud lükata. Seejärel otsustati ikkagi mu auto peale võtta. Üks onkel läks oma autot käivitama. Õu-õu-õu. Ka ei läinud käima! Tal vajus mokk töllakile. Polnud selle autoga veel enne midagi sellist juhtunud. Kuna nende auto oli manuaal, siis lasi ta piduri lahti ja sõitis mäest alla – auto läks õnneks käima. Enam ei julgenud nad oma autot seisma panna, sest äkki minu ebaõnn nakatab neid veel. Volvo sai õnnelikult puksiiri kukile ja sõitsime lähimasse linna ja ühte bensukasse, kus pidi autoabi antama. Looda sa, et mingit abi saab Jõulude ajal! „Krokodillid“ maksid $35. Üks mees ütles, et see on mõtetult kallis hind ja et supermarketist saab need $12 eest. Siis tuli neile pähe, et võiks minna teisest bensukast küsima. Sealt õnnestus „krokusid“ laenata $20 deposiidi eest. Läksime mu auto juurde tagasi. Siis tuli välja, et need „krokud“ on nii lollakad, et ainult ühes otsas on need hambulised krokud, kuid teises ainult rõngad. Alguses panid onklid need veel valepidi peale, nägid suure vaeva ära ja mitte midagi ei juhtunud. Siis ühendasid juhtmed uuesti lahti ja panid teistpidi külge. Seekord saime auto käima. Ma kiljusin ja hüppasin rõõmust! Onklid panid oma kodinad kokku ja ma tänasin neid veel ette ja taha elu päästmise eest. Kallistasime ja soovisime häid jõule. Seejärel ma helistasin kohe Shaunile ja ütlesin, et ta ei pea mu pärast rohkem muretsema, et me saime auto käima. Ta ütles, et tal oligi juba süda valutama hakanud, et mis must seal niimoodi saab. Ise ta kantseldas samal ajal oma 9-kuust tütart, nii et muret oli juba niigi. Nüüd sai ta maha rahuneda. Erlele andsin ka teada, et ma saan lõpuks liikuma hakata. Kõik olime rahul. Onklid nägid, et ma hakkasin kohe helistama kui nad ära läksid ja tulid veel hirmuga tagasi ja küsisid üle, et kas mul on äkki veel midagi hullusti. Rahustasin nad maha ja ütlesin, et ma annan lihtsalt sõpradele oma olukorrast teada. Nad ütlesid, et ärgu ma nüüd autot enne seisma jätku, kui Erle juurde jõuan, et siis jõuab aku laadida. Lubasin teha kõike mida nad soovitasid. Jätsime järjekordselt hüvasti. Vaatasin kaardi pealt, kust läheb kõige otsem tee Erle juurde. Juhtnöörid olemas ja liikuma. Pidin siva tegema, sest õhtu hakkas kätte jõudma, kuna auto pärast olin kaotanud umbes poolteist tundi. Kimasin kiiresti, kuid mul polnud aimugi, mis kolgata tee ma olin endale valinud. Tõesti enam hullemat valikut poleks andnudki teha. See jama nende kõige otsemate teedega kahjuks on. Jõudsin jälle mägedesse. Seekord ei tundnud ma sellest enam rõõmu, vaid ainult hirmu, et seal võib jälle midagi juhtuda. See Tamborine’i mägi oli mitu kord hullem kui kõik eelnevad. Nii käänulist teed annab ikka ehitada!! Kui olin juba kaua aega kõrgustesse tõusnud, siis sildi pealt lugesin, et ma olen jõudnud kotkalennu kõrgusele. See teadmine võttis ohkima, sest väljas hakkas pimedaks minema ja ma jõudsin pilvede sisse, kus oli niigi tunne nagu sõidaks vati sees. Totaalne udu! Siit sain ma oma uduristsed. Kui jõudsin pealepoole pilvi, siis selgus, et saabusin Mount Tamborine’i rahvusparki. Milline SUUREPÄRANE vaade sealt kaljunukilt avanes!!! Kuna oli juba videvik ja autot ma seisma ei saanud jätta, siis pidin pilti auto lähedalt tegema. Kuid vaade oli sellegipooles südamepõhjani liigutav – vaata alla nagu jumaluke pilvepiirilt. Aega polnud mul raisata, seega hakkasin teiselt poolt mäekülge alla vurama. Nagu kirsike tordi peal hakkas nüüd veel vihma sadama – nagu mul veel vähe viltu oleks vedanud! Siit sain ma oma vihmaristsed. Sellist madu-ussi teed annab ette kujutada! Vahepeal oli tee nii käänuline ja peenike, et ma pidin peaaegu seisma jääma, et keerata suudaks. Kui teine auto vastu tuli, siis vasakpoolsed rattad käisid kergelt üle asfaldi äära. Ega kuristikku poleks päris kukkunud õnneks, sest puud oleks ette jäänud. Aga noh, kõigepealt videvik, siis udu, siis vihm, siis märg tee, siis looklev rihmpeenike langus. Nagu õuduste tipp! Iga päevaga tulid mulle uued ja aina hullemad katsumused autoga sõitmisel. Aga ma tulin sealt eluga välja! Nüüd ma olen küll kõik erinevad katsumused läbi teinud, mida ette võib kujutada. Peaks üsna osavnäpp olema.

Kui päris pimedaks oli läinud (umbes 9 õhtul), siis jõudsin lõpuks Surfers Paradise’i, kus Erle oli. Vihma kallas nagu oavarrest, tänu sellele ei näinud praktiliselt mitte midagi, sest kojamehed olid Volvol vist ka originaalid :D Linn oli mulle täiesti tundmatu ja Erle juhtnööridest ma suurt aru ei saanud, sest ei suutnud paduvihmas silte lugedagi. Lõpuks sõitsin kuhugi valesse kohta. Tegin peatuse ja helistasin Erlele. Ta uute selgituste kohaselt sõitsin edasi ja nägin ühte bensukat, kuhu sisse pöörasin. Parkisin sinna ja leppisime Erlega kokku, et sealt ma enam ei liigu, sest siis eksin ma ainult rohkem ära. Lõpuks jõudis lihast ja verest Erle kohale. Kallistasime, sest nägime Austraalia pinnal üksteist päris esimest korda. Rääkida oli nii palju, et me vist tund aega mulisesime ja alles siis hakkasime mõtlema, et kus ma ööseks jään. Mõtlesime, et äkki saan Erle packeris olla, sest seal on tasuta parkimine ka. Asi otsustatud ja läksime auto juurde. Arvake nüüd kolm korda kas auto käima läks. Noooh!? Ei läinud, hahahaa! Deja vu! Siis me naersime ja ohkisime juba Erlega kahekesi :D Mõtlesin, et kuna see on bensukas, siis äkki seal on „krokodille“ müüa, aga arvake jälle kolm korda. Heh, essigi! Siis ma hakkasin kõikide tankivate autojuhtide käest „krokude“ kohta küsima. Kuna me olime kesklinnas, siis polnud seal just eriti vanasid autosid ja enamus inimesi said kõhutäie naerda. Üks tips ütles, et tal just eelmise autoga oli sama jama olnud, aga praegu tal neid enam kaasas pole. Nii me seal seisime ja jutustasime ja naersime enda üle – kaks tipsi, üks blond ja teine miniseelikuga, istuvad keset ööd bensukas ja tahavad „krokodille“. Hahaa. Bensuka töötaja andis meile lõpuks 24h autoabi numbri ja ütles, et ega meil siin keset ööd paremat võimalust nagunii ei tule. Me veel tülitasime inimesi natuke aega ja siis ma helistasin abisse. Uuriti inf välja ja öeldi, et auto jõuab tunni jooksul kohale ja maksab $88 ekk üle 700 krooni. Mul oli juba täiesti savi, sest sealt bensukast tuli minema saada, kuna seal ei tohi autoga väga pikalt seista ja autos magada ka linnas ei tohi, sest kui politsei seda näeb, siis saab trahvi! Läksime rahaautomaati otsima, sest sulas tuli natuke vähem maksta kui kaardiga makstes. Kui olime raha kätte saanud, siis mulle juba helistas keegi Chris ja küsis, et kus me oleme, et ta on abivalmilt juba auto juures. Läksime jooksuga auto juurde tagasi. Mees mes meie silme ette ilmus oli kergelt öeldes pentsik – päkapikumütsiga ja pika habemega hästi jutukas kõhetu mees. Koguaeg tuli tal suust mingit mula välja. Uuris pikalt ja laialt kapoti all, et mis viga võiks olla. Ma seletasin mis minuga varem oli kõik juhtunud. Ta pani krokudega mu auto käima, olin jälle õnnelik. Kuid tema ei olnud eriti rahul, sest kuskil pidi ju probleem olema, miks aku ei laadinud. Lõpuks läks tal pirn pea kohal põlema ja ta näitas meile ühte juhet, mis teaks ilusasti kinni olema ja akut laadima, kuid see hoopis lipendas seal ja sädeles (seda oli pimedas hästi näha). Keeras juhtme ilusasti kinni, pani akusse vett juurde ja demonstreeris mitu korda, et kui auto välja suretada, siis saab seda ikka ja uuesti käima panna. Ma küsisin, et kas mul polegi vaja uut akut ostma minna. Ta ütles, et ingliskeelt mitterääkivatele inimestele on tal akud kohe autost saada, need maksavad $150. Kui aga ingliskeelt räägid ja viitsid hommikut oodata, siis siit lähedalt supermarketist saab aku $70-80 eest. Aga kuna viga oli lihtsalt aku mittelaadimises, siis mul pole uut vajagi, lihtsalt pean teda laadima. Tänasime teda jällegi ette ja taha öise jõuluse kiire abi eest. Ta ütles, et meie võime talle igal ajal uuesti helistada :D Et temal oleks selle üle väga hea meel. Ma ütlesin, et ma loodan, et meil tema teeneid rohkem vaja pole. Siis läksime mõlemad oma teed. Sõitsime Erlega natuke linna vahel ringi, et akut laadida. Käisin jooksuga öist ookeani ka vaatamas. Mühises mis hirmus. Seepeale ma otsustasin hoopis linnast välja sõita ja kuskil põõsaste vahel autos ööbida, sest mul oli linnast juba siiber ja paaritunnise öömaja eest ei tahtnud täit hinda ka maksta. Nii tegimegi. Erle läks oma packerisse tagasi ja mina keerutasin ennast kuidagimoodi pimedast kesklinnast välja ja leidsin ühe teeääre, kus peatuda ja tukastada.

Selline oli minu kolgata tee Melbourne’ist Surfers Paradise’i (1700 km). Tundub küll põrgulik, kuid see-eest oli ta väga õpetlik ja kihvt. Ma ei kahetse midagi grammigi :)