by Jaanika

23 December 2008

22.12.2008 13:16 / Joshi ja Bobi maja

Kuna laupäeval oli superilus ilm – esimene väga soe ilm siin, mida näinud olen – siis otsustasin lõpuks minna botaanikaaeda. Olin seda juba mitu päeva plaaninud, kuid ilmad olid koguaeg liiga kakad olnud. Sel päeval avastasin mõningaid kohti uuesti, kus juba varem käinud olin, kuid täna sai teha päikeselisi pilte ja ma kasutasin otsemaid seda võimalust. Jalutasin läbi sealt parginurgast, kus me Joshi ja ta sõpradega esmaspäeval hängisime. Laternaposti otsa tõstetud prügikast oli küll posti otsast alla tõstetud, kuid seisis ilusti posti kõrval ning ootas uusi kõrgustesse pääsemise võimalusi. Järgmiseks leidsin üles maailmasõdade memoriaali. Tahtsin kindlasti sisse minna, et minna uuesti katusele ning teha seekord pilte, nii et linn ka paistab. See mul ka õnnestus – vaated olid suurepärased! Kaugelt eemalt nägin oma teist eesmärki – randa ehk Vaikset ookeani. Kui memoriaali katuselt alla tulin, siis pidin kergelt seest läbi minema, et õue saada. Nägin sedasama tädikest, kes minuga eelmine kord rääkima hakkas. Mõtlesin, et olen viisakas ja lähen ütlen tere. Ise arvasin, et vaevalt ta mind üldse ära tunneb. Astusin ligi ja ütlesin „Helloo!“. Tädi vaatas mind ja ütles, et vaat kui tore, et ma jälle läbi astusin! Seejärel ütles ühele kaastöötajale, et see tüdruk on Eestist. Ma olin tõsiselt üllatunud,kui suurepärane mälu tal oli! Mina poleks ennast küll mäletanud. Ajasime veidike juttu ning ütlesin, et ma ostsin endale nüüd auto ja varsti lähen oma sõbranna juurde Brisbane’i. Ta ütles, et ma pidin väga tubli olema ja andis näpunäiteid, millal ma peaksin kütust ostma, sest praegu pidid hinnad kõrged olema, kuid paari päeva pärast on kõik jälle normaalsem. Panen selle endale kõrva taha. Lõpuks hakkas üks turvaonu uksi kinni tõmbama ja ütles, et on jällegi shõu aeg. Ütlesin, et seda valgusshõud olen ma juba näinud ja soovisin tädile hääd aega ning lippasin välja.

Kuna olin katuselt vaadanud kuhupoole ma hoiduma pean, et rannaäärde jõuda, siis sinna suuna võtsingi. Varasemalt olid GoogleMapsist vaadanud, et botaanikaaed peaks mulle täpselt tee peale jääma. Hakkasin majade vahel edasi krõbistama, kuni jõudsin välja Alexandri parki. Seal oli ilus järv, mille kaldal seisid ridamisi palmipuud ja nende vahel silkasid inimesed, kes tegid sporti ning olid oma koerad kaasa jooksma võtnud. Järves ujusid mustad luiged ja seilasid mõned pisikesed purjekad. Teisel pool kätt oli golfiväljak, kus inimesed oma kepikotikestega ringi silkasid. Päike säras lagipähe ja tal oli kummaline ring ümber. Tegin sellest ka ühe pildi. Päiksega on siin ju üldse kummalised lood. Kuna ma olen maakas, siis olen harjunud päikese järgi oma sihte seadma ja iga kord kui metsa lähen, siis tean tänu päikesele kustpoolt pean välja saama. Siin otsustasin sama taktikat kasutada, kuid mingi aja pärast vaatasin, et oh sa heldene aeg, päike käib siin hoopis tagurpidi! Ehk siis käib ta tohutult kõrgelt üle pea, kuid liigub paremalt vasakule. Seda on natuke imelik vaaata, sest kogu elu on ta ikka vasakult paremale liikunud, täpselt nagu kell või raamatu lugemine. Järve ääres oli imeline kõndida, kuid siin on pidevalt üks miinus, mis peaaegu ülepäeviti välja lööb – tuul on jube kõva. Kuna oli nii palav, siis ma polnud mütsi peale isegi mõelnud, kuid praegu oleks selle heameelega endale kõrvadele tõmmanud. Tuul oli nii kõva, et juksed olid pidevalt üle pea paremalt vasakule kammitud. Mingi aja pärast hakkas mul isegi pea valutama, kuid see läks õnneks kiiresti üle.

Järve lõppedes sattus teepeale palju kriketiväljakuid. Ma pole sellele mängule siiamaani pihta saanud. Shaun ütles, et see pidi üks maailma igavamaid mänge olema, hehe. Peale kriketimängijaid tuli suunduda jälle linna majade vahele. Ise imestasin veel, et ei tea kus see botaanikaaed siis on. Aga tühja sellest, suurem tahtmine oli ikka Vaikset ookeani näha. Krõbistasin mööda linnatänavaid edasi ikka künkast üles ja alla. Hakkas juba kahtlaseks minema, et kuhu ma oma meelest suundun. Päikese järgi pidi suund õige olema, aga ega see pole ju kõige täpsem kompass. Ei tahtnud päris totakas ka välja näha ja tänava peal inimestelt küsida, et kuule, kus see ookean siin on. Õnneks mingi aja pärast nägin suuremat rahvahulka ja tundus kohe, et rand peab seal lähedal olema. Kiirustasin sinnapoole, kuid minu üllatuseks polnud sel rand, vaid hoopis Lunapark. Lahe nimi, see on nii eesti, inglise kui türgi keeles sama. Kindlasti teistes keeltes ka, aga nende eest ma pead ei anna. Alguses sattusin ma vaimustusse, sest seal oli midagi taolist nagu Ameerika mäed, kuid kahjuks pikema uurimise peale sain teada, et see on ainult vaatamisväärsuste nägemise rong, mis Lunapargile kaks tiiru peale teeb. Olin natukene pettunud, kuid mis sellest, oli palju muidki atraktsioone. Haamrid tundusid eemalt palju huvitavamad, kui lähedalt. Sinna peale ma ei viitsinud minna, sest mul oli räbal õlakott kaasas, kust oleks kindlasti pooled asjad välja kukkunud, kui ma pea alaspidi oleks rippunud. Hobustega karusselli peal pole ma elu sees käinud, kuid väiksena olek seda hullu moodi teha tahtnud. Kuna nüüd polnud mul kaasas kedagi, kes minust ratsutades pilti oleks teinud, siis jäi ka see variant ära. Lõpuks jäin pidama ühe ratta juures, millel on 1-2 inimese jaoks olemas boks, kus sees ta on täiesti lahti, kuid puuri uks pannakse kinni, nii et piled nagu kuudis. Siis hakkab ketas tiirlema ja ... oh jah, kui ma nüüd füüsikatunnis oleks tähelepanelikumalt kuulanud, siis ma oskaks öelda, mis raskus sind kuudi põhja suruma hakkab- raskusjõud!?, ei tsentrifugaaljõud ikka, loll mina :D ... sa oled litsutud kuudi põha ning need kuubikud veel liiguvad ka. Ketas läheb püstiasendisse ja loobib sind muudkui üleperakaela ringiratast. Enne pingi peal istudes tundus, et ratas keerleb nii vähekest aega, et ei jõua veel nautimagi hakata, kuid kui päriselt seal sees istusid, siis ma juba viis ringi enne püstiasendi lõppumõtlesin, et davai, laske see kolu alla tagasi, mul on kops ja maks omavahel juba segamini läinud. Lõpuks sain sealt kettalt maha ning olin oma $8 kulutamisega päris rahul. Südame ajas natuke pööritama, kuid samas oli see siin suurim elamus mis õnnestuks saada. Seejärel vaatasin veel kuidas üks tüdruk absoluutselt oma kummiautot juhtida ei osanud ja teised talle pidealt otsa sõitsid – päris naljakas. Seejärel läksin välja.

Nii kui ümber nurga sain, siis oh milline suurepärane vaade mulle avanes – VAIKNE OOKEAN. See oli otse Lunapargi taga. Lidusin jooksujalu randa ja ronisin mööda kaid ookeani kohale ja klõpsisin paar mälestusväärset pilti. Tuul oli jällegi metsik, sest ta tuli otse ookeani poolt ja tekitas üsna suuri laineid. Tänu sellele oli skuutrimeestel, purjetajatel ja lohelauduritel lõbu laialt. Neid lohelaudureid oli terve rannaäär paksult täis. Üks värvilisem kui teine. Ma ei teagi mis nende õige nimi on, seepärast kutsun neid lohelauduriteks, ingliskeeles kutsutakse neid kite boarder’iteks. Seejärel läksin liivaranda mööda kõmpima. Katsusin vett – see oli soe nagu supp! Kahju, et mul ujumisriideid kaasas polnud. Mis teha, pidin piirduma ainult vee katsumise ning rannas jalutamisega. Kuid ei kurda, ka see oli suurepärane. Ookeanibriis sasib juukseid, päike sirab palavalt, rahvas päevitab või mängib palli, muusika mänib – sellised ongi rannamõnud. Ka mina viskasin lõpuks jaki koti peale ja sahistasin särgiväel edasi. Tuul oli küll kergelt jahe, kuid päike kõrvetas nii usinalt, et jahe küll ei hakanud. Kohalik vetelpääste seiras ujujaid oma väikesest putkast. Lapsed ehitasid liivalosse. Kaks tipsi üritasid endast hüppavat pilti teha ookeani taustal. Ma ei tea kui hästi neil pildid õnnestusid, kuid nalja oli neil rohkem kui rubla eest. Rannalivvale oli kirjutatud ja joonistatud igasugu asju. Ma muudkui kõmpisin ja ei saanud peaaegu fotokat käest ära pannagi. Kõik oli nii lummav.

Varsti jõudsin järgmise kai juurde, mille keskel oli St Kilda kai kiosk, mis oli 2003 aastal maha põlenud, kuid oli nüüd uuesti üles ehitatud. Väga kena väike kohako, kuid hinnad olid seal ka nii kenad, et tegin sees väikese tiiru ja tulin kiiresti välja tagasi. Kai peal väga pikalt edasi minna ei saanud, kuid see-eest vaade Melbourne’i kesklinnale oli suurepärane. Lohelaudurid tegid oma trikke ja kimasid mööda vett edasi-tagasi. Ma pikemat aega jälgisin neid ja lahutasin meelt. Selle ajaga olid oma lemmikudki juba välja kujunenud. Lohelaudurite hordid olid võimsad. Natuke maad edasi oli laudurite keskus otse vee ääres. Seal sai sõitmist nii õppida kui praktiseerida. Kõndisin mööda kallast edasi. Vahepeal sattus ette postament, mis rääkis planeedist Uraan, mis on gaasiline planeet ja veereb ümber päikese, kuna ta ekvaator on 90 kraadi kreenis. Täitsa huvitav oli lugeda. Teiste planeetide postamendid olid ka mööda randa laiali, kuid mina neid rohkem ei leidnud. Vahepeal sattus ette auto, kus tipsid lasid sul pudelikorki mööda mingit seina alla kukutada ning mis värvi joogi pildi juures su kork välja kukkus, selle joogi sa endale said – tasuta muidugi. Minul kukkus roosa pildi juures, kuid kuna roosa jook oli neil otsa saanud, siis anti mulle lilla vitamiinijook. See oli täitsa hea maitsestatud vesi. Minu oma oli vist mustika ja mingi muu jama maitsega. Eks ta kindlasti puhas keemia oli, kuid selle kuumaga käras väga hästi.

Järsku olid aia peal metallist saapad ja riided. Jäin neid pildistama, kui äkki kuulsin, et keegi kilkab ookeani poolt. Mingi papi oli minu pildistamisest nii vaimustatud, et tahtis ise ka pildile jäädvustatud saada. Tõstis pöidlad ja poseeris mulle. Järjekordne lahe foto tehtud. Natukese aja pärast läksin ühest lahedast hotellist mööda. Neljanda korruse rõdul oli mingi kamp mehi, kes mulle midagi hõikasid ja kutsusid üles dringile. Ma lehvitasin neile, raputasin pead ja kõndisin edasi. Seejärel mõtlesin, et pean hakkama kesklinna poole suunduma ning olin sunnitud rannaga hüvasti jätma. Sellest polnud hullu midagi, sest ma sattusin sellisesse rannalähedasse rajooni, kus elasid arvatavasti jõukamad inimesed. Enamus maju olid vanad ja uhked, sellised nikerdatud rõdudega nagu siin kombeks on. Majade vahel oli hea tuulevaikne. Panin klapid pähe ja kuulasin päikese käes jalutades oma lemmikviise – mõnus! Vahepeal avastasin imelike marjadega puu, mida pole enne näinud. Suhu ei hakanud ma igaks juhuks mitte midagi toppima. Täna Shaun mulle just rääkis, et neil kasvavad siin „magic mushrooms“. Et nad olid neid korjanud ja söönud. Mina ei julge ikka igasugust jama oma hammaste vahelt läbi hekseldada.

Ei võtnud enam kaua aega, kui juba tuttavale tänavale jõudsin. See tähendas, et kesklinn on siit kiviga visata. Teeääres kasvas tammepuu, kus olid ilusad pisikesed tammetõrud küljes. Mõni asi on siin sama nagu Eestis. Vahepeal jäid mulle kaks paksu ette. Nad praktiliselt veeresid mööda teed. Kuna tegu oli arvatavasti paariga, siis nad üritasid mõne korra käest kinni hoida, kuid see ei õnnestunud neil kauem kui 10 sekundit, sest edasiliikumiseks oli tugevaid käehoope vaja ning käest kinni hoides takistasid nad lihtsalt oma liikumist. Siin Melbourne’i tänavatel metsikult palju pakse ei ole. Selliseid suurte kõhtudega ja voldilisi inimesi on küll liikvel, kuid nad on ikkagi tõsises vähemuses võrreldes sellega, mida ma Manchesteris, Inglismaal nägin. Seal praktiliselt pool elanikkonnast veeres mööda tänavaid. Ja kui sa oma jalgel ei suutnud enam veereda, siis tulid skuutrid abiks. Siin olen ka mõnda skuutrit näinud, kuid aegajalt on seal roolis lihtsalt vanad inimesed, kes ei jõua väga pikki maid kõmpida. Ükspäev nägin ma nii vana mutikest rooli taga kõdunemas, et ta vaevalt nägi üle rooli. Ma ei tea kuidas tal üldse veel sõita lastakse, sest kõrvaltänavast teele keeramine tal isegi eriti hästi ei õnnestunud, kuna kurvi võttes sõitis ta üle äärekivi. Jumal tänatud et ma sel hetkel teisel pool teed olin! Ei tahaks küll pensionäri alla jääda.

Pühapäeval tuli mu toakaaslane tuppa ja küsis mu käest, et nad kuulsid oma sõbraga mind enne Erlega rääkimas ja neid hakkas huvitama kust ma pärit olen. Ütlesin, et Eestist. Ta ütles, et ta sõber just seda arvaski, kuna nad olid Perthis olles kahe Eesti tüdrukuga mingi aeg koos olnud ja keel tundus neile tuttav. Kuna ma eriline suhtleja ei ole, siis kasutasin juhust ja rääkisin neiuga pikemalt. Tuli välja, et tema nimi on Manuela ja ta sõber on Marco. Nad on Itaaliast ja tulid Austraaliasse seiklema ja lootsid tööl käia ja võibolla oma ärigi püsti panna, kuid ütlesid, et nad on juba mitu korda üritanud ja ei ole õnnestunud. Nende meelest pidid austraallased väga külmad inimesed olema, eriti veel lääneranniku linna Perthi inimesed. Mul jäi imestusest suu lahti, kuna minu meelest on siinsed inimesed ülimalt soojad ja lahked. Ta ütles et Melbourne’s on inimesed natuke teistsugused küll. Ju siis rahvaste virr-varr muudab ka iseloome. Ma ütlesin, et kui ta veel Eesti inimesi näeks! :D :D Oioi! Seejärel Manuela ütles, et nad lähevad ühte teise Packpackers hostelisse, et seal pidid esinejad olema ja tasuta grill. Ta kutsus mind ka kaasa. Kuna mul nagunii midagi targemat teha polnud, siis läksin rõõmuga kaasa. Jutu käigus tuli välja, et nad natuke aega tagasi olid just otsinud kedagi, kes läheks põhjapoole, kuid kuna nad kedagi ei leidnud, siis kaks päeva tagasi broneerisid piletid Adelaidesse ja bussireisi mööda idarannikut ja kõik muu ka, isegi tagasisõidupiletid on neil märtsi lõpuks olemas. Ja nüüd ilmusin välja mina tühja autoga, kes läheb just sinna kuhu nad tahtsid – vaat seda nimetan ma juba ebaõnneks! All saime kokku ta sõbraga – geinoormees Marco. Nad on minu toas olnud juba 2 päeva ja ma kohe esimesest pilgust sain aru, et siin midagi ei klapi. Geid on ikka hoopis teistsuguse iseloomuga inimesed. Kui me toas üksteist nägime, siis ta teretas koguaeg sellise maheda naiseliku häälega ja oli muidu ka selline rõõmurull :P Igastahes lahe inimene. Läksime koos teise hostelisse, seal juba kitarriga poiss laulis ja siseõu oli paksult rahvast täis. Pressisime ennast teiste vahele ja nautisime muusikat. Vahepeal käisime all ja tõime endale joogid. Nemad võtsid õlled ja mina kohaliku siidri. Ei kurda, täitsa hea maitsega oli. Allkorrusel pingil magas üks nunts koer, kellega koos me pilti tegime. Mõne aja pärast oli noormeeste vahetus ja siis teine tegelane tõmbas kitra ja laulis. Hääle ja stiili järgi oli täpselt nagu Damien Rice. Väga cool! Tühja kõhu peale mõjus siider üsna tugevalt. Manuela jõi veel paar õlut ära ja oli üsna purjus. Marco hoidis kainemat joont. Ta rääkis mulle, et oli ükspäev vaadanud kuidas ma magan, et jalad olid konksus olnud, aga ise täitsa sirgelt, et tema pidi täpselt samamoodi magama, hehe. Siis tuli välja, et tema on ka kalad nagu minagi. Sünnipäev on 25. veebruar. Manuela on kaljukits ja tema sünnipäev on 11. jaanuar – mina saan kaljukitsedega just väga hästi läbi! Allkorrusel pidas terve kamp pensionäre mingit pidu. Hiljen selgus, et kellegi oli täna 40. pulma-aastapäev! Neile pühendati üks laul. Selles hostelis olid ühed lahedaimad tuled, mida ma näinud olen – valgete kanistrite peale maalitud mustad lühtrid. Jätsid täitsa efektse mulje. Enamus inimesi, kes muusikat kuulama oli tulnud, olid hullu moodi ära tätoveeritud ja põhiliselt olid tätoveeringud hästi värvilised ja palju oli lilli – eriti meestel! Weird. Eestis püüavad mehed ikka karmi musta joont põhiliselt ajada, aga näe, siin on hoopis teistmoodi.

Kui muss lõppes, siis suundusime tagasi oma hostelisse, sest seal on 17-20:00 happy hour ning õlut ja veini jagatakse tasuta. Ma ei saa aru mis siin toimub – pidevalt jagatakse igasugust värki tasuta. Või noh, ju nad siis koorivad meie käes elamise pealt juba sellise hunniku pappi, et võivad paar tundi tasuta drinke jagada. Grill toimus ka, kuid ühe ilmatuma suure ja kuiva hamburgeri eest tahtsid nad $5 ehk 40 krooni. Mul küll mingit isu selle järele ei olnud. Ütlesin Manuelale, et ma tahan midagi normaalset süüa ja ma lähen linna peale. Ta ütles, et No Worries, et nemad on siin. Läksin jällegi oma lemmikusse Vietnami restorani, kus võtsin sedasama sööki, mida esimene kord võtsin. Söök oliloomulikult suurepärane nagu alati, kuid seekord immutasid nad kuuma sirduniteed liiga kaua, nii et see oli natukene kibe. Kuid polnud hullu midagi, jõin ilusasti ära.

Kui kõht täis, siis helistasin Erlele ja ütlesin, et ma polnud ikka veel Shauni käest küsinud, et kas ma saaks homme tema abile loota ja vaataks auto üle. Erle soovitas ka talle kohe helistada, sest mul oli plaanis lähipäevil juba Brisbane’i poole sõita. Nii tegingi, helistasin Shaunile. Ta oli täitsa nõus minu ja autoga homme tegelema. Küsisin, et kuna mu auto on Joshi sõbra Bob’i (Robert) juures, et kas ma äkki saaksin homme koos kõige oma staffiga sinna kolida ja et äkki oleks võimalik seal üks öö veeta. Shaun ütles, et Bob on ta kõrval ja et ma võin seda kohe küsida. Bob oli kõigega nõus :) Kuna mul oli kella kümneni hommikul aega ja alles siis visatakse mind hostelist välja, siis otsustasin mööda linna ringi kõmpida. Ei läinud kaua aega, kui mu telefon helises. Shaun ütles, et nad tulevad Bob’iga hoopis linna ja et kui ma tahan, siis võime hostelist läbi käia ja mu asjad kaasa võtta ning pärast Bob’i juurde minna, et siis pole vaja järgmine päev enam kolistada. Kuna ma ootasin ikka veel Westpac pangast oma kaarti ja tahtsin just hommikul kell 11 posti saabudes hostelis kohal olla, siis ütlesin, et nii kaua kuni nad siia tulevad, ma mõtlen selle ettepaneku üle järele. Kuna nende tulek võttis pea poolteist tundi, siis ma juba väsisin ära ringi kõmpimisest ja pildistamisest ära. Läksin istusin Flindersi jaama lähedale trepile ja tegelesin oma ühe siinse hobiga – inimeste jälgimisega. Oli suurepärane soe õhtu ja rahvas oli väljas. Iga nurga peal toimus midagi, kuskil keegi musitseeris, lapsed mängisid valgustatud mängumõõkadega. Kõik nautisid suurepärast õhtut.

Lõpuks läksin Flindersi jaama trepile istuma, sest teadsin kustkaudu Shaun ja Bob välja peavad tulema. Oma üllatuseks nägin, et minu naabruses istuvad needsamad näod, kellega esmaspäeval pargis koos istusime. Ma nendega juttu puhuma ei läinud, sest vaevalt mingid karvikud mind mäletasid, kõik olid täis ka siis veel. Natukese aja pärast ilmus välja kilkav Bob. Võtsin jalad alla ja liikusime jälle sama parginurga poole. Mingid teistsugused näod istusid seal seekord. Keegi õieti kedagi ei tundnud, kuid mõnega sai jutuotsa lahti küll. Shaun käis vahepeal bisnessi juttu ajamas, tahtis vist extasit osta. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas tal elu sees püsib. Mingi aja jutustasime eriti kolaka noormehega. Ma olin talle vaevalt õlani ja ta polnud mitte lihtsalt pikka, vaid ka suurt kasvu. Täielik gigant. Ise pidi olema 20-aastane. Uskumatu. Bob on muideks 18 ja Shaun 24. Kõik on nii noorukesed, ma tunnen ennast peaaegu nagu vanaema :D Mingi aja pärast otsustasime siis mu asjad hostelist ära tuua. Läksime sinna jala. Võttis ikka jupp aega, pool tundi vast. Imekiiresti panin oma kodinad kokku ja vihisesin alla, sest ainult 25 minutit oli viimase rongini aega. Receptionis ütleb mees, et ma pean oma linad ka voodist ära tooma (nii on siin check-outi tehes kombeks). Kui tagasi tuppa jõudsin, siis oli Marco just tuppa jõudnud. Ta küsis, et kus ma jooksen. Ütlesin, et sõbra juurde. Kallistasime ja soovisin just üles ärganud Manuelale kõike head ning tuhisesin teist korda liftiga alla. Seekord Shaun ja Bob juba ootasid mind, sest rongini oli vist veel 20 minutit aega. Kibekiire check-out ja imestunud töömees veel küsis, et miks nii imelikul ajal ennast välja kirjutan. Seletasin talle paari lausega ja läinud me olimegi. Tuhisesime mööda tänavaid nii kiiresti kui suutsime mu peaaegu 20-kilose kotiga, kuid paar minutit enne keskööd kohale jõudes nägime, et mitte ühtegi meile sobivat rongi enam ei läinud. Oli ju pühapäev. Otsustasime kõmpida ööbussi peatusesse. Bussi tulekuni oli veel pool tundi aega. Viskasime ennast tänavale sirakile. Hirmus sitahais käis üle pea! Me ei saanud aru kustkohast see tuleb. Lõpuks, kui peaaegu pool tundi oli möödas, siis Shaun võttis meie lähedalt maast ühe must prügikoti ja viskas selle hooga eemale. Selle asemel, et kott tervelt maanduks läks ta hoopis õhus puruks ja terve tänav oli hobusejunne täis. Nüüd tuli koos tuulehoogudega veel rämedam sõnnikuhais. Väga kodune tunne oli ausalt öeldes, sest see meenutas seda aega, kui meil veel lambad laudas olid. Kui olime tund aega oodanud bussi, mis pidi tulema poole tunni eest, siis Bob läks meie lähedal olevate noormeestega rääkima, et kuhu kanti nemad sõidavad, ei võiks koos takso võtta. Need olid täitsa nõus. Võtsime maksitakso, kuna meid oli 5 tükki. Sõidu ajal selgus, et need noormehed on Tšiilist. Nad töötavad ettekandjatena ning tulid just firma jõulupeolt. Neil on ka oma rokkbänd, 9 aastat mänginud juba. Ja pean mainima, et mõlemad nägid väga kompud välja ka. Tegin neist taksos pilti, kui nad magasid :D Ei saanud lihtsalt juhust kasutamata jätta.

Kui Bob’i juurde jõudsime, siis vaatasime veel Vin Dieseli filmi „Pitch black“. Mu meelest jura, kuid Shaunile jubedalt meeldib, ütles, et see pidi klassika olema :D Bob’il oli kapp üldse DVD’sid täis ja mulle meeldisid sealt vähemalt pooled. Meil on üsna sarnane filmialane maitse. Ja mis mulle eriti meeldis, oli see, et tal oli minu jaoks maailma parim film – Snatch. Vaat see on legendaarne teos! Bob jäi ise praktiliselt filmi alguses juba magama, kuna ta oli täna tööl käinud, kuid me Shauniga vaatasime filmi lõpuni ja siis ma tõmbasin ennast Joshi ja Dallase voodisse kerra. Siin oli nii vaikne, et mul terve öö kõrvad vilistasid! Ja voodi ei ragisenud, vaid oli ütlemata pehme ja kahekohaline! Keegi ei kolistanud ega komberdanud ukse vahet. Kõik oli nii vaikne ja rahulik, ei ma ei saanud öö läbi normaalselt magada. Hommikul 10:30 ajasin ennast ülesse. Shaun oli juba ärkvel ja jõi hommikukohvi. Mingi aja pärast helistas ta automüüjale ja ütles, et aku on läbi. See lubas tagasi helistada, kuna tal oli hetkel väga kiire. Tunni möödudes ta ikka veel ei helistanud ning Shaun helistas uuesti. Siis ütles, et kolmveerand tunni pärast lähme minema ja ta tahab, et mina sõidaksin. Päris ei võtnud seest kergelt õõnsaks! Peale selle, et ma linnas pean sõitma, on see minu jaoks täiesti tundmatu linn ja pealegi pean ma sõitma inimesega, kelle ees minu sõiduoskused täielikult kahvatusid ning kirisna tordi peal pidin sõitma veel vasakul pool. Seda oli mu väikse aju jaoks hetkel natuke palju, kuid mul oli veel aega ennast koguda. Mingi aja pärast ilmus välja Shauni pärisisa. Kiilakas, habemega ja suur nagu kapp. Päris hirmuäratav nägi välja. Tegelikult polnud tal häda midagi. Kui Bob’i ema koju tuli, siis otsis ta kuurist juhtmed üles ja me saime mu auto käima. Istusin rooli ja ütlesin: „We are gonna die!“ Siis sõitsin välja ja Shaun jagas koguaeg juhtnööre kuhu ma sõitma pean. Shauni isa tuli meile oma autoga järgi. Alguses oli natuke hirmutav valel pool sõita ja ma mitu korda ütlesin, et ma pean vasakul pool sõitma, vasakul pool tuleb sõita, vasakul pool. Mingi aja pärast harjusin juba ära ja siis polnud enam viga midagi. Panime mussi mängima ja kimasime automüüja juurde. Seal vahetas Shaun autol aku ära ja jätsime ta isaga hüvasti. Auto läks käima nigu niuhti. Seejärel põrutasime kaubanduskeskusesse, kus oli üks autopood. Meil oli vaja õlileke kõrvaldada ja uus õli osta. Ostud tehtud, siis ajasime parklas asjad korda. Seejärel jäi Shaunile silma, et üks pidurituli ei põle. Läksime jälle poodi tagasi. Võtsime neli pirni ja läksime auto juurde tagasi. Shaun vahetas pirnid ära, ma panin auto käima – ikka tuli ei töötanud. Uuris pirnid veelkord üle ja selgus, et 24 voldi asemel oleks tulnud võtta 12 voldised pirnid. Mis siis ikka, jälle poodi tagasi. Saime oma pirnid kätte ja tule põlema. Parempoolne esituli ka ei põlenud. Siin pole õnneks kohustuslik päeval tuledega sõita, kuid tal õnnestus vähemalt täistuled põlema saada. Täitsa nutikas poiss! Vahepeal hakkas paduvihma sadama ja me jooksime keskusesse sisse. Kõhud olid ka tühjaks läinud, nii et läksime süüa otsima. Shaun võttis McDonaldsist kanaburgeri ma mina mingist India söögikohast järjekordse hunniku nuudleid. Natuke soolane oli, polnud ikka nii hea kui restos! Kõhud täis, siis ostsime mulle veel loto, millega võib võita $30 miljonit. 3. jaanuaril hakkan ma rikkaks! :D Parklas lasin ma Shaunil endast ühe ässava pildi teha koos oma esimese autoga. Uhke tunne :) Siis sõitsime koju tagasi. Ma olin juba nagu vana kala :P

Seekord olid nii Bob’i ema kui isa kodus. Mõlemad on 60ndates aastates endisaegsed hipid, aga väga lahedad vanad. Ema tegi süüa ja ma parkisin oma mao ääreni täis. Õhtupoole tuli isa minuga juttu ajama kui ma pakkisin. Tal oli pideval mingi klaas käes, nii et päris kaine ta ei olnud. Kuid ta nägi, et ma vaatan kaarti ja panen paika plaani kustkaudu sõitma hakata, siis ta otsustas mind aidata. Tõi veel oma kaardid välja ja tõmbas jutid ette, kustkaudu kõige otsem ja lihtsam on sõita. Kesklinnast ei tasu minna, sest siis peab mingit maksu maksma. Saime lõpuks pika arutamise peale tee paika. Siis küsis Bob’i ema, et kas mul on kõik asjad olemas. Temalt sain ma veel magamiskoti (kuna mu enda oma ilma hingepiinadeta ära varastati), padja ja lina. Sealhulgas palju-palju soovitusu kuidas olla, kus olla, mida teha, kuidas käituda. Ausalt öeldes hakkasin ma nüüd esimest korda kartma, et midagi võib päriselt ka juhtuda. Enne ma isegi ei osanud midagi karta, kuid mida rohkem sa teada saad, seda hullem on :D Karavanide parklas tasub ööbida, palju vett pean kaasa võtma, lisaõli ja sõitma peaks ma vähemalt kolm päeva, võibolla isegi neli, et ennast mitte ära tappa, sest ees on ikkagi 1700 kilomeetrit. Vaatame seda asja, lõbus saab kindlasti olema ... kui mul muidugu auto üles ei ütle sellises kohas, kus 300 kilomeetri ulatuses pole inimasustust. FUN!

21 December 2008

19.12.2008 20:41 / Nomads Industry Hostel

I’M FUCKING PISSED RIGHT NOW!!! Palun vabandust koledate sõnade eest, kuid täpselt selline tunne mul praegu on, sest keegi kurat varastas mu magamiskoti ära! Seljakott oli koos magamiskoti ja veepudeliga ühes pisikeses ruumis, kus saab oma kotte hoida, kui sa oled ennast välja kirjutanud kell 10 hommikul. Kella kahest päeval saab jälle check-in’i teha, sest vahepeal tubasid koristatakse. Mul on kott seal korra ennem ka olnud, kuid siis polnud ühtegi lisa küljes. Seekord aga läksin kotile järgi ja avastasin, et kotisangade vahel mu magamiskotti enam pole ja veepudel on ka maas pikali. Magamiskotti ma koti külge ei sidunud, sest nöör oli natuke lühike, seepärast panin ta hoopis koti sangade vahele ja tõmbasin kõvasti kinni. Ju ta oli siis ikkagi koti küljest lahti tulnud kui teised oma kotte liigutasid ja siis keegi vaatas, et oi kui tore tasuta magamiskott ja võttis endale. Kurat küll!! Mul Perthi lennujaamas juba kadus magamiskott korra ära ja see saadeti sealt Melbourne’i lennujaama ja siis siia hostelisse ja ei esinenud mingeid probleeme, aga nüüd siin nina all kahmatakse see käest ära! Ma viimases lootuses kirjutasin kirja, et kes mu Freecamp magamiskoti ära võttis, et see toogu ta infoletti, et tal on omanik täiesti olemas. Kleepisin lifti seina külge. Ei tea, võibolla kellegi südametunnistus hakkab kriipima ...

Tänane päev algas ja kestis nii imetoredalt, kuid lõpuks oligi kõik juba liiga ilus, et tuli ikka üks tõrvatilk meepotti susata. Aaaarrrrggghhh!

Igastahes. Päev algas mul 9:00 kui hakkasin oma kodinaid kokku panema, et kott ära anda ja linna peale minna. Kuna Joshi sõber Shaun oli täna lubanud 10:30 linna tulla ja siis mulle helistada, et minna autosid vaatama, siis otsustasin enne kõhtu kinnitada, et pikale päevale vastu panna. Otsisin jälle ülesse „Vietnamese Grill Bar’i“, kus eile nuudleid söömas käisin. Oh seda üllatust, täna isegi üks inimene sõi kui ma sinna jõudsin. Seekord otsustasin krabinuudli supi kasuks koos tassi sooja sidruniteega. Toodi jälle üks ilmatuma suur ämber nina ette, kuid seekord see vaatepilt mind enam nii väga rööpast välja ei ajanudki. Supp oli loomulikult ütlemata hea. Supi sees olid mõned krabisõrad, millest sai liha välja lutsutada, njämm. Paar krevetikrussi oli ka, kuid põhiliselt olid tegijad ikkagi krabinuudlid. Need on natuke kõvemad kui tavalised jahunuudlid, aga ka palju parema maitsega. Soovitan proovida, kui kellelgi võimalus tekib. Aasia suppidel on kaasas üks lahe kulbi moodi lusikas. Ma alguses mõtlesin ka, et olen usin ja söön sellega, kuid sellega söömine ajas rohkem naerma, sest suhu praktiliselt toitu ei jõudnud, enamus kukkus lihtsalt kaussi tagasi ja pritsis kogu laua täis. Lõpuks andsin alla ja sõin euroopalikult metalse lusikaga. Jumal tänatud, et nad seda võimalust seal pakuvad, sest muidu oleks ma seal süües päris nälga jäänud. Seekord luristasin rahulikult ning sain kogu supi ilusasti söödud. Maksin arve ära ($11,80) ja jätsin ühe doltsi jotsi ka. Neil oli väga hea meel. Seekordsed teenindajad polnud nii hullud teismelised, kui eilsed olid. Mulle see Vietnami söögikas meeldib palju rohkem kui see eelmine milles käisin. Hindadel on siin küll 1-2 doltsi otsas võrreldes teise kohaga, kuid koht näeb palju viisakam välja ja teenindus on ka toredam. Aasia köök ruulib!

Kui olin kõhu täis parkinud, siis Shaun helistas pea pooletunnise hilinemisega, vabandas ja ütles, et tal oli eile raske õhtu olnud ja ta magas sisse, et käib kiirelt dushi alt läbi, sööb midagi ja siis kohe hakkab tulema. Kokkusaamispunktiks jäi Flindersi raudteejaam, see sama kustkaudu nad eelmine kord tulid. Ma olin sellega nõus, kuna see oli üks väheseid raudteejaamu mida üldse teadsin. Kindluse mõttes otsustasin kohale enne veel pigu peale visata. Raudteejaam nägi täpselt samasugune välja nagu mõned päevad tagasi. Kõmpisin natuke ringi kui järsku kuulsin jõle head muusikat. Sibasin edasi ja avastasin, et tee ääres esineb täismõõdus ansambel. Nimeks oli neil „The Wishing Well“ ja mängisid nad sellist iiripärast soft-rokki. Minu meelest olid nad suurepärased! Võtsin endale posti najale seisukoha ja nautisin nende esitust umbes 20 minutit. Bändis oli kaks kitarristi, kes mõlemad ka laulsid, üks trummar ning kaks viiulimängijat. Mehest viiuldaja oli eriline fanaatik ja ta tiristas pausi ajal väga lahedaid viise. Ma muudkui pildistasin ja filmisin. Bändiliikmed juba naersid :P Enamjaolt kõndis rahvas kiirelt mööda ja ei pööranud toimuvale tähelepanu, kuid samas paljud pildistasid ja filmisid ning jäid mõneks ajaks kuulama. Minul oli igatahes väga lõbus.

Kuna mu fotoka aku hakkas järjekordselt tühjaks saama, siis otsustasin vahelduseks minna teisele poole teed päikese kätte trepi peale lesima. Bänd tegi ka just väikese puhkepausi. Siblisin üle sebra kui järsku kuulsin selja taga ühte naist ütlemas: „Look how cute – free hugs!“ Ma pöörasin nende poole, et aru saada millest nad räägivad. Seejärel ilmus silme ette ammune armas video YouTube’st, kus üks Austraalia noormees tänaval tasuta kallistusi jagas. Praegu oli tegu küll tagasihoidliku neiuga, kes seisis vaikselt keset väljakut ning hoidis käes silti „Free hugs“. Läksin joonelt tema juurde ning ütlesin: „I need a hug!“ Siis ta mind kallistaski hästi-hästi tugevasti ja soojalt. Tuju läks veel jupp maad paremaks. Istusin naerul näoga trepi peale päikese kätte. Kõik oli kohe kuidagi suurepärane! Kuna mul aega oli nagu muda, siis jälgisin, mida inimesed ümberringi teevad. Üks noor poiss viskas oma seljakoti ühe seina äärde mana ning hakkas jalgadega tennisepalli taguma. Ta oli täitsa osav! See oli sama nagu see riisikoti toksimine ühelt jalalt teisele (oli vist riisikott), kuid tema pall veel põrkas, mis tegi asja tükk maad keerulisemaks. Vahepeal ta viskas palli omale kaela peale ja siis sealt hooga õhku ja ise tegi samal ajal pöörde. Põnev oli jälgida. Tema lähedal oli „Free hugs“ tüdruk, keda inimesed aegajalt kallistamas käisid. Vahepeal käisid emad oma lastega tema juures ja lapsed said ka kalli-kalli. Nii südantsoojendav oli seda vaadata. Mulle läksid need „Free hugs“ videod nii hinge kui neid YouTube’st vaatasin, et vahepeal mõtlesin, et teeks Eestis ka midagi sellist, kuid natuke videosid vaadates nägin, et Eestis on neid aktsioone juba korraldatud. Üks oli lausa Tartu maanteel Keskturu juures tehtud :P Nii et minu kallistamised jäid siis Eestis ära.

Mingi aja oli bänd teisel pool teed jälle mänginud. Otsustasin ka lähemalt kaema minna. Kuid kui sinna jõudsin, siis nad just tänasid kõiki ning hakkasid oma pille kotti panema. Mul oli nii kahju, kuid midagi muud teha ka ei saanud, kui läksin ja viskasin neile $2 kitarrikasti. Seejärel helistasin Shaunile ja küsisin, et kaugel ta on. Ütles et jõuab 3-4 minuti pärast kohale. Ma ütlesin, et ootan teda Päästearmee pasunatüdrukute kõrval raudteejaama trepil. Seejärel oli mul jälle aega vaadata, mis veidrikud siinpool teed ringi liiguvad. Kaks punapäist noormeest seisid otse ristmiku ääres ja üks neist kõlkus piirde peal, selg vastu posti ning rääkis telefoniga. Ülejäänud olid tavalised tööinimesed kes ringi jooksid.

Varsti jõudis kohale Shaun, kes oli näost üsna kandiline – kohe aru saada, et raske öö seljataga. Kallistasime, nagu kõigil soojamaainimestel kombeks on. Seepeale ta ütles, et lähme käime kuskilt poest läbi, et tal on ühte napsu vaja. Käisime sealt kõrvalt alkokast läbi ja ta võttis endale kaks väikest pudelit Jack Danielsi. Seejärel küsisin, et kas ta mulle ühe teene teeks, et ma tahaks hirmsasti koos „Free hugs“ tüdrukuga pilti teha, et kas ta oleks nõus klõpsima. Ta oli meelsasti nõus. Läksime ja tegime mälestusväärse pildi ära. Nüüd oli mu hing täiesti rahul.

Seejärel läksime rongi peale. Shaun aitas mulle esimese ja teise tsooni ühistranspordi pileti osta. Maksab see $10,10 ja kehtib päev otsa. Rongiga sõitsime vist pool tundi äärelinna poole. Sel ajal saime Shauniga natuke lähemalt tuttavaks ja mulisesime. Punkarid meeldivad mulle sellepärast, et neil on väga avar silmaring, Shaun oli järjekordne tõestusmaterjal. Rääkida võib ükskõik mis teemal. Kuigi jah, aktsent on neil ikka päris hirmus, sest pidevalt pean üle küsima mis ta ütles, hehe. Muidu ta on ikka täielik punk, pikk pats oli rätiku all sabasse pandud ja vana kulunud nahktagi ning katkised teksad käivad kindlasti asja juurde. Muu hulgas ütles ta, et ei oska mitte ühtegi keelt perfektselt rääkida. Koolis oli ta õppinud prantsuse ja indoneesia keeli, kuid nendest ei mäleta ta praktiliselt mitte midagi ja ingliskeel on tal ka üks suur släng ainult. Ka seda tunnistas, et ta oli enne pätt ja varas olnud. Seepärast ta autosid üsna hästi tunnebki, et oli enne autosid varastanud. No vaat kui õige inimese otsa ma siis sattusin!

Kõigepealt käisime läbi kuskilt ametiasutusest, kuhu ta mingid paberid viis, et ikka töötu abiraha saada. Siis läksime minu soovil jala „Car city’sse“. Teepeal rääkis ta mulle Austraalia liiklusest ning seletas osasid märke. Ütles, et Austraalia või siis isegi äkki ainult Melbourne on ainuke koht maailmas kus tehakse „hook turn’i“ ehk siis konksu pööret. Ma olen seda kesklinnas juba sadu kordi näinud, et kui sõidad vasakul pool ääres (tuletan meelde, et siin on vasakpoolne liiklus) ja tahad paremale pöörata, siis pead seisma jääma kõige vasakul pool ääres risti vasakul ootavate autode ees ja kui valgusfoor roheliseks läheb, siis lastakse nendel keerajatel oma pööre lõpetada ning alles siis hakkavad otsesuunas sõitjad liikuma. Ma harjusin sellise sõidustiiliga juba paari esimese päevaga ära, nii et loodetavasti probleeme ei teki. Kui all-linna vaated nauditud ning märgid seletatud, siis jõudsimegi Autolinna. See oli tohutu maalapp, mille peale oli kogunenud palju erinevaid automüüjaid. Autosid oli hektariteviisi. Hinnad ajasid hirmu nahka, sest kõige odavam hind, mida me nägime, oli $3990, kuid mina tahtsin maksimaalselt $2000 maksta. Lõpuks silkas üks onu putkast välja ja küsis, et kas ta meid kuidagi aidata ei saa. Kui me olime teada andnud mis hinnaklassis autot me otsime, siis ta mõtles natuke, kratsis kukalt ja ütles, et nii odavaid autosid tal kahjuks ei ole. Siis mõtles veel natuke ja ütles, et tegelikult ... on tal üks Volvo, mis seisab ei tea kus ja mida nad on vahetusautona kasutanud. Olime nõus seda vaatama minema.

Kui lõpuks Autolinna teise otsa olime kõndinud, siis ilmus me silme ette valge iidne kandiline Volvo, mis on minu meelest läbi aegade üks koledamaid autosid. Minu õnnetuseks automüüja just seda autot oligi mõelnud. Väristasin õudusest õlgu, kuid viisakusest päris nina kirtsutama ei hakanud. Ta tegi ukse lahti ja tutvustas autot natuke. Tegu oli Volvo 740’e 1986. Aasta mudeliga. Kui ta tahtis autot käivitada, siis see tal ei õnnestunud. Ütles, et läheb toob kohe akulaadija (või mis iganes vidin see on, mille aku külge paned käppadega, et auto käima saaks). Nii kaua kui ta ära oli, siis Shaun käis võsas põiel ja siis vaatasime autot lähemalt. Eks ta natuke logu oli, sest pardatšokil polnud katet peal (kuigi see oli istme taga olemas ja saab tahtmise korral õigesse kohta liimida) ja pardatšoki all mingi plaat lipendas, raadio oli originaal ja tal oli nupp puudu, kuid see-eest oli kassetimängija!! Totaalne retro! Põrand oli ka natuke prahti täis ja tagumise istme jalgade all oli väike ookean, kuna aknal oli pisike pragu sees ja öösel oli vihma sadanud. Kuid istmed olid täiesti terved ja sees oli kõik SININE! See mulle meeldis. Kui onkel tagasi tuli, siis nad mõtlesid Shauniga koos välja kuidas akulaadija tööle saab ning saigi auto käima. Siis viis onkel meid proovisõidule. Ooooo, milline meeldivalt ujuv-sujuv tunne! Auto tundus olevat samasugune „laevuke“, kui see „Crown“, mille me Marioga Tartust ära tõime. Sõita selles oli tõsiselt mugav ja pehme. Kui alguses gaasi annad, siis on kerge traktori hääl, kuid suurematel pööretel on kõik tip-top. „Ujusime“ natuke ringi ning suundusime siis parklasse tagasi. Autol olid põhiliselt ainult iluvead, mille kohapealt saab silma kinni pigistada. Ainuke tõsisem viga oli selles, et natuke õli pidi lekkima, et õlitaset tuleb jälgida. Shaun ütles, et selle annab vast ära parandada. Ma ei oska selle kohapealt midagi tarka öelda, kui et ma pean sellest temaga veel pikemalt rääkima. Kui auto oli imetletud ning sõit tehtud, siis läksime sisse ja onkel käis oma ülemuse käest küsimas, mis hinda nad meilt küsivad. Siis kutsus meid enda juurde ning kirjutas paberile $1600 ja ütles, et aastase kindlustuse saab veel pealekauba. Mul oli täitsa vobaaa! Nii soodsat hinda ma ei lootnudki näha. Shaun küsis ka veel mõned targad küsimused ning siis lõime käed. Onu kritseldas kohe automüügi ja kindlustuse paberid valmis ning sellest hetkest sai minust AUTOOMANIK! Oli täitsa uhke tunne. Surusime käppa ning ta luges veel sõnad peale, et õlitaset tuleb jälgida ja siis läksime auto poole. Mul võttis kerge hirmujudina üle selja, kui mõtlesin, et pean nüüd sõitma hakkama. Küsisin Shauni käest, et kas ta ei tahaks esimene kord ise sõita. Ta ütles, et ta on õppija, ning põhimõtteliselt võib sõita küll, kui keegi lubadega inimene kõrval istub. Jumal tänatud! Ma läksin kohe rahumeeli kõrvalistmele – see on siis vasakule poole – istuma. Rihmutasime ennast ära ja kui Shaun süüdet keeras, siis ei juhtunud absoluutselt mitte midagi. Ta kutsus onkli välja ja see tuli jälle oma akulaadijaga. Ütles, et seda autot pole ammu kasutatud ja seepärast on aku tühi ja oleks hea kui me taga natuke ringi sõidaksime, et aku laadida saaks. Ülemus tuli ka välja ja näitas kus-mis kapoti all on. Kuna auto käis sel ajal kui ta näpuga kuhugi just näitas, siis sai ta mingi tiivikuga litaki vastu näppe. Vandus natuke aega ja siis me istusime autosse. Shaun veel tükk aega naeris, et kuidas tal tuli üldse pähe oma näppe käiva auto mootori vahele toppida, et seal on veel suurelt kirjutatud, et ära näpi!

Sõita oskas Shaun väga hästi, sest ta pidi juba ammusest ajast ilma lubadeta sõitma. Minu õnn jällegi. Sõitsime Bob’i juurde. Bob elab koos Joshiga ühes majas. Ta lubas meil auto oma maja ette parkida. Tiirutasime eramajade vahel tükk aega, enne kui õigesse kohta jõudsime. Shaunil oli loomulikult nende maja võti olemas. Marssisime sisse. Shaun läks Bobi üles ajama ja mina silitasin nii kaua nende pisikest koera. Ma olin Joshi majanaabrist Bob’ist juba ammu kuulnud ja silme ees oli pilt kiilakast õllekõhuga vanamehest, sest Bob’i nimi just sellise pildi silme ette manab. Kuid oh minu imestust, kui teisest toast tuli unise näoga õbluke vaevalt kahekümnene poisiklutt mind kallistama. Meeldiv üllatus :) Läksime välja ja ta vaatas auto üle. Oli ka väga rahul, et nii odavalt olimeselle saanud. Ütles, et ainult aastane kindlustus pidi juba $600 maksma. Lõppkokkuvõttes olime kõik rahul, sest automüüjal oli kindlasti vaja oma kvooti täita. Andsime ühe võtme ja signalisatsioonipuldi Bob’ile, et äkki tal on vaja autot liigutada mingi aeg. Kauemaks me sinna ei jäänudki, sest Shaun pidi oma missisega kokku saama.

Tõttasime majade vahelt bussipeatusesse. Seal istusid kaks mormoonipoissi. Ma arvan, et Shaun nägi küllalt hirmuäratav välja, et nad meid tülitama ei hakanud, hehe. Rongi peal saime veel natuke juttu puhuda, kui tuligi juba Shauni peatus. Tänasin teda abi eest ja kallistasime ja läinud ta oligi. Ise sõitsin jälle lõpp-peatusesse, ehk kesklinna. Kuna ma olin nüüd autoomanik, siis oli mul liiklemiseks atlast vaja. Erle soovitas küll Tomtom’i, kuid kuna auto on nii retro, siis sinna sobib ainult atlas! Leidsingi lõpuks ühe raamatupoe, kus oli igasuguseid kaarte ja raamatuid Austraalia vaatamisväärsetest kohtadest. Ma leidsin endale lõpuks üle-Austraalialise atlaseraamatu ja ostsin selle kohe ära, maksis £39. Kõmpisin hostelisse ja seda masendavat vahejuhtumit te juba selle jutu alguses lugesite.

Täna ma olen jälle uues 8-voodilises toas. Pole viga, see on veel kõige viisakam nendest kolmest toast kus ma olnud olen. Toas on 2 aasia poissi, 2 aasia tüdrukut ning vist Hispaania poiss ja tüdruk. Kõik tunduvad rahulikud ja viisakad, kuna on reede õhtu 00:15 ja peale tüdrukute kõik juba magavad. Ei saagi neid rohkem oma klõbistamisega piinata, nii et aitab tänaseks. Over and out.

18.12.2008 22:28 / Nomads Industry Hostel

Täna oli mul chill päev. Mõtlesin küll, et tõusen vara üles ja lähen istun netis, et saaks kõik oma pildid üles laetud ja kirjad kirjutatud ja kõiksugu muud asjad aetud. Aga jah, see kohalik „No worries!“ hakkab külge sama tihkelt nagu näritud näts talla alla. Kiiret pole enam kuhugi, küll kõik laabub iseenesest, ei jõua, ei viitsi jne. Ärkasin alles 11 paiku. Võtsin pika dushi ja seadsin ennast rahulikult valmis, siis läksin alla esimesele korrusele oma läpakaga ja alustasin klõbistamist. Kuna ma eelmine päev olin ostnud WiFi 24h õiguse, siis oli mul veel viis tundi aega surfata ja tegus olla. Kuid pole ju üldse raske internetiavarustesse ära kaduda. See mul ka õnnestus mõneks tunniks, sest meile oli mul ikka hunnikus tulnud ja kuna pole aega neid videosid ja PowerPointe koguaeg vaadata, siis tegutsesin nendega natuke aega. Kuid õnneks tule vahepeal ka meelde oma pildid laadima panna. Eelmine päev sain juba 600 pilti ülesse, tänaseks oli jäänud veel 400. Saate aru, mul on täielik viga küljes – olen siin alles peaaegu nädala olnud ja juba olen üle 1000 pildi teinud! Selge see, et see on ka alguse asi, sest loodetavasti ma terve aasta selline hull ei ole. Kuid mine sa tea, pead ei anna. Sain kõik oma pildid Picasawebi üles aetud, see koht on ka Blogspotiga otseselt seotud, nii et äkki olete seal mingit piltide linki kuskil näinud. Ega ma ise ei tea sellest Blogspotist eriti midagi, sest pole teda aega olnud uurida, käin seal ainult jutte üles panemas. Kuid piltide lingid on siin:

http://picasaweb.google.com/uss007/BloggerPictures?authkey=JCe9JO1tdz0#
http://picasaweb.google.com/uss007/BloggerPictures2#
http://picasaweb.google.com/uss007/BloggerPictures3#

Ärge ennast nüüd jumala eest ära putkestage nende vaatamisega, sest neid on tõesti palju ja enamus on linnavaated – täpselt needsamad kohad, mida ma ise suu ammuli vaatasin. Osasid pilte tegin ka mitu tükki, aga kuna pole seda vaba netis istumise aega enam, siis ei ole võimalust kõike üle vaadata, mis ülesse läheb. Nii et andke mulle patusele andeks. Kui edaspidi vähem pilte üles panen, siis on vast ka kontroll kõvem ;)

Videosid olen ka teinud, kuid kui päeval netis olla, siis ei saa suuremaid praktiliselt üldse üles laadida, kuna võrk on üsna koormatud. Kui hilisõhtul netis olin, siis läksid kõik palju libedamalt ülesse, kuid siis oli juba järgmine komistuskivi jalge ees. Üks hästi ennasttäis toanaabrist tibi tõstis kisa, kui ma pool kaks öösel sisse tulin ja tule põlema panin, et püha jumal, kell on juba üks öösel! Kui ta oleks juba siis magusasti maganud, siis poleks ta ju kella nii hoobilt teadnud, või kuidas. Ah eks ta üks bitch on, ei tasu eriti tähelepanu pöörata talle, seda rohkem veel õhku täis läheb. Homme vahetan õnneks tubasid ja seega ka toanaabreid, jeeeii! Seekord lähen kaheksasesse tuppa. Polegi veel nii suures olnud, see nagu laatsaret juba! Eks näis. Võibolla seal on mõned poisid ka seekord, siis pole nii palju möla, sest tuleb välja, et see mulin pole mulle sugugi säärtmööda. Enne olid siin toas kolm prantsuse poissi – üks ilusam kui teine! Kuid see polnud peamine, sest peale tere ja mõne pilgu ma nendega nagunii ei vahetanud. Kuigi nad ärkasid üles alles kell üks päeval ja magama tulid umbes 4-5 hommikul, siis mul oli täitsa pohh. Mina ikka magasin. Keegi vähemalt ei plärisenud vahetpidamata. Siit järeldus – minust küll kunagi tipsi ei saa.

Nii, mis ma siis päeval veel huvitavat ära tegin. Peale klõbistamist oli mul kõht täiesti vaakumis ja tuli igapäevase korilusega tegelema hakata. Inimene on ikka hull loom, täiesti oma kõhu ori. Mitu korda päevas peab endal mingit jama kurgust alla lükkama, et elus püsida. Nii ma siis võtsin jälle suuna sellisesse kanti kus ma varem käinud polnud. Kesklinn hakkab nüüd juba vaikselt terviklikku pilti võtma, sest ma oskan juba erinevaid paiku omavahel ühendada. Päris lahe on niimoodi linnapilti oma isiklikule kõvakettale salvestada. Kuna kell oli juba neli läbi, siis kõikvõimalikud pubid, mis tee peale jäid, need olid juba röökivaid kohalikke täis. Ei saagi aru mis neil siin viga on – kõik räägivad hirmus kõvasti ja jube kiiresti, nii et ainult üks mulin kostab. Ma nendesse söögikohtadesse sisse ei astunud, sest tahtsin rahulikult oma einet nautida. Tegelikult oli isu just idamaise köögi järele, kuid neid ei paistnud sealkandis olema. Tegin väikese ringi sisse ja suundusin kesklinna tagasi, et mina ühte Vietnami söögikohta, kus ma juba kaks korda käinud olin.

Ma polnud sellel kellaajal veel enne kesklinna sattunud, sest nii suurt pintsaklipslaste ja valgekraede kontsentratsiooni polnud ma enne näinud. Neid voolas välja kõikidest pilvelõhkujatest ning nad ummistasid tänavad. Liikumine oli täielikult takistatud ning ma olin sunnitud nende sabas sörkima ning nende tähtsat juttu kuulama. Õnneks tuli mul vaid 2-3 blokki edasi rühkida. Lõpuks jõudsin oma lemmiktänavale, kus on palju erinevaid söögikohti. Tänava ääres nägin ühte aasia onklit, kes joonistas kohapeal inimeste nimesid mingisuguse pulga ja värvidega. Jumala ilusad tulid! Ta oli ikka tõsine kunstnik, et nii muuseas tõmbas käega sirts siia, särts sinna ning lõpptulemus oli imetlusväärne! Rahvas seisis ümberringi ja vaatas huviga mida ta tegi. Ma selle tegevuse hinda ei uurinud, sest oma värvilise nimega pole mul siin praegu midagi teha. Kuid kaks pilti tegin onust küll.

Kõmpisin natuke mööda tänavat edasi kui kuulsin teiselt poolt teed igasuguseid imelikke helisid. Jäin huviga jälgima mis värk on. Seal kõndis posu rahvast, umbes paarkümmend. Neil kõigil olid näpus igasugused helitekitajad – läpakad, raadiod, mobiilid, mis iganes elektroonilised vidinad. Igaüks tegi oma heli ja kokku tuli täitsa huvitav gemüüse. Tundus, et neil toimus mingisugune performance, sest üks tegelane oli neil ka videokaameraga.

Sain paar sammu edasi minna, kui tee peale jäi ette üks punk-rokk pood. Astusin sisse, kuna mu õlakott oli tänu läpakale totaalselt ribadeks läinud ja rihma üks ots kukkus veel küljest ka ära, siis kui ma Joshi ja ta sõpradega kokku sain. Josh tarkur ütles selle peale, et see pole midagi nii hullu, mida mõne haaknõelaga parandada ei saaks. Naljanina! Mul oli seal kotis enne 6 kilo sees! Nüüd on mul koti rihm ühest otsast koti külge kinni seotud. Käin nagu promott ringi. Sinna pungi poodi minemise mõte oli selles, et seal on arvatavasti neid riidest pildikesi, mida saab riiete ja kottide peale nõeluda. Nii kui sisse astusin, siis olin nagu oma inimene – räbala kotiga ja kahevärviliste juustega – müüjast noormees tervitas mind rõõmsalt ja küsis kuidas mul läheb. See on neil siin kombeks, et pidevalt küsitakse kuidas läheb. Selline soe suhtumine. Ma ütlesin, et kõik on tibens ja hakkasin oma pildikesi otsima. Kõige muu seas hakkasid silma marihuaanapiibud, mida oli riiulitel palju erinevaid sorte mitmes eri toonis. Täitsa lahedaid särke oli ka müüa. Ma lappasin neid seal hoolega. Hinnad olid vahemikus 250-400 krooni. Mitte kõige hullem, arvestades, et tegu oli täieliku kesklinnaga ja tegelikult oli kõikidel särkidel ka pilt või kiri peal. Otsustasin praegusel hetkel mitte midagi ebavajalikku osta. Lõpuks leidsin ka pildikesed üles. Suurused olid natuke metsa – nad olid kas liiga pisikesed või siis juba ilmatuma suured, umbes A3 suurused. Hinnaks oli vist $7. Kui ma kuskilt midagi paremat ei leia, eks siis pean sealt ostma. Kuid praegu jäi ost ära, sest tühi kõht nõudis oma!

Minu lemmik Vietnami resto oli kohe punkpoe kõrval. Piilusin aknast sisse – ruum oli pilgeni rahvast täis! Arusaadav ka, sest tööpäev oli just lõppenud ja jõukad pintsaklipslased kinnitasid kõik keha. Lõin käega ning kõmpisin edasi. Vahepeal tuli nii Indoneesia kui Hiina ja mis iganes Aasia söögikohti, kuid ka need olid kõik rahvast täis. Siis jõudsin järjekordse Vietnami baarini. See oli täiesti inimtühi! Ma ei saanudki põhjusest aru, sest piltide pealt tundusid toidud küll väga isuäratavad. Astusin sisse. Noor tüdruk tuli kohe jooksuga minu juurde ja küsis, et kas ma olen üksi. Kui vastasin jaatavalt, siis juhatas ta mind väikese kahekohalise lauakese juurde. Võtsin istet ning hakkasin menüüd sirvima. Värvilised pildid võtsid silme eest virvendama ja voldikul sai veel mitu lehte keerata. Valik oli minu jaoks liiga suur ja põnev. Lõpuks otsustasin vürtsika riisi-nuudli roa kasuks. Seal sees olid veel kana, krevetid, pambus ja igasugused muud rohelised juurikad. Tellisin ka sooja tee sidruniga. See toodi mulle kõigepealt ja oiiii kui hea see oli! Inglismaa tuli kohe silme ette.

Baaritöölised olid kuidagi üllatavalt noored kõik, sellised puberteedikud. Kihistasid omavahel naerda ja olid lõbusad. Natukese aja pärast läks uks pauguga lahti ja sisse voolas kari lapsi ja mingid emad oma väikeste lastega. Terve ruum oli hoobilt kisa täis. Kuna kõige suurem laud oli täpselt minu mikroskoopilise laua kõrval, siis pandi nad loomulikult sinna istuma. Ma kolisin kohe vabatahtlikult järgmisesse lauda istuma, kuna laste kisa oli üsna kõrvulukustav. Köök oli korrus allpool, kuid sealt kus ma istusin, sealt nägi ilusasti kuidas kokad pannidel riisi loopisid. Lahe vaatepilt. Siis toodi minu vaagen. Seekord oli ka portsjon suur, kuid enam mitte nii hirmuäratav kui varasemad on olnud. Ei teagi nüüd kas portsjon oli tõesti veidi väiksem või olen ma lihtsalt nende söögihunnikutega juba harjunud. Võibolla ma paari kuu pärast sõidan ka juba neljarattalise rolleriga ringi nagu paksud Ameerika pensionärid, kuna nende massiivsed kehad takistavad liikumist. Ei julge ennustada. Igastahes kui ma oma võrratult häid nuudleid nautisin, siis imbus ukse vahelt juba nii palju rahvast sisse, et söögikoht sai praktiliselt täis. Tegin kiiresti sääred ja jätsin 50 senti jotsi ka neile.

Kuna oli alles varajane õhtupoolik, siis ei tahtnud veel hostelisse tagasi minna, kuna seal pole absoluutselt mitte midagi teha. Või noh, tegelikult on küll kui sulle meeldib juua ja kisada ja kõiksugu väljamaalastega vennastuda. Minu liisk langes järgmise jalutuskäigu kasuks. Võtsin jällegi sellise suuna kuhu ma varem polnud läinud. Päike ka paistis veel ja oli üsna soe. Jõudsin ühe rohelise platsi äärde kus sai pingile persestuda. Tahtsin Erlele helistada, kuid ta jõudis juba minust ette. Imelikul kombel on meie kellaaegadel tund aega vahet. Erle on minust tund aega maas, Eesti on 9 tundi taga ning Inglismaa 11 tundi. Erlega jutustame iga päev ja räägime, mida kõik korda oleme saatnud. Ta ikka kõrbeb Brisbane’s ja mina vettin ja külmetan siin Melbourne’s. Erle ütles, et suurlinna kära ja müra on teda juba üsna ära tüüdanud ja ta tahaks umbes 100 kilomeetrit allapoole Gold Coast’i minna. Seal pidi olema ookean ja nägusad surfarid, hehe. Eks igaühel ole oma ambitsioonid.

Peale Erlega vestlemist helistasin Joshi sõbrale Shaunile. Josh ütles, et Shaun teab midagi autodest ja et ta saab mind auto ostmisel aidata. Shaun võttis telefoni vastu ja samal ajal mulises kellegi teisega veel ning ei saanud alguses arugi kes ma olen. Lõpuks tuli talle ikka paari päeva tagune kohtumine meelde. Ta vabandas et ta nii hajevil on, kuna oli just pläru suitsetanud. Ma olen sellega juba harjunud, et nad koguaeg pilves on :D Punkarite värk noh, las teevad mis tahavad. Igastahes ütles ta, et tuleb koos missisega homme linna. Et see pidi vist tahtma shopata ning et tal on siis enamus päevast vaba ja võib minuga autosid vaatama minna. Ma kohe mõttes keksisin õnnest, et nii hästi joppas. Josh oli küll enne öelnud, et kasutatud autode hinnad algavad umbes $500st, see on 4000 krooni, kuid Shaun ütles, et kui ma tahan endale korralikku autot, millega saab rahulikult sõita, mis ei lähe kohe katki ja millel on kindlustus, siis need maksavad $1500-2000, see on 12-16000 krooni. See on ikka tunduvalt suurem summa! Ma alguses mõtlesingi, et võin $1000-1500 välja käia, kuid see $500 tundus juba nii ahvatlev, hehe. Aga tegelikult olen nõus kvaliteedi eest ka natuke rohkem maksma, kuna ise ma autot nagunii parandada ei oska. Nii et sinna mu lotovõit arvatavasti läheb :D Eks homme paistab täpsemalt.

Peale helistamisi oli ikka veel liiga vara hostelisse minekuks. Tee peale jäi pubi ja seal sees rõkkavad inimesed. Astusin sisse ja uurisin leti juures mida pakutakse. Otsemaid jäi silm Guinnessi sildil pidama! Pint Guinnessi $7,70 (umbes 63 krooni). See, kuidas Guinnessi klaasi villitakse, on alati ilus vaadata. Nagu hele lumi vajuks sahinal klaasi põhja ning klaasi jääb peaaegu süsimust õlu. Mmmmmm. Ainuke õlu mis juua kõlbab! Aamen selle peale! :P Niikaua kui ma Guinnessi libistasin ja arusaamatut kriketit jälgisin, siis sadas väljas paduvihma. Need vihmahood on nii ootamatud ja tugevad nagu välk selgest taevast. Just on ilus ilm, juba sajab lahinal ja 5 sekundi pärast on kõik jälle möödas. Sadu mäletab ainult märg asfalt. Minu kõrvallauas istus kamp noormehi ja neide ja nad jälgisid ka hoolega kriketit, kuid mingi aja pärast läks seal sahinaks ja üks poiss tõusis püsti ning läks leti juurde. Üks tüdruk jooksis ka järgi. Ma olin ennem juba ise ka vaadanud, et ei tea kuidas see baarman seal laua taga istub. Kuid tuli välja, et tegu oli hoopis kahe erineva inimesega, kes olid tõsiselt sarnased. Nii nägude poolest, kui isegi soengutelt, sest mõlemil olid juuksed püsti aetud. Poiss ja tüdruk jooksidki leti juurde, et baarmaniga koos pilti teha. Endal oli nalja nabani. Rohkem seal midagi põnevat ei juhtunud, kui ainult mingid tuvikesed tulid mu vastaslauda istuma ja hakkasid seal kudrutama. Kriket sai läbi nagu mu õlugi ning tegin sealt sääred.

16.12.2008 22:53 / Nomads Industry Hostel, Melbourne

Sel ööl magasin ma väga halvasti, sest hommikul kell 10 pidi mind hostelist välja visatama ja telefonikaart mul ikka veel ei töötanud. Kuidas ma Joshi üles leian, seda ma ka ei teadnud, sest need telefoninumbrid mis mul olid, need enam ei töötanud. Erle oli ka 20 autosõidu tunni kaugusel. Kõik asjad jooksid kuidagi täpselt ühel ajal ummikusse. Öösel ärkasin iga tunni tagant ülesse ja mõtlesin hirmuga, et pean oma ilgelt rasket kotti jälle tassima hakkama. Kell oli alles 3. Siis sai kell 4, siis 5, siis 6. Lõpuks mul ei tulnud enam üldse und ja ma vist tund aega lihtsalt lesisin ja mõlgutasin mõtteid. Lõpuks suutsin sellise asja välja mõelda, et pean omale auto muretsema. Rahvusvahelise juhiloa tegin ma endale ARKis. Ja kui vasakpoolse liiklusega hakkama saan, siis peaks elu huvitavamaks minema, sest siis ei pea ma oma jurakat seljakotti kuhugi tassima. Ainult esimesel päeval oli imelik, et liiklus käib valel pool, kuid teisel päeval olin ma sellega juba täielikult ära harjunud. Ju siis mu UK-mode lülitus sisse. Süda jäi natukeseks ajaks rahule ja ma jäin magama.

Juba kell 8 ärkasin üles ja läksin alla infoletti küsima, mis nende täpne aadress on, et ma saaksin oma kuradima telefonikaardi lõpuks aktiveeritud. Seekord läks asi palju libedamalt ja natukese aja pärast oligi asi aetud. Kohalik number viimaks ometi töötas, see on +61429399428. Siis küsisin, et mis minust saab kui nad mind kell 10 välja viskavad. Tibi ütles, et broneerib mulle voodi juba ära, kuid oma toast pean ma ikkagi 10:00 välja kolima ja koti võin ühte ruumi hoiule jätta. Kella kahe ajal saab uuesti sisse kolida. Maksin jälle kahe päeva eest raha ära ja läksin südamerahuga linna peale jalutama.

Kuna see päev vihma üsna lahistas, siis pildid on sombused. Kuid sellegipoolest külm ei olnud. Ma jalutasin esimest korda pikemalt kesklinnas ringi. Täitsa põnev oli. Täielik turist olin ikka, iga nurga peal tegin pilti. Maarika, ma avastasin, et Austraalia postkastid on punased ja mingid Express postkastid on kollased. Tegin su kollektsiooni pildi ka :P Vahepeal tuli mul jalutades jõgi ette. Väikse Melbourne’i kaardi pealt avastasin, et see tähendas kesklinnast väljajõudmist. Polnudki see kesklinn nii hirmus suur kui alguses paistis. Teisel pool jõge oli madalam linn, ilma pilvelõhkujateta. Tundus selline tööstuslikum ka olevat. Leidsin nii Mersu kui BMW keskused üles. Hosteli lähedal on mul Audi keskus. Olgugi, et autod on siin enam-vähem samad nagu Euroopas, siis automargid on hoopis teised. Nädala jooksul olen näinud ainult ühte Citroen C3’e. Jaaguare siin ikka liigub. Kuid vanaaegseid Ford Mustange, mis on mulle hingelähedaseks saanud, neid ikka möirgab siin tänavatel. Ükspäev nägin lausa kolme – üks ilusam kui teine. Austraalia oma auto on Holden, neid ja Forde liigubki siin kõige rohkem ringi.

Ilm oli sompus ja pilved madalad, seega pilvelõhkujate tipud olid sudu sees. Linna vahel krigisevad ringi trammid, mis tunduvad olevat ennesõjaaegsed. Osad on ka väga uued ja kaasaegsed. Rongid on ka täitsa tip-top. MacDonaldse on siin ka päris palju ning kohalik rämpstoidukett on „Hungry Jack’s“. Mina pole sellistesse kohtadesse oma jalga veel tõstnud. Loodan, et ei pea tõstma ka. Mingi aja pärast avastasin ühe ilusa rohelise pargi. Läksin sinna. Seal oli suur purskkaev, viskasin sinna raha sisse ja soovisin Erlele midagi head, siis kõmpisin edasi. Park oli suuri puid täis, mille juurika peal oli igaühel mälestuskivi. Need olid sõjas hukkunutele. Künka otsas oli massiivne memoriaal. Tegin talle pildistades ringi peale. See oli Clouchesteri vürsti kingitus Austraallastele esimeses maailmasõjas langenute mälestuseks. Ronisin trepist ülesse ja nägin, et uks ton lahti. Karmi näoga turvamees tuli minu poole. Ma nägin, et keset ruumi seisavad mingid inimesed ja et äkki on siin mingi teenistus pooleli ja turva ajab mind minema, kuid ta astus hoopis minu juurde ja ütles, et ma jõudsin just õigeks ajaks! Ma ei saanud midagi aru. Läksin lihtsalt käega näidatud suunas. Sees juhatas tädi mind vabale kohale ruumi keskel asuva kuubiku ümber. Jäin huviga ootama mis toimuma hakkab. Lindilt rääkis mingi mees hukkunutest ja nende mälestamisest ning siis puhuti pasunat. Mind rabas see nii hoobilt jalust, et silmad läksid märjaks. Sõjaväelised matused koos pasunate või torupillimuusikaga on alati mu nõrk koht olnud ja need ajavad mind nutma. See on kuidagi nii masendavalt ahastav ja aukartustäratav. Nii ma seal seisin ringis koos pensionäridega, silmad märjad ja kuulasin, kuidas meie eest võidelnutele austust avaldati. Tõsiselt liigutav kogemus. Kuna ruum oli nagu püramiid ja tipus oli aken, siis lasti ülevalt valgusjuga sisse, mis jooksis üle ruumi keskel põrandas oleva mälestuskivist. Hiljem sain teada, et seda tehakse iga pooltund, kuid see tähendab seda, et siis kui I maailmasõda lõppes, 11. septembril, et sel ajal on päike täpselt sellises kohas, et kiir tuleb päriselt ülevalt aknast sisse ning läheb üle mälestuskivi. Kahjuks oli praegu juba detsember.

Peale kiire jälgimist juhatati mind alumisele korrusele, kus pidi mingi näitus olema. Ma võtsin asja kohe päris tõsiselt ja vaatasin enamuse asjad üle ja lugesin, mis kõik välja oli pandud – pildid olid lahedad. Ordenite sein oli eriti kihvt. Eestist ära minnes mõtlesin, et siis ei pea ma äkki nii palju Türgi peale enam mõtlema, kuid võta näpust, Türgi tuuakse ka siin kätte ära. Välja oli pandud nii lipp, kui igasuguseid muid jubinaid – raha, nööpe, veepudel. Isegi ühe tabatud Türgi nuhi pilt oli väljas. Tuli välja, et Austraalia on sõja ajal olnud vastamisi ka türklastega. Peale näituse imetlemist tegin ma väikese annetuse. Siis läksin edasi ühte ruumi, mille keskel olid kaks meest – isa ja poeg – see tähistas mõlemat maailmasõda. Ühes võitles isa, teises poeg. Forget them not.

Kui alt ülesse tulin ja seal ringi jalutasin, siis hakkas üks 70-80 aastane vanatädi minuga äkitsi rääkima ja seletama, mis siin kõik väljas on. Ta oli sealne töötaja. Ma ütlesin, et ma olen kõik juba üle vaadanud ja all ka käinud. Tema käest kuulsingi juttu selle valguskiire kohta. Seejärel hakkasime niisama jutustama. Kui ta kuulis, et olen Eestist, siis ta oli meeldivalt üllatunud ja ütles, et põllutöölistest on neil siin alati puudus. Seda oli hea kuulda. Seejärel tuli üks teine töötaja meie juurde ja hakkas ka jutustama. Ütles, et tema sugulane oli alles aasta-paar tagasi eestlasega abiellunud. No näed, eestlased jõuavad ka igale poole! Siis nad uudishimutsesid, et mis ma Austraalias üldse teen ja miks ma tulin ja mida veel teha kavatsen. Andsid palju häid näpunäiteid, et kust tööd otsida ja mida teha, mida näha ja et ämblikke tuleks ikka karta. Nad rääkisid veel, et jumal tänatud et vihma sadama hakkas, sest siin on olnud kuiv juba 10 aastat järjest – täielik põud. Ma selle peale muidugi sülitasin, et väga tore jah, Eestis muud naljalt ei näegi kui vihma ja nüüd tule teisele poole maakera ja vualaa! Nad ütlesid, et sadama pidi terve nädalavahetuse, kuid salamisi lootsid, et äkki kauemgi. See teadmine mulle erilist rõõmu ei valmistanud. Tädidega oli täitsa lõbus rääkida, sest neist sai palju paremini aru kui noortest, kuna noored räägivad ainult slängis. Tegin neist ühe pildi ka. Seejärel sain teada, et katusele saab ka veel minna. Kuna järgmine valguskiire sessioon algas, siis jätsime hüvasti ja ma ronisin ülesse. Vaade oli suurepärane, kuid kuna oli nii pilves, siis väga kaugele ei näinud. Aga lahe oli sellegipoolest. Vahepeal nägin kuidas ühel tädil vihmavari käest ära lendas ja ta seda taga ajas, tegin sellest ka pilti. Peale seda hakkasin kesklinna poole tagasi jalutama. Kuna Melbourne’is on väga palju igasuguseid metalseid kujukesi, siis jäädvustasin ka neid väheke. Kui jälle üle silla jõudsin, siis kuulsin head muusikat. Mingi bänd esines sealsamas kõrval baaris. Ma mööda jalutades nautisin.

Kesklinnas avastasin ühe ilmatuma suure tehiskuuse. Nägi ikka jube välja küll, kui oled originaalsete puudega harjunud. Mis teha kui siin paremat saada ei ole, tuleb sellega leppida. Tänava ääres seisis kaks paari veest tilkuvaid hobuseid. Kahju oli neid vaadata. Ühel tänaval jagati tasuta uut energiajooki „Samedi“, ma haarasin endale ka purgi. Järgmine päev jõin ära, täitsa hea oli. Õhtupoole läksin veel välja, kuna sees polnud peale magamise absoluutselt mitte midagi teha. Sattusin suure keskuse vaateakna ette, kus seisis suur rahvamass. Kõik uudistasid jõuluteemalist liikuvat vitriini. Päris hästi oli tehtud, uudishimutsesin isegi seal mõnda aega. Seejärel kõmpisin mööda tänavat edasi. Ühest baarist tuli superhea live-muusika, selline latiino. Keerasin otsa ringi ja astusin baari sisse. Tuli välja, et see on mingi veinibaar. Kuna olin otsustanud bändi natuke kuulata, siis tellisin endale klaasi valget veini. See oli Austraalia oma ja tõsiselt hea. Nautisin „Quantana mera’t“ koos kohaliku veiniga – mida paremat enam oskakski tahta! Minu lähedal istus miilustav keskealine paar. Natukse aja pärast astusid sisse kaks naist, kes ütlesid, et nad tulid tagasi ainult nägusa baarmeni pärast. See oli väga meelitatud. Bänd saigi ainult mõne laulu laulda, enne kui pillid kotti pani, sest kell oli juba 10 läbi. Koduteel avastasin majaseinal rippuva Carmen Kassi, kes tegi Max Factorile reklaami.

Järgimise päeva lõunal läksin jälle jalutama. Seekord võtsin teise suuna. Jõudsin ühte parki, kus oli hästi lahe lillade õitega puu. Pargi servas oli lossimõõtu maja. Tuli välja, et see on Royal exhibition building ehk siis Kuninglik näituste maja, mis ehitati aastatel 1880-81 ja kus demonstreeriti uusi tehnoloogiaimesid nagu klaver, trükimasin, muruniiduk, elektrivalgus jne. Pargi nimi oli Carlton, kus tegutses paksu koeraga tuvitädi, kes hoolega linde söötis. Näituste maja kõrval on kuninganna Victoriale pühendatud kallistavate kängurude ausammas ning taga Melbourne’i muuseum. Linna peal on palju vanu maju, mis näevad välja nagu metsiku lääne majad – nikerdatud rõdudega. Kuna ma sel päeval polnud veel midagi hamba alla saanud, siis astusin ühte restosse sisse ja tellisin omale minestrone supi. Täitsa sportlik huvi oli häha, kas supp on samasugune nagu me Kalevi sööklas olime söönud. Minu meelest polnud see mitte kuskilt otsast sarnane. Kõikusugu erinevad suured aedviljade tükid olid supis sees pluss mingi roheline asjandus. Täitsa söödav oli tegelikult. Kõige parem oli asja juures imehea valge sai. Samasugust superhead saia olin ma ennem Inglismaal söönud. Vanad head Inglismaa ajad tulid meelde. Supi kõrvale võtsin veel tassi teed ja mafiooso moodi baarmen (võibolla ka omanik) ajas minuga paar sõna juttu. Sel ajal kui ma sõin, käisid igasugu kahtlase välimusega tegelased baaris. Suruti kätt tõsiste nägudega ja aeti tähtsat juttu imelikus keeles. Mehel oli ka pisike poiss kaasas, tundus ta poeg olevat. See tegi külalistega igatsugu nalja ja mängis mingi papiga.

Avastasin, et minu hostelist mitte eriti kaugel asub avalik saun. Ei usu, et ma oma jalga sinna tõstan, kuid kõrva taha tasub info panna küll. Chinatowni avastasin ka ning ämber-trummidel jõulumuusikat peksva päkapikumütsiga promotistunud jõulumehe. Igati huvitav! Hiinalinn oli pigem ainult hiinatänav. Kõndisin tänava lõpuni ning jõudsin Victoria parlamendihooneni. Selle kõrval oli Windsori hotell, mille ees paljud aasia turistid pilti tegid. Kõrvalmaja ees keegi pulmitas samal ajal. Eemalt nägin kolme kirikutorni. Seadsin sammud sinnapoole. Oii milline võimas ja massiivne St. Patricku katedraal see oli! Super! Kirikute fänn olen ma aegade algusest juba olnud. Eesti kirikutele teeb see nagu naksti silmad ette. Esimene asi, mida ma sisse astudes märkasin, oli silt, et pildistada ei tohi. Siis tõstsin pilgu ja nägin, et sees on terve kari aasia turiste ning igaühel on fotokas näpus ja kõik klõpsivad. Ma võtsin siis ka välgu maha ja kukkusin pildistama. Imeilus kirik suurte värviliste vitraažidega ning päike paistis just kiriku ühe külje akendest sisse. Suur orel ning võimas altar. Ning siis ... kiilakas aasia turist kes kõva käraka peeru lasi, nii et kogu kirik kajas. Ise ei teinud asjast mingit numbrit ja kõndis rahulikult edasi. Mina jäädvustasin ta pildile IMG_3569. Katedraali välisseina küljes olid igasugused jubedad näod. Kõik nägi üsna Inglismaa moodi välja, seal olid ka vägevad kirikud koos jubedate nägudega. Katedraali taga aias õitses pärnapuu ja ta lõhnas just täpselt samamoodi nagu eesti pärnad.Mmmm kui hea meelõhn. Kirikust üle tee oli võimas Fitzroy park. See oli nii suur, et ma kõmpisin seal vist paar tundi. Võimsad puud igalpool ja kaks tuvikest pargipingil istumas ja kallistamas. Hiljem pildi pealt vaadates tundus, et need mõlemad olid hoopis mehed. Keset parki õitses üks hästi suur tundmatu puu. Kuna päike ka just sel ajal välja tuli, siis viskasin natukeseks murule pikali. Küll oli hea. Kui olin puhanud, siis jätkasin teekonda. Mingi aja pärast nägin ema-isa koos oma kolme lapsega käest kinni mööda parki keksimas. Tegin neist pilti ja isa märkas samal ajal ja ütles teistele ka, et ma neist pilti teen. Kõigil oli nalja nabani.

Lindudest nii palju, et tuvid on siin täpselt samasugused nagu Eestis, varblased ka. Kuid kajakad on natuke teistsugused. Ühed on punaste silmaümbrustega ja tunduvad olevat sellised ülbikud, teised on mustade silmadega ja tunduvad rahulikud ja viisakad, kuid mõlemad tipivad käies naljakalt. Linavästrikulaadsed tegelased on ka olemas, kuid nad on pea kolm korda Eesti omadest suuremad. Harakate/vareste moodi suured tegelased on ka täitsa olemas. Kuid kõige tavalisemad linnud on mingid pruunid kollaste silmadega tegelased, kes kädistavad koguaeg. Meenutavad natukene pasknääre.

Puude otsast ei kuku siin alla mitte väikseid puulehekesi, vaid suuri palmilehti ja oksi. Araukaariad on siin massiivsed puud. Eestis püüti meile nende väikeseid taimi õuetaimede näol pähe määrida :D Mõne aja pärast leidsin üles pargi keskel asuva Haldjapuu. See oli aastatel 1931-34 tehtud Ola Cohn’i kingitus Melbourne’i lastele. Hästi kihvt piltidega puutüvi.
Edasi jõudsin ma 2006. aasta olümpiastaadionile. Selle ees oli palju kohalike legendaarsete sportlaste metalseid kujusid. Samas majas oli ka spordimuuseum. Austraalias hakati esimest korda jalgpalli mängima 1860ndatel aastatel, selleks puhuks oli ka ausammas püstitatud. Et linna tagasi saada, siis pidin minema üle võimsa kaarsilla, mis paindus üle rauteede. Vaatepilt oli järjekordselt võimas.

Järgmise päeva lõunal oli järjekordne tuletõrjealarm. Ma jõudsin just kõik oma asjad kokku panna ja olin valmis sinna peale minema. Alla minnes tegin naeratavatest tuletõrjujatest pilti. Jällegi oli kohale tulnud kolm tuletõrjeautot, üks oli lausa jõuluehtes. Arvata võib, et nad ka seekord mitte midagi ei leidnud. Kätte oli jõudnud päev, millal pidin kohtuma Joshi ja ta prutaga. Otsustasin enne natuke linna peal ringi tuhiseda, sest aega veel oli. Kuna oli ilus päikesepaisteline päev, siis läksin tagasi Melbourne’i muuseumi ja Kuningliku näituste maja juurde ja tegin ilusaid pilte. Isegi linnud võtsid päikesevanne. Ilusa ilma puhul oli purskkaev tööle pandud. Üks vanatädi küsis seal minu käest, et ega ma äkki ei tea siin lähedal mõnda kohta, kus kohvitada saaks. Ma pidin talle kahjuks pettumuse valmistama. Ju ma siis paistsin juba nii kohaliku moodi välja, et minu käest võib infi küsida :P

Avastasin veel ühe laheda suure raudteejaama, kuid see polnud kahjuks see, kuhu Josh oma sõpradega tuli. Peale seda leidsin Melbourne’i politsei maja üles ning ostsin endale suuprepärase tumeda shokolaadiga Magnum jäätise. Läksin politseimajast läbi teisele poole jõe äärde ja istusin päikese kätte pingi peale ning nautisin oma jäätist. Helistasin veel Erlele ja küsisin kas ta on elus ja terve. Tal oli kõik korras.

Lõpuks helistas Josh ja ütles, et nad on viimaks ometi kohale jõudnud. Ega tal polegi nii hirmus kerge kesklinna tulla. Selleks peab ta bussi ja rongiga umbes tund aega sõitma. Ta elab Melbourne’is ühes kaugemas äärelinnas. Ootasin neid ühe kino lähedal tee ääres kuskil pulga otsas istudes. Järsku kuulsin selja tagant „Heeey Džaanikaa!“ Ja seal nad olid täies hiilguses – Josh, ta girlfriend Dallas ja sõber Shaun. Kõik räbalates, needitud, sini-punaste juustega punkarid. Ma jäin neid vist alguses jahmunult vaatama, sest natukese aja pärast Josh ütles, et noh teeme kalli ka. Ta polnudki nii pikk kui olin endale ette kujutanud. Paar kuud tagasi näitas ta ennast korra veebikaamerast ja siis tal olid üle õla pikad blondid juuksed. Ma tahtsin teda siis näha selleks, et kui teda päriselt näen, siis tunnen ikka ära. No ei tea, erilist sarnasust eelnevaga kuigi palju ei olnud. Nüüd olid tal kõrval punased lokkis juuksed, külgedel kartulikoore värvi siilikas ning keset pead sinine lakk. Õnneks polnud tal hari seekord püsti. Kui saime kallistatud, siis otsustasime kaubanduskeskusesse poodi minna Jamesoni viskit ostma. Ma olin väga üllatunud kui kuulsin, et neile meeldib just seesama mark mis on ka minu lemmik. Osteti kaks suurt pudelit viskit ja neli pudelit cocat. Siis käisid nad peldikust läbi ja kui välja tuldi, siis jagati kõigile juba segatud joogid välja. Kõik käisid süütult ringi coca-pudelid näpus :D Ennem nägime tänava peal Joshi sõpru – üks hullem karvane kui teine ja mõni juba keset päeva täis kui tarakan. Seejärel sõitsime trammiga paar peatust jänest ja läksime parki, kus kõik sõbrad pidid kokku saama. Kaks tükki juba lesisidki puude vahel. Mida aeg edasi, seda rohkem rahvast kokku vajus. Josh, Dallas ja Shaun olidki ainukesed punkarid, teised olid kõik karmima muusika austajad või siis muidumehed. Üks vigurivänt tuli mu meelest otse töölt. Poisid olid mu meelest pea kõik ilusad pruunipäised sõstrasilmad, kuigi jah ... värvitud ja mingite tiivakestega ja millega iganes. Ausalt öeldes olin mina vist seal kõige vanem tegelane, sest kõige suurem number, mis ma seal kuulsin, oli 25, hehe. Kõige noorem oli 16. Mina pakkusin talle 20 ja ta imestades/rõõmustades küsis, et kas ma päriselt ka arvasin, et ta nii vana on? Ma ütlesin, et jah. Ta oli väga meelitatud ja ma sain selle eest põsemusi. Veab, kui inimestele on veel meeltmööda, kui arvatakse, et nad paistavad vanemad kui nad tegelikult on. Tahaks ka veel nii noor olla!
Pidevalt korraldati maadlusmatše, et nähe kes tugevam on. Päriselt kaklema ei hakanud keegi. Vahepeal ma proovisin rulasõitu – esimest korda elus. Väga äbarik tunne oli selle laua peal. Seejärel austati traditsioone – tööposs ronis tänavalaterna otsa ja talle anti tühi prügikast, mille ta laternale pähe tõmbas. See pidi neil juba ammuseks traditsiooniks olema. Ma viis päeva hiljem käisin sealt mööda ja vaatasin, et prügikast on posti otsast alla võetud, kuid seisab posti kõrval ning ootab, millal karvikute kamp jälle sinna jooma läheb :P Üks pikajuukseline tegelane, kes juba päeval täis oli, kui teda linnas nägime, see tahtis, et ma temast koguaeg pilti teeks. Iga kord vaatas pildid üle, nii et pigistas ühe silma kinni, kuid peaaegu kunagi talle tulemus ei meeldinud. Siis mingi aeg läks hullemaks poseerimiseks ja vist kõik said pildile. Seejärel tegime mõned grupipildid, need tulid väga lahedad. Tüseda kiilaka tegelase nimi on Rambo, see oli selline viril tüüp natukene, noris tüli ja nii. Aga jah, eks alkoholi käsi oli ju ka mängus. Iron Maideni särgiga poisil olid punased läätsed silmad – hästi lahedad. Tegid ta täitsa vuntsiks. Josh jõi viskit ja laulis igasuguseid laule pidevalt. Vahest õnnestus tal ka teisi laulma kaasata. Dallase ja blondi tipsiga käisime kaks korda vetsus ka vahepeal – naiste põied ju! Siis tuli kohale üks lillade juustega tips, kes oli alles hiljuti oma siili trimminud. Ma ka katsusin, nii mõnus oli :P Mida aeg edasi, seda rohkem purju jäin ka mina ja tegin niiiiiiiiiiiiiii hirmus palju pilte et jube! ... aga kõik õnnestusid enam-vähem hästi. Vahepeal oli mingi põskede lakkumise teema, sellele ma eriti pihta ei saanud, ka vist neil mingi traditsioon. Hilisemal kellaajal tuli veel igasuguseid uusi nägusid juurde. Mingi aja pärast sai Josh endale sinise kalasaba. Kuna mu kott oli päev otsa hullult raske olnud, siis lõpuks otsustasin Evelini/Kalevi shokolaadid Joshile üle anda. Ta läks täitsa pöördesse! Ma tean, et valge mustikatega shokolaad on ta lemmik. Nii kui ütlesin, et üks tahvel on seda ka, siis ta tegi selle lahti, võttis ühe tüki ja ütles „This is orgasmic!“ Mõne tüki jagas parematele sõpradele ka (vaata pilte IMG_4157-60, 76), kuid siis pani ruttu kotti tagasi ja ütles, et minu omad! Nii et Evelin, sinu shokolaadid on ja Austraalias sensatsioonilised :P Enne keskööd hakkasime igaüks oma koju minema. Saatsin Joshi, Dallase ja Shauni rongijaama ja siis Josh küsis, et kas ma olen ikka kindel, et ma oskan hostelisse tagasi minna. Ma ütlesin, et loomulikult! Näitasin käega, et kõigepealt lähen sinna ja siis sinna – Josh jäi rahule. Nemad läksid rongi peale ja mina komberdasin hostelisse ja kukkusin magama. Terve järgmise päeva oli veel kergelt kallerdise tunne ja ei viitsinud midagi teha, kuid natuke käisin ikka ringi – kõhtu tuli ju täita. Meie tänavas on – Harley Davidsoni motikate pood. Õhtul toimus seal mingi üritus ja terve tänav oli motikaid täis. Ilus vaatepilt oli.

17 December 2008

14.12.2008 22:47 / Nomads Industry Hostel, Melbourne

Lõpuks ometi saan kirjutada Austraaliast! Ma olen siin juba kolm ööpäeva olnud. Esimese päeva magasin täielikult maha, teise poolenist ja kolmandal päeval tuli lõpuks elu sisse. Kõigest nüüd siis natukene pikemalt.

Austraalia päikest nägin ma esimest korda Perthis kui lennukiga õhku hakkasime tõusma. Oli just varahommik ning päike tõusis. Õhust vaadatuna tundus Perth ka täitsa suur linn olevat – pilvelõhkujad ja puha. Esimesed pilgud lennukist välja olid võrratud – lõputu roheline künklik maa! Natukese aja pärast ilmusid välja pilved ja siis enam maad ei näinud. Seekord oli lennuk Qantase omadest kõige väiksem. See oli ju siselend ka, pole vaja uhkustada. Ma olin just lootnud, et saan oma õuduka lõpuni vaadatud, kuid oh õnnetust – siin lennukis polnudki eraldi ekraane, vaid hoopis üks suur ekraan, mida kõik said jälgida. Nii et minu filmi lõpp jäigi nägemata. Selle asemel näidati meile hoopis ühte lahedat romantilist komöödiat, käras küll vaese ajaga. Kuigi lend kestis ainult viis tundi, anti meile ikka süüa. Väljanägemine polnud suurem asi, kuid süüa kõlbas küll – pihv, munaplögin ja vorst ketšupimoodi kastmega. Pluss muffin, õunaviilud ja apelsinimahl. Seekord transporditi minu kõrvale istuma üks aasia noormees. Tema ei maganud üldse, vaid hoopis siples terve aja – ju tal jäi sabakont kangeks. Seekord oli ka minu selg jube väsinud ja ma väänlesin toolil elu eest. Kuna me olime ütlemata kiiresti lennanud ja jõudsime liiga vara kohale, siis tegime enne maandumist väikse sõlme sisse ja lendasime natuke tagasi. Lendasime 324 mph, kõrgus oli 35500 jalga ja välistemperatuur oli -47 kraadi. Maandusime nii kiirelt ja vaikselt, et ei saanud peaaegu arugi. Kõige raskem maandumine oli Singapuris Boeing 747ga, sest see oli ikka tõsiselt suur lennuk ja hea, et maandumisrajale auke ei jäänud.

Passikontrollis oli jälle mingi jama. Onu võttis mu passi enda kätte, uuris ja uuris ja siis ütles, et üks moment ja läks minema. Tuli koos tädiga tagasi ja see kutsus mind endaga kaasa ja ütles, et pass tuleb neil uuesti skännida. Ma juba mõtlesin, et varsti hakkavad kummikindaid laksuga kätte tõmbama, kuid õnneks seda ei juhtunud. Skännis passi ära, andis mulle tagasi ja soovis head teed. Nüüd ma olin häpi-häpi-häpi, sest olin omadega lõpuks päriselt AUSTRAALIASSE jõudnud!

Kuid minu õnn jäi üürikeseks. Ronisin lidi äärde oma koti tulekut ootama. See tuli ikka viimaste seas. Peale selle, et seljakotil oli eelmiste lendude ajal juba üks plastmasslõksakas puruks tehtud, siis nüüd oli teine veel takkatraavi. Ja mis kõige hullem, mu magamiskott oli seljakoti küljest jällegi lahti tulnud. Jäin selle tulekut pika näoga ootama ... kuid seda ei tulnudki! Kaks kotti jäidki lindil ringiratast sõitma, kuni ma lõpuks alla andsin ja sealt minema läksin. Üks asiaatide perekond jäi ka pikkade nägudega oma viimast kotti ootama ... ei mäleta enam kas nad selle ka kätte said. Nägin infopunkti ja läksin nende käest küsima, et mis nüüd saab. Nemad saatsid mu kadunud asjade punkti, mis seal lähedal oli. Seal rääkisin tädile kõik ära mis värk on. Ta ütles, et ega lennufirma selle kadumise eest vastutav ei ole, sest magamiskott polnud mul koti küljes küllalt tugevalt kinni. Kuna ma ei osanud midagi targemat oma magamiskoti kohta öelda, kui et ta on must ja kui ta lahti teaha, siis ta on natuke kollane ka, siis selle peale tädi ütles, et on üsna ebatõenäoline, et see üles leitakse. Ma vajusin täiesti mossi. Teretulemast Austraaliasse! Tädi oli vähemalt nii abivalmis, et käis lindi teisel pool vaatamas, et kas midagi on äkki maha kukkunud, kuid ei. Pani siis kirja, et must magamiskott on kaotsis ja ütles, et ma järgmisel päeval neile helistaksin, et äkki ilmub midagi välja. No ma olin vähemalt niipaljugi rahul, et kõik oli tehtud, mis teha andis.

Otsisin vaba tooli ja istusin maha. Hakkasin mõtlema, et mida nüüd teha ja kuhu minna. Tuli kohe see jutt meelde, et tüdruk ostis ühe otsa pileti kuhugi ja siis istus viis tundi lennujaamas ja mõtles, et mis ta nüüd siis teeb. Mul oli üsna sarnane tunne. See infopunkt, kust ma enne infi olin küsimas käinud, seal ma olin tähele pannud mingit majutusjuttu. Kui olin natuke puhanud ja mõtteid kogunud, siis seadsin sammud infoletti. Tõsi ta oli, nende käest saigi infi majutusasutuste kohta. Küsisin kohe kõige odavamat mis neil pakkuda on, et äkki saaks 100 austraalia dollari eest nädala ööbida kuskil. Tips ütles, et nii odavaid kohti neil ei ole, kuid Packpackersi hosteleid on küll, kus öö maksab 21-30 dollarit (see on siis umbes 170-250 krooni). Ma olin kohe rõõmuga nõus, sest väsimus murdis. Siis küsisin tipsi käest veel, et kuskohast ma saaksin adapteri osta, sest kõik mu läpaka, mobiili ja akulaadia otsad olid Euroopa omad. Ta saatis mu apteeki. Kujutate pilti mida neil apteegis müüakse! Peale adapteri ostsin veel Telstra kõnekaardi, sest seda soovitas Erle, et pidi üks soodsamaid olema. Kui ostud tehtud, siis suundusin jälle alla ning jäin nahktugitooli istuma ja oma autot ootama, mis pidi mind otsejoones hostelisse transportima. Mõne aja pärast juhatas tips nii minu kui kolm teist inimest auto juurde. Autos saime omavahel natuke lähemalt tuttavaks. Nooremapoolsed mees ja naine tulid Perthist Melbourne’i lihtsalt aega veetma ja lõbutsema. Vanem naine tuli minu kuulmise järgi USAst, kuid ma võisin ka valesti aru saada. Ta pidi iga kahe aasta tagant sõbrannal siin külas käima ja siis igal vahepealsel aastal käin sõbranna temal külas. Naine ütles, et ta oli 20 aastat Melbourne’is elanud ja on siit nüüd juba 30 aastat eemal olnud. Kortsude järgi võis arvata küll, et ta 50-aastane on. Seda imestasid nad kõik, et ma Eestist tulen ja aasatks ajaks jään ja pole isegi mitte ühtegi plaani veel. Ma ütlesin, et on kaks võimalust, et ma olen kas väga kaval või väga loll ... aga lisasin siis, et kaldun ikka sinna lolli poole :D

Kõige esimesena läks maha see naine. Minu peatus oli järgmine. Jätsime abikaasadega hüvasti ja nad soovisid mulle edu. Minu pelgupaik oli hostel nimega „Nomads“. See asus kohe kesklinna piiril, nii et suurepärases kohas. Kuna leti taga oli koguaeg 100 inimest, kes kõiksugu informatsiooni nõudsid, siis tuli mul oma tonnise seljakotiga jupp aega seal oodata. Lõpuks sain oma kahe päeva eest makstud ja mulle öeldi, et tuba on esimesel korrusel. Ma olin väga rahul, et ei pea kuhugi kõrgustesse ronima hakkama. Läksin rõõmsalt koridori pidi edasi. Kõik uksed tundusid väga imelikud ja ilma numbriteta. Jõudsin koridori lõppu ja uksest välja – päike paistis. Kõik oli ilus ja tore küll, kuid kus kuradi kohas pidi minu tuba siis olema!? Läksin tagasi ja pööritasin silmi. Õnneks tuli vastu noormees, kes oli enne minu järgi oodanud. See ütles, et ta näitab kuhu minna. Läksime lifti. Tuleb välja, et austraallased on sama imelikud kui inglased, sest ka neil on esimene korrus teisel korrusel. Vähemalt olin nüüd õigele korrusele jõudnud. Leidsin oma toa ülesse. Saab sisse samamoodi kaardiga nagu Soome laevade peal. Lõgistasin natuke ukse taga kuni sisse sain. Toas olid ennast sisse seadnud kaks noormeest koos neiuga. Küsisin, et milline voodi vaba on (toas oli kolm narivoodit, seega 3 kohta). Neil polnud õrna aimugi, sest kõikide voodite peal oli igasugust kraami. Üks kena noormees pakkus kiiresti abi, et lähme alla receptioni ja küsime üle. Leti taga järjekorras oodates saime natuke lähemalt tuttavaks. Tema nimi oli Val (Valentin). Pärit on ta Ukrainast, kuid enamuse oma elust on elanud Austraalias. Seda oli kuulda küll, et ta kohalik on, sest ta rääkis nii kiiresti ja pudinal nagi kõik kohalikud siin. Kui olime oma mure ära kurtnud, siis läksime ülesse tagasi, seekord juba trepist, sest lifti ootamine võttis tavaliselt mitu minutit ja selle ajaga jõuaks juba mitu korda üles-alla käia. Toas hakkasin ma oma pesemisasju välja kaevama, sest polnud juba kolm päeva ennast pesta saanud. Kui asjad valmis vaadatud, siis tuli ka kohalik noormees, kes mulle voodi ära tegi. Ma läksin nii kauaks dushi alla. Küsisin veel igaks juhuks naljatamisi üle, et ega ma mingit järjekorranumbrit ei pea võtma kui dushi alla pean minema. Ta vaatas mulle naerdes otsa ja ütles et ei pea.

Dushi all käik oli ka omaette ooper. Kuna mõlemad dushiruumid, mis olid koos WCga, olid kinni, siis pidi kõiki asju eraldi ajama. Looda sa, et neil seal kuskil mingeid nagisid on! Peldikus pead kõik asjad ukselingi külge riputama või miniatuursesse kraanikaussi pistma (juhul kui see kuiv on). Dushiruumis oli vähemalt mingi imelik pulknagi, mis küll keerles, aga ajas hädaga asja ära. Rätiku rõngas oli õnneks ka, nii et sain oma asjad ikka seinale riputatud, sest põrand oli eelmisest pesijast veel märg. Ooiiiiiii kui superhea tunne on endale peale kolme pikkkka päeva lõpuks vett pähe lasta. Seal on peldikutes ja dushiruumides igal pool küll sildid väljas, et vähendame oma süsiniku jalajälge ja käime 5 minutit dushi all, kuid mul oli sel hetkel täielikult poogen, et neil siin magedat vett hirmus vähe on. Mina ladistasin seal vähemalt 15 minutit. Pesin pead ja hambaid. Issand kui hea oli jälle tsivilisatsiooni hüvesid nautida! Kui oma tuppa tagasi jõudsin, siis oli mu voodi juba valmis tehtud ja ootas mind. Ma olin veel endale puhtad riided selga pannud ja kergelt näo ka pähe teinud, kuid otsustasin siiski natukene puhata ja pikali visata. Kui silmad avasin, oli kesköö. Panin kiiresti silmad kinni tagasi ja ärkasin kuskil ennelõunal täies mundris. Kokku norisesin 16 tundi järjest.

Teisel päeval otsustasin natuke väljas ringi jalutada. Avastasin, et minu hostel on Radissoni hotelli kõrval. Mõnisada meetrit põhjapoole on suur turg. Kuna ma polnud juba 24 tundi midagi söönud, siis otsustasin midagi vaadata. Lootsin midagi kohalikku ja head leida. Kuna siin kõik vaikselt inglise stiilis on, siis mõtlesin, et hommikusöögiks peekon ja munad lähevad hästi. Astusin ühte kummalisse kiirtoidu söögikasse. Väljanägemise poolest sarnanes koht Keskturu teemaga. Aga noh, korisev kõht nõudis oma! Ootasin pikisilmi oma sööki, kuni toodi ette mailmatuma suur vaagen, kus oli peal kaks viilu praetud peekonit ja kaks röstitud saia, kus oli mõlemal praemuna peal. Torkasin kahvli otse härjasilma ja see hakkas sealt välja jooksma – munad olid täiesti vedelad. Mul tuli alguses täiesti öök peale, kuid tühja kõhuga paistavad ka röstitud prussakad isuäratavalt. Maitsel polnud tegelikult väga vigagi, kuid lihtsalt oli väga imelik sellist asja süüa/juua. Kuid 7-8 dollarit oli juba makstud ja ei tahtnud toitu niisama raisku ka lasta. Sööki oli tegelikult nii palju, et üks muna jäi praktiliselt järgi koos peekoniliblega. Minu kõht oli ääreni täis! Austraallased on ikka suure isuga, sest sel ajal kui ma sõin, siis kaks koolitüdrukut ostsid endale võileiva, mis tähendab seda, et praktiliselt päts saia on pooleks lõigatud ja sinna vahele topitakse kõike mis pähe tuleb, alustades lihatoodetest ja kurgist-tomatist ning lõpetades sibula ja majoneesiga. See üüratu sandvich keerati paberisse ja söödi siis käigu pealt peo seest. Kuid ta tundus nii jube kuiv, et ma oleks sinna kõrvale vähemalt liitri vett ära joonud. Peale söömist tegin veel klaasist pilvelõhkujatest pilti ning imetlesin neid suu ammuli. Hostelist paarisaja meetri kaugusel on väike roheline park, kus olid suured ja jämedad puud, õitsesid roosid ning siristasid linnud. Läksin isusin sinna pingile ja üritasin oma Austraalia telefonikaarti tööle saada. Tulutult. Tibi teisel pool küsis mu aadressi. Loomulikult polnud mul õrna aimugi mis tänaval hostel on ja veel vähem, mis postiindeks on! Asi jäi katki ja ta soovitas mul internetis liituda. Otsustasin hostelisse tagasi minna, sest see 1-2 tunnine jalutuskäik oli mind jälle nii läbi võtnud, et kukkusin voodisse ja magasin mitu tundi. Õhtul ärkasin üles ja settisin natukene oma asju. Kerge pahaendeline paanika tuli sisse, sest järgmisel hommikul sai mu hosteli kaks makstud päeva läbi. Midagi ma teinud veel ei olnud. Sada miljonit asja tuli ära teha, kuid ma ei osanud millestki alustadagi. Lihtsalt enamuse ajast lamasin voodis mokk töllakil ja väsind nagu ront. Erle oli ka vahepeal sõnumi saatnud, et ta jõudis Brisbane’i ja istub nüüd bussipeatuses ja on jube väsinud ning ei taha oma üüratu kotiga kuhugi minna. Siis ma hakkasin veel tema pärast ka muretsema, sest ta oli üldse esimest korda kuskil kaugel välismaal päris omapead.

Hiljem läksin alla internetti. See maksab meil siin 4 dollarit tund ehk siis 32 krooni. Mõtlesin, et saan oma telefonikaardi aktiveeritud, kuid võta näpust! Panin vist telefoninumbri viis korda valesti sisse, mingi jama area code’ga. Selle peale ütles mulle, et nüüd kao siit minema ja võid telefoni teel oma kaardi aktiveerida. Vähe masendav! Vaatasin kiiresti meili ja Okuti üle, vastasin kergelt, et olen ikka elus. Peale seda viskasin jälle voodisse siruli, sest midagi muud tarka ka nagu teha ei osanud.

Natuke enne keskööd hakkas sireen üürgama. Ma alguses mõtlesin, et tänaval mõni auto jäi kellelegi ette või midagi. Kui juba mitu minutit kergelt kõrvulukustav pinin oli kestnud, siis sõitsid tuletõrjeautod maja ette. Neid oli lausa kolm. Me kahe tipsiga voodis juba peaaegu magasime, aga nüüd tuli ennast välja ajada. Üks brünett tips oli küll loomulikult blond mulle tundub, sest ta oli särgiväel ja lühikeste pükstega – uneriietes. Ütles siis teisele tibile, et ei tea kas peaks viisakamalt riidesse panema kui välja minna. Isa samal ajal vaatas, et kõik ta kehaosad võimalikult hästi välja paistaksid :D Seejärel kobistas keegi ukse taga ja ma tegin ukse lahti. Tuletõrjujad tulid meil toast läbi ja vaatasid, et meil midagi ei põleks. Kõik korras ja tegidki minekut. Tipsid küsisid veel tuletõrjujate käest üle, et kas peab õue minema. Üks vastas pooleldi ebalevalt, et küllalt vist. Tipsid läksid koos tõrjujatega minema. Ma ei läinud kaasa. Hakkasin hoopis oma asju ilusti kotti sättima. Mingi aja pärast läks uks jälle lahti ja teine tuletõrjuja ronis sisse, vaatas üle, et midagi ikka ei põle ja läks välja tagasi. Ma tegutsesin rahulikult edasi ja tegin paar pilti tuletõrjeautodest ning meie toast-seapesast. Mingi aja pärast tulid tipsid tuppa tagasi ja varsti jäime magama. Ju siis midagi kahtlast ei leitud.

15 December 2008

11.12.2008 04:40 / Perth Domestic Airport

Tere jälle ... sõõbraad ... Ei tea kas annab veel rohkem tülpinum olla, kui mina praegu olen. Nagu mingi lotakas viiner. Istun kohalikus Perthi lennujaamas. See on Austraalias. Seljataga on juba ... hmmm ... ei teagi mitu päeva. Ida poole lennates läheb kell ju kiiremini.

Igastahes siis, kui ma viimati kirjutasin, siis ma istusin veel Frankfurdis Saksamaal. Nüüd olen juba Lääne-Austraalias, kuigi veel vales linnas, sest lõpuks pean maanduma Kagu-Austraalias Melbourne’s. Kuna Frankfurdist lendasin edasi Singapur ja lend kestis umbes 19 tundi, siis oli meil eriti uhke lennuk – Boeing 747. Tundsin ennast nagu Ameerika filmis! Esimene pilk lennukile oli mul lennuki ukse lähedal aknast, kus nägin metsiku pikkusega tiiba koos kahe turbiiniga. Ma polnud oma silmaga midagi sellist veel enne näinud! Kui lennuki uksest sisse astusin ja oma piletit näitasin, siis üks naljaka aktsendiga tibi ütles mulle kuhu ma minema pean. Ma ei saanud loomulikult aru mida ta ütles, aga mõtlesin, et pole hullu, kui raske see ikka on! Siis astusin kaks sammu edasi ja jäin suu lahti seisma – lennuk oli suur nagu ridaelamu! Küsisin stjuardessi käest kohe uuesti üle, et kuhu ma ikka minema pidin. Ta näitas käega teed. Hakkasin kõmpima. Võttis tükk aega, enne kui number 20 juurest 55 juurde jõudsin. Kuna ma sain check-in’i üsna varakult tehtud, siis tädi küsis veel, kas ma tahan akna alla istuda või vahekäiku. Siis muigas ja ütles, et poleks nagu olnudki mõtet küsida, sest see on ju siililegi selge :D Sain koha akna alla – 55A. Minu koht oli just tiiva taga, nii et maad nägi ka ilusti. Lennukis oli kolm osakonda kus inimesed istusid, pluss veel VIPid kõige ees. Istmeridu oli 3+4+3. Nii et lennuk oli tohutult suur, uskuge mind.

Kuigi lend kestis 19 tundi ma ikkagi enamuse sellest ajast magasin. See polnud minu jaoks mitte mingisugune probleem. Selline traali-vaalitamine väsitab tõsiselt ära. Lennukis oli istme peatugede küljes kõigil ekraan, kust sai vaadata filme, kuulata muusikat, lugeda igasugust jama ja mida iganes. Ma tahtsin mitut filmi vaadata, kuna polnud jõudnud neid kinos näha. Esimeseks võtsin „Mirrors“ õuduka. Suutsin seda pool tundi vaadata, kuni tundsin, et ei jõua enam silmi lahti hoida. Magasin. Kolistamise peale ärkasin üles ja nägin, et hakati süüa pakkuma. Ma võtsin endale kala porgandi ja hernestega. Juures oli veel saiake võiga ja mingi puding. Vett tellisin ka omale kõrvale, sest kurk oli kuivast õhust krõbe. Kõht sai kuhjaga täis. Jäin magama. Kuna mul kell oli kotis ja kott pea kohal kapis, siis kella ma ei teadnud. Magasin edasi. Vahepeal ärkasin teadustamise peale ülesse, aga siis panin jälle ruttu silma kinni ja magasin edasi. Lõpuks tegin silma lahti ja mõtlesin, et vaataks filmi edasi. Sain seda teha vist 15 minutit, kui jälle silm kinni vajus ja magasin. Õnneks antakse kõigile tekk, sokid ja silmakate, et paremini magada saaks. Panin ka vahepeal sokid jalga, sest nii jube külm hakkas. Teki tõmbasin kõrvuni ja magasin edasi pea pehmel padjal. Selg õnneks haigeks jällegi ei jäänud. Ei saa ka öelda, et tagumik oleks ära surnud. Täitsa mugavad istmed olid. Ärkasin selle peal ülesse, kui stjuuardess minult küsis, mida ma süüa tahan. Ma ei saanud uimase peaga arugi, mida ta pakkus, kuid valisin sooja söögi. See oli peekon, shampinjonid, kaks vorstikest ja mingi munapihv rohelisega. Juures oli veel apelsinimahl, saiake, croissant ja jogurt. Ma peekonit süüa ei jõudnudki, sest pidin lõhki minema. Peale söömist tuli jälle uni silma. Ei mäletagi kas sain enam magada, sest jõudsin veel vetsus ära käia ja lennufirma poolt antud hambapasta ja hambaharjaga kikud üle lasta, kui juba hakkasimegi maanduma. Kuna lennuk oli väljumisega hiljaks jäänud umbes kolmveerand tundi, sest pardal oli mingi tüdruk, kelle seisukord halvenes. Arstid käisid teda vaatamas ja lõpuks otsustati ta vist haiglasse viia ja mitte lendu lasta. Kuna Singapuris oli mul ainult üks tund ja 25 minutit aega lennukit vahetada ning me nüüd nii hilja kohale jõudsime, siis ma jooksin lihtsalt ühest gate’st teise ja see oli kõik mida ma sellest maast nägin. Lennujaam oli seest küll väga ilus lilleline ja palme täis. Jõudsin vähemalt mõne pildi teha. Passikontrollis oli põnev. Ma ei tea miks mu biomeetriline pass sellist furoori tekitas, kuid üks mees passis seda minut aega. Vaatas ikka vastu valgust ja siis luubiga ja siis uuris ja luges niisama ja siis vaatas jälle luubiga. Talle ei jõudnud vist midagi kohale, sest ta kutsus teise mehe mu passi uurima. See uuris ja puuris ka minuti. Siis tuli veel üks naine juurde, kes võttis passi omakorda enda kätte ja vaatas seda vastu valgust ja luubiga ja niisama. Hea et veel keelega ei katsunud või tuld otsa ei tahtnud panna! Ma ütlesin neile, et ma sain selle passi alles paar nädalat tagasi kätte, et see on biomeetriline ja täitsa uus. Viimane kord kui passi pidin näitama, siis kotti pannes oli just see pildilehe nurk ära murdunud. Mõtlesin, et ei tea kas sellepärast neile pass ei meeldi. Vaatasin rahutult kuidas rahvas minust mööda voorib ja kellelgi teisel mingeid probleeme pole. Lõpuks umbes viie minuti pärast anti mulle pass tagasi ja sooviti head reisi. Ma ei saanudki teada, mis paranormaalne nähtus see oli, millepärast mu pass neile huvi pakkus.

Singapur-Perth lennuk oli Airbus, kuid see oli tükk maad väiksem kui eelmine. Istete ridasid oli 2+4+2 ja osakondi ainult 2. Istusin praktiliselt samas kohas – 55D – kuid nüüd olin peaaegu lennuki lõpus. Sellel lennul oli kari Prantsuse kooliõpilasi, arvatavasti klassiekskursioon või midagi. Üks tüdruk istus alguses minu kõrval, kuid läks siis rida ettepoole ühe poisi kõrvale istuma, nii et mulle tuli naabriks üks aasia onu. See magas terve lennu hambad laiali. Suust tuli veel paha lõhna ka. Ega ma ise ka parem polnud, lennuk oli vaevalt suutnud õhku tõusta kui mul luugid juba kinni vajusid. Mõtlesin, et vaatan seda filmi edasi, mis eelmises lennukis pooleli jäi, kuid silm ei seisnud lahti. Prantsuse pubekad jooksid mööda lennukit ringi ja mulisesid, ajasid mu paar korda üles ka, aga mitte kauaks. Selles lennukis oli veel külmem kui eelmises. Mässisin ennast täielikult teki sisse ja nohisesin magusasti. Korra kui silma lahti tegin, siis nägin ühelt ekraanilt, et olime juba Austraalia kohale jõudnud. Otsustasin rohkem mitte magama jääda. Seekord see mul isegi õnnestus :D Panin klapid pähe ja otsisin oma pooliku filmi üles. Kerisin pooleli jäänud koha peale edasi ja jäin huviga surevaid inimesi jälgima. Õudusfilmid on ju minu lemmikud, kui keegi veel ei tea. Üks tibi võttis endal suust kinni ja rebis alalõualuu pea küljest lahti ja siis jäi vanni verisesse vette hulpima. Päris põnev. Kuid mu kõrval istusid kaks last ja ma lootsin, et nende silmad seda nägema ei juhtu. Karjuma nad igatahes ei hakanud. Siis kui film just päris põnevaks hakkas minema, siis läks pilt plõksti eest ära ja meile öeldi, et hakkame maanduma. See oli päris kosutav lennureis.

Siin Perthi lennujaamas istudes on aeg nii hirmus kiiresti läinud ja terve maja on juba rahvast täis. Ma saabusin lennujaamadevahelise bussiga siia umbes nelja paiku ja oli täiesti kottpime, kuid nüüd on taevas juba kollane ja päike hakkab vaikselt tõusma.

Nii, aeg lendab ja ma pole jõudnudki edasi kirjutada, mida huvitavat minuga kõik juhtus. Praegu olen juba Melbourne’s olnud kolm päeva. Püüan meenutada, mis Perthi lennujaamas veel juhtus.
Perthi lennujaamas oli veel selline jama, et tuli oma kott üles otsida ja siis tuli veel kontroll läbida ning kott röntgeniseeriti veelkord üle ja kõigilt küsiti, kas neil pole kotis midagi söödavat või elavat või siis Skittles komme, mis Frankfurt-Singapur lennul jagati. Kuna see magusakott pandi lennu ajal mulle sülle siis kui ma magasin, siis ma ei jõudnud sealt veel midagi ära süüa. Kotis oli pakk Skittles komme, Mentos, pakk kreekereid, shokolaad ja Qantase kaelapael. Ma igaks juhuks ütlesin ka, et mul on kotis Skittles veel järgi, sest ei tahtnud, et nad mulle pärast strip-searchi teevad. Kommid pidin loomulikult neile loovutama. Hädaga sain oma tonnise koti selga tagasi. Järjekorras seistes kuulsin teadet, et inimesed, kes lendavad Perthist Melbourne’i, need peavad mingi pileti kuskilt saama ja bussiga teise lennujaama sõitma. Umbes 9 inimest oli meid kokku. Kuulsin isegi oma nime öeldavat – Riiel. Seekord seda ei väänatudki Reiel ega Raiel. Mul polnud halli aimugi kust ma selle pileti pidin saama. Mõtlesin, et seisan oma järjekorra lõpuni ning siis lähen küsin kuskilt. Kuid poole seismise peal jäi mulle silma üks suur neljakandiline onu, kellel olid mingid paberid näpus. Läksin krõbinal ta juurde ja ütlesin, et ma lendan edasi Melbourne’i, et kas ta peaks äkki mulle midagi andma – nii see oligi. Minu õnn jällegi. Seisin järjekorras edasi ja lugesin muuseas mis paberile kirjutatud oli. Seal oli kolm linnanime, kuid Melbourne’i polnud. Ma jäin kergelt mökitama ja siis otsustasin kindluse mõttes inimesed kahte lehte ajada ning kahlasin oma pambuga onu juurde tagasi ja küsisin üle, et kas ma Melbourne’i ka ikka saan. Ta kinnitas minu ootus i ja lootusi ning ütles, et buss läheb lennujaama ukse eest. Jäin südamerahuga järjekorda edasi seisma.

Kui lõpuks lennujaama uksest välja sain, siis oh mis meeldiv vaatepilt mulle sealt avanes! Otse ukse all kasvasid palmid. Silm kohe puhkas. Kuigi oli alles öö, siiski polnud enam üldse külm, vaid hakkas isegi kergelt palav oma jaki ja fliiskampsuniga. Leidsin vaba pingi ja persestusin kiiresti, enne kui õlad hakkasid üles ütlema. Hakkasin bussipeatust otsima. Neid oli seal kohe mitu tükki järjest. Loomulikult ma ei teadnud milline neist õige on. Mingi aja pärast tuli üks bussi moodi asi kõige kaugema peatuse juurde ja hakkas inimesi peale laadima. Bussi moodi asi ütlesin ma sellepärast, et see oli selline lüpsinaiste bussi moodi asjandus, isegi veel väiksem. Seega ma natuke kahtlesin kas see õige buss on. Kuna lolli peaga maha ka jääda ei tahtnud, siis vinnasin oma elu selga ja läksin jälle järjekorda seisma. Kui minu kord kätte jõudis, siis bussijuht ütles, et kullakene, sina seisad küll vales kohas. Et näe, seal kus seisab üks sinise kohvriga naine, sealt sinu buss lähebki. No mis teha, läksin jälle oma pingile istuma. Natukese aega sain Austraalia mahedat õhku nautida, kui tuli buss ette. Rahvas hakkas robinal peale minema ja ma ka kahtlevalt ulatasin bussijuhile selle paberi, mille olin saanud. Ta võttis selle naeratades vastu ja ma olin rahul, et olin lõpuks õigesse kohta sattunud. Lükkasin oma koti kuhugi invakohale ning potsatasin istuma. Ühest lennujaamast teise ei sõitnud me mu meelest kauem kui pool tundi. Nii kui sisse sain, siis otsisin õige koha üles, kuhu minema pean. Kaua ei tulnudki oodata, kui sai juba check-in ära teha. Mu magamiskott oli seljakoti küljes juba kõvasti loksuma hakanud. Lükkasin ta õigesse kohta tagasi ja pingutasin nööre, lootsin et peab vastu. Siis läksin passikontrollist läbi ning istusin oma gate’i ette pingile ja sealt ma oma juttu alustasingi.