Raamatud

Lugesin pooleteise nädala jooksul kolm raamatut läbi. Elu ilma internetita on ikka täielik lill! Tänane pdf-raamat ootas mu lugemist juba paar aastat. See on see, kui võtan oma õlule liiga palju asju ja tegemisi ning lõpuks ei jõua teha midagi, mis mind tõeliselt huvitab. Kariibi mere äärne vaikelu on mu elule täielikult elustavalt mõjunud. Nagu elektršokk surnule.

Esimene pdf-raamat oli “A choice not an echo – the inside story of how American presidents are chosen (Valik, mitte kaja – kulissidetagune lugu, kuidas Ameerika presidente valitakse)” Phyllis Schlafly sulest. Ta kirjutas selle raamatu juba 1964. aastal ning näitas, et juba 1930ndatel aastatel tõmmati poliitikas ohtralt niite ja inimestel polnud enam mingit šanssi ise mingisuguseid valikuid teha presidendiga seoses. Rikas eliit valis oma mehed juba varakult välja ja pani nad poliitiliste mängude saatel pukki. Sama tants ja trall käib tänapäeval ikka edasi ja millegipärast inimesed ei suuda kuidagi oma lamba-staatusest lahti lasta ning suuremat pilti näha. Määgitakse rahulikult edasi ja kirutakse võimu ja saatust ning mida iganes oma halvas elujärjes. Pea 100 aastaga pole inimesed eriti muutunud, kuid ma loodan, et sellega tuleb varsti kiire lõppmäng, sest eliidi esindajad on juba liiga hulljulgeks ja ajuvabaks muutunud. Inimestel viskab varsti üle. Ootan seda aega juba pikisilmi. Saab põnev olema. Raamat oli minu jaoks täitsa huvitav, kuigi ma enamusi asju olin juba muudest allikatest kuulnud. Soovitan lugeda.

Teine raamat, mille ma eile läbi sain, oli “The Egyptian book of the dead (Egiptuse surnute raamat)”. Ka see ootas mind pikisilmi juba paar aastat. Nüüd võtsin selle ette, kuid ohh kui raske oli seda lugeda! Raamat oli täis pikitud nimesid ja kohti, mida oli mul raske kokkugi veerida ning nende taustast polnud mul ka aimu. Elu käis Egiptuses vaaraode ajal ning oli kirjutatud nagu pigem ülistusena jumalatele ja seda oli tehtud selles vanas piibli stiilis, kus keerati sõnadele imelikud lõpud otsa. Eesti keeleski on seda raske lugeda, aga ma tegin seda veel ingliskeeles. See polnud juturaamat, vaid 240 aastat enne Kristust papüürusele (The papyrus of Ani) kirja pandud ülistused jumalatele ja õpetused, kuidas neid siit elust lahkudes kaitsta ning nad õnnelikult teispoolsusesse saata, ilma, et keegi neile kallale tuleks või neid mingit muud moodi ahistaks. Õpetati kurje vaime eemale peletama, surnukeha hävimise eest hoidma ja muud huvitavat. Mõned osalised: Osiris, Isis, Thoth, Ra, Horus, jne. Räägiti, et jumalatele tuleb ikka ohverdusi tuua, milleks on koogid/saiad, õlu, liha, haned, härjad, ravimtaimed, viirukid ja ühel korral mainiti ainult veini. Ju siis vanasti oli õlu tegija, hehe. Nimed olid seal vahest naljakad. Ühe jumala nimi oli Basti. Mul on Saksamaal sellenimeline tuttav. Ühe koha nimi oli Nehatu. Ei tea kas vana hea burks saigi sealt oma nime? Aga üldjoontes oli raamat mulle raskesti arusaadav. Kui sellest on kirjutatud mingi juturaamatu või veel parem, lasteraamatu variant, siis ma loeks hea meelega ka need läbi, et asjale rohkem pihta saada. Millegipärast mu alateadvus tahtis, et ma selle läbi loeks. Ma loodan, et ma sain sealt mida vaja. Kui kellegi huvi on, siis tõlke autor oli E.A. Wallis Budge.

Kolmanda raamatu lugesin ma täna ühe päevaga läbi, sest see oli väga huvitav ja hea lühike. Raamatuks oli “Toor-taimtoitlaste toitude valmistamisõpetus” A. Lepp'a sulest. Aitäh, kallis Birger, et selle mulle paar aastat tagasi sisse skännisid. Mind juba siis huvitas see teema väga, kuid arvatavasti polnud ma veel valmis selle lugemiseks. Nüüd oli õige aeg käes ja ma täitsa kugistasin selle informatsiooni endale sisse, sest ma just antud hetkel olen oma söömisharjumustega hädas. Head toortoidu menüüd rapivad tihedad magusa- ja saiahullustused. Ma juba lõin nendele tujudele käega ja ütlesin, et kui mu keha tunneb, et tal on neid vaja, siis palun. Aga täna lugesin, et põhjamaa inimesed peavadki palju viljatooteid sööma, eriti just talvel, sest meie kliimas muudmoodi hakkama ei saa. Eks mu keha ja mõtted on siin troopikas praegu peapeale pööratud ja keha ei saa enam üldse aru, mis toimub. Ahh, küll ta maha rahuneb. Aga šokolaadist küll praegu ära ei ütleks, hahaa. Maiade päris šokolaad on tegelikult täitsa hea ja tihti vürtsikas. Siin Mehhikos ei osata šokolaadi väga teha ja kallis on ka. Eestiga võrreldes ikka väga kallis. Väike tahvel, nagu need, mis jõulude ajal ikka lastele soki sisse lähevad, selline tume ja suhkruvaba šoks maksab siin 10 peesot ehk 63 eurosenti ja tegelikult on ee USAs tehtud. Suured tahvlid, need mis Eestis tavalised on, need maksavad siin 2,8-3,7 eurot! Valik on ÜLIväike ning enamus on liiga magusad nagunii. Mulle meeldib ainult 80% tume šokolaad. Mehhikos on oma šokolaadi firma – Turin. Paljad tumedad šokolaadid on neil head. Kõik muu on mulle juba liiga magus. Siin müüakse ja Lindt šokolaade, kuid neid ma pole ostnud, sest see pole mulle midagi uut, hehe. Ja kohalik poekett OXXO müüb Reece's nut bar'i ja Reece's buttercups. See esimene maapähkli šoks on mu lemmik. Nii jube magus, et söön ühe ära ja magusaisu ongi läinud …. nii umbes pooleks tunniks, hehe. Buttercups'id on mingid hullult magusad tegelased. Neid on pakis kaks ja kui need ära söön, siis süda mul igatahes läigib. Suhkru üledoos. Aga see mulle ka meeldib. Mõneks ajaks jälle suhkruvajadus rahuldatud.

Nii-nii-nii-nii-niiii, kuidas ma nüüd šokolaadist küll rääkima hakkasin, kui tegelikult pidin toortoidust rääkima, hahahaa!? Mis meelel see keelel nagu öeldakse ;) Et siis jah, ma lugesin, et ma pean hakkama putru rohkem sööma. Sai ei anna praktiliselt mitte midagi kehale. Teeb ainult kõhu täis mingiks ajaks. Kuid just toores vili või helbed või jahu. Enne tuleb leotada ja siis nats marju ja pähkliõli lisada ja läheb söömaks. Isver, ma lugesin ja suus pidevalt hakkasid näärmed tööle. Toortoit on ikka nii isuäratav! Isegi paljad mõtted sellest.

Soojal maal tuleb süüa rohkem vesisemaid puuvilju, kuid kuna Eestis me nii palju ei higista, siis saab üldse vähesema toiduga hakkama ja talvel peab rasvasemat sööma. Kevadeti soovitati rohkem paastuda ja süüa noori rohelisi võrseid. Seda ma tegin juba niigi. Kevadised rohelised smuutid on mu lemmikud ja ma tunnen neist ja kõigest rohelisest siin nii väga puudust!

Raamatus kirjutati, et inimene suudaks vabalt 150-200-aastaseks elada, kui ta õigesti ja kergelt toituks. Minul oli plaanis 117-aastaseks elada, kuna see on selline lahe number, kuid nüüd ma arvan, et ma tõstan panuseid ja elan hoopis 170-aastaseks. Kõik on kinni tahtejõus ja positiivses mõtlemises ja minul jätkub mõlemat küllaldaselt.

Selle raamatuga ma täitsa rahunesin toidu osas maha praegu. Täna tõime Daisyga terve auto pagasniku täie kookoseid naabri maa pealt, kes Ameerikas elab. Sellega sai mul näljasurma hirm otsa, hehee. Nüüd suudan kookost isegi koertega jagada, mis on väga positiivne saavutus ühe päeva kohta :) Enne ma vahest lausa karjusin näljaste koerte peale, sest nad lunisid minult ka palukest, kuid ma suutsin mõelda ainult oma kõhu peale. Nälg teeb inimesed tõsiselt tigedaks ja vihaseks. Nüüd olen seda omal nahal tunda saanud ja saan näljastest inimestest tunduvalt paremini aru. Nälg paneb meid hulle asju tegema, mille peale sa täis kõhuga ei tulegi. Seetõttu ongi minu jaoks parim lahendus toortoitumine, sest see on kõige lihtsam ja odavam variant elamiseks ja boonusena veel kõige tervislikum. Raamatus öeldi, et 6-liikmeline pere suudaks rahulikult 1 hektari suurusel maal ära elada ja ennast toortoitlastena ära elatada. Kuna aga enamus inimesi on praegu lihatoidulised, siis enamus meie energiast, ajast, rahast ja maast läheb loomade kasvatamisele. Enda eest hoolitsemisele enam aega ei jäägi. Toortoitlasena tuleb tunduvalt vähem tööd teha. Pole vaja nii palju maad harida. Pole vaja nii palju energiat ega elektrit kulutada, sest praadimine, keetmine ja küpsetamine jäävad ära. Seega jääb ära ka see ajakulu, mida me söögi tegemiseks raiskame. Plussina saame suurepärase tervise, tohutult energiat, pika eluea ja palju vaba aega enda ning teiste jaoks. Mida sa hing elult veel muud tahta oskad! :)

Paljudel lihatoitlastel pole taimetoidu kohta muud halba öelda, kui tõstatatakse ikka seesama vana küsimus – kui loomad on elus ja me neid süüa ei tohiks, siis miks me taimi sööme? Need on ju ka elus. Raamatus oli selle kohta surepärane seletus toodud: taimi võib toiduks tarvitada seepärast, et taimedes on Elu Olev, aga loomades on Elu Elav. Nende sõnadega on vastatud ka küsimus, kust algab loomariik ja lõpeb taimeriik. Minu jaoks ütleb see kõik ja mina joon nüüd rahuliku südamega oma värsket kookosvett edasi. Terviseks! :)

Ja jällegi on see hea näide, kuidas mu elu universumiga ühes rütmis tuksub. Minul oli söömisega häda käes ja ei saanud oma surnud ringist välja. Hoobilt võtsin toortoidu raamatu kätte, mis oli mul imekombel läpakas kaasas, mitte kodus välisel kõvakettal ja sain sellest uue energia oma tegevusmustrite muutmiseks. Ma olen täitsa tahtmist täis nüüd! Tahan juba oma toitu kasvatama hakata ja niimoodi rahulikult omaette elada! Imeline elu ootab mind ees :) :)

Daisy oma pisikese Alison Naomiga

Mina meie kookosesaagiga

Elu soojal maal on nii njämma!