Sel ööl magasin ma väga halvasti, sest hommikul kell 10 pidi mind hostelist välja visatama ja telefonikaart mul ikka veel ei töötanud. Kuidas ma Joshi üles leian, seda ma ka ei teadnud, sest need telefoninumbrid mis mul olid, need enam ei töötanud. Erle oli ka 20 autosõidu tunni kaugusel. Kõik asjad jooksid kuidagi täpselt ühel ajal ummikusse. Öösel ärkasin iga tunni tagant ülesse ja mõtlesin hirmuga, et pean oma ilgelt rasket kotti jälle tassima hakkama. Kell oli alles 3. Siis sai kell 4, siis 5, siis 6. Lõpuks mul ei tulnud enam üldse und ja ma vist tund aega lihtsalt lesisin ja mõlgutasin mõtteid. Lõpuks suutsin sellise asja välja mõelda, et pean omale auto muretsema. Rahvusvahelise juhiloa tegin ma endale ARKis. Ja kui vasakpoolse liiklusega hakkama saan, siis peaks elu huvitavamaks minema, sest siis ei pea ma oma jurakat seljakotti kuhugi tassima. Ainult esimesel päeval oli imelik, et liiklus käib valel pool, kuid teisel päeval olin ma sellega juba täielikult ära harjunud. Ju siis mu UK-mode lülitus sisse. Süda jäi natukeseks ajaks rahule ja ma jäin magama.
Juba kell 8 ärkasin üles ja läksin alla infoletti küsima, mis nende täpne aadress on, et ma saaksin oma kuradima telefonikaardi lõpuks aktiveeritud. Seekord läks asi palju libedamalt ja natukese aja pärast oligi asi aetud. Kohalik number viimaks ometi töötas, see on +61429399428. Siis küsisin, et mis minust saab kui nad mind kell 10 välja viskavad. Tibi ütles, et broneerib mulle voodi juba ära, kuid oma toast pean ma ikkagi 10:00 välja kolima ja koti võin ühte ruumi hoiule jätta. Kella kahe ajal saab uuesti sisse kolida. Maksin jälle kahe päeva eest raha ära ja läksin südamerahuga linna peale jalutama.
Kuna see päev vihma üsna lahistas, siis pildid on sombused. Kuid sellegipoolest külm ei olnud. Ma jalutasin esimest korda pikemalt kesklinnas ringi. Täitsa põnev oli. Täielik turist olin ikka, iga nurga peal tegin pilti. Maarika, ma avastasin, et Austraalia postkastid on punased ja mingid Express postkastid on kollased. Tegin su kollektsiooni pildi ka :P Vahepeal tuli mul jalutades jõgi ette. Väikse Melbourne’i kaardi pealt avastasin, et see tähendas kesklinnast väljajõudmist. Polnudki see kesklinn nii hirmus suur kui alguses paistis. Teisel pool jõge oli madalam linn, ilma pilvelõhkujateta. Tundus selline tööstuslikum ka olevat. Leidsin nii Mersu kui BMW keskused üles. Hosteli lähedal on mul Audi keskus. Olgugi, et autod on siin enam-vähem samad nagu Euroopas, siis automargid on hoopis teised. Nädala jooksul olen näinud ainult ühte Citroen C3’e. Jaaguare siin ikka liigub. Kuid vanaaegseid Ford Mustange, mis on mulle hingelähedaseks saanud, neid ikka möirgab siin tänavatel. Ükspäev nägin lausa kolme – üks ilusam kui teine. Austraalia oma auto on Holden, neid ja Forde liigubki siin kõige rohkem ringi.
Ilm oli sompus ja pilved madalad, seega pilvelõhkujate tipud olid sudu sees. Linna vahel krigisevad ringi trammid, mis tunduvad olevat ennesõjaaegsed. Osad on ka väga uued ja kaasaegsed. Rongid on ka täitsa tip-top. MacDonaldse on siin ka päris palju ning kohalik rämpstoidukett on „Hungry Jack’s“. Mina pole sellistesse kohtadesse oma jalga veel tõstnud. Loodan, et ei pea tõstma ka. Mingi aja pärast avastasin ühe ilusa rohelise pargi. Läksin sinna. Seal oli suur purskkaev, viskasin sinna raha sisse ja soovisin Erlele midagi head, siis kõmpisin edasi. Park oli suuri puid täis, mille juurika peal oli igaühel mälestuskivi. Need olid sõjas hukkunutele. Künka otsas oli massiivne memoriaal. Tegin talle pildistades ringi peale. See oli Clouchesteri vürsti kingitus Austraallastele esimeses maailmasõjas langenute mälestuseks. Ronisin trepist ülesse ja nägin, et uks ton lahti. Karmi näoga turvamees tuli minu poole. Ma nägin, et keset ruumi seisavad mingid inimesed ja et äkki on siin mingi teenistus pooleli ja turva ajab mind minema, kuid ta astus hoopis minu juurde ja ütles, et ma jõudsin just õigeks ajaks! Ma ei saanud midagi aru. Läksin lihtsalt käega näidatud suunas. Sees juhatas tädi mind vabale kohale ruumi keskel asuva kuubiku ümber. Jäin huviga ootama mis toimuma hakkab. Lindilt rääkis mingi mees hukkunutest ja nende mälestamisest ning siis puhuti pasunat. Mind rabas see nii hoobilt jalust, et silmad läksid märjaks. Sõjaväelised matused koos pasunate või torupillimuusikaga on alati mu nõrk koht olnud ja need ajavad mind nutma. See on kuidagi nii masendavalt ahastav ja aukartustäratav. Nii ma seal seisin ringis koos pensionäridega, silmad märjad ja kuulasin, kuidas meie eest võidelnutele austust avaldati. Tõsiselt liigutav kogemus. Kuna ruum oli nagu püramiid ja tipus oli aken, siis lasti ülevalt valgusjuga sisse, mis jooksis üle ruumi keskel põrandas oleva mälestuskivist. Hiljem sain teada, et seda tehakse iga pooltund, kuid see tähendab seda, et siis kui I maailmasõda lõppes, 11. septembril, et sel ajal on päike täpselt sellises kohas, et kiir tuleb päriselt ülevalt aknast sisse ning läheb üle mälestuskivi. Kahjuks oli praegu juba detsember.
Peale kiire jälgimist juhatati mind alumisele korrusele, kus pidi mingi näitus olema. Ma võtsin asja kohe päris tõsiselt ja vaatasin enamuse asjad üle ja lugesin, mis kõik välja oli pandud – pildid olid lahedad. Ordenite sein oli eriti kihvt. Eestist ära minnes mõtlesin, et siis ei pea ma äkki nii palju Türgi peale enam mõtlema, kuid võta näpust, Türgi tuuakse ka siin kätte ära. Välja oli pandud nii lipp, kui igasuguseid muid jubinaid – raha, nööpe, veepudel. Isegi ühe tabatud Türgi nuhi pilt oli väljas. Tuli välja, et Austraalia on sõja ajal olnud vastamisi ka türklastega. Peale näituse imetlemist tegin ma väikese annetuse. Siis läksin edasi ühte ruumi, mille keskel olid kaks meest – isa ja poeg – see tähistas mõlemat maailmasõda. Ühes võitles isa, teises poeg. Forget them not.
Kui alt ülesse tulin ja seal ringi jalutasin, siis hakkas üks 70-80 aastane vanatädi minuga äkitsi rääkima ja seletama, mis siin kõik väljas on. Ta oli sealne töötaja. Ma ütlesin, et ma olen kõik juba üle vaadanud ja all ka käinud. Tema käest kuulsingi juttu selle valguskiire kohta. Seejärel hakkasime niisama jutustama. Kui ta kuulis, et olen Eestist, siis ta oli meeldivalt üllatunud ja ütles, et põllutöölistest on neil siin alati puudus. Seda oli hea kuulda. Seejärel tuli üks teine töötaja meie juurde ja hakkas ka jutustama. Ütles, et tema sugulane oli alles aasta-paar tagasi eestlasega abiellunud. No näed, eestlased jõuavad ka igale poole! Siis nad uudishimutsesid, et mis ma Austraalias üldse teen ja miks ma tulin ja mida veel teha kavatsen. Andsid palju häid näpunäiteid, et kust tööd otsida ja mida teha, mida näha ja et ämblikke tuleks ikka karta. Nad rääkisid veel, et jumal tänatud et vihma sadama hakkas, sest siin on olnud kuiv juba 10 aastat järjest – täielik põud. Ma selle peale muidugi sülitasin, et väga tore jah, Eestis muud naljalt ei näegi kui vihma ja nüüd tule teisele poole maakera ja vualaa! Nad ütlesid, et sadama pidi terve nädalavahetuse, kuid salamisi lootsid, et äkki kauemgi. See teadmine mulle erilist rõõmu ei valmistanud. Tädidega oli täitsa lõbus rääkida, sest neist sai palju paremini aru kui noortest, kuna noored räägivad ainult slängis. Tegin neist ühe pildi ka. Seejärel sain teada, et katusele saab ka veel minna. Kuna järgmine valguskiire sessioon algas, siis jätsime hüvasti ja ma ronisin ülesse. Vaade oli suurepärane, kuid kuna oli nii pilves, siis väga kaugele ei näinud. Aga lahe oli sellegipoolest. Vahepeal nägin kuidas ühel tädil vihmavari käest ära lendas ja ta seda taga ajas, tegin sellest ka pilti. Peale seda hakkasin kesklinna poole tagasi jalutama. Kuna Melbourne’is on väga palju igasuguseid metalseid kujukesi, siis jäädvustasin ka neid väheke. Kui jälle üle silla jõudsin, siis kuulsin head muusikat. Mingi bänd esines sealsamas kõrval baaris. Ma mööda jalutades nautisin.
Kesklinnas avastasin ühe ilmatuma suure tehiskuuse. Nägi ikka jube välja küll, kui oled originaalsete puudega harjunud. Mis teha kui siin paremat saada ei ole, tuleb sellega leppida. Tänava ääres seisis kaks paari veest tilkuvaid hobuseid. Kahju oli neid vaadata. Ühel tänaval jagati tasuta uut energiajooki „Samedi“, ma haarasin endale ka purgi. Järgmine päev jõin ära, täitsa hea oli. Õhtupoole läksin veel välja, kuna sees polnud peale magamise absoluutselt mitte midagi teha. Sattusin suure keskuse vaateakna ette, kus seisis suur rahvamass. Kõik uudistasid jõuluteemalist liikuvat vitriini. Päris hästi oli tehtud, uudishimutsesin isegi seal mõnda aega. Seejärel kõmpisin mööda tänavat edasi. Ühest baarist tuli superhea live-muusika, selline latiino. Keerasin otsa ringi ja astusin baari sisse. Tuli välja, et see on mingi veinibaar. Kuna olin otsustanud bändi natuke kuulata, siis tellisin endale klaasi valget veini. See oli Austraalia oma ja tõsiselt hea. Nautisin „Quantana mera’t“ koos kohaliku veiniga – mida paremat enam oskakski tahta! Minu lähedal istus miilustav keskealine paar. Natukse aja pärast astusid sisse kaks naist, kes ütlesid, et nad tulid tagasi ainult nägusa baarmeni pärast. See oli väga meelitatud. Bänd saigi ainult mõne laulu laulda, enne kui pillid kotti pani, sest kell oli juba 10 läbi. Koduteel avastasin majaseinal rippuva Carmen Kassi, kes tegi Max Factorile reklaami.
Järgimise päeva lõunal läksin jälle jalutama. Seekord võtsin teise suuna. Jõudsin ühte parki, kus oli hästi lahe lillade õitega puu. Pargi servas oli lossimõõtu maja. Tuli välja, et see on Royal exhibition building ehk siis Kuninglik näituste maja, mis ehitati aastatel 1880-81 ja kus demonstreeriti uusi tehnoloogiaimesid nagu klaver, trükimasin, muruniiduk, elektrivalgus jne. Pargi nimi oli Carlton, kus tegutses paksu koeraga tuvitädi, kes hoolega linde söötis. Näituste maja kõrval on kuninganna Victoriale pühendatud kallistavate kängurude ausammas ning taga Melbourne’i muuseum. Linna peal on palju vanu maju, mis näevad välja nagu metsiku lääne majad – nikerdatud rõdudega. Kuna ma sel päeval polnud veel midagi hamba alla saanud, siis astusin ühte restosse sisse ja tellisin omale minestrone supi. Täitsa sportlik huvi oli häha, kas supp on samasugune nagu me Kalevi sööklas olime söönud. Minu meelest polnud see mitte kuskilt otsast sarnane. Kõikusugu erinevad suured aedviljade tükid olid supis sees pluss mingi roheline asjandus. Täitsa söödav oli tegelikult. Kõige parem oli asja juures imehea valge sai. Samasugust superhead saia olin ma ennem Inglismaal söönud. Vanad head Inglismaa ajad tulid meelde. Supi kõrvale võtsin veel tassi teed ja mafiooso moodi baarmen (võibolla ka omanik) ajas minuga paar sõna juttu. Sel ajal kui ma sõin, käisid igasugu kahtlase välimusega tegelased baaris. Suruti kätt tõsiste nägudega ja aeti tähtsat juttu imelikus keeles. Mehel oli ka pisike poiss kaasas, tundus ta poeg olevat. See tegi külalistega igatsugu nalja ja mängis mingi papiga.
Avastasin, et minu hostelist mitte eriti kaugel asub avalik saun. Ei usu, et ma oma jalga sinna tõstan, kuid kõrva taha tasub info panna küll. Chinatowni avastasin ka ning ämber-trummidel jõulumuusikat peksva päkapikumütsiga promotistunud jõulumehe. Igati huvitav! Hiinalinn oli pigem ainult hiinatänav. Kõndisin tänava lõpuni ning jõudsin Victoria parlamendihooneni. Selle kõrval oli Windsori hotell, mille ees paljud aasia turistid pilti tegid. Kõrvalmaja ees keegi pulmitas samal ajal. Eemalt nägin kolme kirikutorni. Seadsin sammud sinnapoole. Oii milline võimas ja massiivne St. Patricku katedraal see oli! Super! Kirikute fänn olen ma aegade algusest juba olnud. Eesti kirikutele teeb see nagu naksti silmad ette. Esimene asi, mida ma sisse astudes märkasin, oli silt, et pildistada ei tohi. Siis tõstsin pilgu ja nägin, et sees on terve kari aasia turiste ning igaühel on fotokas näpus ja kõik klõpsivad. Ma võtsin siis ka välgu maha ja kukkusin pildistama. Imeilus kirik suurte värviliste vitraažidega ning päike paistis just kiriku ühe külje akendest sisse. Suur orel ning võimas altar. Ning siis ... kiilakas aasia turist kes kõva käraka peeru lasi, nii et kogu kirik kajas. Ise ei teinud asjast mingit numbrit ja kõndis rahulikult edasi. Mina jäädvustasin ta pildile IMG_3569. Katedraali välisseina küljes olid igasugused jubedad näod. Kõik nägi üsna Inglismaa moodi välja, seal olid ka vägevad kirikud koos jubedate nägudega. Katedraali taga aias õitses pärnapuu ja ta lõhnas just täpselt samamoodi nagu eesti pärnad.Mmmm kui hea meelõhn. Kirikust üle tee oli võimas Fitzroy park. See oli nii suur, et ma kõmpisin seal vist paar tundi. Võimsad puud igalpool ja kaks tuvikest pargipingil istumas ja kallistamas. Hiljem pildi pealt vaadates tundus, et need mõlemad olid hoopis mehed. Keset parki õitses üks hästi suur tundmatu puu. Kuna päike ka just sel ajal välja tuli, siis viskasin natukeseks murule pikali. Küll oli hea. Kui olin puhanud, siis jätkasin teekonda. Mingi aja pärast nägin ema-isa koos oma kolme lapsega käest kinni mööda parki keksimas. Tegin neist pilti ja isa märkas samal ajal ja ütles teistele ka, et ma neist pilti teen. Kõigil oli nalja nabani.
Lindudest nii palju, et tuvid on siin täpselt samasugused nagu Eestis, varblased ka. Kuid kajakad on natuke teistsugused. Ühed on punaste silmaümbrustega ja tunduvad olevat sellised ülbikud, teised on mustade silmadega ja tunduvad rahulikud ja viisakad, kuid mõlemad tipivad käies naljakalt. Linavästrikulaadsed tegelased on ka olemas, kuid nad on pea kolm korda Eesti omadest suuremad. Harakate/vareste moodi suured tegelased on ka täitsa olemas. Kuid kõige tavalisemad linnud on mingid pruunid kollaste silmadega tegelased, kes kädistavad koguaeg. Meenutavad natukene pasknääre.
Puude otsast ei kuku siin alla mitte väikseid puulehekesi, vaid suuri palmilehti ja oksi. Araukaariad on siin massiivsed puud. Eestis püüti meile nende väikeseid taimi õuetaimede näol pähe määrida :D Mõne aja pärast leidsin üles pargi keskel asuva Haldjapuu. See oli aastatel 1931-34 tehtud Ola Cohn’i kingitus Melbourne’i lastele. Hästi kihvt piltidega puutüvi.
Edasi jõudsin ma 2006. aasta olümpiastaadionile. Selle ees oli palju kohalike legendaarsete sportlaste metalseid kujusid. Samas majas oli ka spordimuuseum. Austraalias hakati esimest korda jalgpalli mängima 1860ndatel aastatel, selleks puhuks oli ka ausammas püstitatud. Et linna tagasi saada, siis pidin minema üle võimsa kaarsilla, mis paindus üle rauteede. Vaatepilt oli järjekordselt võimas.
Järgmise päeva lõunal oli järjekordne tuletõrjealarm. Ma jõudsin just kõik oma asjad kokku panna ja olin valmis sinna peale minema. Alla minnes tegin naeratavatest tuletõrjujatest pilti. Jällegi oli kohale tulnud kolm tuletõrjeautot, üks oli lausa jõuluehtes. Arvata võib, et nad ka seekord mitte midagi ei leidnud. Kätte oli jõudnud päev, millal pidin kohtuma Joshi ja ta prutaga. Otsustasin enne natuke linna peal ringi tuhiseda, sest aega veel oli. Kuna oli ilus päikesepaisteline päev, siis läksin tagasi Melbourne’i muuseumi ja Kuningliku näituste maja juurde ja tegin ilusaid pilte. Isegi linnud võtsid päikesevanne. Ilusa ilma puhul oli purskkaev tööle pandud. Üks vanatädi küsis seal minu käest, et ega ma äkki ei tea siin lähedal mõnda kohta, kus kohvitada saaks. Ma pidin talle kahjuks pettumuse valmistama. Ju ma siis paistsin juba nii kohaliku moodi välja, et minu käest võib infi küsida :P
Avastasin veel ühe laheda suure raudteejaama, kuid see polnud kahjuks see, kuhu Josh oma sõpradega tuli. Peale seda leidsin Melbourne’i politsei maja üles ning ostsin endale suuprepärase tumeda shokolaadiga Magnum jäätise. Läksin politseimajast läbi teisele poole jõe äärde ja istusin päikese kätte pingi peale ning nautisin oma jäätist. Helistasin veel Erlele ja küsisin kas ta on elus ja terve. Tal oli kõik korras.
Lõpuks helistas Josh ja ütles, et nad on viimaks ometi kohale jõudnud. Ega tal polegi nii hirmus kerge kesklinna tulla. Selleks peab ta bussi ja rongiga umbes tund aega sõitma. Ta elab Melbourne’is ühes kaugemas äärelinnas. Ootasin neid ühe kino lähedal tee ääres kuskil pulga otsas istudes. Järsku kuulsin selja tagant „Heeey Džaanikaa!“ Ja seal nad olid täies hiilguses – Josh, ta girlfriend Dallas ja sõber Shaun. Kõik räbalates, needitud, sini-punaste juustega punkarid. Ma jäin neid vist alguses jahmunult vaatama, sest natukese aja pärast Josh ütles, et noh teeme kalli ka. Ta polnudki nii pikk kui olin endale ette kujutanud. Paar kuud tagasi näitas ta ennast korra veebikaamerast ja siis tal olid üle õla pikad blondid juuksed. Ma tahtsin teda siis näha selleks, et kui teda päriselt näen, siis tunnen ikka ära. No ei tea, erilist sarnasust eelnevaga kuigi palju ei olnud. Nüüd olid tal kõrval punased lokkis juuksed, külgedel kartulikoore värvi siilikas ning keset pead sinine lakk. Õnneks polnud tal hari seekord püsti. Kui saime kallistatud, siis otsustasime kaubanduskeskusesse poodi minna Jamesoni viskit ostma. Ma olin väga üllatunud kui kuulsin, et neile meeldib just seesama mark mis on ka minu lemmik. Osteti kaks suurt pudelit viskit ja neli pudelit cocat. Siis käisid nad peldikust läbi ja kui välja tuldi, siis jagati kõigile juba segatud joogid välja. Kõik käisid süütult ringi coca-pudelid näpus :D Ennem nägime tänava peal Joshi sõpru – üks hullem karvane kui teine ja mõni juba keset päeva täis kui tarakan. Seejärel sõitsime trammiga paar peatust jänest ja läksime parki, kus kõik sõbrad pidid kokku saama. Kaks tükki juba lesisidki puude vahel. Mida aeg edasi, seda rohkem rahvast kokku vajus. Josh, Dallas ja Shaun olidki ainukesed punkarid, teised olid kõik karmima muusika austajad või siis muidumehed. Üks vigurivänt tuli mu meelest otse töölt. Poisid olid mu meelest pea kõik ilusad pruunipäised sõstrasilmad, kuigi jah ... värvitud ja mingite tiivakestega ja millega iganes. Ausalt öeldes olin mina vist seal kõige vanem tegelane, sest kõige suurem number, mis ma seal kuulsin, oli 25, hehe. Kõige noorem oli 16. Mina pakkusin talle 20 ja ta imestades/rõõmustades küsis, et kas ma päriselt ka arvasin, et ta nii vana on? Ma ütlesin, et jah. Ta oli väga meelitatud ja ma sain selle eest põsemusi. Veab, kui inimestele on veel meeltmööda, kui arvatakse, et nad paistavad vanemad kui nad tegelikult on. Tahaks ka veel nii noor olla!
Pidevalt korraldati maadlusmatše, et nähe kes tugevam on. Päriselt kaklema ei hakanud keegi. Vahepeal ma proovisin rulasõitu – esimest korda elus. Väga äbarik tunne oli selle laua peal. Seejärel austati traditsioone – tööposs ronis tänavalaterna otsa ja talle anti tühi prügikast, mille ta laternale pähe tõmbas. See pidi neil juba ammuseks traditsiooniks olema. Ma viis päeva hiljem käisin sealt mööda ja vaatasin, et prügikast on posti otsast alla võetud, kuid seisab posti kõrval ning ootab, millal karvikute kamp jälle sinna jooma läheb :P Üks pikajuukseline tegelane, kes juba päeval täis oli, kui teda linnas nägime, see tahtis, et ma temast koguaeg pilti teeks. Iga kord vaatas pildid üle, nii et pigistas ühe silma kinni, kuid peaaegu kunagi talle tulemus ei meeldinud. Siis mingi aeg läks hullemaks poseerimiseks ja vist kõik said pildile. Seejärel tegime mõned grupipildid, need tulid väga lahedad. Tüseda kiilaka tegelase nimi on Rambo, see oli selline viril tüüp natukene, noris tüli ja nii. Aga jah, eks alkoholi käsi oli ju ka mängus. Iron Maideni särgiga poisil olid punased läätsed silmad – hästi lahedad. Tegid ta täitsa vuntsiks. Josh jõi viskit ja laulis igasuguseid laule pidevalt. Vahest õnnestus tal ka teisi laulma kaasata. Dallase ja blondi tipsiga käisime kaks korda vetsus ka vahepeal – naiste põied ju! Siis tuli kohale üks lillade juustega tips, kes oli alles hiljuti oma siili trimminud. Ma ka katsusin, nii mõnus oli :P Mida aeg edasi, seda rohkem purju jäin ka mina ja tegin niiiiiiiiiiiiiii hirmus palju pilte et jube! ... aga kõik õnnestusid enam-vähem hästi. Vahepeal oli mingi põskede lakkumise teema, sellele ma eriti pihta ei saanud, ka vist neil mingi traditsioon. Hilisemal kellaajal tuli veel igasuguseid uusi nägusid juurde. Mingi aja pärast sai Josh endale sinise kalasaba. Kuna mu kott oli päev otsa hullult raske olnud, siis lõpuks otsustasin Evelini/Kalevi shokolaadid Joshile üle anda. Ta läks täitsa pöördesse! Ma tean, et valge mustikatega shokolaad on ta lemmik. Nii kui ütlesin, et üks tahvel on seda ka, siis ta tegi selle lahti, võttis ühe tüki ja ütles „This is orgasmic!“ Mõne tüki jagas parematele sõpradele ka (vaata pilte IMG_4157-60, 76), kuid siis pani ruttu kotti tagasi ja ütles, et minu omad! Nii et Evelin, sinu shokolaadid on ja Austraalias sensatsioonilised :P Enne keskööd hakkasime igaüks oma koju minema. Saatsin Joshi, Dallase ja Shauni rongijaama ja siis Josh küsis, et kas ma olen ikka kindel, et ma oskan hostelisse tagasi minna. Ma ütlesin, et loomulikult! Näitasin käega, et kõigepealt lähen sinna ja siis sinna – Josh jäi rahule. Nemad läksid rongi peale ja mina komberdasin hostelisse ja kukkusin magama. Terve järgmise päeva oli veel kergelt kallerdise tunne ja ei viitsinud midagi teha, kuid natuke käisin ikka ringi – kõhtu tuli ju täita. Meie tänavas on – Harley Davidsoni motikate pood. Õhtul toimus seal mingi üritus ja terve tänav oli motikaid täis. Ilus vaatepilt oli.
No comments:
Post a Comment