Õhtu oli rahulik ja soe ning vesi vaikselt virvendas. Mis sa elult jälle rohkem tahta oskad! Jalutasime vaikselt mööda kallast edasi. Järsku jäi silma häiriv vaatepilt. Veest paistis krokodilli pea. Mul polnud õrna aimugi, kas siin oli päris krokodille või mitte, kuid see pea oli kõhedusttekitavalt elutruu. Natukese aja pärast hakkasime siiski kahtlustama, et see on topis, kuna tal oli suu koguaeg pärani. Ei olnud erilist tahtmist vette ka minna ja seda näpuga katsuda, et päriselt teada saada. Kõhe oli seal videvikus olla, nii et me otsustasime tagasi minna. Tegime veel mõned lahedad pildid, kus toetasime käe mäe peale ja võtsime künka näppude vahele – selline igapäevane illusioon. Seejärel läks päike looja ja taevas tõmbas kollasekirjuks ning mäed olid ikka pilvedes. See oli nii maaliline, et võttis ahhetama. Ma ei saanud sealt peaaegu minema, muudkui klõpsisin pilte teha. Pimedas hakkasid sirtsud ja mis iganes putukad kõrvulukustavalt siristama. Taevas polnud ainsatki pilveraasu ning taevalaotuses oli miljoneid-triljoneid tähti. Maagiline. Öö veetsime auto mugavust testides – mina olin tagaistmel ja Erle esiistmel. Minul polnud magamisega raskusi, kuna olin seda juba paar korda ennegi teinud, kuid Erle oli ennast nii kringliks maganud, et hommiku eel läks ta oma magamiskotiga õue auto lähedale ja viskas sinna magama, et saaks natukene sirutada.
Kui üles tõusime, siis läksime samasse kohta, kus õhtul päikeseloojangut jälgisime. Päikese käes oli see maastik isegi ilusam kui loojangu ajal. Silmapiiril kõrguv roheline mägedeahelik, helesinine taevas koos valgete pilverünkadega ning loomulikult sinine ja särav järvesilm, kus nüüd mõned mootorpaadid peal kihutasid. Ideaalne kant, kus oma puhkus rahus ja vaikuses veeta. Kõmpisime meiegi rahulikult päikese käes ning nautisime elu.
Mõne aja pärast panime oma kodinad kokku ning kimasime mäeaheliku poole. Mägede vahel tiirutades hakkas korraga silma silt, mis näitas jalutusrajale. Mõtlesime, et võiks ennast natukene sirutada ja metsa vahel luusida. Polnud me kumbki seda Austraalia pinnal veel omapäi teinud. Otsus vastu võetud. Ma arvasin, et sellest tuleb lühike jalutuskäik ja teeme pisikese ringi kuskil läheduses puude ümber, seega läksime plätadega ja täiesti ettevalmistamata, kuid oi kuidas ma eksisin! Minu sõnad: „Loomulikult tuleb see tee ringiga siia parklasse tagasi, kus ta ikka läheb!“ Siirdusime mööda väikest jalgrada metsa vahele. Varsti näitas silt, et rada on mitu kilomeetrit pikk. Pole hullu, elame üle. Krõbistasime vaikselt edasi, kuni Erle hakkas vaikselt paranoiliseks muutuma. Igal pool raja ääres tema meelest lehed krabisesid ja taimed liikusid ja siis hakkasid tal igasugused loomad mööda jalgu üles ronima. Mingi aeg ta vaatas, et jala küljes on mingi must rämps. Tahtis seda ära lükata, kuid see ei õnnestunud. Siis nokkis hoolikamalt ja selgus, et see polnudki mingi prügi, vaid hoopis väike kaan, kes ennast ta jala külge oli imenud. Erle kiljatas, rebis kaani jala küljest lahti ning viskas metsa. Seepeale tahtis ta metsast jooksu panna, aga tema õnnetuseks ei saanud džungel veel niipea otsa. Püüdsime võimalikult vähe rohu seest läbi minna, et mitte rohkem kaane enda külge haakida. See ei õnnestunud meil eriti hästi. Mingi aja pärast oli minul üks kaanike ennast peaaegu jala külge haakinud. Saatsin ta omadega puu taha ja jalutuskäik jätkus. Erlel õnnestus veel ühe kaaniga lähemalt tutvust sobitada. Peale seda jäi kõik rahulikuks. Kuna olime metsa esimest korda sattunud, siis oli meie jaoks kõik uus ja huvitav. Metsikult jämedad ja kõrged puud või siis aukudega puud ja hiiglasuured kännud – kõik jäädvustasime koos endaga pildile. Metsas toimus fotosessioon.
Tänu sellele hajus ka hirm kõiksugu putumutukate ees. Olime vist ligi tunni metsas jalutanud, kuni lõpuks arvasime, et hakkame vaikselt lõpupoole jõudma. Mina olin täiesti surmkindel, et me jõuame samasse kohta välja, kuhu autoga olime sisse sõitnud, et kesse loll raja ikka nii teeb, et välja jõuad mitu kilomeetrit eemal. Kuid just niimoodi juhtuski, et me ei jõudnud sugugi samasse kohta. Täielik ajuvabadus! Et auto juurde tagasi saada pidime mööda teeäärt kõmpima paar kilomeetrit. Rekkad vihisesid poole meetri kauguselt peaaegu 100 km/h mööda. Viuuhhh ja parukas oli tagurpidi peas. Maas oli paar kuivanud lehte, lõin ühte jalaga. Aaaaiiiiii! See kuramus kõrvetas nagu nõges! Varvaste peale tulid samasugused kupud nagu peale nõgese käest kõrvetada saamist. Pool teed autoni ma lonkasin. Siinmail ei tasu mitte midagi tundmatut puutuda, see võib üsna eluohtlik olla, isegi kuivanud peast! Auto juurde jõudes otsustasime natuke keha kinnitada. Erlel oli kotike mingeid sihvkasid ja seemneid. Kohale lendasid erksiniste silmadega linnud, kes hakkasid meilt oma osa välja lunima. Päris huvitav vaatepilt.
Vahepeal läks sõites kõht tühjaks ning me tegime peatuse ühes puu- ja juurviljapoes, kus kasutasime juhust ja küsisime, et kas nad äkki teavad kas siin ümbruskonnas farme on, kust tööd küsida. Oma ümbruskonna kohta ei teadnud nad suurt midagi öelda, kuid soovitasid meil minna Stanthorpe’i, et seal pidi palju farme olema. Mõne tunni pärast olime Stanthorpe’s. Läksime jällegi viljapoodi asja uurima. Nemad soovitasid meil minna kohalikku tööbüroosse „Ready workforce“. Seadsime oma sammud sinna. Olime alguses väga umbusklikud, kui meie töötsingu küsimuse peale vastati, et aega võib minna mõnest tunnist mõne nädalani. Tädi andis meile mõlemale ühe paberi, mille pidime ära täitma, et ennast tööjõuna kirja panna. Istusime tükk aega paberileht nina ees ja arutasime kas on üldse mõtet seda täitma hakata, sest oodata siin ka ei viitsi mitu nädalat. Kuna meil oli auto, siis oli võimalik ise farmidest läbi sõita ja küsida kas tööd on. Istusime ja arutasime jupp aega, kuni lõpuks lõime käega ja täitsime paberid ära, sest ega see meil ju tükki küljest ära ei võta. Kui kõik kirjutatud, siis tädi vaatas meie andmed üle ja küsis veel auto kohta. Me ütlesime, et rattad on meil täitsa all. See paistis talle meeldivat. Kui asjad aetud, siis suundusime kohalikku supermarketisse Woolworths oma varusid täiendama. Saime vaevalt oma ostud tehtud, kui tuli sõnum Sue’lt tööbüroost. Sõnumis oli kirjas, et tal on meile tööd pakkuda, et kui oleme huvitatud, siis helistagu talle või tulgu läbi. Me olime täiesti pöördes!! Tööpakkumine 45 minutiga, kuigi alguses öeldi, et aega võib minna nädalaid. Helistasin kohe Sue’le tagasi ja ütlesin, et me tuleme sealt läbi ja räägime pikemalt. Ta oli nõus. Sinna jõudes ütles Sue, et töö on ainult viieks päevaks ja tegemist on tomatite korjamisega. Olime väga õnnelikud ja rahul. Kes siis tomateid korjata ei oskaks! Küsisime Sue käest kohalike majutusasutuste kohta. Saime kaardi mitme hosteli kohaga. Ta küsis, et kas meil pikad tööriided ja mütsid on olemas, sest tööle tuli minna kohe järgmisel päeval. Ütlesime, et meil pole absoluutselt mitte midagi. Seepeale ta andis meile näpunäiteid, mida selga panna ja kuidas üldse käituda ja andis üldised juhtnöörid, mida me tegema peaksime. Peale seda suundusime hoobilt linnapeale ja hakkasime poode läbi kammima, et saada pikkade varrukatega ürpe ja mütse. Second hand poed olid just kinni pandud, nii et nendest polnud abi. Tavalistest poodidest ka midagi ei saanud, sest seal olid ainult uued riided. Õnneks saime ühest vaba aja tarvete poest mütsid – mina ostsin kõrtest punutud riisikorjaja mütsi ja Erle võttis daamiliku valge lätu. Olime mõlemad väga rahul ja tegime tänava peal uute peakatetega pilti. Mina ostsin omale veel plastmasskausi, kuna mul polnud mingisugust söögiriista. Seejärel tuli meil omale veel eluase leida. Paarist hostelist küsisime, kuid need olid ääreni täis. Siis sattusime mingi naise õue peale, kes oli mu meelest laksu all ja mitte ei tahtnud rääkimist lõpetada. Lõpuks saime sealt minema ja suundusime tema õpetuse kohaselt ühe hosteli poole. See polnud küll täpselt see, kuhu ta meid juhatas, kuid käras seegi. Nii kui autoga õue peale sõitsime, siis kohe mingi poiss tuli küsima, et mis mureks. Ütlesime, et meil on peavarju vaja. Ta ütles, et pole probleemi, neil ruumi on. Nädala üür näkku oli $160 ehk 1300 krooni. Täiesti kirves, aga meil oli ükstapuha sel hetkel, sest kuskil oli vaja ju elada. Läksime ja üürisime omale toa, mis oli mõeldud kolmele inimesele, kuid alguses saime seal kahekesi olla, sest väga palju üürilisi polnud. Tuba oli täitsa tore – maja nurga peal, nii et kahest uksest sai välja. Kuulsime, et kuskil pidi olema korv tasuta riietega. Läksime otsisime selle hoobilt üles, kuna tööriideid oli homseks vaja. Leidsime mõlemad endale midagi – Erle sai valge dressikampsuni ning mina sain musta pikkade varrukatega ürbi ja sinna peale leidsin roosa särgiku, et päike mind süsimustas päris ära ei küpsetaks. Seejärel läksime tuppa ja tegime oma uute riiete ning mütsidega pilti.
Olime homseks tööpäevaks valmis. Nagu kirsike tordi peal oli väike uudis ühe prantsuse poisi käest, et siin packeris on veel kaks Eesti poissi! Ta ütles, et kui ta neid näeb, siis teeb meid tuttavaks. Kas polnud meil mitte tegus päev! Leida töö 45 minutiga, kui teised ootavad mitu nädalat, ja saada ka eluase paari tunni pärast. Superluks päev! Õhtu eel võtsime veel kätte ja sõitsime oma homset farmi otsima, et esimesel päeval mitte hiljaks jääda. Farmi leidmisega raskusi ei olnud, kuna see oli ühe tee lõpus. Autoga päris maja ette ei tahtnud ronida ning kui ma üritasin ümber pöörata, siis selle ajaga sõitis üks noormees motikaga meie juurde ja küsis, et mida me otsime. Ütlesime, et just seda farmi me otsisime, sest tuleme homme siia tööle. Selle peale tõmbas noormehe nägu naerule ja ta ütles, et tema nimi on Andrew ning ta töötab siin ja et temaga kohtume me veel homme. Olime kõik rahul ning jätsime hüvasti. Kui tagasi hostelisse jõudsime, siis eelnevalt mainitud prantsuse noormees koputas meie uksele ja lükkas eesti poisid ukse vahelt sisse. Nii lahe oli kellegi teisega eesti keeles rääkida, sest meie jaoks oli ikka veel kummaline ainult ingliskeeles teistega suhelda. Poisid olid Timo ja Artur, Tallinnast. Vahetasime paar sõna ja siis pugesime põhku, kuna järgmine päev oli meie esimene tööpäev Austraalia pinnal ning me tahtsime ennast korralikult välja puhata.
Telefon pläriseb! Kell on 05:45 hommikul ja ma pean ennast soojast ja pehmest voodist välja ajama. Otsi lolli! Pea vähesest ja kergelt närvilisest unest veel segane ajan ennast sellegipoolest püsti. Esimene hommik uues kohas. Ei tea kus miski asub ja mida mis järjekorras peaks tegema. Lõpuks riides ja sammume köögi poole. See on hoopis teine maja. Väljas on külm ja rõske videvik alles, kuid rahvas juba liigub, sest kõik peavad enam-vähem samal ajal tööpostil olema. Saime midagi hamba alla ja ei mäleta kas esimesel korral tuli juba pähe lõunaks võileivad kaasa teha või mitte. Kui kõik joones, siis istutasime ennast autosse. Erle lükkas kasseti makki ja vanad rokipeerud hakkasid meid üles ajama. Esimesest töölesõidust mäletan seda, et me olime nii elevil ja pöördes, et me tööle läheme, et me kiljusime ja karjusime autos nagu lollakad ja laulsime kõva häälega! See oli vinge autosõit! Esimese nädala hommikused töölesõidud läksidki meil koguaeg lauldes. Kui farmi jõudsime, siis me ei teadnud jälle mitte midagi – kuhu parkida, kuhu minna, kellega rääkida, mida teha. Üks vanem meesterahvas tuli meie juurde ja ütles, et tema on Alan ja et see on tema farm. Tutvustas meile olukorda ja jagas juhtnööre iga kord kui meile midagi arusaamatu oli. Esimeseks tööks oli meil noorte tomatitaimede „pruning“ ehk siis lisakasvude eemaldamine. Kuna taimed olid kõigest paarkümmend sentimeetrit pikad, siis oli see töö seljale VÄGA väsitav, eriti veel esimesel päeval. Sel hetkel farmis veel eriti palju töölisi polnud, kuna hooaeg oli üsna alguses. Aegajalt meie kaaskannatajad küsisid, et kas meil on ikka veel elu sees ja kuidas me ennast tunneme. Eks me üritasime loomulikult võimalikult head nägu teha ja positiivsed olla, kuigi näpud ja selg valutasid esimesest viiest minutist alates. Me olime mõlemad omale ainult ühe paari värvilisi kindaid ostnud, kuna ei teadnud mida me täpselt tegema hakkame ja milliseid kindaid vaja oleks. Paari minutiga selgus, et me olime väga valed kindad ostnud. Liiga suured ja rohmakad pisikeste õrnade taimede jaoks. Lõpuks otsustasime, et kõige parem on ilma kinnasteta töötada. Näpud värvusid tomatitest ja mullast loomulikult süsimustaks, kuid mis parata. Kasvusid tuli ära tõmmata otse lehe ja varre nurgast ja seda tuli teha puhtalt, nii et pikki otsi ei jää. Alan käis alguses iga natukese aja tagant meile uusi nippe jagamas ja kaasa aitamas, kuna me olime kahekesi ainukesed uued näod – kõik teised olid seal juba mitu aastat töötanud. Meie Erlega olime oma ridadega loomulikult kõige viimased, kuid kui teised oma read lõpetasid, siis hea oli see, et nad hakkasid meile vastu tulema, nii et kui lõpuks kõigi read olid valmis, siis alles võtsime uued read ette. Tiimitöö õnnestus suurepäraselt ja see oli just meile väga positiivne nähtus. Kuna oli 7. jaanuar ning suur suvi oli käes, siis päike paistis pilvitus taevas lagipähe ning sooja oli üle kolmekümne kraadi. Iga paari minuti tagant tundsin kuidas higinire mööda selga alla jookseb. Otsaeest tuli higi koguaeg pühkida, et nired silma ei jookseks. Juuksed olid märjad ja riided läbi higistatud juba vähese ajaga. Kui olin sadakond meetrit vaost ära teinud, siis sai mulle selgeks, et kükakil seda tööd teha ei saa. Roomasin põlvili mööda vaoäärt edasi. Sedamoodi oli palju valutum ja mugavam ning ma avastasin, et ma polnud ainus kes seda tehnikat kasutas. Paari minutiga olin nagu tolmurull, kuid mul oli savi. Lõpuks olid näpuotsad ja küüned täiesti tuimad ja ei õnnestunud enam ühtegi kasvu varre küljest ära tõmmata. Tuli terveid sõrmi või rusikat kasutada, kuid need olid liiga rohmakad, nii et tuli hambad kokku suruda ja edasi tegutseda. Kella üheksa paiku on väike paus – smoko. Läksime põllu äärde puude alla varju. Kuna me esimesel päeval olimegi unustanud omale söögi kaasa teha, siis lesisime niisama ja puhkasime selga ning näppe ning jõime hoolega vett. Tegelikult saame vett koguaeg juua, sest Austraalia päike on kohutavalt kuum ja vedeliku kadu on suur ning kõiksugu vedelaid olluseid tuleb pidevalt tarbida. Kõigil on oma veepudelid kaasas ja kui janu tuleb, siis vudid lihtsalt auto juurde ja tangid ennast. Mäletan veel seda, et Erlel oli selg üsna läbi ja ta siis tegi joogaharjutusi, et selga lõdvestada. Rullis ennast maas edasi-tagasi ja kõik uudishimutsesid silmad punnis, et milleks see veel hea on. Mina viskasin lihtsalt ristseliti maha ja enam ei liigutanud. Peale pausi lasime ridade vahel käpuli jälle mõned tunnid. Lõuna paiku ajas Alan meid lõunapausile. Kuna meil süüa midagi polnud, siis läksime lihtsalt autosse ja nii kui tagumik istet puudutas, nii me magama vajusime. Kui tunnine lõunapaus läbi sai, siis tuli keegi meile õlale koputama ja tagasi tööle ajama – orjapõli! Seejärel müttasime põllul veel mitu tundi, kuni lõpuks tööpäev kell viis lõppes. Selline nägi välja meie esimene tööpäev. Jumal tänatud, et me otsi ei andnud! Alan enne kojuminekut naljatades küsis, et kas me homme ka veel tagasi tuleme? Õnneks me oma huumorisoont polnud selle kuumusega välja higistanud ning naerdes ütlesime, et loomulikult tuleme!
