Tere jälle.
Nagu paistab, on õhtu juba kätte jõudnud. Olen ühest lennujaamast teise jõudnud, st praktiliselt ühest Euroopa otsast teise. Väsinud olen! Kolm päeva pole korralikult magada saanud ja nüüd see liiklemine siin ... Lihtsalt iga kord kui lennuki või bussiga sõidan, siis paari minuti pärast vajub juba silm kinni ja indiaanlased jooksevad silme ees.
Eelmine jutt lõppes sellega, et jäin Riia lennujaama Frankfurdi lendu ootama ja aega oli neli tundi. Nüüd ma olen siin Frankfurdi lennujaamas juba paar tundi passinud ja puhanud ning check-in tehakse alles kahe tunni pärast lahti ning lend läheb rohkem kui viie tunni pärast. Ega ma ei kurda, ilma kotita lihtsalt istuda on kohe päris tore :D Vaatan, et siin teise terminali E osakonda on saabunud just lennukid Mallorcalt ja Abu Dhabist. Ei tea mis ma kõik selle eest praegu annaks, kui saaks vaid kuhugi hotellituppa pehmesse voodisse unele heita! Võibolla kustutaks isegi kellegi eluküünla! Just kidding, hehe. Tapma ma veel kedagi ei läheks, kuid horisontaalasendis tahaks küll jälle magada. Ohh, unistused-unistused!
Just enne kui ma siia pingile potsatasin, siis käisin WCs. Noh, elamus omaette jälle. Ainukesed korralikud WCd, mida ma näinud olen, olid mu meelest Inglismaal Stanstedi lennujaamas (kuid võin ka eksida). Seal olid nad ilgelt suured, nii et sa oma saja kohvriga sinna ilusasti ära mahtusid. Mitte nagu siin, et kui üüratult suur reisikott seljas pigistan ennast vetsu ukse vahelt sisse, panen kõik pambud maha, leian isegi püksiluku kümne riidekihi alt üles, mahun veel potile istuma, saan asjad aetud ja siis ... välja enam ei saa, sest uks on blokeeritud 15-kilose seljakotiga, mida sa lihtsalt enam tõsta ei jõua. Ma juba suutsin omale silme ette manada masendavalt haleda pildi, kus ma peldikus appi karjun, kuna ei saa enam uksest välja. Kuidagi suutsin ennast ikka kokku võtta ja koti prügikasti peale tõsta, sest vetsupotti kasutada ei saanud, kuna tal puudus potikaas. Hea et ukse vahele oma pampudega kinni ei jäänud! Kartsin, et kui ma käsi pesema lähen, siis saab gravitatsioon minust võitu ja ma olen kraanikausi ees varsti selili maas. Õnneks õnnestus seda ettepoole küürutades vältida.
Nii ma nüüd istun ja puhkan sellest ristiretkest. Söögiisu ka pole suurest hirmust vetsu minemise ees :D Ei kujuta ette, kas 18-tunnisel lennul midagi näksimist ka antakse? Kui saaks, siis pole vaja endal vahepeal raha raisata, kuigi ühe cappuchino teen küll millalgi. Ryanairi lennust mäletan ainult nii palju, et see pidi kestma 2 tundi ja 20 minutit, kuid kuna lend jäi hiljaks, siis lükkus mu meelest maandumine ka veel edasi. Mäletan, et läbi une käru krigises ja kui ühe silma lahti ajasin, siis seisid stjuuardid söögikäruga mul nina ees. Raputasin ainult vaikides pead ja panin silma ruttu kinni tagasi, et indiaanlased saaksid edasi joosta.
Lennumälestused piirduvadki ainult sellega, et nii kui lennuk oli õhku tõusnud, siis mul silm kinni vajus ja 2-3 korda piilusin korraks kuidas rahvas magas. Lõpupoole käis kerest pidevalt läbi, kuna lennuk vaikselt madalamaid kõrgusi võttis. Mulle tundub, et ta natuke tiirutas niisama, sest nii pikalt ei suuda keegi maanduda. Ma istusin kõik selle 2,5 tundi täpselt ühe koha peal sirge seljaga. Ja ära sa märgi – selg ei väsinudki ära! Seda meetodit pean edaspidi ka kasutama.
Ryanair lendas Frankfurti Hahn lennuväljale. See oli pea sama väike nagu Eesti ja Riia lennujaamad. Käisin ta kohe alguses otsast lõpuni oma kandamiga ruttu läbi ja tundus, et seal arveldatakse vist ainult Ryanairiga. Seega hakkas mulle koitma, et see pole vist see lennujaam kust mu Singapuri lend välja läheb. Kuna õlad juba tuld lõid ja seega pikema mõtlemise blokeerisid, siis otsisin viimase vaba nurgakese kuhu maha istusin ja oma viimase musta leivaga võileiva ära sõin. See oli ütlemata hea, sest kõht nõudis juba oma osa. Saatsin mõned sõnumid ja uurisin oma viimast lennupiletit ja panin mõtteid paika. Lõpuks, kui piisavalt puhanud olin, otsustasin küsima minna, et kus ma üldse olen. Tibi leti taga ütles et oiii, te olete hoopis vales lennujaamas! Ma ei hakanud targutama ka, et ma seda juba isegi tean. Ütlesin lihtsalt, et aega mul on ja öelgu mulle parem kuidas ma sinna teise lennujaama saan. Mõnikord mulle tundub, et ma olen täitsa õnnesärgis sündinud, sest tibi ütles, et teise lennujaama sõidab buss, mille pileti saab just tema käest osta, maksab see 12 eurot ja järgmine buss läheb 3 minuti pärast välja. Ma ostsin kohe kribinal-krabinal pileti ja läksin eriti lolli küsimusega bussijuhi juurde, et „kuhu see buss sõidab“. Saades positiivse vastuse ronisin bussi ja sõit läkski lahti. Kokku sõitsime tunni ja50 minutit. Kuna väljas oli täitsa valge, siis nägin elus esimest korda, milline Saksamaa välja näeb. Ei kurda, täitsa kobe oma kuplite ja kirikutega. Kuna väljas oli kaks miinuskraadi, siis rohelised heinamaad olid kõik härmas ja osad puud üleni valged. Väga vunts vaatepilt. Tuulegeneraatorite pargist sõitsime ka mööda – on ikka suured monstrumid! Natukese aja pärast vajus mul loomulikult jälle silm kinni. Kuna see buss oli tõesti mugav ja soe, siis ma ei teagi täpselt kaua ma tukastasin, kuid mingi aja pärast ärkasin ehmatusega ülesse, kuna peas kumisesid tibi sõnad, et esimeses peatuses pean ma maha minema. Hakkasin kiiresti silte lugema, et mingit infot saada. Varsti nägingi, et Frankfurti on 39 kilomeetrit. Täitsa õigel ajal sain jälle luugid lahti.
Frankfurt International Airport on ikka totaalselt teine tera nendest lennujaamadest, kus ma enna käinud olen. See on nii suur, et hea, et ma seal ära ei eksinud! Oma 15-kilose kotiga oli mul seal eriti kihvt ringi taaruda. Aga teha ka muud polnud. Kuna teadsin, et mul lend läheb teisest terminalist, siis hakkasin vastavaid silte otsima. Leidsingi neid üksteise järel ja kõndisin kaugusesse. See lennujaam on nagu linn omaette. Kahju ainult, et mul ei tulnud siis meelde pilti teha kui sealt läbi kõndisin. Lõpuks jõudsin kohta kust sõitsin liikuva trepiga teisele korrusele ja sealt uuega kolmandale. Siis jooksis järsku juhe nii kokku ja õlad valutasid jubedalt. Nägin enda ees ainult treppi, millest tuli üles minna. Ma ei olnud selleks suuteline. Läksin hoopis korruse allapoole tagasi ja istusin, et puhata. Uurisin veel piletit ja teisi inimesi, kes seal liiklesid. Lõpuks võtsin ennast uuesti kokku, et ok, saagu mis saab, aga ma pean sinna üles saama. Kui ühe liikuva trepiga ülesse sain, siis vaatasin, et ülla-ülla teine oli seal kõrval ka, aga ma olin enne nagu silmaklappidega hobune ja kihutasin sellest mööda ja pidi treppi nähes peaaegu minestusse langema :D
Nüüd olin õnnelikult seal korrusel kus liiklesid siserongid. Järgmine liikus välja juba 60 sekundi pärast, nii et kimasin selle peale. Ja oiiii kus oli ilus vaade lennuväljale! See lennujaam oli üüratu. Juurdeehitus käis ka seal samas, ju siis oli lennujaam juba jälle väikseks jäänud. Vaade nauditud ja teises terminalis kohal. See oli jupp maad väiksem kui terminal 1. Aga ikkagi elu kees. Läksin oma check-in kohta otsima. Konnata tuli palju ja treppidest üles-alla liigelda, kuid lõpuks tundus, et olen vast õiges kohas. Kuna olin käimisest jälle tohutult väsinud, siis persestusin ühe tooli peal Qantase check-in’i kõrval. Koomatsesin seal pooltundi, enne kui viitsisin ennast püsti ajada ja tipsi käest küsima minna kas ma ikka õiges kohas olen. Ta ütles, et koht on täiesti õige, kuid check-in algab alles kell 8. Praegu on sinna veel poolteist tundi aega. Ega mul muud üle jäänud kui ajasin jälle oma elu selga ja läksin vaiksemat nurka otsima kuhu saaks maha istuda ja natuke puhata. Siitsamast saabuvate lendude ukse eest toolilt ma oma kirjutamist alustasingi.
Nüüd on siin liiklus päris tihedaks läinud. Lende saabub robinal. Just tuli üks perekond koos väikse lapsega ja neil oli silt kaasas, mis ütles „Linus“. Siin on tunne täpselt nagu Ameerika filmis. Ema-isa ootasid neid koos (arvatavasti) saabuja õega ja tema lapsega. Roosid olid näpus ja pilt nõpus ja väljalõigatud tervituskiri. Kõik kukkusid üksteist kallistama ja õde filmis. Saabunud naine võttis õelapse sülle ja kallistas teda kõvasti. Vanaisa kallistas oma lapselast. Lahe on vaadata selliseid kohtumisi. Just selliste hetkede pärast mulle lennujaamad nii hirmsasti meeldivadki.
Praeguseks on nad kõik juba vehkat teinud. Pean ise ka oma kodinad kokku panema ja cappuchinot otsima minema. Ei tea millal ma jälle kirjutada saan, sest need lendude vahed olid kõige pikemad. Nii pikki kirju ka vast tulevikus ei tule :P Kui just muidugi midagi ERITI huvitavat ei juhtu. Kuulmiseni siis.
No comments:
Post a Comment