Täna oli mul chill päev. Mõtlesin küll, et tõusen vara üles ja lähen istun netis, et saaks kõik oma pildid üles laetud ja kirjad kirjutatud ja kõiksugu muud asjad aetud. Aga jah, see kohalik „No worries!“ hakkab külge sama tihkelt nagu näritud näts talla alla. Kiiret pole enam kuhugi, küll kõik laabub iseenesest, ei jõua, ei viitsi jne. Ärkasin alles 11 paiku. Võtsin pika dushi ja seadsin ennast rahulikult valmis, siis läksin alla esimesele korrusele oma läpakaga ja alustasin klõbistamist. Kuna ma eelmine päev olin ostnud WiFi 24h õiguse, siis oli mul veel viis tundi aega surfata ja tegus olla. Kuid pole ju üldse raske internetiavarustesse ära kaduda. See mul ka õnnestus mõneks tunniks, sest meile oli mul ikka hunnikus tulnud ja kuna pole aega neid videosid ja PowerPointe koguaeg vaadata, siis tegutsesin nendega natuke aega. Kuid õnneks tule vahepeal ka meelde oma pildid laadima panna. Eelmine päev sain juba 600 pilti ülesse, tänaseks oli jäänud veel 400. Saate aru, mul on täielik viga küljes – olen siin alles peaaegu nädala olnud ja juba olen üle 1000 pildi teinud! Selge see, et see on ka alguse asi, sest loodetavasti ma terve aasta selline hull ei ole. Kuid mine sa tea, pead ei anna. Sain kõik oma pildid Picasawebi üles aetud, see koht on ka Blogspotiga otseselt seotud, nii et äkki olete seal mingit piltide linki kuskil näinud. Ega ma ise ei tea sellest Blogspotist eriti midagi, sest pole teda aega olnud uurida, käin seal ainult jutte üles panemas. Kuid piltide lingid on siin:
http://picasaweb.google.com/uss007/BloggerPictures?authkey=JCe9JO1tdz0#
http://picasaweb.google.com/uss007/BloggerPictures2#
http://picasaweb.google.com/uss007/BloggerPictures3#
Ärge ennast nüüd jumala eest ära putkestage nende vaatamisega, sest neid on tõesti palju ja enamus on linnavaated – täpselt needsamad kohad, mida ma ise suu ammuli vaatasin. Osasid pilte tegin ka mitu tükki, aga kuna pole seda vaba netis istumise aega enam, siis ei ole võimalust kõike üle vaadata, mis ülesse läheb. Nii et andke mulle patusele andeks. Kui edaspidi vähem pilte üles panen, siis on vast ka kontroll kõvem ;)
Videosid olen ka teinud, kuid kui päeval netis olla, siis ei saa suuremaid praktiliselt üldse üles laadida, kuna võrk on üsna koormatud. Kui hilisõhtul netis olin, siis läksid kõik palju libedamalt ülesse, kuid siis oli juba järgmine komistuskivi jalge ees. Üks hästi ennasttäis toanaabrist tibi tõstis kisa, kui ma pool kaks öösel sisse tulin ja tule põlema panin, et püha jumal, kell on juba üks öösel! Kui ta oleks juba siis magusasti maganud, siis poleks ta ju kella nii hoobilt teadnud, või kuidas. Ah eks ta üks bitch on, ei tasu eriti tähelepanu pöörata talle, seda rohkem veel õhku täis läheb. Homme vahetan õnneks tubasid ja seega ka toanaabreid, jeeeii! Seekord lähen kaheksasesse tuppa. Polegi veel nii suures olnud, see nagu laatsaret juba! Eks näis. Võibolla seal on mõned poisid ka seekord, siis pole nii palju möla, sest tuleb välja, et see mulin pole mulle sugugi säärtmööda. Enne olid siin toas kolm prantsuse poissi – üks ilusam kui teine! Kuid see polnud peamine, sest peale tere ja mõne pilgu ma nendega nagunii ei vahetanud. Kuigi nad ärkasid üles alles kell üks päeval ja magama tulid umbes 4-5 hommikul, siis mul oli täitsa pohh. Mina ikka magasin. Keegi vähemalt ei plärisenud vahetpidamata. Siit järeldus – minust küll kunagi tipsi ei saa.
Nii, mis ma siis päeval veel huvitavat ära tegin. Peale klõbistamist oli mul kõht täiesti vaakumis ja tuli igapäevase korilusega tegelema hakata. Inimene on ikka hull loom, täiesti oma kõhu ori. Mitu korda päevas peab endal mingit jama kurgust alla lükkama, et elus püsida. Nii ma siis võtsin jälle suuna sellisesse kanti kus ma varem käinud polnud. Kesklinn hakkab nüüd juba vaikselt terviklikku pilti võtma, sest ma oskan juba erinevaid paiku omavahel ühendada. Päris lahe on niimoodi linnapilti oma isiklikule kõvakettale salvestada. Kuna kell oli juba neli läbi, siis kõikvõimalikud pubid, mis tee peale jäid, need olid juba röökivaid kohalikke täis. Ei saagi aru mis neil siin viga on – kõik räägivad hirmus kõvasti ja jube kiiresti, nii et ainult üks mulin kostab. Ma nendesse söögikohtadesse sisse ei astunud, sest tahtsin rahulikult oma einet nautida. Tegelikult oli isu just idamaise köögi järele, kuid neid ei paistnud sealkandis olema. Tegin väikese ringi sisse ja suundusin kesklinna tagasi, et mina ühte Vietnami söögikohta, kus ma juba kaks korda käinud olin.
Ma polnud sellel kellaajal veel enne kesklinna sattunud, sest nii suurt pintsaklipslaste ja valgekraede kontsentratsiooni polnud ma enne näinud. Neid voolas välja kõikidest pilvelõhkujatest ning nad ummistasid tänavad. Liikumine oli täielikult takistatud ning ma olin sunnitud nende sabas sörkima ning nende tähtsat juttu kuulama. Õnneks tuli mul vaid 2-3 blokki edasi rühkida. Lõpuks jõudsin oma lemmiktänavale, kus on palju erinevaid söögikohti. Tänava ääres nägin ühte aasia onklit, kes joonistas kohapeal inimeste nimesid mingisuguse pulga ja värvidega. Jumala ilusad tulid! Ta oli ikka tõsine kunstnik, et nii muuseas tõmbas käega sirts siia, särts sinna ning lõpptulemus oli imetlusväärne! Rahvas seisis ümberringi ja vaatas huviga mida ta tegi. Ma selle tegevuse hinda ei uurinud, sest oma värvilise nimega pole mul siin praegu midagi teha. Kuid kaks pilti tegin onust küll.
Kõmpisin natuke mööda tänavat edasi kui kuulsin teiselt poolt teed igasuguseid imelikke helisid. Jäin huviga jälgima mis värk on. Seal kõndis posu rahvast, umbes paarkümmend. Neil kõigil olid näpus igasugused helitekitajad – läpakad, raadiod, mobiilid, mis iganes elektroonilised vidinad. Igaüks tegi oma heli ja kokku tuli täitsa huvitav gemüüse. Tundus, et neil toimus mingisugune performance, sest üks tegelane oli neil ka videokaameraga.
Sain paar sammu edasi minna, kui tee peale jäi ette üks punk-rokk pood. Astusin sisse, kuna mu õlakott oli tänu läpakale totaalselt ribadeks läinud ja rihma üks ots kukkus veel küljest ka ära, siis kui ma Joshi ja ta sõpradega kokku sain. Josh tarkur ütles selle peale, et see pole midagi nii hullu, mida mõne haaknõelaga parandada ei saaks. Naljanina! Mul oli seal kotis enne 6 kilo sees! Nüüd on mul koti rihm ühest otsast koti külge kinni seotud. Käin nagu promott ringi. Sinna pungi poodi minemise mõte oli selles, et seal on arvatavasti neid riidest pildikesi, mida saab riiete ja kottide peale nõeluda. Nii kui sisse astusin, siis olin nagu oma inimene – räbala kotiga ja kahevärviliste juustega – müüjast noormees tervitas mind rõõmsalt ja küsis kuidas mul läheb. See on neil siin kombeks, et pidevalt küsitakse kuidas läheb. Selline soe suhtumine. Ma ütlesin, et kõik on tibens ja hakkasin oma pildikesi otsima. Kõige muu seas hakkasid silma marihuaanapiibud, mida oli riiulitel palju erinevaid sorte mitmes eri toonis. Täitsa lahedaid särke oli ka müüa. Ma lappasin neid seal hoolega. Hinnad olid vahemikus 250-400 krooni. Mitte kõige hullem, arvestades, et tegu oli täieliku kesklinnaga ja tegelikult oli kõikidel särkidel ka pilt või kiri peal. Otsustasin praegusel hetkel mitte midagi ebavajalikku osta. Lõpuks leidsin ka pildikesed üles. Suurused olid natuke metsa – nad olid kas liiga pisikesed või siis juba ilmatuma suured, umbes A3 suurused. Hinnaks oli vist $7. Kui ma kuskilt midagi paremat ei leia, eks siis pean sealt ostma. Kuid praegu jäi ost ära, sest tühi kõht nõudis oma!
Minu lemmik Vietnami resto oli kohe punkpoe kõrval. Piilusin aknast sisse – ruum oli pilgeni rahvast täis! Arusaadav ka, sest tööpäev oli just lõppenud ja jõukad pintsaklipslased kinnitasid kõik keha. Lõin käega ning kõmpisin edasi. Vahepeal tuli nii Indoneesia kui Hiina ja mis iganes Aasia söögikohti, kuid ka need olid kõik rahvast täis. Siis jõudsin järjekordse Vietnami baarini. See oli täiesti inimtühi! Ma ei saanudki põhjusest aru, sest piltide pealt tundusid toidud küll väga isuäratavad. Astusin sisse. Noor tüdruk tuli kohe jooksuga minu juurde ja küsis, et kas ma olen üksi. Kui vastasin jaatavalt, siis juhatas ta mind väikese kahekohalise lauakese juurde. Võtsin istet ning hakkasin menüüd sirvima. Värvilised pildid võtsid silme eest virvendama ja voldikul sai veel mitu lehte keerata. Valik oli minu jaoks liiga suur ja põnev. Lõpuks otsustasin vürtsika riisi-nuudli roa kasuks. Seal sees olid veel kana, krevetid, pambus ja igasugused muud rohelised juurikad. Tellisin ka sooja tee sidruniga. See toodi mulle kõigepealt ja oiiii kui hea see oli! Inglismaa tuli kohe silme ette.
Baaritöölised olid kuidagi üllatavalt noored kõik, sellised puberteedikud. Kihistasid omavahel naerda ja olid lõbusad. Natukese aja pärast läks uks pauguga lahti ja sisse voolas kari lapsi ja mingid emad oma väikeste lastega. Terve ruum oli hoobilt kisa täis. Kuna kõige suurem laud oli täpselt minu mikroskoopilise laua kõrval, siis pandi nad loomulikult sinna istuma. Ma kolisin kohe vabatahtlikult järgmisesse lauda istuma, kuna laste kisa oli üsna kõrvulukustav. Köök oli korrus allpool, kuid sealt kus ma istusin, sealt nägi ilusasti kuidas kokad pannidel riisi loopisid. Lahe vaatepilt. Siis toodi minu vaagen. Seekord oli ka portsjon suur, kuid enam mitte nii hirmuäratav kui varasemad on olnud. Ei teagi nüüd kas portsjon oli tõesti veidi väiksem või olen ma lihtsalt nende söögihunnikutega juba harjunud. Võibolla ma paari kuu pärast sõidan ka juba neljarattalise rolleriga ringi nagu paksud Ameerika pensionärid, kuna nende massiivsed kehad takistavad liikumist. Ei julge ennustada. Igastahes kui ma oma võrratult häid nuudleid nautisin, siis imbus ukse vahelt juba nii palju rahvast sisse, et söögikoht sai praktiliselt täis. Tegin kiiresti sääred ja jätsin 50 senti jotsi ka neile.
Kuna oli alles varajane õhtupoolik, siis ei tahtnud veel hostelisse tagasi minna, kuna seal pole absoluutselt mitte midagi teha. Või noh, tegelikult on küll kui sulle meeldib juua ja kisada ja kõiksugu väljamaalastega vennastuda. Minu liisk langes järgmise jalutuskäigu kasuks. Võtsin jällegi sellise suuna kuhu ma varem polnud läinud. Päike ka paistis veel ja oli üsna soe. Jõudsin ühe rohelise platsi äärde kus sai pingile persestuda. Tahtsin Erlele helistada, kuid ta jõudis juba minust ette. Imelikul kombel on meie kellaaegadel tund aega vahet. Erle on minust tund aega maas, Eesti on 9 tundi taga ning Inglismaa 11 tundi. Erlega jutustame iga päev ja räägime, mida kõik korda oleme saatnud. Ta ikka kõrbeb Brisbane’s ja mina vettin ja külmetan siin Melbourne’s. Erle ütles, et suurlinna kära ja müra on teda juba üsna ära tüüdanud ja ta tahaks umbes 100 kilomeetrit allapoole Gold Coast’i minna. Seal pidi olema ookean ja nägusad surfarid, hehe. Eks igaühel ole oma ambitsioonid.
Peale Erlega vestlemist helistasin Joshi sõbrale Shaunile. Josh ütles, et Shaun teab midagi autodest ja et ta saab mind auto ostmisel aidata. Shaun võttis telefoni vastu ja samal ajal mulises kellegi teisega veel ning ei saanud alguses arugi kes ma olen. Lõpuks tuli talle ikka paari päeva tagune kohtumine meelde. Ta vabandas et ta nii hajevil on, kuna oli just pläru suitsetanud. Ma olen sellega juba harjunud, et nad koguaeg pilves on :D Punkarite värk noh, las teevad mis tahavad. Igastahes ütles ta, et tuleb koos missisega homme linna. Et see pidi vist tahtma shopata ning et tal on siis enamus päevast vaba ja võib minuga autosid vaatama minna. Ma kohe mõttes keksisin õnnest, et nii hästi joppas. Josh oli küll enne öelnud, et kasutatud autode hinnad algavad umbes $500st, see on 4000 krooni, kuid Shaun ütles, et kui ma tahan endale korralikku autot, millega saab rahulikult sõita, mis ei lähe kohe katki ja millel on kindlustus, siis need maksavad $1500-2000, see on 12-16000 krooni. See on ikka tunduvalt suurem summa! Ma alguses mõtlesingi, et võin $1000-1500 välja käia, kuid see $500 tundus juba nii ahvatlev, hehe. Aga tegelikult olen nõus kvaliteedi eest ka natuke rohkem maksma, kuna ise ma autot nagunii parandada ei oska. Nii et sinna mu lotovõit arvatavasti läheb :D Eks homme paistab täpsemalt.
Peale helistamisi oli ikka veel liiga vara hostelisse minekuks. Tee peale jäi pubi ja seal sees rõkkavad inimesed. Astusin sisse ja uurisin leti juures mida pakutakse. Otsemaid jäi silm Guinnessi sildil pidama! Pint Guinnessi $7,70 (umbes 63 krooni). See, kuidas Guinnessi klaasi villitakse, on alati ilus vaadata. Nagu hele lumi vajuks sahinal klaasi põhja ning klaasi jääb peaaegu süsimust õlu. Mmmmmm. Ainuke õlu mis juua kõlbab! Aamen selle peale! :P Niikaua kui ma Guinnessi libistasin ja arusaamatut kriketit jälgisin, siis sadas väljas paduvihma. Need vihmahood on nii ootamatud ja tugevad nagu välk selgest taevast. Just on ilus ilm, juba sajab lahinal ja 5 sekundi pärast on kõik jälle möödas. Sadu mäletab ainult märg asfalt. Minu kõrvallauas istus kamp noormehi ja neide ja nad jälgisid ka hoolega kriketit, kuid mingi aja pärast läks seal sahinaks ja üks poiss tõusis püsti ning läks leti juurde. Üks tüdruk jooksis ka järgi. Ma olin ennem juba ise ka vaadanud, et ei tea kuidas see baarman seal laua taga istub. Kuid tuli välja, et tegu oli hoopis kahe erineva inimesega, kes olid tõsiselt sarnased. Nii nägude poolest, kui isegi soengutelt, sest mõlemil olid juuksed püsti aetud. Poiss ja tüdruk jooksidki leti juurde, et baarmaniga koos pilti teha. Endal oli nalja nabani. Rohkem seal midagi põnevat ei juhtunud, kui ainult mingid tuvikesed tulid mu vastaslauda istuma ja hakkasid seal kudrutama. Kriket sai läbi nagu mu õlugi ning tegin sealt sääred.
No comments:
Post a Comment