Ma armastan oma elu!

Täna oli järjekordne imeline päikesetõus otse Kariibi merest. Ei tea, mis taevataadil nüüd sisse on läinud, et ta mul selliseid imeilusaid päikesetõuse juba vähemalt kolm korda järjest on imetleda lasknud. Varem oli see rohkem nagu eriline juhus. Nüüd on saanud sellest igahommikune unelmate meditatsioon.

Tuul oli ka hea tugev ja sain pea pool randa adrust ilusasti puhtaks. Meil on nüüd ju kaks turisti! Esimesed kliendid selle pooleteise kuu jooksul, mis ma siin olen olnud. Täna rääkisin nendega esimest korda. Hästi toredad noored – Teresa ja Adrian. Nad on vastavalt Portugalist ja Hispaaniast, kuid räägivad vabalt ka ingliskeelt, mis on minu kõrvadele nagu komm! Tüdruk on 27, kuid näeb välja nagu 22. Poiss on arvatavasti sama vana. Aga siin Mehhiko pärapõrgus tunnevad nad ennast nagu teispoolsuses. Ju nad tavaliselt on siis linnainimesed, sest nad olid väga internetist huvitatud, kuid ülla-ülla, see on meil jälle kadunud. Kolmapäeval sain internetti kasutada umbes seitse tundi ja siis ta kadus jälle nagu tina tuhka. Eelmisel pea kolmel nädalal internetipuhkusel oli inimlik põhjus, kuid tundub, et nüüd on meil ruuter, või mis iganes selle internetikarbikese nimi on, tuksi läinud. Adrian tegeleb ruuterite programmeerimisega! Kas saab enam õigem inimene üldse siia sattuda? Aga ei tea kas ta saab midagi teha, sest tal pole õigeid tööriistu, kuna ta on puhkusel, hehe. Aga hoian pöidlaid pihus.

Käisin täna jälle kajakiga merel. Oi, küll täna oli hea! Olin üle kahe tunni merel. Sõudsin lainemurru poole ja ütlesin endamisi, et ma olen looduse imedeks valmis. Näidaku loodus mulle midagi ägedat. Ju sellel ajal ja selles kohas midagi põnevat eriti polnud, kuid juba paari minuti pärast olin koralli kohal kajakiga ja vees silkas ringi mingi tume vari ja tegi haake. Tundus, et see oli kala, kes püüdis mu eest põgeneda. Jälle kord võttis universum mind hoobilt kuulda, kui ma talle oma soovi avaldasin. Elu on ikka imeline!

Sõitsin lainemurru ees natuke edasi-tagasi. Vaatasin oma lemmiku oranži korallipuu üle ning tegin trenni. Siis viskasin pikali ja tõmbasin rinnahoidja kaela ümber, et oma viimasele valgele ihule tooni peale saada. Hakkasin mõttes loetlema asju, mis mulle meeldib. “I AM ...”. See on selline meditatsiooni-laadne asi. Mina olen ilus. Ma olen tark. Ma olen osav. Ma olen tänulik oma suurepärase tervise eest. Ma olen tänulik, et mu elus on nii lahedad inimesed. Ma olen tänulik selle tohutu armastuse eest, mis mulle osaks on langenud. Ma olen armastuse kanaldaja. Ja nii edasi. Mul rippusid jalad mõlemal pool kajakki üle ääre ja olid otsapidi vees. Kajakil oli tänu sellele väga hea tasakaal ja mulle oli see täielik teraapia ja jalavann. Natukese aja pärast jäin ma lausa magama! Laine loksus ja oli tunne nagu oleksin hällis. Päike silitas keha. Mida sa hing veel ihkad! Mõne aja pärast ärkasin üles ja sõudsin lainemurru poole tagasi, sest lained viivad mind üsna kiiresti kalda poole. Mediteerisin jälle edasi poolunes, kuni olin kolmandiku teest kalda poole jõudnud. Siis tõusin üles ja võttis umbes 10 minutit aega, kuni jõudsin jälle lainemurruni tagasi seilata. Viskasin jälle pikali ja mõnulesin edasi. Seekord enam und ei tulnud, kuid mõtlesin mõnuga edasi. Nii hea oli olla. Maapealne paradiis. Lõpuks ajasin ennast üles ja hakkasin kalda poole seilama. Sõudsin jälle kahe käega ja olin üllatunud, kui tugevaks ja osavaks mu parem käsi on juba saanud. Sõuda on juba täitsa lihtne. Mul on nii hea meel oma käe üle ja ma mõttes pidevalt hõiskan, et nii tore, et ta mul varsti jälle liikuma hakkab ja mu elu muudab. Ootan seda aega juba pikisilmi. Kolmest kuust on alles kaks nädalat möödas, kuid tunne on juba praegu super. Varsti muutub mu käsi nii osavaks, et ma ei suuda enam ära imestada, hehe. Kui kaldale jõudsin, siis viskasin veel kuuma supp-vette siruli mõneks ajaks ja masseerisin oma käe üle. Koju tagasi jõudsin üle kahe tunni hiljem. Mõnus aeg täitsa lendas. Ma armastan oma elu! :)

Kord paistis meil hommikul kuu

Kuu on ikka üks ütlemata ilus tegelane