Nonii kullakesed. Olengi ennast täielikult käest lasknud, sest 10 päeva on juba möödas sellest ajast, kui ma Melbourne’st sõitma hakkasin. Ja muideks, ikka veel olen elus nagu aru saate! Siin Surfers Paradise’s on nii palav koguaeg ja see teeb nii laisaks, et ma pole ennast nii palju ohjeldada suutnud, et kasvõi mingid märksõnad kirja panna, sest kõike ei suuda ju meeles pidada. Eks mul enamus asju ja juhtumisi on praeguseks juba meelest läinud, kuid üritan piltide järgi oma läbielamised kergelt kirja panna.
Ma targa peaga mõtlesin, et peaks teisipäeva hommikul, 22. detsembril hästi vara sõitma hakkama, et jõuaks linnast välja enne, kui autod voorima hakkavad, kuid looda sa. Kella neljani kirjutasin blogi, et selle veel hommikul üles saaks panna, et teil värsket kirjandust oleks ning kella 5-6 ajal tõusmise asemel sain vist 9 ülesse. Bob’i ema ütles mulle ka hommikul, et ta ei hakanud mind üles ajama varem, sest kõige tähtsam on ennast enne pikka sõitu korralikult välja magada. Ei saa öelda, et ma metsikult välja puhanud oleksin olnud, kuid parem ikka kui paaritunnine uinak. Olin üldse esimene, kes majas ringi kondama hakkas. Mingi aja pärast ilmus välja Bob’i ema ja siis Shaun hirmsa padjakaga. Sain blogi täiendatud ja üles laetud. Shaun oli juba nii tegus olnud, et leidis garaažist kompressori ja hakkas autokumme täis pumpama. Kõik kummid täis, siis lükkasin kogu oma kraami autosse ning võtsin veel paar sõõmu kohvi. Isu eriti ei olnud, kuna ees ootas pikk rassimine läbi linna. Shaun seletas mulle veel pikalt, kuidas ma alguses sõitma pean, et õigele teeotsale jõuda, mis kaardi peale joonistatud on. Mul läks kõik sassi nagu pudru ja kapsad, nii et ta otsustas minuga natuke kaasa sõita ning näpuga õigesse kohta suunata. Jõudsime õigele teeotsale, tänasin teda ette ja taha kõikvõimaliku abi eest, sest ilma temata oleksin ma siiamaani jalamees olnud. Peale tugevat kallistust hakkas pihta minu road-trip.
Kuna väga nadi on kaardi pealt infi saada, kui pead ise autoga sõitma, siis põhiliselt sõitsin mälu järgi ja umbes ning ka päikese järgi. Vahepeal kummardasin peadpidi kõrvalistme kohale kui jäin foori taha seisma, kui oli vaja järgmist tänavanime otsida. Vahepeal oli kaart mul süles, sest kuna rooli keeramiseks oli ainult üks käsi, siis kaarti eriti näppida ei jõudnud. Vahepeal sõitsin põlvega, siis õnnestus ka natuke kaarti piiluda. Eks algus oli nagu suur ristiretk, sest pidevalt sõitsin rohelises laines ning seega umbes ja mälu järgi, siis varsti vaatasingi, et tänavanimed lähevad üsna umbluuks. Kuna ma teadsin, et pean hoidma paremale, siis mingi aja pärast otsisin keeramise koha ja sööstsin majade vahele väikestele kõrvaltänavatele ekslema. Hakkasin juba lootust vaikselt kaotama, et ma sealt kunagi välja saan, sest olin majade vahel tiirelnud juba jupp aega. Lõpuks nägin silti, mis näitas kiirtee poole, kuhu mul oligi algupäraselt eesmärk minna. Natukese aja pärast kimasin mööda kiirteed Melbourne’i kesklinna poole. Kuna teed on siin head ja rohelises laines liikudes ei suuda pidevalt kõiki tänavanimesid jälgida, siis ma sõitsin järjekordselt õigest teeotsast mööda. Sööstsin jällegi kõrvaltänavate virr-varri. Sinna ma ka jäin. Peale pikaajalist ekslemist viskas mul üle, kuna kuskilt ei leidnud tuttavaid tänavanimesid. Lõpuks jäi tee peale üks pood ning Shauni õpetuse kohaselt võtsin kaardi kaasa, astusin tähtsa näoga poe uksest sisse, läksin kahe india müüjapoisi juurde ja ütlesin, et kuramus näidake mulle nüüd kus kohas ma täpselt olen. Väikse otsimise peale pani üks neist näpu tänavate rägastiku keskele. Nägin, et ma polnudki õigest teest lootusetult kaugele kaldunud. Võtsin endale autosse krõbistamiseks paki laimi-pipra kartulikrõpse ja läksin poest müüjate kihistamise saatel välja. Üks ütles mulle veel, et jumal olgu sinuga, või midagi sarnast. Seejärel sukeldusin uuesti tänavate rägastikku. Sain üsna pea õige maantee otsa peale. Selle nimi oli Hume ning ma pidin mööda seda teed hakkama ülespoole Brisbane’i poole kimama. Nüüd polnud enam rasket midagi, polnud silme eest kirjuks võtvaid märke, ega vales kohas teed ületavaid jooksikuid. Tuli jälgida ainult, et asula vahel ei ületaks 50 km/h. Maantee peal oli koguaeg 110 km/h.
Paari tunni pärast otsustasin ühes linnakeses väikese peatuse teha, kuna sabakont oli juba kandiliseks muutunud ja koibi tahtsin ka sirutada. Astusin sisse väikesesse kohvikusse ning tellisin ütlemata suure piimavahu kuhjaga cappuchino. See oli väga hea. Lõõgastusin ning puhkasin sõitmisest väsinud silmi. Kohvikuomaniku lapsed mängisid mu laua kõrval põrandal ja tegid liiga kõva kisa. Isa käis neile vahepeal sõnu peale lugemas. Natukese aja pärast käis möll jälle edasi. Cappuchino joodud, siis külastasin kohalikku WC’d. Nii suurepärane, et siin igalpool avalikud käimlad on. Eestis peaks koguaeg põõsaste vahet jooksma. Kuna ma Melbourne’st suutsin ainult kaardid osta sõpradele ja Joshi juures need valmis kirjutada, siis küsisin tänaval ühe vanatädikese käest, kus asub postkontor. Sain juhtnöörid ning läksin ostsin 12 marki. Suutsin kõik korraga isegi peale tatistada, kuigi lõpuks jäi keel suulakke kinni. Lükkasin kaardid postkasti pilust sisse ning suundusin auto juurde tagasi. Siin on veel selline hea asi, et autot on üsna lihtne parkida, kuna tasulist parkimist pole eriti palju, ainult suurte linnade keskustes. Kontrollisin õlitaseme üle, kõik oli tip-top, ning vurasin edasi.
No comments:
Post a Comment