Servus kõigile reisijuttude huvilistele!
Ma olen praegu Riia lennujaamas ning Frankfurdi lennuni on veel mitu tundi aega. Seega otsustasin oma aega mõtekamalt sisustada.
Ei teagi kohe hoobilt kuskohast peaks pihta hakkama, sest juba pikemat aega on nii mõndagi põnevat juhtunud. Tegelikult oleks sissejuhatuseks tark tegu oma reisituhina algtõdesid veidikene selgitada.
Kõik sai alguse sellest, et mu kallis sõbranna Erle otsustas ennast selle aasta esimesel poolel lõpuks kätte võtta ja ülikooli ära lõpetada. See tal ka peale suuri ponnistusi õnnestus :P Minu meelest väga tubli! Pikk pai sulle selle eest. Tänu sellele ma hakkasingi mõtlema, et kuna üksinda on natuke igav reisimas käia, et siis nüüd õnnestuks äkki Erlele auk pähe rääkida ja me võiksime kuskile koos minna. Enne olid mõttes sihtmärgiks natuke lähemad riigid nagu näiteks Hispaania. Ma isegi hakkasin hispaania keelt omal käel õppima, aga nii lambist ja nii ruttu ei saa ju midagi selgeks, seega pidime omakasu eesmärgil valima ingliskeelt kõneleva riigi. Lõpuks jäi sõelale Austraalia, kuna ta tundus selline kauge ja eksootiline paik olevad, kuid kuhu on võimalik sellegipoolest üsna kerge minna.
Suurem asjaajamine algas septembris mu meelest. Siis hakkasime uurima viisa teemat. Viisat polegi üldse keeruline teha/saada, kui sa lõpuks oled aru saanud, mis lükkeid on vaja teha. Eks meilgi oli oma viperusi. Nädal aega läks meil lihtsalt seetõttu kaotsi, et ma jäin uskuma teadmatute tohtrite seletusi. Lõpuks uuris Erle välja, et tuleb viisa avaldus täita, see ära saata, mingi blanket välja lasta ja rindkereröntgen ära teha. Karell erakliinik saadab kõik paberid ise õigesse kohta. Nii me tegimegi. Umbes pooleteise nädala pärast tuli vastus keset ööd, et palju õnne, teil on nüüd Austraalia viisa olemas! Kui ma seda meili lugesin, siis keksisin rõõmust arvuti taga, sest lõpuks ometi oli mul olemas midagi tõelist, et asjad liikuma hakkaksid. Erle sai ka samal ajal oma rõõmumeili.
Peale viisa saamist hakkasime lennupileteid otsima. Kuna selleks ajaks oli meil mõlemal juba oma visioon tekkinud, mida me näha tahaks, siis jooksid meie tulevikuplaanid üksteisest pisut mööda. Erle tahtis oma Münhenis elavat sugulast kaema minna, kuid kuna mina teda ei tunne ja ei ole erilist tahtmist ka külmal saksakeelsel Saksamaal ringi konnata, siis otsustasin võimalikult kiiresti soojale ingliskeelsele saarele minna. Vahepeal olid isegi kerged USAsse mineku plaanid, kuid peale Seidiga rääkimist (ta elab Los Angeleses) kadus see mõte üsna ära.
Vahepeal oli Erle vaadanud pileteid Melbourne’i ja üritas seal broneerida, kuid tal oli koguaeg mingi error. Nii et tema pileteid osta ei saanud. Ma mõtlesin ise proovida ja uurida mis värk on. Minul ei tulnud kordagi kuhugi mingit errorit ning varsti olid minu piletid ostetud. Seepeale proovis Erle uuesti pileteid osta, kuid tal ikka sama jama. Siis ta proovis naljaviluks broneerida pileteid Brisbane’i, et nagunii jälle mingi error ja midagi ei juhtu ... aga võta näpust! Piletid olid klõpsti ostetud! Ja nii meie saatuse teed lahku läksidki. Kuigi tegelikult nuriseda ei saa, sest kõik läks just täpselt nii nagu me algupäraselt plaaninud olime – Erle sai Brisbane’i ja mina Melbourne’i :)
Peale piletite soetamist käisid peast läbi mõtted otsida töö- ja elukohta, kuid nagu juba vana tark lause ütleb – tahtsin parimat, kuid välja tuli nagu alati – siis mina ei jõudnud/viitsinud omale midagi vaadata. Võtsin lihtsalt magamiskoti kaasa, et kui muud võimalust pole, siis viskan kuhugi põõsa alla madude ja ämblike vahele kägarasse. Niimoodi ma nüüd siin Riia lennujaamas istungi oma 15-kilose seljakoti, magamiskoti ja ligi kümnekilose õlakotiga. Täitsa jube, ma olen juba siin lennujaamas 100-meetrisest kõndimisest nii väsinud, et istusin kohe järgmise pingi peale maha ja sõin kosutuseks ema kaasa pandud musta leiva, singi ja juustuga võileiva ära ning luristasin peale ühe Red Bulli. Praegu mõlgutangi mõtteid, et peaks nagu vetsu minema, kuid viitsimist ei ole, sest ma pean kogu oma kandami kõigepealt selga ajama, et sinna saada. Aga mul on tunne, et ma vajun selle koorma all kokku :D Võtsin kodust ikka liiga palju särgikuid kaasa. Ma tean küll, et riideid saab ka Austraaliast osta, kuid jama oma asju ka koju kappi koitama jätta. Nii ma siin nüüd nean ennast, hehe.
Viimasest sammust Eestimaa pinnal veel niipalju, et selle tegin ma Tallinna bussijaamas. Saatma tulid mind ema, vana hää töökaaslane Aivar, Erle (kuna tema lend läks alles 8 tunni pärast) ja Meeli, kes kinkis mulle patriootliku „Estonia“ salli. Peale kallistamist ja naljaviskamist läks sõit lahti Riia poole. Kestis see vist ligi viis tundi, kuid kuna ma 95% ajast magasin, siis läks sõit nigu niuhti. Kui silma lahti tegin, siis jooksis bussist mööda Riia linna silt. Väga õigel ajal olin oma luugid lahti saanud. Esimene peatus oli loomulikult Riia bussijaam, mis tõi nostalgianoodi hinge, sest me olime juulis seal Erlega juba ringi kolistanud, siis kui Pärnu ranna asemel Riiga sattusime :D Seiklused missugused! Bussijaamas visati paar inimest maha ja hilinemisega said maha ka need kaks ameeriklast, kellega me Tallinnas olime juttu puhunud. Siis läks sõit jõuluehtes Riias edasi. Akna alt vurasid mööda nii raudteesild, mida me Erlega suvel teisest küljest nägime kui ka Riia teletorn. Kuna väljas oli ning on veel siiani täitsa pime, siis on vaade veel eriti ilus.
Riia lennujaama saabudes sadas krõbinal lund, nii et praegu on ma ilusasti valge. Näebki õnneks veel lume ja jää praegu ära, sest kes teab millal ma neid jälle näen. Eile kondasin õhtul enne bussi peale minekut mööda linnatänavaid ringi ja lasin ligu – võtsin talvest kõik mis veel võtta annab, sest see aasta tulevad mul esimest korda soojad päikesepaistelised jõulud.
Käisin just väljuvate lendude nimekirja vaatamas, Frankfurdi lend läheb 11:35 ja praegu on kell 07:15. Oh seda õnne ja rõõmu, ma saan siin veel neli tundi istuda! Wiiiiiii! Ah aitab ka praeguseks, tuleb vist ikka see WC-trett ette võtta :D Wish me luck!
1 comment:
Õieti tegid , et Saksa ei läinud seal kole igav :) ja miks Pärnu asemel Riiga jõutsid?
Post a Comment