I’M FUCKING PISSED RIGHT NOW!!! Palun vabandust koledate sõnade eest, kuid täpselt selline tunne mul praegu on, sest keegi kurat varastas mu magamiskoti ära! Seljakott oli koos magamiskoti ja veepudeliga ühes pisikeses ruumis, kus saab oma kotte hoida, kui sa oled ennast välja kirjutanud kell 10 hommikul. Kella kahest päeval saab jälle check-in’i teha, sest vahepeal tubasid koristatakse. Mul on kott seal korra ennem ka olnud, kuid siis polnud ühtegi lisa küljes. Seekord aga läksin kotile järgi ja avastasin, et kotisangade vahel mu magamiskotti enam pole ja veepudel on ka maas pikali. Magamiskotti ma koti külge ei sidunud, sest nöör oli natuke lühike, seepärast panin ta hoopis koti sangade vahele ja tõmbasin kõvasti kinni. Ju ta oli siis ikkagi koti küljest lahti tulnud kui teised oma kotte liigutasid ja siis keegi vaatas, et oi kui tore tasuta magamiskott ja võttis endale. Kurat küll!! Mul Perthi lennujaamas juba kadus magamiskott korra ära ja see saadeti sealt Melbourne’i lennujaama ja siis siia hostelisse ja ei esinenud mingeid probleeme, aga nüüd siin nina all kahmatakse see käest ära! Ma viimases lootuses kirjutasin kirja, et kes mu Freecamp magamiskoti ära võttis, et see toogu ta infoletti, et tal on omanik täiesti olemas. Kleepisin lifti seina külge. Ei tea, võibolla kellegi südametunnistus hakkab kriipima ...
Tänane päev algas ja kestis nii imetoredalt, kuid lõpuks oligi kõik juba liiga ilus, et tuli ikka üks tõrvatilk meepotti susata. Aaaarrrrggghhh!
Igastahes. Päev algas mul 9:00 kui hakkasin oma kodinaid kokku panema, et kott ära anda ja linna peale minna. Kuna Joshi sõber Shaun oli täna lubanud 10:30 linna tulla ja siis mulle helistada, et minna autosid vaatama, siis otsustasin enne kõhtu kinnitada, et pikale päevale vastu panna. Otsisin jälle ülesse „Vietnamese Grill Bar’i“, kus eile nuudleid söömas käisin. Oh seda üllatust, täna isegi üks inimene sõi kui ma sinna jõudsin. Seekord otsustasin krabinuudli supi kasuks koos tassi sooja sidruniteega. Toodi jälle üks ilmatuma suur ämber nina ette, kuid seekord see vaatepilt mind enam nii väga rööpast välja ei ajanudki. Supp oli loomulikult ütlemata hea. Supi sees olid mõned krabisõrad, millest sai liha välja lutsutada, njämm. Paar krevetikrussi oli ka, kuid põhiliselt olid tegijad ikkagi krabinuudlid. Need on natuke kõvemad kui tavalised jahunuudlid, aga ka palju parema maitsega. Soovitan proovida, kui kellelgi võimalus tekib. Aasia suppidel on kaasas üks lahe kulbi moodi lusikas. Ma alguses mõtlesin ka, et olen usin ja söön sellega, kuid sellega söömine ajas rohkem naerma, sest suhu praktiliselt toitu ei jõudnud, enamus kukkus lihtsalt kaussi tagasi ja pritsis kogu laua täis. Lõpuks andsin alla ja sõin euroopalikult metalse lusikaga. Jumal tänatud, et nad seda võimalust seal pakuvad, sest muidu oleks ma seal süües päris nälga jäänud. Seekord luristasin rahulikult ning sain kogu supi ilusasti söödud. Maksin arve ära ($11,80) ja jätsin ühe doltsi jotsi ka. Neil oli väga hea meel. Seekordsed teenindajad polnud nii hullud teismelised, kui eilsed olid. Mulle see Vietnami söögikas meeldib palju rohkem kui see eelmine milles käisin. Hindadel on siin küll 1-2 doltsi otsas võrreldes teise kohaga, kuid koht näeb palju viisakam välja ja teenindus on ka toredam. Aasia köök ruulib!
Kui olin kõhu täis parkinud, siis Shaun helistas pea pooletunnise hilinemisega, vabandas ja ütles, et tal oli eile raske õhtu olnud ja ta magas sisse, et käib kiirelt dushi alt läbi, sööb midagi ja siis kohe hakkab tulema. Kokkusaamispunktiks jäi Flindersi raudteejaam, see sama kustkaudu nad eelmine kord tulid. Ma olin sellega nõus, kuna see oli üks väheseid raudteejaamu mida üldse teadsin. Kindluse mõttes otsustasin kohale enne veel pigu peale visata. Raudteejaam nägi täpselt samasugune välja nagu mõned päevad tagasi. Kõmpisin natuke ringi kui järsku kuulsin jõle head muusikat. Sibasin edasi ja avastasin, et tee ääres esineb täismõõdus ansambel. Nimeks oli neil „The Wishing Well“ ja mängisid nad sellist iiripärast soft-rokki. Minu meelest olid nad suurepärased! Võtsin endale posti najale seisukoha ja nautisin nende esitust umbes 20 minutit. Bändis oli kaks kitarristi, kes mõlemad ka laulsid, üks trummar ning kaks viiulimängijat. Mehest viiuldaja oli eriline fanaatik ja ta tiristas pausi ajal väga lahedaid viise. Ma muudkui pildistasin ja filmisin. Bändiliikmed juba naersid :P Enamjaolt kõndis rahvas kiirelt mööda ja ei pööranud toimuvale tähelepanu, kuid samas paljud pildistasid ja filmisid ning jäid mõneks ajaks kuulama. Minul oli igatahes väga lõbus.
Kuna mu fotoka aku hakkas järjekordselt tühjaks saama, siis otsustasin vahelduseks minna teisele poole teed päikese kätte trepi peale lesima. Bänd tegi ka just väikese puhkepausi. Siblisin üle sebra kui järsku kuulsin selja taga ühte naist ütlemas: „Look how cute – free hugs!“ Ma pöörasin nende poole, et aru saada millest nad räägivad. Seejärel ilmus silme ette ammune armas video YouTube’st, kus üks Austraalia noormees tänaval tasuta kallistusi jagas. Praegu oli tegu küll tagasihoidliku neiuga, kes seisis vaikselt keset väljakut ning hoidis käes silti „Free hugs“. Läksin joonelt tema juurde ning ütlesin: „I need a hug!“ Siis ta mind kallistaski hästi-hästi tugevasti ja soojalt. Tuju läks veel jupp maad paremaks. Istusin naerul näoga trepi peale päikese kätte. Kõik oli kohe kuidagi suurepärane! Kuna mul aega oli nagu muda, siis jälgisin, mida inimesed ümberringi teevad. Üks noor poiss viskas oma seljakoti ühe seina äärde mana ning hakkas jalgadega tennisepalli taguma. Ta oli täitsa osav! See oli sama nagu see riisikoti toksimine ühelt jalalt teisele (oli vist riisikott), kuid tema pall veel põrkas, mis tegi asja tükk maad keerulisemaks. Vahepeal ta viskas palli omale kaela peale ja siis sealt hooga õhku ja ise tegi samal ajal pöörde. Põnev oli jälgida. Tema lähedal oli „Free hugs“ tüdruk, keda inimesed aegajalt kallistamas käisid. Vahepeal käisid emad oma lastega tema juures ja lapsed said ka kalli-kalli. Nii südantsoojendav oli seda vaadata. Mulle läksid need „Free hugs“ videod nii hinge kui neid YouTube’st vaatasin, et vahepeal mõtlesin, et teeks Eestis ka midagi sellist, kuid natuke videosid vaadates nägin, et Eestis on neid aktsioone juba korraldatud. Üks oli lausa Tartu maanteel Keskturu juures tehtud :P Nii et minu kallistamised jäid siis Eestis ära.
Mingi aja oli bänd teisel pool teed jälle mänginud. Otsustasin ka lähemalt kaema minna. Kuid kui sinna jõudsin, siis nad just tänasid kõiki ning hakkasid oma pille kotti panema. Mul oli nii kahju, kuid midagi muud teha ka ei saanud, kui läksin ja viskasin neile $2 kitarrikasti. Seejärel helistasin Shaunile ja küsisin, et kaugel ta on. Ütles et jõuab 3-4 minuti pärast kohale. Ma ütlesin, et ootan teda Päästearmee pasunatüdrukute kõrval raudteejaama trepil. Seejärel oli mul jälle aega vaadata, mis veidrikud siinpool teed ringi liiguvad. Kaks punapäist noormeest seisid otse ristmiku ääres ja üks neist kõlkus piirde peal, selg vastu posti ning rääkis telefoniga. Ülejäänud olid tavalised tööinimesed kes ringi jooksid.
Varsti jõudis kohale Shaun, kes oli näost üsna kandiline – kohe aru saada, et raske öö seljataga. Kallistasime, nagu kõigil soojamaainimestel kombeks on. Seepeale ta ütles, et lähme käime kuskilt poest läbi, et tal on ühte napsu vaja. Käisime sealt kõrvalt alkokast läbi ja ta võttis endale kaks väikest pudelit Jack Danielsi. Seejärel küsisin, et kas ta mulle ühe teene teeks, et ma tahaks hirmsasti koos „Free hugs“ tüdrukuga pilti teha, et kas ta oleks nõus klõpsima. Ta oli meelsasti nõus. Läksime ja tegime mälestusväärse pildi ära. Nüüd oli mu hing täiesti rahul.
Seejärel läksime rongi peale. Shaun aitas mulle esimese ja teise tsooni ühistranspordi pileti osta. Maksab see $10,10 ja kehtib päev otsa. Rongiga sõitsime vist pool tundi äärelinna poole. Sel ajal saime Shauniga natuke lähemalt tuttavaks ja mulisesime. Punkarid meeldivad mulle sellepärast, et neil on väga avar silmaring, Shaun oli järjekordne tõestusmaterjal. Rääkida võib ükskõik mis teemal. Kuigi jah, aktsent on neil ikka päris hirmus, sest pidevalt pean üle küsima mis ta ütles, hehe. Muidu ta on ikka täielik punk, pikk pats oli rätiku all sabasse pandud ja vana kulunud nahktagi ning katkised teksad käivad kindlasti asja juurde. Muu hulgas ütles ta, et ei oska mitte ühtegi keelt perfektselt rääkida. Koolis oli ta õppinud prantsuse ja indoneesia keeli, kuid nendest ei mäleta ta praktiliselt mitte midagi ja ingliskeel on tal ka üks suur släng ainult. Ka seda tunnistas, et ta oli enne pätt ja varas olnud. Seepärast ta autosid üsna hästi tunnebki, et oli enne autosid varastanud. No vaat kui õige inimese otsa ma siis sattusin!
Kõigepealt käisime läbi kuskilt ametiasutusest, kuhu ta mingid paberid viis, et ikka töötu abiraha saada. Siis läksime minu soovil jala „Car city’sse“. Teepeal rääkis ta mulle Austraalia liiklusest ning seletas osasid märke. Ütles, et Austraalia või siis isegi äkki ainult Melbourne on ainuke koht maailmas kus tehakse „hook turn’i“ ehk siis konksu pööret. Ma olen seda kesklinnas juba sadu kordi näinud, et kui sõidad vasakul pool ääres (tuletan meelde, et siin on vasakpoolne liiklus) ja tahad paremale pöörata, siis pead seisma jääma kõige vasakul pool ääres risti vasakul ootavate autode ees ja kui valgusfoor roheliseks läheb, siis lastakse nendel keerajatel oma pööre lõpetada ning alles siis hakkavad otsesuunas sõitjad liikuma. Ma harjusin sellise sõidustiiliga juba paari esimese päevaga ära, nii et loodetavasti probleeme ei teki. Kui all-linna vaated nauditud ning märgid seletatud, siis jõudsimegi Autolinna. See oli tohutu maalapp, mille peale oli kogunenud palju erinevaid automüüjaid. Autosid oli hektariteviisi. Hinnad ajasid hirmu nahka, sest kõige odavam hind, mida me nägime, oli $3990, kuid mina tahtsin maksimaalselt $2000 maksta. Lõpuks silkas üks onu putkast välja ja küsis, et kas ta meid kuidagi aidata ei saa. Kui me olime teada andnud mis hinnaklassis autot me otsime, siis ta mõtles natuke, kratsis kukalt ja ütles, et nii odavaid autosid tal kahjuks ei ole. Siis mõtles veel natuke ja ütles, et tegelikult ... on tal üks Volvo, mis seisab ei tea kus ja mida nad on vahetusautona kasutanud. Olime nõus seda vaatama minema.
Kui lõpuks Autolinna teise otsa olime kõndinud, siis ilmus me silme ette valge iidne kandiline Volvo, mis on minu meelest läbi aegade üks koledamaid autosid. Minu õnnetuseks automüüja just seda autot oligi mõelnud. Väristasin õudusest õlgu, kuid viisakusest päris nina kirtsutama ei hakanud. Ta tegi ukse lahti ja tutvustas autot natuke. Tegu oli Volvo 740’e 1986. Aasta mudeliga. Kui ta tahtis autot käivitada, siis see tal ei õnnestunud. Ütles, et läheb toob kohe akulaadija (või mis iganes vidin see on, mille aku külge paned käppadega, et auto käima saaks). Nii kaua kui ta ära oli, siis Shaun käis võsas põiel ja siis vaatasime autot lähemalt. Eks ta natuke logu oli, sest pardatšokil polnud katet peal (kuigi see oli istme taga olemas ja saab tahtmise korral õigesse kohta liimida) ja pardatšoki all mingi plaat lipendas, raadio oli originaal ja tal oli nupp puudu, kuid see-eest oli kassetimängija!! Totaalne retro! Põrand oli ka natuke prahti täis ja tagumise istme jalgade all oli väike ookean, kuna aknal oli pisike pragu sees ja öösel oli vihma sadanud. Kuid istmed olid täiesti terved ja sees oli kõik SININE! See mulle meeldis. Kui onkel tagasi tuli, siis nad mõtlesid Shauniga koos välja kuidas akulaadija tööle saab ning saigi auto käima. Siis viis onkel meid proovisõidule. Ooooo, milline meeldivalt ujuv-sujuv tunne! Auto tundus olevat samasugune „laevuke“, kui see „Crown“, mille me Marioga Tartust ära tõime. Sõita selles oli tõsiselt mugav ja pehme. Kui alguses gaasi annad, siis on kerge traktori hääl, kuid suurematel pööretel on kõik tip-top. „Ujusime“ natuke ringi ning suundusime siis parklasse tagasi. Autol olid põhiliselt ainult iluvead, mille kohapealt saab silma kinni pigistada. Ainuke tõsisem viga oli selles, et natuke õli pidi lekkima, et õlitaset tuleb jälgida. Shaun ütles, et selle annab vast ära parandada. Ma ei oska selle kohapealt midagi tarka öelda, kui et ma pean sellest temaga veel pikemalt rääkima. Kui auto oli imetletud ning sõit tehtud, siis läksime sisse ja onkel käis oma ülemuse käest küsimas, mis hinda nad meilt küsivad. Siis kutsus meid enda juurde ning kirjutas paberile $1600 ja ütles, et aastase kindlustuse saab veel pealekauba. Mul oli täitsa vobaaa! Nii soodsat hinda ma ei lootnudki näha. Shaun küsis ka veel mõned targad küsimused ning siis lõime käed. Onu kritseldas kohe automüügi ja kindlustuse paberid valmis ning sellest hetkest sai minust AUTOOMANIK! Oli täitsa uhke tunne. Surusime käppa ning ta luges veel sõnad peale, et õlitaset tuleb jälgida ja siis läksime auto poole. Mul võttis kerge hirmujudina üle selja, kui mõtlesin, et pean nüüd sõitma hakkama. Küsisin Shauni käest, et kas ta ei tahaks esimene kord ise sõita. Ta ütles, et ta on õppija, ning põhimõtteliselt võib sõita küll, kui keegi lubadega inimene kõrval istub. Jumal tänatud! Ma läksin kohe rahumeeli kõrvalistmele – see on siis vasakule poole – istuma. Rihmutasime ennast ära ja kui Shaun süüdet keeras, siis ei juhtunud absoluutselt mitte midagi. Ta kutsus onkli välja ja see tuli jälle oma akulaadijaga. Ütles, et seda autot pole ammu kasutatud ja seepärast on aku tühi ja oleks hea kui me taga natuke ringi sõidaksime, et aku laadida saaks. Ülemus tuli ka välja ja näitas kus-mis kapoti all on. Kuna auto käis sel ajal kui ta näpuga kuhugi just näitas, siis sai ta mingi tiivikuga litaki vastu näppe. Vandus natuke aega ja siis me istusime autosse. Shaun veel tükk aega naeris, et kuidas tal tuli üldse pähe oma näppe käiva auto mootori vahele toppida, et seal on veel suurelt kirjutatud, et ära näpi!
Sõita oskas Shaun väga hästi, sest ta pidi juba ammusest ajast ilma lubadeta sõitma. Minu õnn jällegi. Sõitsime Bob’i juurde. Bob elab koos Joshiga ühes majas. Ta lubas meil auto oma maja ette parkida. Tiirutasime eramajade vahel tükk aega, enne kui õigesse kohta jõudsime. Shaunil oli loomulikult nende maja võti olemas. Marssisime sisse. Shaun läks Bobi üles ajama ja mina silitasin nii kaua nende pisikest koera. Ma olin Joshi majanaabrist Bob’ist juba ammu kuulnud ja silme ees oli pilt kiilakast õllekõhuga vanamehest, sest Bob’i nimi just sellise pildi silme ette manab. Kuid oh minu imestust, kui teisest toast tuli unise näoga õbluke vaevalt kahekümnene poisiklutt mind kallistama. Meeldiv üllatus :) Läksime välja ja ta vaatas auto üle. Oli ka väga rahul, et nii odavalt olimeselle saanud. Ütles, et ainult aastane kindlustus pidi juba $600 maksma. Lõppkokkuvõttes olime kõik rahul, sest automüüjal oli kindlasti vaja oma kvooti täita. Andsime ühe võtme ja signalisatsioonipuldi Bob’ile, et äkki tal on vaja autot liigutada mingi aeg. Kauemaks me sinna ei jäänudki, sest Shaun pidi oma missisega kokku saama.
Tõttasime majade vahelt bussipeatusesse. Seal istusid kaks mormoonipoissi. Ma arvan, et Shaun nägi küllalt hirmuäratav välja, et nad meid tülitama ei hakanud, hehe. Rongi peal saime veel natuke juttu puhuda, kui tuligi juba Shauni peatus. Tänasin teda abi eest ja kallistasime ja läinud ta oligi. Ise sõitsin jälle lõpp-peatusesse, ehk kesklinna. Kuna ma olin nüüd autoomanik, siis oli mul liiklemiseks atlast vaja. Erle soovitas küll Tomtom’i, kuid kuna auto on nii retro, siis sinna sobib ainult atlas! Leidsingi lõpuks ühe raamatupoe, kus oli igasuguseid kaarte ja raamatuid Austraalia vaatamisväärsetest kohtadest. Ma leidsin endale lõpuks üle-Austraalialise atlaseraamatu ja ostsin selle kohe ära, maksis £39. Kõmpisin hostelisse ja seda masendavat vahejuhtumit te juba selle jutu alguses lugesite.
Täna ma olen jälle uues 8-voodilises toas. Pole viga, see on veel kõige viisakam nendest kolmest toast kus ma olnud olen. Toas on 2 aasia poissi, 2 aasia tüdrukut ning vist Hispaania poiss ja tüdruk. Kõik tunduvad rahulikud ja viisakad, kuna on reede õhtu 00:15 ja peale tüdrukute kõik juba magavad. Ei saagi neid rohkem oma klõbistamisega piinata, nii et aitab tänaseks. Over and out.
No comments:
Post a Comment