Magusad mõtted

Kuna Walfre ja Daisy polnud veel üles tõusnud, siis majas polnud veel elektrit sisse lülitatud. Läpakat kasutada ei saanud. Võtsin vanad head paberi ja pastaka ning hakkasin kribama enne kui kõik mõttelõnga otsad tolmuks muutuvad.

Nägin fantastilist päikesetõusu. Enne tõusis päike kell 6:27, kuid nüüd oli see aeg juba möödas. 6:33 mõtlesin, et ei tea kas päike juba paistab või veel mitte. Natuke oli vee kohal pilvi ja ma ei teadnud kas need on päikesest ees- või tagapool. Mõtlesin – päike, tule nüüd juba välja! Poole sekundi pärast käis klõps ja esimene päikesekiir tuli horisondi tagant välja ning jõudis mu silmadesse üle Kariibi mere. Universum andis mulle jälle teada, et ma olen temaga täielikus sünkroonis. Eelmisel hommikul kukkus ju mu soovi peale kookos puu otsast alla. 

Esimene päikesekiir

Selle päikesetõusuga tuli mulle meelde üks unenägu, mida ma nägin 2014. aasta jaanuari lõpus. Sel ajal mõtlesin ja lugesin palju lucid dreaming'ust. See on selline unenäo nägemine, milles sa ärkad üles ning tead, et sa tegelikult näed antud hetkel und. Selles kohas oled sina kunn ja võid teha kõike, mis pähe tuleb. Mina seisin maantee peal. Kodust umbes kilomeetri kaugusel. Järsku ma sain teadlikult aru, et ma olen enda unenäos antud hetkel. Magan tegelikult oma voodis ja näen und, kuid olin selles unenäos ärkvel. Kohe tuli meelde, et seal saan ma teha kõike, mida hing ihkab. Esimene mõte oli, et kuidas ma saaks kontrollida, et ma päriselt saan siin teha mida iganes. Sain aru, et pean mingi testi tegema. Päike oli sel hetkel taevas, kuna väljas oli valge. Ma teadsin täpselt kuskohast päike tõuseb. Mõtlesin, et mõtle kui tore oleks kui päike praegu tee lõpust tõuseks. Tee suundus otse lõunasse. Piisas ainult mõttest ja päike juba tõusis siuhti otse lõunataevast. Ma ajasin silmad suureks ja mõtlesin, et ohoo, see töötabki! Üle huulte tuli veel mingi “ossa raks!” ja selle peale ma ärkasin päris elus üles. Kuulu järgi pididki esimesed lucid dreaming'ud sedasi kiiresti lõppema, sest sa ei oska seda õiget tunnet hoida ning lähed liiga emotsionaalseks. Rohkem pole mul selliseid unenägusid kahjuks olnud. Loodetavasti varsti näen neid jälle :)

Ma vaatasin päikest ja mediteerisin ning mõtlesin rannas umbes tunni ja siis kiirustasin tuppa, et kõik head mõtted kiiresti paberile panna. Mul oli peast juba kümneid mõtteid läbi käinud, kuid nendega on see jama, et kui ma olen nad enda jaoks sirgeks mõelnud, siis ma lasen neil automaatselt minna. Nad lendavad tolmuna tuules minema ja ei risusta enam mu teadvust. Seepärast olidki nüüd enamus mu mõtetest peast kadunud, sest neil ei olnud minu jaoks enam tähtsust.

Mõtlesin enne veel natuke läbielamistest Ergüniga. Sain selle õppetunni lõpuks kätte. Ergün, Danny ja mu omad mõtted olid nagu vana rämpsuhunnik mu mõttetoa nurgas kägaras minu ilusat tuba risustamas. Nüüd oli õppetund käes ja tuli suur kevadine suurpuhastuse tuulehoog ning puhus terve selle prahihunniku minema. Peale seda pole neid mõtteid mul enam peas ja ma isegi ei mäleta neid enam isegi kui ma tahaksin. Mäletan veel väga hästi, kuidas aastaid tagasi kõiksugused mõtted mind kummitasid ja piinasid ning ajasid pidevalt nutma. Praegu ma isegi ei mäleta enam, mis seigad need olid, mis mind nii hirmsasti ärritasid. Kõik on nagu puhas leht. Fairy'ga pestud ja kaevuveega loputatud. Kõik selle õppetunniga seotu sai mul õpitud, selgeks. Uus lehekülg. Issand, ja ongi pea täiesti tühi, kuigi 15 minutit tagasi ma alles mõtlesin kõigest.

Mul on tunne nagu ma paneks ühte elu puslet teise peal kokku, sest meil pole kunagi vaid üks õppetund käsil, vaid mitu. Uus pusle varjab vana ära ja vana kaotab tähenduse. Seda enam ei eksisteeri, sest kui mul järjekordne õppetund saab selgeks, siis see uus pusle varjab vana täielikult ära. Seda nagu poleks olnudki.

Sain päikesest täna tohutu energia! Mõtted lausa lendasid ja elu pusled läksid mühinal kokku. Mulle tundub, et ma olen kõigeks selleks väga valmis. Õige aeg ja õige koht selle teadusega tegelemiseks. Võtsin kulmust ja nabast needid ka välja mõned päevad tagasi. Energia liigub vist paremini, seepärast ongi mul viimasel ajal palju muutusi sees toimunud :) Ja pea ongi tühi, mis sellest, et just oli seal tuhat mõtet. Liikusin edasi. Jummel, pastakaga kirjutamine on nii aeglane! :D Lähen nüüd parem randa riisuma.

Ma siiani mõtlen shokolaadist ja saiakestest ja magusast. See pole enam nagu vajadus ja sõltuvus, vaid lihtsalt tahtmine nii elada ja olla. Eestis söön jälle, mida tahan. Enda ahistamisel pole mõtet. Olen kuu aega ilma magusata olnud, kuid miski pole muutunud. Ju mul on seal veel midagi õppida ja ma pean sinna tagasi pöörduma. Soovin saada magusast tulevat energiat ja seda head tunnet kehas ja meeles :) Ja mul pole ka südant Evelinile öelda, et ma ei taha enam tema suurepäraseid shokolaade, sest need pole mu kehale kõige paremad. Njah, praegu ma just nagu ütlesin seda, aga see selleks, hehe. Praegusel hetkel ma hea meelega sööks ära ühe tahvli tumedat shokolaadi aprikoosiga. Njämm! :) Ja äkki eestlastele meeldib magusat süüa, sest meil pole väga palju päikesepaistet, eriti just sügisel ja talvel. Võibolla me saame siis magusast oma energiadoosi kätte? Kõik võib olla.

Käisin koos Daisyga täna linnas, sest pinsipäev oli lõpuks olnud. Ostsin nii palju süüa, et raiskasin pea poole kuu raha juba ära! Oh jeerum. Aga nemad on mind juba terve kuu söötnud, seega ma pean neile tagasi ka andma. Aga oiii kus nende tegutsemine vahest kratsib mu ego. Nad on mulle juba üle kuu võlgu ja see oli nagu silmus mul kaelas. Praegu ma olen selles suhtes natuke maha rahunenud. Tundub, et õppetund vaikselt mõjub, hehe. Eks ma eksperimenteerin enda peal edasi. See mulle meeldib.

Aga Mahahualis ostsin ma endale MilkyWay shokolaadi. Oooiii, kui hea see oli! Kui pole kuu aega shokolaadi saanud, siis see tundub taevalik. Jube magus tundus ka, sest ma pole valge suhkruga väga enam harjunud. Daisy ikka paneb seda vahest jookide sisse, kuid mujalt ma seda enam ei saa. Täna ta tegi valgest jahust, suhkrust ja piimast sõõrikuid, seega ma sain täna kõike seda, millest ma olen viimased aastad ennast pidevalt eemale hoidnud, hahahaa. Poest ostsin ka küpsiseid. Sõin kohe terve paki ära, et magusadoos kätte saada, aga valge jahu pole ikka õige asi. Polnud küpsistel nägu ega tegu. Maitse oli nagu magus pudru. Enesetunne ka pärast liiga hea polnud. Tegi lihtsalt kõhu väga täis. Ja Walfre käis veel õhtul kalal, seega sõime kala ning homaari ka veel. Kui tuppa tulin, siis jõin loginal sellele “valele” söögile vett peale, sest kõht karjus vee järele. Ja oi jumal, mis pist mul siis kõhtu lõi! Pool sõõrikut jäi hoobilt laua peale ja mul kadus täiesti isu ära. Mul oli kõht nii täis, et magu tundus olevat kõva nagu kivi! Mul läks süda pahaks. Viskasin pikali ja hakkasin lihtsalt mängima, et lasta maol seedida. Krooksusin ja vesi tuli söögitorust kurku tagasi! Issand! Mul polnud juba teab mis ajast kõht nii ääreni täis olnud. Magu on ju nii pisikeseks jäänud, sest ma söön üsna vähe. Jälle üks hea õppetund, mis näitab mulle, et liigne söömine on täielik öök. Praegu on natuke kergem olla, seepärast otsustasingi kirjutada, aga selline jube uni tuli ka kohe peale, sest mu keha on praegu seedimisega vaevatud. See on ebaloomulik. Homme teen ainult kookose ja mango päeva. Ma ei taha sellist paha tunnet enam enda sisse. Bööh!