Imetoit kookos

Mul jõudis just kohale, et ma ei saagi vist kõiges küpsetatud/praetud toite ja valget jahu ning suhkrut süüdistada. Kell on praegu pool 2 ja ma olen hommikust saadik ühte kookost söönud. Seda vana, millel on kõva valge viljaliha sees. Olen juba kolm korda seda söönud ja kõht on koguaeg paksult täis, mis sellest, et kogused on tegelikult väikesed olnud. Kookos on hästi rasvane ja rammus puuvili. Ainult kookosest võib ka ära elada, sest sellest saab me keha kõike, mida vaja.

Mäletan, kui džunglis elades ehitasin oma kiviktaimlat ja samal ajal sõin väga vähe ning ainult puuvilju ja mõningaid juurikaid ja aeg-ajalt rohelist jooki koos mee ja küüslauguga, mida Shane tegi. Siis mul mingi aja pärast läks kõht nii tühjaks, et see mõjus mu füüsilisele enesetundele. Järsku sai lihtsalt energia otsa ja isegi pea hakkas natuke ringi käima. Siin Kariibi mere rannas olen ma seda vist ainult korra tundnud, sest ma söön iga päev mitu kookost ära. Ja kuna kookos on rasvane, siis ta annab tohutult energiat. Valge viljaliha laob omakorda mao ääreni täis. Seega kunagi ei teki tühja kõhu tunnet. Ok, vahest ikka. Näiteks täna hommikul kõht natuke korises, kuid selle saab likvideerida vee joomisega. Sellepärast pole veel vaja süüa ja energiast ka puudu ei jää.

Ma söön koguaeg kookoseid – 1-2 vana kookost ja 2-3 noort kookost päevas. See on tegelikult tohutu toidu- ja energiakogus, kuigi see ei paista üldse palju. Noorpere vaatab mind tihti kui hullu, keda “päris” toiduga peab ka turgutama :D Nende päris toit on praekala või supp või kiirnuudlid, alati maisijahust tortillad, mis täidavad kõhtu sama kiiresti nagu valge jahu või vana kookos. Tihti teevad nad ka salatit või guakamolet. Tänu sellele minu “söötmisele” ma söön tegelikult nüüd topelt. Mul on kõht juba kookosest täis ja siis kutsutakse mind veel kala ja tortillasid sööma. Nad alati ei näe ka, et ma kookost söön, sest vahest teen seda rannas, vahest oma toas. Ma ikka arvan, et nad arvavad, et ma olen koguaeg poolenisti näljas, sest ma olen vaene rändur, hahaa. Ja kuna mehhiklastel on kombeks palju süüa, siis nad oma suurte südametega toidavad ka mind, sest praegu kuulun ka mina nende perekonda. Mehhiklased on väga suurte südametega :) Nad annavad isegi oma viimase toidu ära, kui arvavad, et sinul sellest rohkem kasu on kui neil. Vot nii head inimesed on nad.

Aga tänu minu lambapäisusele ja nende headusele söön ma siin kahe inimese eest. Kuna ma viimasel ajal olen iga päev seda vana kookost sööma hakanud, siis tänu sellele on mul koguaeg kõht punnis ees. Praegu näksisin just viimase 1/3 sellest kookosest ära ja ma tunnen, et mu kõht on tõsiselt raske. Nagu oleks pool siga ära söönud! Varem ma sõin ka kolmandiku kookost, mango ja banaani ja klaasi laimivett ja mu kõht oli jälle nii punnis et jube. Natukese aja pärast tuli lugedes jube uni peale ning ma tegin keskpäevase pooleteisetunnise uinaku. Sama tegin ma ju peale küpsiste söömist. Ja enne küpsiseid olin ma kookost söönud! Seega ma ei saa oma väsimuses ja raskes seedimises ainult küpsiseid koos oma valge jahu ja suhkruga süüdistada. Rasvane toit on raske toit. Mäletan, kui Mari Metsalliku blogi (elutahketoiduta.blogspot.com) lugesin, siis ta ka ütles, et ta alguses jõi rammusamaid mahlasid, kuid hiljem tundis, et keha ei vaja neid enam ja jõi kergemaid ning vesisemaid jooke. Kui ta juhtus jälle rammusamat jooma, siis hakkas see talle lausa vastu. Ma arvan, et ma pean oma nälja hirmust nüüd üle saama ja vähem seda vana kookost sööma ning söögikogused jaotama terve päeva peale laiali. Näiteks mingi näks iga poole tunni tagant. Siis keha harjub vähese, kuid pideva söögiga ära ning ma ei pea enam tervet taldrikutäit makarone korraga ära sööma, et täis kõhu tunne oleks. 

Eriti vanadel kookostel on vesi muutunud piimapulbrimaitseliseks asjanduseks, mida kohalikud kutsuvad "manzana" ehk õun. Väga hea on.

Vanad kookosed hakkavad juba kasvama ja kasvu sisu võib ka ära süüa. See on hea värske.

Täis kõhu tunde igatsus on see, mis mind selles hirmsas söömise orgias kinni hoiab. Mul on koguaeg hirm, et kui ma ei tunne, et mul kõht täis on, siis on nälg majas! See mõtteviis on meid saatnud sünnist saati ja sellest on keeruline lahti saada, kuid tahtejõudu mul jätkub ja nüüd ma hakkan oma mõtlemise muutmisega hoolega tegelema, sest nii see enam edasi minna ei saa. Ma tunnen, et ma jooksen koguaeg ringiratast ja ei saa sellest surnud ringist välja. Nüüd ma sain probleemi algest aru ning oskan probleemi eemaldada. Üks komponent selle juures on ka see, et ma pean õppima ei ütlema. Pean õppima ilusasti ja armastavalt ütlema ei Daisile, kui ta mulle jälle süüa pakkuma tuleb. Ja samas oma hirmul sabast kinni haarama ja endale ütlema, et kui ma jätan selle söögikorra vahele, siis ma ei sure nälga! Sellest on mul siiani olnud kõige raskem aru saada.

Täna tuleb esimene test, sest Walfre läks ennelõunal kala püüdma, hehee. Minul tuli hoopis meelde, et linnas ma ostsin ühe ananassi ja ühe papaia. Täna õhtul ma maiustan siis papaiaga kui teised oma kalaga maiustavad. Saab põnev ja raske olema teistega koos süüa. Ma ei tohi murduda. Tugevat selgroogu mulle! Oi kus ma armastan õppida! :)