Küpsiste eksperiment

Täna oli jälle superilus päikesetõus otse Kariibi merest. Punane ketas tõuseb veest täpselt kahe minuti ja kahekümne sekundiga. Tean seda sellepärast, et filmisin selle täna üles ja ühel ilusal päeval näeb seda YouTube'i kaudu.

Päikesetõusu video: https://youtu.be/FPOIACCCdek

Järjekordne imeilus päikesetõus

Eile ja täna käisin jälle kajakiga sõitmas. Tegin oma tavapärase ringi lainemurruni. Seal leidsin nädal-paar tagasi ühe ülilaheda koralli, mis näeb välja nagu puu. Tegelikult on neid kokku kolm. Üks on väiksem, kuid kaks on umbes meetrise kõrgusega ja meeter laiad mõlemad. Värvilt on nad pruunikad oranžid ja “oksad” pole mitte ümmargused, vaid lapikud. Iga kord olen nendest mitu korda üle sõitnud ja ka katsunud. Ma ei teadnudki varem, et korallid on limased. Näppude külge jääb tugev limakiht. Korallid ise on kõvad. Kalapüügikohas olin eile koos Daisy, Walfre ja Alison'iga. Daisy oli Alisoniga kahekohalises kajakis ja mina olin nööriga neil järel oma banaanikoorega. Kui korallideni jõudsime, siis nägime ühte suurt hõbedast kala, mis nägi välja mütakas nagu tuunikala. Ta oli kindlalt poolemeetrine või isegi rohkem ja selline tore pontsakas. Kuna me just jõudsime kohale, siis Walfre polnud veel püüdmiseks valmis ja kala sai ilusasti minema. Walfre jahtis pärast väikseid kalasid, mida me tavaliselt sööme. Need on mu lemmikud, sest neil on ikka liha luudel, mitte nagu mingid kondised krabid, kellest üritan ainult elumahlu välja imeda ja neidki pole seal õieti.

Kui Walfre jahtis, siis ma ujusin korallide vahel ringi. Enamjaolt on vesi nii sügav, et ma saan kikivarvastel maas olla. Tavaliselt turnisin ma aga korallide peal ja uurisin neid. Kõik on limased ja enamus on kõvad, kuid ühed olid nagu tumedad viinerid ja need olid ainukesed pehmed. Väikseid värvilisi ja triibulisi kalu nägin ka. Varsti sidusin aga kajaki teise küljest lahti ja läksin oma ringile.

Täna, kui ma seal lainemurru juures olin, siis võtsin südame rindu ning läksin jälle sinna, kus on madalam ja lained kõrgemad. See on küll vaiksem koht, kuid kui ma sinna jõudsin, siis tulid paar lainet minu poole valge vahuse äärega. Mul tõmbas seest natuke õõnsaks, sest ma ei tahtnud kajakiga jälle kummuli käia. Seekord polnud mul nööri ka kajaki küljes ja ma võin ta kogemata lihtsalt käest lasta. Ma ei kujuta ette kas ma oleks suuteline kilomeetri ujuma. Vesi pole küll kõrge, kuid see on mul ikkagi üle pea ja lainetab ka vaikselt. Kui häda käes eks ma siis pigistaks endast viimase välja, kuid täna polnud see päev. Keerasin kajakil ruttu otsa ringi ja jäin krimpsus näoga ootama suurt lainet, mis mind edasi lükkab. Aga mida ei tulnud oli see laine. Ta vaibus enne minuni jõudmist. Jumal tänatud. Tegin sealt ruttu sääred ja läksin murrust paarkümmend meetrit maa poole ning imetlesin koralle ohutust kaugusest.

Eile oli lahe. Laulsin kõva häälega igasuguseid isamaalisi laule ja kõiksuguseid lugusid, mida me koolis õppisime. Laulsin just kõva häälega “Kuid meie, me pole enam väikesed!” ja vaatasin, kuidas üks hõbedane kala landas mõne hüppe vee kohal. Ma olen neid hüppavaid kalasid siin varem mitu korda näinud, kuid nüüd vaatasin talle just otsa, kui ta hüppas. See oli lahe. Varsti viskasin jälle kajaki pikali ja võtsin päikest ning puhkasin. Peale mõningast puhkamist, loksumist ja laulmist ma tavaliselt aerutan koju. Pean tunnistama, et ma olen selles juba päris osavaks muutunud. Parem käsi on tugevam ja ma ei väsi enam nii kiiresti ära. Ei lähe enam kaua, kui mu kullakene jälle ilusasti liigub :)

Eile käisime ju poes ja ma ostsin omale küpsiseid. Loll, oleks võinud pigem šokolaadi osta. See on palju parem. Täna, peale päikesevaatlust ja riisumist istusin jälle läpaka taga ja võtsin Marie küpsised ette. Varem olin juba pool pakki kaneeliküpsiseid ära muginud. Nüüd kadusid Maried nagu mutiauku! See on see, kui hoian ennast magusast eemal. Nüüd olen nagu hull, hahaaa! :D Aga ma andsin endale vabad käed. Ma ei viitsi ennast enam piirata. Kui ikka tahan magusat, siis söön magusat. Kui tahan valget jahu ja valget suhkrut, siis söön valget jahu ja valget suhkrut. Jah, keel on praegu laiguline ja valus, kuid pohh. See on elu. Kui mind ikka nii hullult tõmbab magusa poole, siis ma luban seda endale, muidu olen nagu mingi baleriin, kes ennast eluaeg näljutab ja piinab. Elu on paremat väärt. Igastahes, mu keha pole sellise toiduga enam üldse harjunud ja seedimisprotsess tõmbas mu energiast täielikult tühjaks. Mängisin Mahjonggi ja umbes poole tunni pärast hakkasid silmad vägisi kinni vajuma, mis sellest, et alles nelja tunni eest olin üles ärganud. Egas midagi, tõmbasin ennast kerra. Korra tegin silma lahti, kuid ei tahtnud veel üles tõusta. Kui ma lõpuks silmad lahti lõin, siis hakkas kell kaks saama. Ma olin peaaegu neli tundi maganud!!! Vaat mida jahu ja suhkur minu kehaga teeb. Uskumatu.  

Õhtu eel ma sõin-jõin veel ühe kookose ja siis sõin banaani peale. Peale vee joomist tundus, et kõht on juba täitsa ääreni täis. Istusin arvuti taga, kui äkki üheksa paiku kutsus Daisy mind veel kala-homaari suppi sööma. See on meil umbes korra nädalas. Hea supp on. Kõrvale sõin veel kaks tortillat. Nõusid pestes oli tunne, nagu oleksin õhupalli alla neelanud. Jälle olin liiga palju söönud, kuigi plaanisin kookose päeva ainult teha. Seekord läks siis nii. Elan üle. Tulin oma tuppa tagasi ja jõin tassitäie laimivett veel ära. Kõht oli veel rohkem täis, aga õnneks valutama ei hakanud. Kudesin ja kudesin, kuni lõpuks võtsin kapist veel teise ja viimase paki Marie küpsiseid välja ja pistsin need ka pintslisse! Täitsa ulme, milleks mu keha ikka võimeline on. Mäletan, et Uus-Meremaal elasin rahapuuduses kaks kuud hommikukrõbuskite ja piima, õuna või banaani ja “hot and spicy” kiirnuudlite peal. Kui väga külm oli, siis tegin endale tassi kuuma teed ka. Elasin nii kaks kuud järjest ja polnud mul häda midagi, kuigi seda, mida ma näost sisse ajasin, ei saa just päris söögiks nimetada. Nii et praegune söök on isegi üsna okei, hehe. Arvasin, et mul viskab nüüd ka poole tunni pärast pildi taskusse, kuid võta näpust. Tund on juba möödunud ja mina hakkasin hoopis blogi kirjutama. Kell on juba üks öösel ja mul pole tegelikult üldse und, kuid eks ma hakkan vaikselt otsi kokku tõmbama, sest kell kuus tuleb jälle tõusta, et 6:33 järgmist imeilusat päikesetõusu vaadata. Olen seda juba 20 korda järjest teinud. Olen väga tubli ja pai mulle :)