Hunt

Ema ja isa seisid kodus köögis akna all. Ema kutsus mind vaatama rebast, kes väljas akna lähedal tegutses. Läksin huviga vaatama. Oranžikas valge tipuga saba paistis lumekuhja tagant väja. Tundus, et ta otsib midagi. Natukese aja pärast vaatas rebane uudistavalt meile otsa ja hakkas akna poole tulema. Ootamatu käitumine metslooma poolt. Ma olin just arvanud, et kui ta meid näeb, siis teeb vehkat. Meie poole tuli hoopis suur hall hunt. Aken oli kadunud. Ütlesin, et ta näeb hoopis suure koera moodi välja. Ma ei kartnud üldse, vaid sirutasin oma käe välja nagu võõrale koerale, kui ei tea, kas ta on sõbralik või vaenulik. Hoidsin pihku üleval ning hunt tuli lähedale ja nuusutas seda. Tõstsin vaikselt käe ja silitasin teda. Hea pehme karv oli. Kuna ta seisis maast kõrgemal kui mina, siis olime ühepikkused. Sirutasin mõlemad käed välja ja kallistasin ning silitasin teda. Hunt ei teinud ühtegi ohtlikku liigutust. Järsku võttis ta mul hammastega paremast käest kinni. Just küünarnuki alt. Üritasin oma kätt lahti raputada, kuid mida rohkem ma proovisin, seda tugevamini ta kinni hoidis. Hakkasin ta ümber ringiratast käima, et ta lahti laseks ja mõtlesin ennast lohutades, et küll on ikka hea, et mul just see käsi halvatud on ja ma midagi ei tunne, sest arvatavasti peaks mul juba väga valus olema. Kuulsin, kuidas kondid raginal hundi hammaste vahel purunesid. Jube hääl, kuid ma ei tundnud ikkagi mingit hirmu. Isa nägu muutus grimassiks. Mul hakkas kerge paanika tulema ja silmad läksid niiskeks. Jupp aega hiljem lasi hunt lõpuks mu käe lahti ja hoidsin sellest kinni ning panin omale sülle. Käe peal polnud mitte ühtegi hambajälge, kuid ma teadsin, et luud peavad kõik purud olema. Mul ei tulnud kordagi pähe arsti või haigla peale mõelda. Mõtlesin hoopis meeleheitlikult, et mul on mingisugust riidejuppi vaja, et käsi kinni siduda. Pooleldi nuuksudes vaatasin sõrmede poole. Need liikusid. Ajasin imestusest silmad suureks ning üritasin neid veel liigutada. See toimis! Kolmteist aastat on juba mööda läinud ja nüüd hakkasid mu sõrmed liikuma! Järjekordse proovimisega sain käe juba peaaegu rusikasse panna. Seepeale ütlesin emale, et ma olen seda koguaeg teadnud, et mul peab juhtuma midagi väga hullu ja šokeerivat, mis mu käe liikuma paneks. Tänu hundile oli see just praegu juhtunud. Tõstsin käe üles, vajutasin sõrmed rusikasse ja näitasin seda uhkelt emale.

Ehmatan üles. Väljas on pime ja olen oma autos. Kaugel eemal üks tänavalatern põleb. Üritan segase peaga asjale pihta saada. Käsi ei liigu. Kurat, kas see oli tõesti unenägu? Tundus nii reaalne ...

Umbes kolm nädalat tagasi lugesin ma raamatut "My wolf, my love". See oli kirjutatud aastal 1969 ja rääkis ühest tüdrukust, kes leidis metsast hundikutsika ja kasvatas ta üles. Hundid pidid üksteist tervitama võttes teise hundi jala oma hammaste vahele. Ja sellel tüdrukul võttis ta hammastega pehmelt käe ümbert kinni ja ütles nii iga kord tere. Ju sealt tuli ka minu unenäo idee.

Vahest on tore, kui saab niimoodi positiivset energiat. Kui ma olin 17 ja lamasin haiglavoodis ning mu arst tuli minu juurde ja ütles, et mu käsi ei hakka mitte kunagi liikuma, siis see oli mulle šokk. Aga mis ma teha sain. Nutsin oma nutu ära ning järgmisel päeval otsustasin, et niimoodi ei mõtle ma enam mitte kunagi. Võtku see kui palju aega tahes, kuid ma panen oma käe liikuma! Peale seda on mul ainult kaks hetke olnud, kui mul tuju käe pärast halvaks läks ning need mõlemad olukorrad olid esimesel aastal. Peale seda olen ma alati positiivne olnud, sest mulle tundub, et mu hing ei lasegi mul enam midagi negatiivset mõelda. Negatiivsus tapab. Tujud käivad mul ikka üles-alla, kuid lootus ei sure kunagi. Eks tulevik näitab mis see unenägu tähendas.

Super hommikud!

Täna kirjutan rõõmsalt selle laulu saatel. Mul on tõsiselt ka parem tuju täna, kui varasematel nädalatel on olnud!! Sellepärast, et palju head ja huvitavat on juhtunud!

Telefon heliseb. Kas tõesti on juba 6:20 hommikul ja ma pean jälle sinna tööbüroosse helistama!? Tuleb nii välja. Jäin alles kell 1 magama ja pole mingisugust huvi üles ärgata, seega lükkan äratust edasi. Kümne minuti pärast tuleb uus plärin. Saadan telefoni kukele. Lõpuks poole tunni pärast ajan silmad lahti ning köhin käheda hääle selgemaks. Graham'i igahommikune vastus on olnud seesama juba viis nädalat järjest: "How are you, mate? I have nothing for you at the moment, mate". Ütlen: "No eks ma helistan siis homme jälle!" Mindki on see monotoonsus juba üdini ära tüütanud, kuid ma olen kõikvõimalikud tööleidmise võimalused läbi tuulanud ja miski pole tulemust andnud. Seega pean vastupidav olema. Tavaliselt ma ei suuda peale seda kõnet enam magama jääda, kuid kuna ma niivõrd lühikest aega sõba olin silmale saanud, siis jäin viie minuti pärast juba tuttu.

Keegi koputab kõvasti auto akna peale. Löön ehmatades silmad lahti ja esimene mõte, mis peast läbi jookseb, sisaldab politseinikku või kedagi, kes tuli mulle ütlema, et ma ei tohi seal enam oma autoga parkida. Vaatan kõrvalakna poole, kuid läbi udu ei saa selget pilti. Seal seisab mingi mees. Ajan ennast kiiresti istukile, kuid ei suuda ennast unise peaga kuidagi magamiskotist välja lükata ning mässan sellega tükk aega. Lõpuks libistan ennast juhiistmele ja teen ukse lahti, kuna autol on totakad elektriaknad. Hallide vuntsidega mees vaatab mulle naerdes otsa, ulatab kohvitopsi ja ütleb: "You must be freezing in here! Have some hot coffee." (Sul on siin arvatavasti külm! Näe, võta sooja kohvi.) Vaatan teda uniste silmadega, kuid hakkan naerma ja võtan kohvi vastu ning ütlen, et tegelikult pole mul üldse külm. Ma olen särgiväel. Õhtul magama minnes võtsin isegi dressikampsuni seljast ära, kuna oli liiga palav magama jäämiseks. Mehel on mingi pikkade varrukatega ürp seljas ja tal ei paista sugugi soe olevat, kuid mina olen talv läbi autos maganud ja nüüd on suur kevad käes. Üks magamiskott on mul juba ammu kokku pandud, sest seda pole enam vaja.

Igastahes rüüpan suurepärast kuuma kohvi ja üritan üles ärgata. Räägime onkliga jupp aega ja selgub, et ta on sealt kõrvaltautost, mis minust paar kohta eemale on pargitud. Nägin, kui ta õhtul tuli ja omale süüa mooris. Ma ei pööranud talle siis eriti tähelepanu, sest lugesin raamatut. Kuid selline hommikune tere ütlemine mulle küll meeldib. Ma pole kohvi juba mitu kuud joonud ja see maitses tõesti hästi. Just värskelt jahvatatud ubadest tehtud - suurepärane hommikune nauding. Siin tänavatel on tihti näha väikeseid putkasid, kus pakutakse kohvi ja teed hommikul tööle tormajatele. Ajan lõpuks ennast autost välja ning sirutan küüru seljast ära. Kõmbin mehe campervani juurde ja ajame juttu edasi. Tuleb välja, et ta on austraallane. Tuli Brisbane'st siia ragbi mänge vaatama ja samal ajal sõidab natuke ringi ka. Ütles, et läheb Motuekasse järgmiseks. Soovitasin talle minna vaatama "Split apple rock'i" ja Abel Tasman rahvusparki. Lõpuks ma ütlesin, et kui tal on vaja netti kasutada, siis raamatukogu on siit mõnedsajad meetrid eemal ja seal saab tasuta internetti kasutada. Ta oli selle info eest väga tänulik, sest ütles, et pole oma telefoniga ühendust saanud. 

Järsku sõitis üks hallipäine naine jalgrattaga kohale ja küsis juba sõidu pealt, et mitu meid siin on. Ma jäin teda arusaamatult piidlema ja ta küsis uuesti. Ütlesin, et see mees on siit autost ja mina olen sealt teisest. Selle peale ta ütles, et kui kellelgi soovi on, siis tema juurde võib minna dušši võtma. Näitas näpuga ühe maja poole ning ütles, et elab seal. Onkel ütles, et temal on kõik korras, kuid äkki mina tahan minna. Jäin alguses kokutama ja ütlesin, et ei tea, sest olin pead alles paar päeva tagasi pesnud. Naine ütles, et ma pean kiiresti otsustama, sest tunni aja pärast peab ta kuhugi ära minema. Hõikasin talle järele, et ma siis varsti tulen. Ajasime onkliga veel paar sõna juttu ning siis panin oma kotti kokku ja suundusin kõrge maja poole.

Maja on teise maja varjus. Suur ja kahekordne. Jään maja ette seisma ja ei tea kas peaksin teisele korrusele ronima või maja taha äkki. Järsku kuulen kõrvaltmajast häält, mis ütleb, et mine üles teisele korrusele. Poole trepi peal näen, et ühe vanapapi pea on naabermaja aknast väljas. Koputan uksele. Veidi aja pärast näen, et keegi liigutas kaardinat, kuid ust ei tulda lahti tegema. Päris loll tunne on seista võõra ukse taga ja mõelda, et äkki ta ei tahagi mind üldse sisse lasta. Koputan veel korra. Seepeale hakkab naaber siinse maja naisega maja teisel pool küljes rääkima ja mehelt tuleb mulle instruktsioon, et ma pean hoopis esimesele korrusele minema. Kõmbin alla tagasi ja siis näen, et mammil on pea aknast väljas ja ta ütles mulle, et ta on dušši all ja tal polnud midagi seljas ja ta ei saanud mulle tulla ust lahti tegema. Veits imelik, aga mis sellest. Juhatas mu alt uksest sisse ja leidsin dushiruumi kohe üles. Läksin kiiremas korras pesema, et mitte liiga kaua kokutada, sest naine ütles ju, et tal on natuke kiire. Oiiiiiiii kui hea tunne on dušši all olla, kui pole seda juba kaks kuud teinud! Lasin omale sooja vett lihtsalt pähe joosta ja nautisin! Kui nägin jälle viks ja viisakas välja, siis otsustasin mammi üles otsida. Kuna seal oli ainult üks uks, kuhu minna sai, siis sinna ma suundusin. Aga võta näpust, teine tuba oli tupik. Läksin õue ja hüüdsin kõvasti "Alleaa!", kuid keegi ei teinud piuksugi. Jälle oli loll tunne, sest ära ka minna ei tahaks ilma aitäh ütlemata. Ronisin trepist üles ja seekord tegi naine koputuse peale ukse lahti. Tänasin teda kogu südamest. Selle peale ta ütles, et vanamuti kohta polegi ta kõige hullem! Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et ta on liigagi hea.

Auto juurde tagasi minnes ma laulsin mõnust. Tunne oli superhea! Naabrimees sõitis varsti oma autoga minema, kuid kui ma raamatukogus istusin, siis ta tuli otsis mu üles, et head aega öelda. Viisakas vana, mulle meeldis.

Need seiklused juhtusid mul kõik eile hommikul, kuid täna ootas mind veel üks üllatus. Kui ma ennast tusaselt kolmveerand seitsme ajal unenäost välja viskasin ja Graham'ile helistasin, siis arvasin, et sealt tuleb see vana lindistus, mida ma juba poolteist kuud järjest olen kuulnud, aga ei! Ta ütles hoopis, et annab mulle võimaluse minna prügi sorteerima. Ta on väga mures minu ühe käe pärast ja seepärast ootas mingit lihtsamat tööd. No mul on täiesti savi mida ma teen, peaasi, et selle eest makstakse. Töö algab esmaspäeval. Kuna ma olen juba pool elu rohelise mõtteviisiga olnud ja püüdnud taaskasutada kõike mis võimalik, siis tegelikult pakub mulle prügi sorteerimine suurt huvi. Mul pole õrna aimugi, mis meie rämpsuga edasi juhtub, kui oleme selle kasutamisega ühele poole saanud. Nüüd avaneb mul võimalus sellele jälile saada. Paljudele võib see tunduda jäle ja must töö, kuid mõelge - kui mitte keegi seda ei tee, mis meist siis lõpuks saaks? Me lihtsalt sureksime oma sita sisse ära. Vabandust väljenduse eest, kuid täpselt nii ma just mõtlengi. Inimesed on jube pirtsakaks läinud ja kõik tahavad ainult poleeritud autos oma uhiuue kostüümiga istuda. Mina õnneks selline ei ole ja minule meeldib, kui mul on võimalus uusi asju õppida. Nii et küünarnukkideni prügisse ja hõissa lõbus elu!!

Richmondi keskus

Ratastel kohviputka

Viin ja rongkäik, 27.09.2011.

Selle loo saatel möödus mu kirjutamine (muusika lisamise idee näppasin Enelilt. Aitäh!! :) )

Täiesti võimatu! Ma ei suuda kirjutamist alustada! Blogi seisab juba tunde lahti, kuid ma just avastasin ühe Belgia/Austraalia artisti ning ma lihtsalt ei suuda YouTube's tema laulude kuulamist lõpetada. Praegu tuli üks laul ilma videota ja ma ruttu hakkasin kirjutama, sest peale ühe pildi vaatamise pole midagi seal näha. Aga laul on sellegipoolest hea. Ja kui ma vaatasin ta viimase plaadi tegemise videot, siis see oli lõpp. Minu hinges süttis leek. Ma vaatasin kuidas ta oma muusikat kokku paneb ja kuulasin laulusõnu. Väga sügav. Ja mõtted on sellised nagu minulgi. Minu näol on tema fännide hulk paisunud ühe liikme võrra. Ma loodan, et võibolla mõni teinegi avastab tema muusika tänu minu kiitmisele. Vaadake järele, see ei kuluta palju teie aega: http://www.youtube.com/user/gotyemusic. Muusiku nimi on Gotye ning ta resideerub Austraalias, Melbourne's, kuid sündinud on Belgias. Rohkem saate lugeda siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Gotye.

Nii, Gotye mängib taustal ning alustan siis lõpuks juttu oma eilse päeva hommikust. Kuna ma käisin pühapäeval jällegi mägedes kondamas, siis sellepärast ööbisin autoga poolel teel Nelsonisse. Seal polnud levi ja oli tõsiselt hea ja rahulik magada. Kuna mul telefon sai ilusasti kesköö kandis tühjaks, siis magasin nii kaua kui hing ihaldas. Ärgates vaatasin oma mp3-mängija pealt kella. See oli just saanud 9:30! Püha püss! Ma tahtsin hommikul just tegus olla ja Nelsonis oma paar asja ära ajada, et siis tagasi Richmondi kihutada. Kuna ma polnud ikka veel oma "The Edge" raadiost võidetud viinapudelit kätte saanud, siis otsustasin veelkord Radio Networks majast läbi käia ja selle kohta üle küsida. Nii kui uksest sisse astusin, siis laua taga istuv tips tervitas mind ja ütles "Sa tulid vist oma pudeli järele. Kas sa said mu sõnumi kätte?". Ma jäin talle imestades otsa vaatama ja ei saanud aru, kuidas ta saab mind mäletada, sest eelmine kord käisin ma seal viis päeva tagasi. Ma üritasin oma ajusoppides sobrada ja temast pilti kokku panna, kuid surmkindlalt ma ei oleks julgenud väita, et see sama neiu oli, kellega ma eelmisel nädalal rääkisin. Kuid tundub, et minu vana tolmu täis aju ei tea midagi. Ütlesin, et ma olin hommikul levist väljas ja ma pole mingit teadet saanud ning ma tulin lihtsalt läbi ja lootsin, et tal on mulle positiivne uudis. Mis tal ka oli. Naeratades tõstis ta pruuni paki laua tagant välja ja ulatas mulle. See tõmbas mul suu kõrvuni ja tüdrukule suurepäevast päeva soovides tormasin uksest välja. Teel auto juurde kilkasin rõõmust. Minu silme ees rullus lahti selline pilt.

Ei loe, et ma tähthaaval oma nime ütlesin - kirjutatakse ikka nii nagu tahetakse.

Uus-Meremaa vodka "26000" 500ml.

Polegi jupp aega midagi enam võitnud nii et oligi viimane aeg!

Terve Nelsoni linn on värviliste kudumite ja heegeldistega kaetud ja tundub, et kohalikud tunnevad sellest suurt rõõmu. 

Peale rahunemist ja piltide tegemist sõitsin tagasi Richmondi ning parkisin oma tavalisele kohale. Järsku nägin, et cheerleaderid seisavad mu auto kõrval. Jäin neid kiivit mugides imestades vaatama. Tükk aega hiljem alles hakkas silma, et parkla kõrval olev tühermaa on paksult inimesi täis ja ka miniseelikutes tüdrukud suunduvad sinnapoole. Panin oma kodinad kokku ning läksin asja uurima. Enamus inimestest olid lapsed, kes olid sinise-punase-valge kirjud. Alles siis süttis mul pirn pea kohal ja ma sain aru, et ameeriklased arvatavasti tulevad. Juba paar kuud on terves linnas lipud ja plakatid üleval, mis näitavad, et USA, Austraalia, Itaalia ja Venemaa ragbimängud toimuvad siin Nelsonis. Läksin lähemale ja tegin inimestest pilti. Kõik olid väga elevil. Arusaadav ka ju, sest lapsed ootasid pikisilmi rongkäiku.

Kohal olid ka Ameerika autod ...

... sõjatehnika ...

... mootorrattad ja -ratturid ...

... rock'n'roll tantsijad ...

... kauboid ...

... cheerleaderid ...

... ning isegi orkester!

Peatänav oli ääristatud koolilastega, kes olid kõik omale lipud teinud ning nüüd ootasid, millal rongkäik algab.

Lõpuks nad tulid! Hiljem kuulsin, et erinevates värvides lapsed olid ülevalt vaadates Ameerika lipu moodustanud, kuid seda pealtvaatajad kahjuks ei näinud.

Rongkäigu lõpus sõitsid viis USA ragbimängijat uunikumides. Rongkäik lõppes linnakese peaväljakul, kuhu oli püsti pandud lava. "The Edge" raadio esindaja võttis otsa üles ning andis sõna linnapeale, kes rääkis asjast, tutvustas mängijaid ja jagas neile nänni. Kohale oli taritud isegi USA meer, kuigi ma ei mäleta enam kustkohast tema täpselt tuli. Kuid see polegi tähtis. Peale ameeriklasi läksid lavalaudadele "Nelson USA club" liikmed ning koos lauldi Ameerika hümni ja peale seda tantsiti rock'n'rolli. Kogu üritust oli kajastamas ka Kanal 3'e uudised.

Kõige pikem ragbimängija tegi lastele nalja ja lõi nendega patsu. Siis tõstis käed ülesse ja ütles, et proovige nüüd kes ulatab. Ise on pea kaks meetrit pikk ja naerab. Mõni poiss suutis hüpates isegi ta käsi katsuda, kuid üks teine mängija tõstis ühe väikese tüdruku ise üles, et see saaks pikale mehele patsi lüüa.

Hiljem said kõik soovijad ragbimängijatega pilti teha ning neilt autogramme lunida. Sain ka mina oma osa!

Tore päev oli! Selliseid võiks rohkem olla!

Pink slip, 05.09.11.

Tulin just raamatukogust ja läksin autosse, et omale kiirnuudleid teha. Tavaliselt sõidan ma autoga natuke aega ringi, et löök akule liiga hull ei oleks. Seega keerasin süüdet ja panin auto käima. Kuna mu trandulett ei ole just kõige uuemate killast, siis pean teda mõned minutid soojendama, kuni mootor rahulikult käib ning ei popsi enam.

Varbad suruvad vaikselt gaasipedaali, et auto välja ei sureks. Kuigi uksed-aknad on kinni ja raadio käib, kuulen siiski eemalt poiste naeru ja plära. Keeran pead ja näen paremast silmanurgast 4-5 poissi tulemas mu auto poole. Ma ei tee neist välja. Tõmbasin leivakotist ekstra naistele vormitud leiva viilaka välja ja ampsasin sealt tüki. Leivas on küll sada erinevat sorti ivasid sees, mis jäävad hammaste vahele kinni, kuid ikkagi oli teda hea peale päev otsa raamatukogus internetis istumist näsida.

Kui olin juba üle poole leivaviilust kõhtu libistanud, siis jõudis poistekamp mu autoni ja seadis ennast akna all sisse. Vaatasin poole silmaga nende poole, kuid üritasin neist mitte välja teha, sest tülikale kärbsele ei tohi tähelepanu pöörata, et tast lahti saada. Sellest polnud abi, sest poisid olid just ekstra ennast mu auto kõrvale sisse seadnud. Teisel korral jälgisin neid pikemalt. Kolm noort EMO-poissi, näod naerul, seisavad auto kõrval ja neljas istub poekärus rallinägu peas. Üks poistest hoidis käru käepidemest kinni ja oli sõiduks valmis. Jäin neid totaka näoga vaatama. Seejärel tegid nad käruga väikese tiiru ja viipasid mulle, et ma akna lahti teeks. Kuna autol on elektriaknad, siis ma ei viitsinud sellega jamama hakata, vaid tegin hoopis ukse lahti. Noorte värk - jutt tuleb suust välja küll, kuid aru midagi ei saa, sest kõik on puha släng. Ainuke väljend, mis mulle kõrvu jäi, oli "pink slip". Teadsin, et see tähendab midagi, kuid kahjuks polnud mul õrna aimugi mida täpselt. Vaatasin neile otsa ja naersin. Žestikuleerisin sõrmedega ja ütlesin "Shoo!", et nad ära läheks. Tõmbasin ukse kinni ja nosisin muusikat kuulates leiba edasi. Jalg oli jätkuvalt pedaalil ja mootor surises kiiresti. Järsku tuli üks poiss auto nina ja poekäru ette ning tõstis käed ülesse. Luges kõvasti "Kolm, kaks, üks" ja lõi käed hooga alla. Käru lendas hooga minema! Maha jäänud poisid naeravad kõveras, kui vaatavad, kuidas nende sõbrad üle parkimisplatsi tuhisevad ja puude vahele kaovad. Teevad ringi ümber puude ning tulevad vurisedes tagasi. Minagi lagistan naerda. Kui nad autoni jõuavad, siis poiss kärus viipab mulle jälle käega, et ma ukse lahti teeksin. Jälle ma ei saa poolest jutust aru, kuid seekord jõuab mulle kohale, et ta tahab minu käest seda "pink slip'i" saada. Naeran arusaamatuses ja raputan pead. Tõmban ukse kinni.

Umbes viis minutit olen autot soojendanud ja tasuta kino jälginud ning nüüd kõlab mootor ilusasti. Leib on otsas, vesi hakkab keetjas soojaks minema. Poisid on ikka auto kõrval, kuid nad tegelevad oma asjadega. Tõmban rihma peale. Silmanurgast näen, kuidas poisid hoobilt positsioonid sisse võtavad. Ma ei pööra sellele eriti tähelepanu ja mõtlen, et kui ma minema sõidan, siis lehvitan neile. Nii kui ma käigu sisse lükkasin ja kohalt ära võtsin, siis oli käruralli tihedalt mu kõrval. Andsin gaasi ja keerasin nende poole ning lootsin, et nad jumala eest mulle selle käruga sisse ei sõida! Kus sa sellega! Nad võtsid kurvi väga libedalt välja. Tegin suure elegantse kaare, lehvitasin neile ning suundusin väljapääsu poole. Pidin ühest lohukohast üle sõitma ja auto käis sealt müraki läbi. Kuulsin kuidas poisid naeravad. Sõitsin üle "surnud politseiniku" ja keerasin tee peale. Natukese aja pärast olid poisid mu tahavaatepeeglist kadunud.

Sõitsin Richmoni servale ja parkisin ujula ette. "Hot & spicy" nuudleid süües kihistasin ikka veel naerda. Kõik noored polegi päris hukka läinud! Mõned oskavad ikka nalja veel visata. Mis sest, et selleks on mitme sõbra toetust vaja. Peaasi, et tulemus oleks ja et see oleks positiivne.

Kuna mul "pink slip" hommikul ikka veel mõttes mõlkus, siis hommikul raamatukokku jõudes otsustasin välja uurida, mis see tähendab. Hea abimees Wikipedia ütles, et Ameerikas tähendab see auto pabereid, mis tõendavad, et sa oled neljarattalise seaduslik omanik. Alles nüüd sain ma eelmise päeva sündmustest täielikult aru. Igavesed krutskivennad! Oleks nad selle käru legaalsed omanikud olnud, siis ma oleks kihlveo peale isegi mõelnud!