by Jaanika

20 February 2009

19.02.2009 19:36 / The Summit Backpackers hostel, Stanthorpe

Noniimoodi. Jälle pole teile nädalaid juba ühtegi tähte kirjutanud. Kahju kohe, sest mu pea on ju nagu tühjaks söödud kapsarull – tuul vihiseb läbi ja kõik läheb vaikselt meelest. Kuigi oleme Erlega juba kuus nädalat elanud ja töötanud Stanthorpe’s, pean siiski juttu jätkama Surfers Paradise’st rohkem kui kuu aega tagasi, sest sinna olen ma oma järjega alles jõudnud.

Kui olin öö võsa vahel ära maganud, siis saatsin Erlele sõnumi, et mis teeme. Ta kutsus mind oma hostelisse dushi alla, sest tal oli väljakolimiseks aega kella kümneni. Olin rõõmuga nõus, sest päike oli autoaknast usinasti sisse säranud ja mind leemendama ajanud. Kihutasin kesklinna tagasi. Tuldud teed ma loomulikult enam üles ei leidnud, kuid nüüd sain ilusti valges sõita ja nägin kõiki märke. Leidsin Erle elukoha kiiresti üles ja võtsin kiire meeldiva dushi. Tunne oli jällegi väga hea. Otsustasime randa vaatama minna, sest ma polnud sinna valges veel jõudnudki. Auto jätsime packeri juurde ja kõmpisime linna vahel. Ei saa kurta, täitsa ilus linnake. Suured pilvelõhkujad ranna ääres, kilomeetrite pikkune valge rannariba ja kaldale mühisevad ookeanilained. Imeilus! Linnavahel jäi silma ka Hard Rock cafe. Nägi täpselt samasugune välja nagu Manchesteri oma. Võibolla nad ongi ühest ketist, mine sa tea. Gold coasti kõige kõrgem maja on 76-korruseline. Näeb täitsa kobe välja. Mina hakkasin teda hellitavalt „onniks“ kutsuma. Nüüd on ta meil kõnekeeles koguaeg Onn.

Kui olime varvastega vee ära katsunud ja mõned tunnid linnavahel padistanud, siis läks kõht tühjaks. Leidsime ühe toreda Iiri pubi, kus olid mõistlikud hinnad ja Guinnessi õlu – see oli kõige tähtsam :P Mina libistasin vaikselt oma lemmikut ja Erle tellis kohaliku õlle. Vedela leiva kõrvale võtsime friikartulitega kanashnitsli. Kõik maitses väga hea. Kuna me nüüd kodutud olime, siis küsisin, et kas oleks võimalik oma mobiili laadida. Tibi oli lahkelt nõus ja pistis selle seina. Me võtsime vabalt, lõõgastusime ja mulisesime. Peale kehakinnitust läksime tagasi tänavatele. Seekord oli välja ilmunud üks noormees, kes tegi rahvale kino ja ronis redeli otsa ning tahtis pärast kõigi käest raha saada. Päris lõbus oli teda vaadata, sest ta viskas ikka nalja ka hoolega. Jõudsime tagasi randa. Seekord viskasime pikali ja lesisime päikese käes. Ooooohhhhhh kui mõnus on sellist asja teha detsembri lõpus! Libistasime varbad liiva alla ja sirutasime ennast soojal liival välja. Mmmõnuussh!! Seekord me veel ujuma ei läinud, vaid lihtsalt peesitasime ja jälgisime mis rahvas ümberringi teeb. Iga mõnesaja meetri tagant on rannas lipukesed ja rannavalve. Lipukeste vahel tohivad inimesed ujumas käia ja kui juhtud lainetega liiga kaugele ujuma, siis sulle ruuporist karjutakse, et kobi lippude vahele tagasi. Koguaeg lendavad mööda rannajoont väikesed lennukid ja helikopter, et kui kellelgi äkitselt abi peaks vaja minema, siis on see kohe käekõrval. Päästeskuutrid uhasid ka ujujatest natuke eemal ning mõnikord käis veel noormees lauaga vees ujumas. Tornis istus veel üks päästja kes pidevalt inimesi binokliga jälgis. Inimesed võisid ennast päris turvaliselt tunda. Rannas uhkeldas üks kollaste ujumispükstega macho ja keegi käis kaamerdamas, siis ilmusid välja musta vihmavarjuga asiaadid. Koguaeg toimus midagi ümberringi. Seejärel ilmus välja hirmsuurte torpeedodega neiu, kuid temast mul ei õnnestunudki head pilti teha, sest ta nägi, et ma üritasin teda pildistada ja ta keeras ennast meelega ära. Lapsed mängisid palli ja rahvas käis lainetega võitlemas. Just seda siin teha saabki – lainetega võidelda – sest ujumisest ei tule praktiliselt midagi välja. Oleneb ilmast, kuid tavaliselt on lained vähemalt poolemeetrised ja need löövad su uperkuuti. Siis keerled pea alaspidi lainetes ja kraabid põlvi vastu liivapõhja. Kui oskustepagas suureneb, siis oskad juba võidelda ja hüppad lainetest läbi. Kuid kui laine on liiga kõrge, siis viskab ta sul ikka üle pea ja täidab kõikvõimalikud augud veega. Eriline lemmik on nina ja kurk. Ühe ujumiskorraga võid vabalt pool liitrit soolast vett ära juua. Kui oled veel oskusi juurde saanud, siis oskad laineid eristada ja tead, mis nendega peale hakata. Kui tuleb väga suur laine, mis lööb sul üle pea, siis on hoopis kõige mõtekam sukelduda laine alt läbi. Üks huvitav nähtus esineb veel ookeanis. Lainetus on väga suur ja sa pead pikalt välja minema, et natukene sügavamasse vette jõuda. Siis on selline tore asi seal, et laine viskab su kõigepealt pikali kalda poole ja kui sa suudad ennast püsti ajada, siis ranna poolt tagasi valguv vesi tõmbab sul jalad alt ära. Nii et sa pead väga osav olema, et lõpuks sügavamasse vette jõuda. Kuid mida kauem sa vees lodistad, seda osavamaks sa muutud :) Ma arvan, et seepärast „Baywatch“ sarjas nad koguaeg vette jooksidki, et mitte komberdades pikali kukkuda.

Kui lesimisest villand, siis läksime asfaldi peale tagasi ja toetasime ennast kuhugi ääre vastu, et saaks ennast liivast puhtaks teha. Saime paar sõna omavahel rääkida, kui keegi kõrvalt kilkas „Eestlased!“ Tüdruku nimi oli Angelina ja varsti tuli tagasi ta sõber Karl. Nemad olid esimesed eestlased, keda me Austraalias nägime ning kellega juttu tegime. Nad elavad sealsamas kesklinnas ja käivad paate puhastamas. Angelina ohkis, et see pidi maailma kõige raskem töö olema. No ma ei tea. Ma oleks selle töö eest sel ajal küll kolm tilka verd ära andnud :D Ajasime nendega natuke juttu ja vahetasime telefoninumbreid. Siis läksime oma teed ja nägime tänaval kuldset meest, kes ennast raha eest liigutas. Inglismaal ja Iirimaal olin ma selliseid tegelasi juba hulgim kohanud. Oioioii mis iludust ma varsti teeääres silmasin! Punast värvi musta nahksisuga 50ndate aastate Ford Mustangi! Mmmmm. Ma ei saanud sealt enne minema, kui Erle oli minust koos autoga pilti teinud ja ma ise veel teda igast küljest pildistanud. Kui mina rikkaks saan, siis ostan endale kindlasti ühe – see on mu lemmikauto! Hetk enne auto juurde jõudmist küsis üks noormees meie käest bussisõiduraha mõne dollari. Ma ei tahtnud talle eriti anda, sest ta nägi kergelt kahtlane väja, et on äkki mingi narkar. Aga siis mõtlesin, et tal võib ka päriselt häda käes olla ja otsisin oma 20-dollariste vahelt paar kopkat välja :D Õudne kooner olen ikka ja põrgu lähen ma kindlasti, hehe. Sel ajal kui me autoga pilti tegime, siis ma panin oma veepudeli tänavalaterna kõrvale maha. Kui pildid tehtud, siis läksin oma pudelit võtma. Tutkit! Seal polnud enam midagi, kuigi olime ainult mõne meetri kaugusel olnud! Uskumatu! Ma tõstsin kisa ja vaatasin ringi, et kas paistab kas keegi hakkab sammu kiirendama. Ei midagi. Vaatasin tükk aega lolli näoga ringi, kuni lõpuks tuli see sama mees tagasi, kellele ma raha olin andnud. Minu veepudel oli näpus ja andis selle mulle tagasi. Ma vist vaatasin teda eriti lollaka näoga. Ta kobises veel midagi imelikku, millest ma eriti midagi aru ei saanud ja me tegime kiiresti sääred.

Õhtuks organiseerisime endale koha ühes packeris – Surfers Paradise Backpackers Resort. See oli tunduvalt ilusam ja mugavam, kui see, kus Erle enne olnud oli. Kesklinnast natuke väljas, päris hea vaikne koht. Ruumi oli palju ja inimesed olid hästi toredad. Õhtul tegime endale köögis süüa ja peale seda nägi Erle ühte tuttavat, kellega ta Brisbane’s koos ühes packeris oli olnud. Tema nimi oli Tet, 23-aastane noormees Malaisiast. Hästi tore ja lõbus inimene jällegi, kellel seiklustest puudu ei tule. Läksime Teti juurde lauda istuma. Seal olid veel kaks Rootsi tüdrukut meie toast – Siri ja Sophia. Ütlemata toredad ja lõbusad tipsid :) Tet keeras omale laua taga sigarette ja Erlele hakkas sealt uus lol komme külge – ta hakkas suitsetama! Ma küll üritasin teda keelitada ja selgeks teha, et suitsetamine on talle väga halb, kuid ta ei võtnud mind kuulda, sest paar õlut oli juba sees ja ega siis enam selgelt ei mõtle. Sellest õhtust alates käib Erle aegajalt tobitamas, kui tal jälle närvid krussi lähevad. Lobisesime Teti ja tüdrukutega tunnikese ja siis kobisime magama, et järgmisel hommikul jällegi välja puhanud olla, et päikest võtma minna. Ega ma seda nalja pärast ei ütle, et pead olema välja puhanud, et randa minna, sest paar päeva varem oli Erle rannas peesitanud ja siis päikese käes magama jäänud nii et rätik oli peas ja päikeseprillid ees. Sa võid ette kujutada milline punetav panda negatiiv ta järgmine päev välja nägi! Ta toakaaslased tahtsid koos temaga pilti teha, sest nad hakkasid packerist ära minema ning neile tegi Erle punetav nägu hullult nalja.

Meie hommik hakkas vast 10 paiku tavaliselt. Siis ärkasime vaikselt ja käisime ühisköögis omale midagi hamba alla tegemas. Seejärel võtsime oma rätikud ja päikesekreemi ühes ning jalutasime randa. Enne lõunat on veel see hea, et väljas pole nii tapvalt palav. Keskpäevast alates tundub nagu istuks põrgus suures katlas ja keegi loobib hoolega puid alla, et tuli ikka lõõmaks. Nii et väga tark tegu on minna randa enne lõunat. Teeääres nägime lahedat nähtust – ühe auto külg oli Liptoni kuivanud teepakke täis. Päris inglaslik tuuning. Kui rannale hakkasime lähenema, siis kostis juba eemalt lainete rahustavat mühinat. Lähemale jõudes tuli vastu imepeen helebeež liiv ja taimed, mis üritasid mööda liiva oma kasve ajada. Silma hakkasid valge vahuse äärega ookeanilained. Mmm milline meeldiv vaatepilt. Taevas olid kerged udupilved, kuid sellest polnud lugu, sest päike kiirgab ka läbi pilvede ja piisavalt soe oli ka. Kui enda ümber vaatasid, siis tundus, et kõik on väga selge ja läbipaistev, kuid kui kaugele eemale vaatasid, siis nägid, et tegelikult lendavad rannas ringi tohutud udupeened liivapilved. See oli minu jaoks natuke halb uudis, sest ma tahtsin pidevalt pilti teha, kuid liiv imbus vaikselt fotoka pragude vahele. Aegajalt tegi pildimasin jubedaid krigisevaid hääli, kuid aja möödudes ja kopsides tulid terad jälle välja. Mina hoidsin pidevalt rahval silma peal ja jälgisin jällegi mida keegi teeb ja kui midagi huvitavat silma hakkas, siis jäädvustasin pildi ka endale. Erle üritas oma pandanägu ühtlasemaks päevitada ja pani päikesekreemi ainult punastele viirgudele. See ei aidanud eriti, sest nägu oli üsna hullult ära põlenud. Ujusime ja päevitasime mõne tunni, kuni lõpuks tegevusetusest siiber hakkas. Teel packeri poole nägime jubedat suurt ämblikuvõrkku ja seal peal askeldavaid hirmuäratavaid punnis tagumiku ja peenikeste triibuliste jalgadega ämblikke. Need olid senimaani nähtud ämblikest ühed suuremad, kui välja arvata peopesa suurused tegelased, keda ma välikäimlas nägin.

Packerisse tagasi jõudes nägime, et poisid mängivad võrkpalli. Tegin Tet’ist paar pilti. Meie uus packer oli väga lahe – seal oli võrkpalliväljak kohe maja ees ja ühisköögi lauad kohe sealsamas lähedal, nii et kui sõid, siis said samal ajal mängu nautida. Samas kõrval oli ka baar, kust sai endale alkot osta kui isu tekkis. Teisel pool maja otsas oli pesuruum, kus üks pesumasin oli täitsa tasuta, wuuhuu! Pesu sai riputada maja taha nööridele, kus see siis päikese käes praktiliselt hoobilt ära kuivas. Maja teise nurga taga oli väike bassein, kuid sinna me ei jõudnudki, sest alati oli suurem huvi minna ookeani sulistama. Office oli kohe värava juures. Seal sai netis istuda ja igasuguseid surfiasju laenutada ja loomulikult toa eest maksta, et sind välja ei visataks. Muud huvitavat vist maja ümbruses polnud. Tuba oli meil ilus sinine ja kuue voodiga. Toas oli oma WC ja dush, see oli suurepärane. Oli ka oma pisike kööginurk, kuid seal me hoidsime hoopiski oma asju, mitte ei teinud süüa, sest ühisköök oli ju ainult mõnekümne meetri kaugusel.

Kuna meil oli viimasest söögikorrast juba mitu head tundi möödas, siis otsustasime minna mõnda restorani midagi uut ja huvitavat proovima. Liisk langes Tai resto kasuks, kuna seal tundusid olevat kõige mõistlikumad hinnad. Algatuseks tellisime endale pudeli valget veini, mida tinistasime terve söögikuuri aja. Seda ma enam õieti ei mäleta, mida seal sõin, kuid võtsin kookoseriisi (minu jaoks midagi uut) ja arvatavasti vürtsikat kana. Toit oli ülimaitsev, seda mäletan küll. Erle valis endale midagi sellist, mille peale ta päris silda ei visanud, kuid mis oli päris maitsev. Meile mõlemale toodi veel klaas vett apelsiniviiluga. See oli kuuma ilmaga päris meeldiv. Teenindajaks oli meil väike ja armas neiu, kes uuris kuskohast me pärit oleme ja kaua Austraalias olnud – selliseid asju nagu kombeks on võõrastelt nägudelt küsida. Mulle tundub, et me praktiliselt iga päev pidime kellelegi selgeks tegema, kuskohas see imeliku nimega riik nagu Eesti päriselt ikka asub. Tegelikult on see päris lõbus kui saab kedagi geograafia-alaselt harida.

Kui kõhud olid täis puugitud, siis me ei viitsinud veel oma packerisse tagasi minna, vaid otsustasime minna Erle vanasse packerisse ta neljale Iisraeli sõbrale külla. Nii tegimegi. Nimesid ma neil loomulikult enam ei mäleta, eks nad mingid ugri-mugrid olid. Pikkus oli neil ka vastav – kolm tükki olid nagu päkapikud, umbes meie pikkused ja üks oli pikem poiss. Üks rääkis enam-vähem hästi inglise keelt, kaks purssisid ja pikk poiss oli üsna uina-muina. Kuid ega see ei tähendanud, et nendega nalja ei saanud, sai küll. Kehakeeles ja käte abil rääkimine on päris lõbus. Kõik nad olid muideks Erle suured austajad. Ujusid üksteise võidu talle külje alla. Mul polnud nendega tegelikult eriti midagi rääkida. Tegin enamuse ajast lihtsalt pilti. Vahepeal ilmus välja Norra tüdruk May Eli, kelle kontaktid mul nüüd olemas on, et äkki kunagi tuleb tahtmine Norrasse ringi luusima minna, siis on tuttav nägu ees. Mingi aja pärast imbus meie lauda Ava Rumeeniast (pilt IMG_5098). See oli kummaline tegelane, kes koguaeg absoluutselt kõiki teretas ja nendega rääkis. Ta näitas oma moblast pilte ja videosid kohtadest, kus ta käinud oli. Ujus ka jälle Erlele külje alla ja tahtis talle mingisugust surra-murrat teha (mingisugust ennustamist vist), Erle polnud nõus. Hakkas teda vist natuke kartma, hehe.

Mõnda aega laua taga istunud, siis Iisraeli poisid käisid pizzade järel ja puukisid end täis. Seejärel tuli joomaisu peale. Nad panid omale uhked riided selga ja lõhnastasid ennast ära ja seejärel läksime jookide ja jääga lähedale parki, kuna packeris ei tohi juua. Ega avalikult ei tohi pargis ka juua, kuid otsisime ühe nurgataguse, kus arvasime, et on ohutu. Kõige imelikum oli ikkagi asja juures see, et nad ennast nii jube üles lõid ... ja siis läksime poolpimedasse parki. Kummalised. No see selleks. Kuna nad ikka suuremad jutumehed polnud, siis mul oli üsna igav, kuna polnud kellegagi mõistlikku juttu rääkida. Ma käisin jalutamas ja pilti tegemas ja imetlesin öist tuledes linna. Erle jäi poistega jooma ja nende imetlusi nautima. Talle selline flirtimise teema läheb väga peale. Mulle ei meeldi praktiliselt üldse. Seega tegime mida just parasjagu tahtsime. Vahepeal istusin üksi pargipingil jõe ääres ja siis üks Iisraeli poiss tuli minuga juttu ajama. Ingliskeel lõpuks isegi tuli, kui jutuotsa lahti sai. Ta rääkis oma elust ja tegemistest ja sellest miks nad Austraaliasse tulid. Neil pidi kombeks olema, et kui keskkool läbi, siis minnakse aastaks laia ilma elu uurima ja aasta möödudes minnakse koju tagasi, otsitakse töö, naine ja tehakse lapsed ja siis nii elataksegi oma elupäevade lõpuni. Minu jaoks väga mage, aga kui nii on juba ammustest aegadest tehtud, siis lasku minna. Natuke aega hiljem tuli välja, et ta oli mulle praktiliselt kõige kohta valetanud. Täiesti mõtetu inimene. Räägid mingi täiesti suvalise inimesega ajaviiteks ja ta ajab sulle täielikku kamarajura! Täielikult arulage. Mina nendest mustadest aru ei saa. Tegi ta siis oma arust nalja? Mina temaga igaljuhul sõnagi rohkem ei rääkinud.

Vahepeal lasti teisel kaldal ilutulestikku ja me saime seda nautida. Mingil ajal jalutasid politseinikud parki. Mina ei joonud, seega polnud minul millegi pärast pabistada, kuid ühel Iisraellasel oli alkoholitots käes. See kästi kohe maha kallata. Politseinikud küsisid, et kas nad teavad, et avaliku joomise eest tehakse trahvi. Mõlemad manasid väga üllatunud näod ette ja ütlesid, et sellisest asjast pole nad midagi kuulnud ja et Iisraelis võib vabalt tänaval juua. Vahetati veel mõni lause ja politsei ütles „No worries“, et võtke siis nüüd teadmiseks ja ärge enam nii tehke! Seejärel läksid nad minema. Kõigil oli väga hea meel, et mingit jama ei tulnud. Seejärel joodi jälle edasi.

Mingi aja pärast ei viitsinud mina enam seal passida ja ma jätsin kõigiga hüvasti ning hakkasin oma packeri poole jalutama. Sinna oli umbes 30 minuti tee. Poole tee peal nägin ristmiku ääres mingit poissi. Läksin rahulikult üle tee ja kui hakkasin temast mööda minema, siis ta teretas ja küsis kuidas mul läheb. Nime ma loomulikult enam ei mäleta ega ka riiki kust ta pärit oli, kuid kusagilt Aasiast ta oli ning ingliskeel oli ka üsna kandiline. Kuna ma olin üsna väsinud, siis ei viitsinud ma temaga pikka juttu teha ja üritasin ta kohe kiiresti viisakalt metsa saata, aga looda sa et see õnnestus! Mida rohkem ma minema tahtsin minna, seda rohkem ta mulle küsimusi esitama hakkas. Seda mäletan veel, et ta õppis seal ja oli alles paar nädalat tagasi Austraaliasse saabunud ja et tal ei pidavat ühtegi sõpra siin olema. Ma ei kujuta ette, kas see kõik tõele vastas, kuid ma ei tahtnud kauemaks ka jääda, et see välja uurida. Kuna ma koguaeg korrutasin, et tahan koju magama minna, siis ta lõpuks ütles, et kui ma teda kallistan, siis võin minna ... või vähemalt mina sain asjast nii aru. Lootes kiiret lõppu kallistasin teda, kuid tema ei tahtnud mind enam oma haardest lahti lasta. Kui ma olin talle juba mitu korda seljale patsutanud, siis ta lõpuks vabastas mu ja hakkas mingit imelikku lolli juttu ajama. Seepeale sõitis mul katus ära ja viisakad toonid kadusid. Käratasin talle „PLEASE GO AWAY!!“ Siis jõudis talle lõpuks kohale, et ta on mind juba välja vihastanud ja ta lasi mul minna. Öine linn on ikka loomaaed!