Kuidas Uus-Meremaa mind karastas

Mul on viimase paari nädala jooksul nii massiivsed seiklused olnud, et vahest on lausa silmad märjad ja järgmisel hetkel hüppab süda rõõmust ning poole tunni pärast on täielik paanika majas. Seega on olnud nii häid kui halbu hetki. Vahel oli küll selline tunne, et kui halb otsa lahti tegi, siis läksid asjad ainult hullust kohutavamaks! Kuid nagu vanad targad meile juba kinnitasid, siis mis meid ei tapa teeb meid ainult tugevamaks. Nüüd olen ma aru saanud, et see on sulatõsi. Ja läbielamised ei tee meid mitte ainult tugevamaks, vaid ka osavamaks, leidlikumaks ning sõbralikumaks. Tunduvalt, tunduvalt sõbralikumaks. Vähemalt mind küll.

Raske on kusagilt alustada, sest ega sellist silmnähtavat piiri pole kusagile tõmmata, vaid ameerika mäed on mind kõigutanud mägede tippudest orgude põhja juba aastaid. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem olen ma õppinud ja rahulikumaks jäänud ning tõusud ja mõõnad ei võta enam selliseid peadpööritavaid kõrgusi ja sügavusi. Kõige rohkem on mind õpetanudki Uus-Meremaa, sest siin on mul olnud kõige rohkem  ... aega. Just nimelt. Aeg on see, mis meid õpetab. Ja ma ei räägi pikkadest tundidest koolipinki nühkides ega seminaridel istumisest, vaid vabast ajast iseenda jaoks.

Kõige väärtuslikumad olid minu jaoks eelmise aasta august ja september. See oli aeg, kus mul oli vaevalt raha, et omale süüa osta. Kuna oli talv ja tööd oli väga raske leida, siis ma lihtsalt istusin päevad otsa raamatukogus ning sättisin oma internetielu paika ning õhtuti istusin autos ja lugesin raamatuid. Fantastiline! Mul pole elu juba aastaid nii korras olnud! Mis sellest, et ma olin vahest masendunud, sest otsisin tulutult tööd mitu kuud. Õnneks on mul nii hea ema, kes saatis mulle söögiraha. Seega sain endal kopikapealt hinge sees hoida. Ja tead, mis selle juures üks tähtsamaid õppetunde oli? Ma õppisin, et inimesel on eluks väga vähe tarvis.

Hommiku- ja õhtusöök olid mul täpselt välja arvestatud. Hommikuks sõin Weetbix’i piima ja moosiga ning õhtuks tegin vürtsikaid ning kuumi kiirnuudleid. Hea on korra päevas sooja toitu süüa. Ning kuna üks helge pea on välja mõelnud veekeetja, mida saab kasutada sigaretisüütaja kaudu, siis on mul autos alati kuum vesi olemas. Selleks tuleb muidugi autoga 10-15 minutit ringi sõita, muidu läheb auto aku mõne päevaga tühjaks. Lõunaks sõin puuvilja. Kui kõht möirgama hakkas, siis jõin vett. Nädala sees olin raamatukogus ja sain kõik oma internetiasjad tehtud. Nädalavahetustel käisin Nelsoni taga mägedes ronimas ja vaateid nautimas. Igal hommikul helistasin tööbüroosse ja küsisin, kuidas neil käsi käib. Pesu ja ennast pesin WC’s, mis oli mõeldud ratastooli-inimestele. See tähendab, et terve ruum oli ainult minu kasutada ning vahest olin seal lausa kolmveerand tundi järjest. Pead saab väga hästi kraanikausis pesta ja kuna seal kõrval oli puhur käte kuivatamiseks, siis sai kohe ka sassooni tehtud. Pesu kuivatasin autos, kuid kuna oli talv ja õues külm, siis riiete kuivamiseks läks tavaliselt paar päeva. Ja kuna märjad riided ajasid auto seest niiskeks, siis olid õhtuti ja öösiti auto aknad koguaeg udused. See oli suurepärane, sest akende ees pole mul kaardinaid ega midagi. Seega oli see looduslik barjäär minu magusa une kaitseks. Ning kuna terve suur seljakott oli mul riideid täis, siis polnud vaja midagi juurde osta. Nii olin ma Nelsonis/Richmondis kaks kuud talveunes.

Väikese linna eelis on selles, et kui seal küllalt kaua olla ning igal õhtul vee keetmiseks 15 minutit ringi sõita, siis saab mõne nädalaga linn täiesti selgeks. Nelson ja Richmond on mäeveerul. Väga ilus kant. Kui õhtul künka otsa sõita, siis näeb, kuidas päike Motueka (naaberlinnake teise mäeaheliku ja ookeani vahel) taha mägede varju kaob. Talvel läks päike looja kell kuus. Kuna see on liiga vara magamaminekuks, siis sain ma palju aega raamatutele pühendada.

Ükskord jäi mul silma raamatukogu kõrval oleva maja ees paiknev lauake. Kui läksin asja uurima, siis selgus, et seal olid tasuta raamatud. Sealt sai raamatuid nii võtta, kui ka juurde viia. Leidsin sealt kastist omale mitu head raamatut. Lähedal asuvast second hand poest ostsin ka veel mitu head jutu- ja eneseabiraamatut mõne dollari eest. Nüüd ei jäänudki üle muud, kui ainult lugeda. Ja aega oli mul nagu ratsahobusel .... hmmm .... higi.

Auto parkisin ma koguaeg samasse kohta – kaubanduskeskuse suurde parklasse tänavalaterna alla. Siis ma ei pidanud taskulambiga raamatut lugema, vaid valgus oli kõrgemalt poolt antud kuni kella 00:30’ni. Nii ma lugesin ühe raamatu teise järel. Kui kellelgi on soovi seikluslikke/romantilisi ning natukene ka ajaloolisi juturaamatuid lugeda, siis soovitan kirjanikku nimega Iris Johansen. Ta oskab nii huvitavalt kirjutada, et ma ei suutnud lihtsalt raamatut käest ära panna. Tema 500-leheküljelise raamatu sain vist nädalaga loetud. Peale seda õnnestus mul täiesti juhuslikult veel kaks tema raamatut suvalistest second hand poodidest leida. Kui tahad teatud raamatuid lugeda, siis ainult soovi seda ja nad leiavad ise tee sinu juurde.

Samamoodi oli mul lugu Harriet Lerner’i raamatuga „The dance of anger“ („Tants viha ümber“ – mitte siis see viht, millega sa saunas käid!). Ma olin kaks kuud järjest igal tööpäeva hommikul tööbüroosse helistanud ja töö kohta küsinud ning koguaeg negatiivse vastuse saanud. Kuid ma ei kaotanud lootust. Igal jumala hommikul kella poole seitsme paiku ütles Graham mulle: „Sorry, mate. I have nothing for you today. (Vabanda, sõber. Mul pole sulle täna midagi.)“ Ühel hommikul sama vastust oodates kuulsin ma telefonitorust hoopis: „I have a processing job for you if you are interested. (Mul on sulle sorteerimistöö pakkuda kui sa oled huvitatud.)“. Ma pidin peaaegu auto katusest läbi hüppama, sest olin nii ehmatanud ja ärevil! Ütlesin kiljatades Grahamile, et ma olen kõigega nõus ja teen mida iganes!! Järgmisel hommikul läksin Nelmac firmasse taaskasutatavat prügi sorteerima ning töötasin seal poolteist kuud järjest. Aga .... kuna see pole tavaline prügi, vaid tegelikult asjad, mida inimesed enam ei taha, siis vahest leiame päris huvitavaid asju. Mehed ütlesid, et nad on leidnud kuldsõrmuse ja raha ja igasuguseid muid vidinaid. Paar päeva enne mu äraminekut leidsid nad paua karbist tehtud maoori kaelaehte. See oli lausa kilekotis ja avamata. Nad andsid selle mulle. Ma olen Uus-Meremaale jõudmisest saadik mõelnud, et kunagi tahaksin ma omale seda kalakonksu, mis toob reisiõnne, tugevust ja sõprust. Trikk on aga selles, et seda ei saa ise endale osta, kuna siis pole tal väge. Keegi peab selle sulle kinkima. Ja voilaa! Nüüd on mul konks koguaeg kaelas.

Raamatuga olid aga lood nii, et ma lihtsalt leidsin ta prügi seest. Keegi oli selle viha raamatu lihtsalt minema visanud. Nüüd tuli ta minu juurde ning pööras mu elu peapeale. Ma lugesin ja naersin, lugesin ja nutsin. Kui ta läbi sain, siis natukese aja pärast lugesin ta uuesti otsast lõpunu läbi. Tõesti fantastiline! Üks parimaid ja õpetlikumaid raamatuid, mida ma oma elus lugenud olen. Sellised raamatud peaksid olema keskkooli kohustuslikus kirjanduses, mitte vene poeedid.

Nii ma veetsin oma külmad õhtud teki sisse mässituna autos akna all istudes raamatut lugedes. Vahest pani loetu mind nii pikalt ja põhjalikult oma elu üle mõtlema, et ma mõlgutasin mõtteid ja analüüsisin oma käitumist terve tunni enne kui sain edasi lugeda. Seega selle raamatu lugemine võttis mul kauem aega kui juturaamatud.

Nii, see oli nüüd sissejuhatus, kuidas minust rahulikum ja mõtlikum inimene sai. Paar kuud tagasi leidsin ma samast kastist Krishnananda „Face to face with fear (Hirmuga silmitsi)“ raamatu. Ma olen koguaeg igasuguseid usuga seotud asju natukene peljanud, kuid budistid on minule alati kõige sümpaatsemad tundunud. Nende uskumused ei õpeta sind valitsema ja käsitsema teisi inimesi, vaid hoopiski iseennast. See Krishnananda on tegelikult saksa päritolu doktor, kes elab USA’s. Tema elas oma elu ka valesti, nagu mina. See raamat oli natukene raskelt kirjutatud ja ta selgitas kõiki asju oma sisemuse ja hinge kaudu. Minu jaoks oli see alguses veidi keeruline, sest ma ei ole kunagi oma elu selle külje pealt vaadanud. Ta ütles, et kõige õigem tee, või isegi ainuke õige tee on mediteerimine. Minu jaoks on see natuke liiga radikaalne, sest mulle tundub, et ta ikka veel rapsib liiga palju. Enne, nooruses oli ta olnud tavaline kinnine ja külm mees nagu enamus meestest. Õppis arstiks ja sai kõva kraadi. Polnud oma eluga rahul, sest koguaeg oli tunne, et midagi on valesti ja midagi on puudu. Seepeale ta värvis musta valgeks. Jättis joomise ja suitsetamise kus see ja teine. Ei kohelnud naisi enam külmalt, vaid hakkas avama oma haavatavat külge. Käis Indias igal aastal ning leidis omale õpetaja. Hakkas mediteerima ja joogat tegema. Ehk lihtsalt öeldes muutus saatanast ingliks ... või üritas muutuda. Õppimine võttis tal palju aastaid ja seejärel kirjutas ta selle raamatu ning ütles, et ta ikka õpib iga päev ja üritab ennast ohjes hoida, et olla muudkui parem ning ingellikum.

Kui ma sinnamaani jõudsin, siis tema teooria ei hakanud mulle mitte vastu, vaid meie arvamused läksid lihtsalt lahku. Minu meelest me ei pea ennast sundima inglid olema. Ta ütles ka, et tore, et kõik pole perfektsed, kuid samas ise püüdles koguaeg parima poole. Ma saan täiesti aru, et see on meile juba sünnist saati sisse kodeeritud ja sellisest mõtlemisest on väga raske lahti lasta, kuid minu jaoks helisevad mul kõrvus ühe Austraalia sõbra sõnad, mis kõlasid umbes nii: „We do not have to be perfect, but we should enjoy both worlds – good and bad.  (Me ei pea olema täiuslikud, vaid me peaksime nautima mõlemaid äärmusi – nii head kui halba)“ See mees on fotograaf ja usub igasugustesse vandenõuteooriatesse. 2010. aasta juulis, kui me läbi juhuse Cairns’is kohtusime, siis ta avas mu silmad. Tõesti huvitav inimene. Seega tema teooria on minule südamelähedasem, kui see, et me muudkui peame püüdlema ja venitama ennast kuhugi, et keegi olla. Mina olen juba praegu keegi. Ja ma olen selle kellegagi väga rahul. Loomulikult me peaksime ennast arendama ja õppima, kuid see peaks toimuma loomulikumalt ja voolavamalt. Ma ei tunne vajadust, et ma peaksin minema kuhugi Indiasse ja istuma ühes vaikses nurgas ning tundide viisi pomisema „Oooommmmm, oooommmmm“. Paljud on leidnud, et see on õige tee. Väga tore, kui see neid õnnelikuks teeb, kuid mina tahan leida oma tee. Ma saan aru, et kõik inimesed on tegelikult üksteisega väga sarnased, kuid ärge unustage ka ütlust „Nii palju kui on erinevaid inimesi on ka erinevaid arvamusi“. Mõned võivad öelda, et ma ütlen seda paljast hirmust. Jaa, kindlasti on hirmul siin suur osa, kuid mul on alati olnud tahtmine olla teistmoodi. Kõlab jällegi üsna klišeena, või kuidas? Eks see on ka tõsi. Kuna maakeral on üle nelja miljardi inimese, siis on üsna tõenäoline, et paljudel on sarnased unistused ja arvamused, sest lihtsalt raske on nii palju erinevaid unistusi välja mõelda. Mina muutusin paljudest erinevaks peale seda, kui ma oma parema käe kaotasin. Sain mis tahtsin, ah? Aga tegelikult olen ma oma olukorraga täiesti rahul. Mu parem käsi on õpetanud mulle palju rohkem tarkusi kui kõik mu sõbrad, sugulased, vanemad ja õpetajad kokku.

Nii, aga nüüd tagasi lähiminevikku. Kui ma umbes poolteist kuud tagasi seda hirmu raamatut lugema hakkasin, siis oli tunne, nagu keegi ajaks näpuga mu elul järge. Väga paljud olukorrad ja läbielamised, mis see mees oma raamatus kirjutas olid mul just hetkel käsil. Ma olin oma peika Akuila’ga ka pidevalt ameerika mägedel. Kord oli nii hea, et võttis laulu suule ja siis järgmisel päeval nii hull seis, et nutsin lahinal. Ühel korral arsti juurest tulles olin ma täielikus šokis. Mul oli põiepõletik olnud juba paar nädalat ning see ei tahtnud kuidagi ära minna. Rohud leevendasid olukorda, kuid kui nad otsa said, siis olid kõik jamad hoobilt tagasi. Läksin teist korda arsti juurde. Arst ütles, et tema saadaks mu hea meelega spetsialisti juurde, kuna see oskaks mind paremini aidata. Spetsialistiga rääkisime viis minutit juttu ja siis ta kirjutas mulle samad tabletid välja. Lihtsalt viie päeva asemel seitsmeks päevaks ning visiiditasu tahtis $15 asemel $70. See oli praktiliselt kogu mu raha, sest tööl ma sel hetkel ei käinud. Maksin südame värisedes arve ära. Õnneks oli krediitkaardi peal veel vajalik summa olemas. Söögiraha oli mul nüüd $10, autol paak praktiliselt tühi, vetsus pidin iga tunni tagant käima ja iga kord oli valus, tööd polnud. Siis kui ma auto juurde jõudsin ja juhtunust vihaselt Akuilale rääkisin, siis ma lihtsalt murdusin pooleks ja hakkasin nutma. Koorem mu õlgadel oli lihtsalt liiga raske. Ma sõidutasin Akuila koju ja ei suutnud temaga isegi rääkida. Pigistasin paar sõna läbi pisarate välja ning sõitsin autoga kuhugi vaiksesse kohta ja nutsin peatäie. Kui Akuila mulle sõnumi saatis, siis ma lihtsalt ütlesin, et kõik on läbi ja ma enam ei suuda ja lähme lahku ja vsjo. Ta nii kaua saatis mulle sõnumeid, kuni ma lõpuks temaga kokku sain ja üritasin meie olukorrast rääkida. Jube raske oli. Ma pole kellegagi nii lähedane varem olnud, et oleksin temaga maha istunud ja lihtsalt rääkinud. Ja seekord ma tegin seda sellepärast, et ma sealt raamatust just lugesin ja õppisin seda ning sain kohe päris elus kasutusse võtta ja praktiseerida. Ja teate mis? See toimis. Feel the fear and do it anyway! (Tunne hirmu ja tee seda rikkagi!) – see oli esimene eneseabi raamat, mida ma lugesin mõned aastad tagasi. Tõesti hea. Tõi mind mustast august välja. Kui keegi tahab lugeda, siis autor on sellel Susan Jeffers. Ja täpselt seda ma tegingi – tundsin jalust nõrgaks võtvat hirmu, kuid ajasin oma asja ikka edasi. Praegu Akuilaga samamoodi. Õnneks ma sel hetkel istusin.

Peale seda juhtumit on meil Akuilaga rahulikum olnud, sest ma ei mässa nii meeletult enam. Hirm on kõige selle mässamise taga. Nüüd ma tean seda ning saan palju rahulikum olla. Ja kui Akuila mulle ütles, et „your problems are my problems and we can do it together (sinu mured on ka minu mured ja me saame koos sellega hakkama)“, siis läks mul südame alt soojaks. Ta on minust kaks aastat noorem, kuid palju mõistlikum. Ilus pruun poiss Tonga paradiisisaarelt. Ma ei saa öelda, et ma teda juba armastan, kuid ta on mulle väga kallis. Minusuguse valge europiidi aju on lihtsalt nii ära pestud, et väga keeruline on selles hirmusogas selgelt näha. Tongade elu on aga väga lihtne. Kõik on kas hea või halb. Sinu mure on ka sinu sõprade mure. Kui sulle keegi meeldib, siis seda ka öeldakse.

Hea näide oli ükskord, kui ma läksin Akuilale jälle külla, kuid tuju oli üsna must ja moss oli olla. Tongade boss Viliami (35-aastane noor mees) vaatas mulle otsa ja ütles: „Whatever problem you have right now will be very small in the future (Mis iganes probleem sul praegu on, on tulevikus väga väike mure)“. Mul jäi selle peale suu lahti, sest olin just raamatust sama ütlust lugenud targa doktori suust. Inimesed võivad öelda küll, et saarlaste (Tonga, Cook, Vanuatu, Fiji, jne) maailmavaade on üsna piiratud, kuna neil pole erilist kooliharidust, kuid minu silmis on sellel väga suur positiivne külg – nende aju ei ole jõutud veel ära pesta ja seda on ka raske teha, kui nad oma pisikesel saarel elavad. Ühesõnaga, nad on inimesed nagu muiste ja Akuilal on väga hea süda. Mina olen õnnelik.

Suundume nüüd viimastesse nädalatesse. Umbes kaks nädalat enne viisa lõppemist otsustasin auto müümisega tegelema hakata. Kuna sorteerisin sel ajal veel prügi, siis polnud metsikult aega sellega tegeleda, sest peale tööd tuli eraelu ka elada ning Akuila soovis oma osa. Kõige lihtsam variant oli panna kuulutused üles. Seda ma ka tegin. Kahte kaubanduskeskusesse ja internetikohvikusse panin automüügi kuulutused üles. Paari päeva jooksul veel ühte keskusesse ja pesulasse. Ootasin südame värisedes nädal aega, kuni lõpuks tuli ÜKS sõnum, kus üks mees küsis, kas mu auto on veel müügiks ja kui nii, siis tema tahaks seda vaadata. Ütlesin, et auto on täiesti saadaval ja et ma hetkel sõidangi just Motuekasse arsti juurde. Et kui seal asjad aetud saan, siis võime kokku saada. Kuid kahjuks pidin ma arsti ootama 50 minutit ja siis jutustasime 10 minutit. Ta kirjutas mulle uued tabletid, kuid kuna ma olin oodates juba nii palju aega raisanud, siis oli apteek juba kinni. Arst vaatas mulle blondiinilikult otsa ja ütles, et ma pean hommikuni ootama. Ütlesin talle märgade silmadega, et ma ei saa hommikuni oodata, et sellepärast ma siia tuhisesingi 40 kilomeetri tagant, et ma pidin juba iga poole tunni tagant pissil käima ja need kolm piiska, mis iga kord välja pigistasin tundus nagu okastraat! Tal läks siis süda helgemaks ja otsis kuskilt sahtlipõhjast mulle kaks tabletti, mida sain võtta kuni hommiku saabumiseni. Loomulikult tahtis ta jälle mu viimased $70 endale saada. Kui olin polikliinikust välja saatnud, siis saatsin autohuvilisele kohe sõnumi ja vabandasin, et nii kaua aega oli läinud, kuid et nüüd olen ma auto näitamiseks valmis. Tund aega ei tulnud mingit vastus. Hakkasin juba lootust kaotama, kui tuli lõpuks sõnum, et ta oli juba koju sõitnud ning kuna ta elab Motuekast kaugel, siis ta enam sinna tagasi ei sõida. Ütles aitäh ja oligi kõik. Sinna läks mu ainus autohuviline.

Tänu sellele lendas suur telliskivi Akuila kapsaaeda, sest tänu tema kaasabile oli mul põiepõletik ja pidin arsti juurde minema ja sellepärast ei jõudnud autot näidata. Meel oli süsimust. Õnneks Akuila saatis mulle sõnumi ja palus mul tema juurest läbi sõita. Meil õnnestus kõik jälle selgeks rääkida. Mulle hakkab see rääkimise asi juba täitsa meeldima.

Paar nädalat varem olin hakanud Kanada tööviisat ajama, sest see on kolmas ja viimane maa, kuhu eestlased tööviisa lihtsalt saavad. Olin juba mõne nädala pingsalt positiivset vastust oodanud. Ühel päeval, kui ma norinal autos magasin, helises mul telefon. Kell näitas keskööd ja ma unise peaga sonisin „Halloo!?“ Tibi rääkis pika jutu maha ja lõpuks ütles, et kahjuks nad ei saa hetkel mu Kanada viisat aktsepteerida, kuna mul oli seal mitu viga sees ning pean nii Uus-Meremaalt kui Austraaliast taustauuringu paberi tellima ning neile saatma. Ja kirsiks tordi peal oli see, et mu pass ei kehti piisavalt kaua, sest see lõpeb järgmise aasta lõpus, kuid viisa saamiseks peab see kehtima kaks aastat. Mul oli uni kadunud ja pea paksult muremõtteid täis. Hea, et ma polnud veel mingit lennupiletit ära ostnud! Magama jäin alles paari tunni möödudes.

Nädal enne viisa lõppu, kui me hakkasime reedel tööd lõpetama, siis mulle öeldi, et minu teenuseid enam ei vajata. Mul kukkus suu lahti, sest olin just südamest lootnud, et saan oma viimase Uus-Meremaa nädala veel töötada ja mingitki raha koguda, et pileteid osta ja Austraalias oma autot parandada. Aga ei. Prügimajandusele oli uus boss tulnud ja see ei taha lisatöölistest kuuldagi. Seekordne kivi kukkus nüüd minu kapsaaeda ja see kivi oli päris suur.

Nädal enne viisa lõppu hakkasin lennupileteid vaatama. Kuna hetkel kukkus Kanada ära, siis tundus, et pean Austraalias nii kaua redutama, kuni selle viisa kätte saan. Kõige odavamad lennupiletid olid $300 kandis. Et sellele hinnale natuke perspektiivi anda, siis võtke teadmiseks, et prügi sorteerimises oli mul nädalapalk umbes $530. Nii et $300 polnud veel kõige hullem. Söögiraha oleks isegi natuke jäänud. Kuid ma ei ostnud piletit kohe ära, vaid jäin lootma, et ilmub midagi soodsamat. Nii oligi. Kord ilmus välja pilet, mis oli $170, kuid kadus mõne minuti jooksul ära. Siis oli pilet $270, kuid otsustasin selle järgmisel päeval osta. Mis sa arvad, kas see oli veel alles? Kuraditki! Kui olin mitu päeva niimoodi tilkunud, siis ma lõpuks ei viitsinud enam nii palju muretseda, vaid ütlesin, et tuleb see mis tuleb. Selle asemel läksin postkontorisse ja saatsin viis jõulupakki sõpradele Eesti, Soome ja Inglismaale. Lugesite õigesti – jõulupakki! Need olid mul rahapuuduse tõttu neli kuud saatmist oodanud. Nüüd tundus olevat sama hea aeg saatmiseks kui iga teine. Kuna mul peale seda oli arvel ainult paarsada dollarit, siis võisin ma lennupileti ostu hetkel maha matta.

Järgmisel päeval sõitsin Richmondi poole tagasi ja võtsin Motuekast ühe hääletaja peale. Tavaliselt mul seda teha ei õnnestunud, kuna auto oli kraami täis ja voodi lahti, kuid kuna mul hetkel auto müük käsil oli, siis olin auto nii seest kui väljast puhtaks pesnud ning igal hommikul keerasin voodi pagassi. Tüdruk, kelle peale võtsin, oli Hollandist. Õpib arstiks ja oli väga jutukas. Ta andis mulle ühe saksa tüdruku aadressi, kes tahab hetkel just sellises hinnaklassis autot osta. Mul läks tuju kohe jupp maad paremaks. Kuna Hollandi tüdruk tahtis kohe Pictonisse edasi hääletada, siis ma viisin ta hoopiski Nelsonisse kus ta šansid tunduvalt suuremad on. Ise seadsin sammud raamatukogu poole, kus panin auto kuulutuse internetti Gumtree’sse üles.

Järgmisel päeval tuli mulle sõnum, kus öeldi, et kui mul auto veel müügiks on, siis ma kirjutagu talle otsemaid kiri meili peale. Telefoninumber oli väga imeliku algusega, kuid ma ei pööranud sellele rohkem tähelepanu, vaid läksin kapates raamatukokku tagasi meili kirjutama. Mehelt tuli mulle kiiresti vastus. Ta ütles, et tahab oma pojale sünnipäevaks üllatust teha, kuid kuna ta on sõjaväelane ja ei saa ise autole järele tulla, siis ta saadab sellele kulleri järele. Ja kirjutas veel pikalt, et neil on interneti kasutamine peaaegu täielikult keelatud ja helistada ka ei lasta, kuid minule tulid kirjad paari tunni jooksul kiirelt vastu. Tundus imelik. Siis ütles ta, et tahab makse teha PayPal’i kaudu. Mul hakkasid häirekellad peas täiesti kolisema! Ütlesin, et ma ei tea sellest asjast midagi ja et ma tahaks tavalist pangateenust kasutada. Siis ta pakkus välja Western Unioni kasutamise. Järgmised häirekellad! Ma ütlesin jälle, et ma ei tea sellest Westernist ka midagi, et kas ta siis tavalist internetipanka ei saa kasutada!? Vastuseks tuli ainult mingi mull, et ta konto on PayPal’iga seotud ja kui ta sealt raha üle kannab, siis see mingi aja pärast jõuab minu arvele ja et kuller ei tulegi enne, kui minule on raha üle tulnud. Ja kõige tipuks andis ta oma aadressi, kuna ma küsisin, et kus kõige mõistlikum kokku oleks saada, sest ma elan selles samas autos ja aadressi pole mida talle anda. Ta ütles, et elab oma mingi nõbu juures põhjasaare põhjatipus Tauranga lähedal. Mul kukkus suu lahti ja häirekellad kolisesid. Mina olin ju lõunasaare põhjatipus! Kirjutasin talle ja küsisin, et kas ta midagi sassi pole ajanud, sest ma olen temast ikka väga kaugel ja mingi kulleriga auto ühelt saarelt teisele tarimine on üsna mõtetu. Ütlesin, et ma pean selle üle järele mõtlema ja et kirjutan talle järgmisel päeval.

Niisiis, uus päev koitis ja ma läksin raamatukogusse. Kirjutasin sellele mehele, et ok, ma võin oma auto talle müüa, et ma peaks inimesi lihtsalt rohkem usaldama ja mitte nii palju pabistama. Vastus tuli varsti ja seal ta juba kirjeldas pikemalt, mida ma tegema pean. Esimene häirekella teema oli see, et ta kandis mulle raha KOHE üle, ja mitte ainult $1400 nagu me kokku leppisime, vaid hoopis $1850! Ja see oli seal PayPal’is. Mõne aja pärast tuli meil, kus ta ütles, et ma pean nüüd minema Western Unioni ja maksma selle ekstra $450 tema kullerile. Tema hägune seletus oli, et ta ise seda millegipärast maksta ei saa. Seejärel pean ma saama makse sooritamise kohta kviitungi, mille ma pean sisse skännima ja PayPal’i saatma. Siis nad aktsepteerivad tema tehtud ülekande ning mina saan kogu rahasumma kätte.

See jutt oli nii pikk ja keeruline, et ma pidin seda 4-5 korda enne lugema, kui midagi mõikama hakkasin. Mulle hakkasid kurjad sõnad suule tulema ning ma kirjutasin talle meili vastu ja küsisin, et kas ma pean oma taskust $450 kandma mingile niinimetatud kullerile, kelle aadress oli muideks Manchester, United Kingdom! Vastuseks tuli ainult, et praegu pean ma $450 ülekande tegema kullerile, et muidu ta kohale ei tule ja kui see on tehtud ja kviitung skännitud ning saadetud, siis $1850 taevamanna ilmutab ennast minu kontol. Ütlesin mõttes „OTSI LOLLI!!“ Aga kuna mu pea oli natuke sassi keeratud, siis kutsusin raamatukogu poisi meie kirjavahetust lugema. Olin tema käest eelmisel päeval PayPal’i kohta küsinud. Ta muutus meile lugedes väga imelikuks ja ütles, et ta ei tahaks seda tegelast eriti uskuda. Mina olin oma mõttes selle Edwardi juba perse saatnud nii et ma lihtsalt naersin seal kõrval. Raamatukogu poiss muidugi koledaid sõnu ei kasutanud, kuid ütles, et ta on väga skeptiline ja tema ei usaldaks oma raha mingil juhul mingile kullerile saata. Ma ütlesin, et ok, seda mul just oligi vaja ta suust kuulda, et nüüd ma kirjutan Edwardile veel viimase meili ja siis on asi lõpetatud.

Kiri oli umbes selline: „Sa võta oma internetipettus ja pista see omale per*e! Ma arvasin, et internetihuligaanid on geniaalsed, kuid sina ei oska isegi usutavalt valetada. Mul on sinust lihtsalt hale.“ Alla kirjutasin: „Lugupidamisega, Jaanika Riiel“. Üks suur viga, mida NAD tegid, oli see, et erinevad vastused, mis ma sellelt nn. Edwardilt sain, olid erinevalt kirjutatud. Kohe arusaadavalt nii erinev, et ma teadsin, et see on erinevate inimeste kirjutatud. Esimesel korral kirjutas ta ideaalses inglise keeles ja kirjavahemärgid olid kõik olemas. Paar meili hiljem oli vastuses slängi, igas kolmandas sõnas oli kirjaviga ning punkte ja komasid ta üldse ei tunnistanud. Nii et sealt suur kivi nende kapsaaeda. Aga lõpuks, kui ma oma viimast kirja kirjutasin, siis oli mul tuju juba nii hea, et ma naersin ja muigasin omaette. Olin internetihuligaanidest just võitu saanud! Raamatukogu poiss tuli ka just lõunalt tagasi ja küsis, et kuidas mul läks? Ta oli pangast käinud ka küsimas, et mis nemad sellisest asjast arvavad ja seal oli öeldud, et ma mingil tingimusel oma raha sellistele ei saadaks. Mul polnud seda plaaniski teha. Ja mis kõige parem asja juures – mul polnud arvel nii palju rahagi, hehe. Otsigu lollimat. Poiss kihistas veel naerda, kui ma ütlesin, mida ma neile lõpuks vastasin ja ütles, et ega ma neist vist rohkem midagi ei kuule.

Seega selle päeva olin võidukalt üle elanud, kuid kui reaalsusesse tagasi jõudsin, siis sain aru, et autot pole ma ikka veel suutnud kellelegi müüa ning viisa lõpeb mul juba kuue päeva pärast.

Õhtul tuli mulle sõnum küsimusega, et kuidas mul autoga lood on, et ta oleks sellest huvitatud. Ma ütlesin, et palun väga – füüsilisest inimesest huviline oleks väga teretulnud. Ta sõitis järgmisel päeval Pictonist bussiga kohale. Tegime autoga suure ringi. Ma hoidsin hinge kinni, et see jõnksutama ei hakkaks, mida ta vahest tegi. Kõik oli ok. Kapoti alla vaadates oli ka kõik ok. Siis iiri poiss tingis natuke, kuna ta polnud eriti huvitatud $1400 maksmisest. Ma küsisin, et palju ta tahab siis välja käia. Ta ütles $1200. Mul tõmbas suu viltu. Mõtlesin mõnda aega ja siis ütlesin $1250. Lõime kohe käed ja tehing oli tehtud. Ma olin tegelikult juba nõus auto $1300 ära andma, sest see oli just see summa, mis mul oma Austraalia auto parandamiseks vaja läheb. Kuid kuna see iirlane oli mul juba käega katsuda, siis $1250 tundus ka väga hea. Eriti veel siis, kui ma meenutasin, et pea aasta varem olin ma selle auto ostnud $950. Hehee, diil läks korda. Kuid 30 sekundit hiljem olid mul jälle mustad pilved pea kohal, sest ta tahtis mu autoga kohe ära sõita. Mul tuli suust ainult „Eieieieieieieieieieiei! Ma elan ju siin!“ Lõpuks leppisime kokku, et ma sõidan autoga laupäeval Pictonisse ja siis ajame paberid korda ning peale seda hääletan ma Christchurchi ja lähen otsemaid lennujaama. Kokku lepitud.

Kuna mul ikka veel pennigi polnud, siis pidin veel ühe päeva ootama, kuni mu viimase nädala palk üle tuleb. Seejärel saan lennupileti osta. Ei õnnestunud mul piletit siis ka osta, kuna kõik odavad olid jälle kadunud ja hinnad hakkasid $350’st. Hakkasin vaikselt peast juba juukseid välja kiskuma, kuni lõpuks ütlesin: „Mul on poogen!“ Saatsin Akuilale sõnumi ja ütlesin, et ma tahan viimase õhtu temaga koos olla, mitte mingi mõtetu pileti pärast muretseda. Nii ma tegingi. Jõime teiste tongadega paar viinakoksi ja ajasime juttu. Hommikul kell 6 pidin üles tõusma, sest ma pidin nende majast lahkuma enne, kui keegi mind näeb, sest neil pole lubatud omale külalisi kutsuda. Käisin kallistasin kõik uniste nägudega tonga poisid läbi ja ütlesin aidaa. Siis käisin Motuekas oma lemmikus Euroopa kohvikus venelanna Larissaga hüvasti jätmas. Ta on abielus sakslasega ja nad teevad häid saiu ja rukkileiba. Sain cappuchino, tulise rukkileiva ja kaks magusat saiakest külakostiks. Kallistus pealekauba ja jällegi aidaa. Päev varem käisin oma hea sõbra Moe’ga hüvasti jätmas. Tema on mind siin Uus-Meremaal kõige rohkem aidanud. Alustades sellest, et ma sain tema autos eelmisel aastal elada, kui ma tööl käisin ja ta ostis mulle jalgratta, et ma tööle saaks ja maksis mulle raha, kui ma tema autot parandasin ja söögiraha andis ka, kui mul jälle nälg majas oli. Ta oli mulle täitsa isa eest. Kuna tal endal lapsi pole ja ta elukaaslane on temast 15 aastat vanem poolpime-poolkurt Moana, siis tal oli väga hea meel, kui ta sai minuga jutustada ja mind aidata. Kui ma paar päeva varem neil külas käisin ja värsket vaarikamoosi viisin ning ütlesin, et 5 päeva pärast pean ma siit riigist ära lendama, siis Moe nägu vajus väga morniks, sest ta arvas, et mul on veel paar nädalat aega. Kuid pole midagi parata. Peale Moega hüvastijättu läksin ma teise Cook’i saare sõbra juurde. Ta on pea sama vana mees kui Moe, kuid Aere joob pidevalt. Ja nagu viimastest vestlustest Moega välja tuli, siis ka valetab palju. Ma polnud teda juba juunist saadik näinud, kuid kuna ta oma elukaaslasega lasi mul nende juures eelmisel aastal koguaeg dushi all käia ja pannkooke ning torte teha, siis ma mõtlesin, et viisakusest peaksin ikkagi head aega ütlema. Kui ma sinna jõudsin, siis käis seal pidu ja kõik olid juuatäis. Ma tegin omale tassi teed, kuid jõudsin sellest vaevalt pool ära juua, kui Aere hakkas oma elukaaslase pojaga kaklema. Ma läksin sealt nii kiiresti minema kui sain. Sellest jäi halb mälestus.

Kuid nüüd tagasi laupäeva hommikusse. Kui olin tongade ja Larissaga hüvasti jätnud, siis tahtsin ma veel oma vanast farmist läbi sõita. Nägin kohe oma vana bossi Simon’it, kes tõstukiga õunakaste rekka peale transportis. Ta ütles, et ma läheks istuks tema kõrvale tõstuki peale, et siis saame juttu puhuda, kui ta tööd teeb. Ta ei jõudnud ära oodata, millal saab minu käest küsida, et milla siis Tongasse pulma saab! Ta ütles, et ta Akuilat koguaeg norib minuga seoses, hehe. Ütles, et kui me ikka abiellume, et me siis ei unustaks teda kutsuda. Ta käib Tongal nagunii igal aastal puhkamas mõne nädala peale hooaja lõppu. Nagu teine kodu juba. Kui olime Simon’iga asjad selgeks rääkinud ja mul viimased pildid tehtud, siis otsisin üles traktoris Mark’i. Tahtsin temaga ka veel hüvasti jätta ja teda kallistada, sest eelmisel aastal võttis ta mu koguaeg Motuekast koos rattaga auto peale hommikuti. Siis ma ei pidanud 40 minutit väntama. Aga kui tema üles leidsin, siis sattusin taas tonga poiste keskele, sest nad ju töötavad koos. Akuila ilmus õunakotiga õunapuude vahelt üllatunud näoga välja. Tegin temast veel viimased redeli peal õunakorjamise pildid, siis viimane musi ja juba andsingi gaasi, et Pictonisse kimada ... endal silmad märjad.

    * Viimane pilt koos Akuilaga. Motueka, Uus-Meremaa, aprill 2012.

Nelsonist võtsin kaks prantsuse poissi peale, sest nad tahtsid ka Pictonisse minna. Jõudsime ilusasti kohale. Auto paberid saime ühest garaažist, mille iiri poiss pidi hiljem ära täitma. Raha sain ka auto eest peopeale. Ta lubas mul veel oma läpakat kasutada, et lennupilet ära osta. Mul oli alguses paanika, sest mitu kohta, kust tahtsin piletit osta, ütlesid, et järgmiseks päevaks ei saa piletit osta, kuna see on liiga lähedal. Lõpuks leidsin Orbitz.com saidi (aitäh Seidi!), mis lasi mul pühapäevaks pileti ära osta. Maksin $330. Polnudki kõige hullem, kui arvestada, et see oli järgmiseks päevaks ja praegu oli Lihavõtete nädalavahetus ja kõik inimesed lendasid Austraalia vahet. Kell oli umbes 2 päeval ja lend läks järgmisel hommikul kell 5.

Kui mul kõik asjad olid korda aetud, siis iiri poiss ütles, et ta sõidutab mu Blenheim’i, et sealt on mul kergem auto peale saada. Jäin nõusse. Ma teadsin ühte head hääletamiskohta, kuid kui sinna jõudsime, siis üks tips seisis seal pöial püsti. Jo küsis mult: „Kas ajame ta alla?“ ja ise naeris. Ma ütlesin, et pangu mind kusagil eemal maha, aga kuna ühtegi head kohta ei tulnud, siis ta lõpuks viis mu järgmisesse linnakesse, kust oli Christchurchi 300 kilomeetrit. Tegin autost viimase pildi ja surusime iirlasega käppa ning ma alustasin hääletamist. Tegin kohe omale Christchurchi sildi, sest sildiga on alati palju lihtsam peale saada.

    * Alustasin Seddonis entusiastlikku hääletamist koos värske sildiga.

Tunni aja pärast saatis Jo mulle sõnumi ja küsis, et kas ma sain juba küüti? Ütlesin, et ei, sest tänu Lihavõtetele oli liiklus ilmatuma niru ja paljud keerasidki sinna linnakesse sisse. Üks rekkamees tuli isegi küsima, kuidas mul läheb. Tema läks kahjuks baari jooma ja ta ei teadnud kedagi teist, kes Chrischurchi poole liiguks. Mul oli eelmise aasta hääletamisest saadik ühe teise rekkamehe number alles ja ma saatsin talle sõnumi ning küsisin, et kas ta ei ole liikvel. Ta ütles, et ta puhkab teisipäevani ja ei tea ka kedagi teist, kes täna sõidaks. Munadepühad on siin riigis jube suur püha – kõik kohad on kinni neli päeva järjest! Nii et sealt abi ei tulnud. Tund aega hiljem hakkas mul tuju vaikselt mossiks minema, kui järsku auto kinni pidas ja tüdruk ütles, et hüppa peale – ta läheb Christchurchi! Ma tänasin teda ette ja taha. Ta ütles, et ta tavaliselt hääletajaid peale ei võta, kuid kuna ma olin üksik tüdruk ja vaikselt hakkas päike looja minema, siis tal hakkas minust kahju. Ta oli muideks Lõuna-Koreast! Ma olin super imestunud, et tema kinni pidas! Vestlemise käigus ma ütlesin, et pean lennujaama minema, sest mu lend läheb kell 5 hommikul. Ta ütles selle peale, et viib mu siis otse lennujaama. Kas saab enam paremini minna!? Iiri poiss ütles ka, et kuna ma olin enne kaks hääletajat peale võtnud, siis loodetavasti mu hea karma toob mulle head kaardid kätte. Ja voilaa! Lennujaamas lugesin Korea tipsile ka hea karma sõnad peale.

Ma jõudsin lennujaama nii õigel ajal, et mul oli aega magada lausa kuus tundi. Aga kas ma seda ka sain? Tutkit! Christchurchi lennujaam on kõige inimvaenulikum lennujaam, mida ma näinud olen! Esiteks tahtsin põiele minna, aga sealt kupatati mind minema, sest väljalendude pool pannakse ööseks kinni. Ok. Läksin saabuvate lendude majja – õuest tuli läbi jalutada. 20-kilone suma kukil ja 7-kilone kott kõhul. Mitte just kõige meeldivam jalutamiseks. Ma polnud sellist kõndimist juba 15 kuud praktiseerinud. Lõpuks vajusin kuhugi seina äärde ja sõin, sest kõht korises. Mingi aja pärast tuli mingi mees mulle ütlema, et ma seal olla ei tohi, kuna seal on telefonid ja ma pean omale uue koha otsima. Ok. Läksin tooli peale istuma. Võtsin magamiskoti välja ja tõmbasin omale ümber. Nii hea soe. Kuna terve rivi toole oli vaba, siis viskasin kolme peale pikali ja olin peaaegu magama jäämas, kui keegi mulle äkki käe külge pani. Ma ehmatasin üles. Seepeale mulle öeldi, et ma ei tohi seal rohkem kui ühe tooli okupeerida, kuna see on saabuvate lendude ootamisala ja inimesed tahavad siin istuda. Mis sest, et 2/3 pinkidest olid tühjad ja oli kesköö. Reeglid on reeglid. Ok. Tõmbasin ennast ühe tooli peale krussi, aga nii ei tulnud und. Võtsin raamatu välja ja hakkasin lugema. Varsti enam ei viitsinud ja mõtlesin, et otsin pistiku ja vaatan kas seal internetti on. Läksin ühe vetsu juurde pingi peale. Pistikud loomulikult ei töötanud. Istusin mõnda aega ja siis mõtlesin, et proovin uuesti magama jääda. Olin pikali silmad pärani, kuna und ei olnud. Kiilakas mees tuleb jälle minu juurde kärkima, et siin ei tohi olla, et ma jalutasin sildist rahulikult mööda! No mida!! Võtan oma kotid ja vean ennast ruumi teise otsa pinkide juurde. Seal on kolm suurt ust, kust külm tuul sisse vihiseb, kui keegi sisse tuleb. See on ainuke koht, kus magada lastakse. Fine! Inimesed magavad pinkide all ja siis mulle jäi silt silma, kus öeldi, et üle ühe pingi ei tohi okupeerida. Tõmbasin ennast jälle tillukese pingi peal magamiskoti sees krussi. Silm vajus viieks minutiks kinni ning siis lõin järsku agoonias silmad lahti, kuna mu parem jalg oli täiesti tundetu. Mul võttis viis minutit, et seal veri liikuma panna. Seejärel andsin ma alla. Istusin tooli peal, sirutasin jalad välja ja vaatasin punnis silmadega kahe meetri kaugusel olevat posti. Ainuke hea asi oli, et ma kuulasin nüüd muusikat ja rahunesin natuke. Tunnike hiljem ajasin ennast juba püsti, et hakkata check-in asja uurima.

Chec-in’is ütleb tädi mulle: „Teil pole Austraalia viisat. Seda saate seal laua juures teha.“ Ootan 5 minutit kuni lõpuks saan tipsiga rääkida. Ta uurib arvutit jupp aega ja lõpuks ütleb, et tal on väga kahju, kuid ta ei saa mulle Austraalia viisat anda. Mul kukkus süda saapasäärde! Ma olen paar korda nii reisinud, et alles lennujaamas passikontrollis maksan umbes $10 ja saan viisa templi passi. Siin polnud sellised lood. Tips ütles, et Eesti pole kahjuks nende riikide hulgas, kellele nad saavad viisasid väljastada, et mina pean oma viisat taotlema internetis. Näitas näpuga mingi telefoniputka poole ja ütles, et seal saan internetti kasutada. Jumal tänatud, et mul oli münte. 10 minutit maksis $1. Ma pidin ülikiiresti tegema, sest mul oli ainult $2. Paar imelikku küsimust oli vahepeal, kuid jätsin need täitmata. Siis läksin Air New Zealand’i tipsi juurde küsima, et kas ta kontrolliks mu viisa seisukorda nüüd, et tavaliselt pidi see aega võtma mõned minutid, kuid oli ka hoiatus, et maksimaalselt võib aega minna 2-10 päeva! Ei midagi. Mul oli paanika majas, sest mu lend põhjasaarele Aucklandi läks 20 minuti pärast. Tipsil õnneks mõte töötas ja ta ütles, et ta võib mu check-in’i ära teha ja ma võin lennata Aucklandi ja loodetavasti on mu viisa siis juba kohale tulnud ja ma saan ilusasti Austraaliasse lennata. Rahunesin natuke maha, kuid kuna lend kestis ainult poolteist tundi, siis magada ei saanud, sest pakuti süüa ja juua ja siis oli imeline sini-punane päikesetõus akna taga. Varsti peale seda juba maandusime.

Melbourne’i lennuni oli väga vähe aega. Pidin praktiliselt seljakoti haarama ja kohe check-in’i järjekorda seisma minema. Kui tipsi juurde jõudsin ja koti lindile viskasin, siis hakkas süda kloppima tipsi kulmu kortsutamise peale. Ta ütles, et mul pole ikka veel viisat. Mul vajus jälle süda saapasäärde. Ta läks oma ülemuse käest küsima, et mis minust saab. See viis minutit, mis ma ootama pidin, tundus nagu terve igavik. Kui ta tagasi tuli, siis ütles, et boss oli helistanud Austraaliasse ja sealt öeldi, et ma ei saa sinna enne, kui mul viisa käes. Ütlesin seepeale tipsile öökulli silmadega, et mul on täna Uus-Meremaa viisa viimane päev, et sellepärast mul on vaja ära lennata. Ta läks uuesti oma ülemusega rääkima. Seekord oli ära umbes 10 minutit ja ma pidin selle ajaga juba peaaegu nutma hakkama, sest maailm vajus mu ümber jälle kokku. Seekord tunne nii jube ei olnud, kui siis, kui ma arsti juurest tulin.  Raamatu lugemisest oli kasu. Ma sain selle „Hirmuga silmitsi“ raamatu Christchurchi lennujaamas läbi loetud ja jätsin ta sinna pingi peale. Kirjutasin sisse, et uus omanik nautiga ja õppigu. Niisiis, nüüd, selle asemel, et ma hakkaks ennast süüdistama ja lahinal nutma, ma hoopis võtan halva seisu teatavaks, saan oma depressioonidoosi kätte ja klõpsti pöörab aju ennast teisele lainele ja hakkab uut väljapääsu otsima. Nii et nüüd pole ma enam virisev hädakägar, vaid jään hoopis mõttesse ja kaalun erinevaid variante. Hea asi kõige selle juures oli muidugi ka fakt, et mul oli pükste tagataskus $1250. Isegi kui mul ei õnnestu praegu ära lennata, siis olen ma võimeline uue pileti ostma.

Tips tuli tõsise näoga tagasi ja ütles, et nad ei saa mind praegu lennukile lasta, kuna mul pole Austraalia viisat. Saatis mu Air New Zealand’i klienditeenindusse infot küsima. Kõiges on süüdi Lihavõttepühad!! Praegu, kui ma seda juttu kirjutan, on mul käsil kuues öö siin lennujaamas. Kell on 3:40 hommikul ja ma pole veel magada saanud. Ei tea kas saangi, sest lend läheb mul kell 7. Aga tagasi Lihavõtete juurde. Kuna see on nii siin kui Austraalias suur püha, siis loomulikult mitte mingi asutus ei tööta. Ja kaasa aitas muidugi ka see, et hetkel oli pühapäev. Kuid kuna esmaspäevgi on vaba, siis ma pean ootama teisipäevani ja alles siis saan minna immigratsiooniametisse oma muret kurtma ja võin loota, et viisa tuleb. Piletiga seoses kuulsin ma ka midagi positiivset. Et ma ei pea täiesti uut piletit ostma, vaid pean ainult piletihindade vahe kinni maksma ning vahetustasu $35. Polnudki kõige hullem.

    * Aucklandi kesklinn ja SkyTower - lõunapoolkera kõrgeim ehitis.

Suundusin Aucklandi kesklinna. Esimene hoop tuli seoses bussipileti hinnaga. Pilet linna ja tagasi (22+22 km) maksab $26. Püha müristus! See on kuskil 250 krooni. Aga mis teha, jala nii kaugele ei suuda jalutada. Oma suure seljakoti jätsin ka kotihoidu, mis maksab $12 öö. Juubee! Aga ega 20 kilo naljalt igale poole kaasa ka ei tassi. No see selleks. Auckland on selline tavaline suurlinn. Meenutab väga Melbourne’i, kuid mulle meeldib Melbourne ikka palju rohkem, sest ta on ilusam ja natuke suurem. Siin on linn valgunud saarte ja poolsaarte peale ja kõik kohad tunduvad nagu sipelgapesa. Kui ma sadamasse jõudsin, siis just ilmatuma suur kruiisilaev sõitis sisse. Paar päeva hiljem käisin Iiri pubis Guinnessi joomas ja bändi kuulamas ja seal olid ameeriklased. Ju nad sealt laevalt olidki tulnud. Ilmaga mul vedas, sest paar päeva päike säras ja kuna ma polnud juba kolm ööd järjest korralikult maganud, siis viskasin ma sadamas pingi peale pikali ja magasin päikese käes paar tundi. Kuna raamatukogu oli kinni, siis käisin kohvikus kohvitamas ja sain oma meili lugeda. Teisipäeval, kui kogu maa pidi jälle tööle hakkama, oli mul lootus viisa osas väga suur, kuid kui ma seda õhtuks ikka ei olnud saanud, siis ma kirjutasin austraallastele murekirja ja selgitasin oma olukorda. Kolmapäeva õhtul 5:30 oli mul viisa käes! Oiiiii kus ma kilkasin raamatukogus. Paar tegelast vaatasid mind lausa imelikult. 

Teisipäeval käisin ma ka immigratsiooniametis küsimas, et mis nad minuga teevad, kui ma siin illegaalselt olen. Tädi ütles, et kui ma mõne päeva olen, siis ei juhtu midagi halba, kuid kui ma pikemalt siin tilberdan, siis pean ma taotlema illegaali turistiviisa ja see maksab $300! Jumal hoia selle eest. Ütlesin, et mul pole plaanis siia kauemaks jääda ja et nii kui ma viisa kätte saan olen ma siit kadunud. Ta jäi sellega rahule. Käisin Air New Zealand’ist küsimas piletite kohta ja sain sealt telefoninumbri, kuhu saab 24 tundi helistada ja lennupileteid osta. Kohe kolmapäeval helistasin sinna ja rääkisin oma pika jutu maha, kuid ei saanud noormehe jutust hästi aru, mis sest, et küsisin kolm korda üle. Kuna ma olin oma lennupiletid osnud läbi interneti, mitte neilt, siis ma pean selle firmaga rääkima uute piletite asjus. Ma ütlesin, et vaatan ise internetis ringi, et äkki õnnestub mul odavam pilet leida kui nende $500. Õhtul nägin ma Orbitz.com’is piletit, mis maksis $170!! Mul tõusid karvad kukla peal püsti! Ma oleks tahtnud kohe selle pileti ära osta, aga esile kerkis uus jama. Kuna Aucklandi elu on kallis ja mul oli kaardi peal ainult $0,88, siis ei saa ma internetist mitte midagi osta. Läksin krõbinal kotihoiu poisi juurde ja küsisin kas siin lennujaamas panka pole. Ei. Isegi kusagil läheduses pole. Ja pealegi oli õhtu ja see oleks nagunii kinni olnud juba. Küsisin talt, et ega tal pole krediitkaarti, millega ma saaks oma pileti ära osta ja vastu annaksin kohe sularaha. Ta ütles, et tal kaart on, kuid ta pole seda veel aktiveerinud. Nullseis. Siis läksin infosse küsima. See noormees ütles, et tal polegi krediitkaarti. Siis läksin Air New Zealand’i klienditeenindusse küsima. Mees vaatas internetist järele ja loomulikult see odav pilet oli juba läinud. Piletid hakkasid jälle kuskilt$300 kandist. Andsin alla. Mul keha lülitab ennast alati välja, kui mul raske olukord käsil on. Seega läksin ma magama ja lootsin, et järgmine hommik on helgem.

Hommikul ma magasin kella 9ni, mis sellest, et inimesed siiberdavad juba kella neljast saadik ringi. Ma olen sellega juba täielikult ära harjunud. Mõtlesin pikalt järele ja otsustasin uuesti Air New Zealand’isse helistada, sest ma polnud eelmisel päeval ikka täpselt aru saanud, mida nad minu heaks teha saavad. Ja alati on ju lootus, et piletid öeldakse üles ja saab midagi soodsamalt. Kuna ma pühapäevast saadik olin lugenud Jack Canfield’i ja Mark Victor Hansen’i raamatut „The Aladdin factor“, siis ma olin teadmisi ja oskusi täis, kuidas õigesti KÜSIDA. See raamat õpetab inimesi õigesti küsima, et me saaksime seda, mida meil on vaja. See andis mulle innustust helistada tagasi Air New Zealand’ile ja kõik täpselt üle küsida. Nii ma ka tegin. Rääkisin telefoniga 39 minutit ja lõpptulemuseks oli viimane lennupilet laupäeva hommikuks Sydneysse, mis läheb mulle maksma $186! Hinna sees on veel söök-jook ja film. Enam paremini ei saagi minna, sest praegu on koolivaheaeg ja piletid hakkasid tavaliselt $700! Ma olen väga õnnelik, et ma sain raamatust õpitu kohe kasutusse panna. Nii on kõige parem õppida. Tuleb lasta inimestel teha seda, mida nad kõige paremini oskavad ja lasta neil lihtsalt enda eest hoolitseda ja mitte püüda olukorda kontrollida. Väga tähtis on ka see, et abi tuleb küsida õigetelt inimestelt. Mul on veel palju ideid, mis ma sealt raamatust tõeks tahan teha, kuid kõik omal ajal. Täna ma just lõpetasin selle raamatu lugemise mõned tunnid tagasi ja kirjutasin uuele omanikule sisse, et ta hakaku kohe KÜSIMA! Raamatu jätsin jälle ühe pingi peale. Kui ma kirjutamise lõpetan, siis lähen jalutan sealt mööda ja vaatan, kas raamat on juba uue omaniku leidnud. Seda raamatut soovitan ma tõsiselt kõigil lugeda, kui te tahate oma elu paremaks muuta. Rohkem julgust sõbrad!

Nonii, 12’s Word’i lehekülg läheb ja ma arvan, et seekord te lähete küll lugemisest halliks enne kui lõppu jõuate, hehe. Aga mul on nüüd nii hea tunne, sest sain oma südant puistada. Jagatud mure on ikka ainult pool muret ja jagatud rõõm on alati mitu korda suurem. Nii et aitäh kuulamast/lugemast ja mine sa tea, võibolla potsatab sinu postkasti mingil ajal pulmakutse Tongale.

:)

Kalli-kalli!

Viimased tervitused Uus-Meremaalt. 5 tunni pärast olen ma juba tagasi Austraaliamaal!

Jaanika

     * Viimaks ometi lennul Auckland-Sydney!