Lõpuks ometi saan kirjutada Austraaliast! Ma olen siin juba kolm ööpäeva olnud. Esimese päeva magasin täielikult maha, teise poolenist ja kolmandal päeval tuli lõpuks elu sisse. Kõigest nüüd siis natukene pikemalt.
Austraalia päikest nägin ma esimest korda Perthis kui lennukiga õhku hakkasime tõusma. Oli just varahommik ning päike tõusis. Õhust vaadatuna tundus Perth ka täitsa suur linn olevat – pilvelõhkujad ja puha. Esimesed pilgud lennukist välja olid võrratud – lõputu roheline künklik maa! Natukese aja pärast ilmusid välja pilved ja siis enam maad ei näinud. Seekord oli lennuk Qantase omadest kõige väiksem. See oli ju siselend ka, pole vaja uhkustada. Ma olin just lootnud, et saan oma õuduka lõpuni vaadatud, kuid oh õnnetust – siin lennukis polnudki eraldi ekraane, vaid hoopis üks suur ekraan, mida kõik said jälgida. Nii et minu filmi lõpp jäigi nägemata. Selle asemel näidati meile hoopis ühte lahedat romantilist komöödiat, käras küll vaese ajaga. Kuigi lend kestis ainult viis tundi, anti meile ikka süüa. Väljanägemine polnud suurem asi, kuid süüa kõlbas küll – pihv, munaplögin ja vorst ketšupimoodi kastmega. Pluss muffin, õunaviilud ja apelsinimahl. Seekord transporditi minu kõrvale istuma üks aasia noormees. Tema ei maganud üldse, vaid hoopis siples terve aja – ju tal jäi sabakont kangeks. Seekord oli ka minu selg jube väsinud ja ma väänlesin toolil elu eest. Kuna me olime ütlemata kiiresti lennanud ja jõudsime liiga vara kohale, siis tegime enne maandumist väikse sõlme sisse ja lendasime natuke tagasi. Lendasime 324 mph, kõrgus oli 35500 jalga ja välistemperatuur oli -47 kraadi. Maandusime nii kiirelt ja vaikselt, et ei saanud peaaegu arugi. Kõige raskem maandumine oli Singapuris Boeing 747ga, sest see oli ikka tõsiselt suur lennuk ja hea, et maandumisrajale auke ei jäänud.
Passikontrollis oli jälle mingi jama. Onu võttis mu passi enda kätte, uuris ja uuris ja siis ütles, et üks moment ja läks minema. Tuli koos tädiga tagasi ja see kutsus mind endaga kaasa ja ütles, et pass tuleb neil uuesti skännida. Ma juba mõtlesin, et varsti hakkavad kummikindaid laksuga kätte tõmbama, kuid õnneks seda ei juhtunud. Skännis passi ära, andis mulle tagasi ja soovis head teed. Nüüd ma olin häpi-häpi-häpi, sest olin omadega lõpuks päriselt AUSTRAALIASSE jõudnud!
Kuid minu õnn jäi üürikeseks. Ronisin lidi äärde oma koti tulekut ootama. See tuli ikka viimaste seas. Peale selle, et seljakotil oli eelmiste lendude ajal juba üks plastmasslõksakas puruks tehtud, siis nüüd oli teine veel takkatraavi. Ja mis kõige hullem, mu magamiskott oli seljakoti küljest jällegi lahti tulnud. Jäin selle tulekut pika näoga ootama ... kuid seda ei tulnudki! Kaks kotti jäidki lindil ringiratast sõitma, kuni ma lõpuks alla andsin ja sealt minema läksin. Üks asiaatide perekond jäi ka pikkade nägudega oma viimast kotti ootama ... ei mäleta enam kas nad selle ka kätte said. Nägin infopunkti ja läksin nende käest küsima, et mis nüüd saab. Nemad saatsid mu kadunud asjade punkti, mis seal lähedal oli. Seal rääkisin tädile kõik ära mis värk on. Ta ütles, et ega lennufirma selle kadumise eest vastutav ei ole, sest magamiskott polnud mul koti küljes küllalt tugevalt kinni. Kuna ma ei osanud midagi targemat oma magamiskoti kohta öelda, kui et ta on must ja kui ta lahti teaha, siis ta on natuke kollane ka, siis selle peale tädi ütles, et on üsna ebatõenäoline, et see üles leitakse. Ma vajusin täiesti mossi. Teretulemast Austraaliasse! Tädi oli vähemalt nii abivalmis, et käis lindi teisel pool vaatamas, et kas midagi on äkki maha kukkunud, kuid ei. Pani siis kirja, et must magamiskott on kaotsis ja ütles, et ma järgmisel päeval neile helistaksin, et äkki ilmub midagi välja. No ma olin vähemalt niipaljugi rahul, et kõik oli tehtud, mis teha andis.
Otsisin vaba tooli ja istusin maha. Hakkasin mõtlema, et mida nüüd teha ja kuhu minna. Tuli kohe see jutt meelde, et tüdruk ostis ühe otsa pileti kuhugi ja siis istus viis tundi lennujaamas ja mõtles, et mis ta nüüd siis teeb. Mul oli üsna sarnane tunne. See infopunkt, kust ma enne infi olin küsimas käinud, seal ma olin tähele pannud mingit majutusjuttu. Kui olin natuke puhanud ja mõtteid kogunud, siis seadsin sammud infoletti. Tõsi ta oli, nende käest saigi infi majutusasutuste kohta. Küsisin kohe kõige odavamat mis neil pakkuda on, et äkki saaks 100 austraalia dollari eest nädala ööbida kuskil. Tips ütles, et nii odavaid kohti neil ei ole, kuid Packpackersi hosteleid on küll, kus öö maksab 21-30 dollarit (see on siis umbes 170-250 krooni). Ma olin kohe rõõmuga nõus, sest väsimus murdis. Siis küsisin tipsi käest veel, et kuskohast ma saaksin adapteri osta, sest kõik mu läpaka, mobiili ja akulaadia otsad olid Euroopa omad. Ta saatis mu apteeki. Kujutate pilti mida neil apteegis müüakse! Peale adapteri ostsin veel Telstra kõnekaardi, sest seda soovitas Erle, et pidi üks soodsamaid olema. Kui ostud tehtud, siis suundusin jälle alla ning jäin nahktugitooli istuma ja oma autot ootama, mis pidi mind otsejoones hostelisse transportima. Mõne aja pärast juhatas tips nii minu kui kolm teist inimest auto juurde. Autos saime omavahel natuke lähemalt tuttavaks. Nooremapoolsed mees ja naine tulid Perthist Melbourne’i lihtsalt aega veetma ja lõbutsema. Vanem naine tuli minu kuulmise järgi USAst, kuid ma võisin ka valesti aru saada. Ta pidi iga kahe aasta tagant sõbrannal siin külas käima ja siis igal vahepealsel aastal käin sõbranna temal külas. Naine ütles, et ta oli 20 aastat Melbourne’is elanud ja on siit nüüd juba 30 aastat eemal olnud. Kortsude järgi võis arvata küll, et ta 50-aastane on. Seda imestasid nad kõik, et ma Eestist tulen ja aasatks ajaks jään ja pole isegi mitte ühtegi plaani veel. Ma ütlesin, et on kaks võimalust, et ma olen kas väga kaval või väga loll ... aga lisasin siis, et kaldun ikka sinna lolli poole :D
Kõige esimesena läks maha see naine. Minu peatus oli järgmine. Jätsime abikaasadega hüvasti ja nad soovisid mulle edu. Minu pelgupaik oli hostel nimega „Nomads“. See asus kohe kesklinna piiril, nii et suurepärases kohas. Kuna leti taga oli koguaeg 100 inimest, kes kõiksugu informatsiooni nõudsid, siis tuli mul oma tonnise seljakotiga jupp aega seal oodata. Lõpuks sain oma kahe päeva eest makstud ja mulle öeldi, et tuba on esimesel korrusel. Ma olin väga rahul, et ei pea kuhugi kõrgustesse ronima hakkama. Läksin rõõmsalt koridori pidi edasi. Kõik uksed tundusid väga imelikud ja ilma numbriteta. Jõudsin koridori lõppu ja uksest välja – päike paistis. Kõik oli ilus ja tore küll, kuid kus kuradi kohas pidi minu tuba siis olema!? Läksin tagasi ja pööritasin silmi. Õnneks tuli vastu noormees, kes oli enne minu järgi oodanud. See ütles, et ta näitab kuhu minna. Läksime lifti. Tuleb välja, et austraallased on sama imelikud kui inglased, sest ka neil on esimene korrus teisel korrusel. Vähemalt olin nüüd õigele korrusele jõudnud. Leidsin oma toa ülesse. Saab sisse samamoodi kaardiga nagu Soome laevade peal. Lõgistasin natuke ukse taga kuni sisse sain. Toas olid ennast sisse seadnud kaks noormeest koos neiuga. Küsisin, et milline voodi vaba on (toas oli kolm narivoodit, seega 3 kohta). Neil polnud õrna aimugi, sest kõikide voodite peal oli igasugust kraami. Üks kena noormees pakkus kiiresti abi, et lähme alla receptioni ja küsime üle. Leti taga järjekorras oodates saime natuke lähemalt tuttavaks. Tema nimi oli Val (Valentin). Pärit on ta Ukrainast, kuid enamuse oma elust on elanud Austraalias. Seda oli kuulda küll, et ta kohalik on, sest ta rääkis nii kiiresti ja pudinal nagi kõik kohalikud siin. Kui olime oma mure ära kurtnud, siis läksime ülesse tagasi, seekord juba trepist, sest lifti ootamine võttis tavaliselt mitu minutit ja selle ajaga jõuaks juba mitu korda üles-alla käia. Toas hakkasin ma oma pesemisasju välja kaevama, sest polnud juba kolm päeva ennast pesta saanud. Kui asjad valmis vaadatud, siis tuli ka kohalik noormees, kes mulle voodi ära tegi. Ma läksin nii kauaks dushi alla. Küsisin veel igaks juhuks naljatamisi üle, et ega ma mingit järjekorranumbrit ei pea võtma kui dushi alla pean minema. Ta vaatas mulle naerdes otsa ja ütles et ei pea.
Dushi all käik oli ka omaette ooper. Kuna mõlemad dushiruumid, mis olid koos WCga, olid kinni, siis pidi kõiki asju eraldi ajama. Looda sa, et neil seal kuskil mingeid nagisid on! Peldikus pead kõik asjad ukselingi külge riputama või miniatuursesse kraanikaussi pistma (juhul kui see kuiv on). Dushiruumis oli vähemalt mingi imelik pulknagi, mis küll keerles, aga ajas hädaga asja ära. Rätiku rõngas oli õnneks ka, nii et sain oma asjad ikka seinale riputatud, sest põrand oli eelmisest pesijast veel märg. Ooiiiiiii kui superhea tunne on endale peale kolme pikkkka päeva lõpuks vett pähe lasta. Seal on peldikutes ja dushiruumides igal pool küll sildid väljas, et vähendame oma süsiniku jalajälge ja käime 5 minutit dushi all, kuid mul oli sel hetkel täielikult poogen, et neil siin magedat vett hirmus vähe on. Mina ladistasin seal vähemalt 15 minutit. Pesin pead ja hambaid. Issand kui hea oli jälle tsivilisatsiooni hüvesid nautida! Kui oma tuppa tagasi jõudsin, siis oli mu voodi juba valmis tehtud ja ootas mind. Ma olin veel endale puhtad riided selga pannud ja kergelt näo ka pähe teinud, kuid otsustasin siiski natukene puhata ja pikali visata. Kui silmad avasin, oli kesköö. Panin kiiresti silmad kinni tagasi ja ärkasin kuskil ennelõunal täies mundris. Kokku norisesin 16 tundi järjest.
Teisel päeval otsustasin natuke väljas ringi jalutada. Avastasin, et minu hostel on Radissoni hotelli kõrval. Mõnisada meetrit põhjapoole on suur turg. Kuna ma polnud juba 24 tundi midagi söönud, siis otsustasin midagi vaadata. Lootsin midagi kohalikku ja head leida. Kuna siin kõik vaikselt inglise stiilis on, siis mõtlesin, et hommikusöögiks peekon ja munad lähevad hästi. Astusin ühte kummalisse kiirtoidu söögikasse. Väljanägemise poolest sarnanes koht Keskturu teemaga. Aga noh, korisev kõht nõudis oma! Ootasin pikisilmi oma sööki, kuni toodi ette mailmatuma suur vaagen, kus oli peal kaks viilu praetud peekonit ja kaks röstitud saia, kus oli mõlemal praemuna peal. Torkasin kahvli otse härjasilma ja see hakkas sealt välja jooksma – munad olid täiesti vedelad. Mul tuli alguses täiesti öök peale, kuid tühja kõhuga paistavad ka röstitud prussakad isuäratavalt. Maitsel polnud tegelikult väga vigagi, kuid lihtsalt oli väga imelik sellist asja süüa/juua. Kuid 7-8 dollarit oli juba makstud ja ei tahtnud toitu niisama raisku ka lasta. Sööki oli tegelikult nii palju, et üks muna jäi praktiliselt järgi koos peekoniliblega. Minu kõht oli ääreni täis! Austraallased on ikka suure isuga, sest sel ajal kui ma sõin, siis kaks koolitüdrukut ostsid endale võileiva, mis tähendab seda, et praktiliselt päts saia on pooleks lõigatud ja sinna vahele topitakse kõike mis pähe tuleb, alustades lihatoodetest ja kurgist-tomatist ning lõpetades sibula ja majoneesiga. See üüratu sandvich keerati paberisse ja söödi siis käigu pealt peo seest. Kuid ta tundus nii jube kuiv, et ma oleks sinna kõrvale vähemalt liitri vett ära joonud. Peale söömist tegin veel klaasist pilvelõhkujatest pilti ning imetlesin neid suu ammuli. Hostelist paarisaja meetri kaugusel on väike roheline park, kus olid suured ja jämedad puud, õitsesid roosid ning siristasid linnud. Läksin isusin sinna pingile ja üritasin oma Austraalia telefonikaarti tööle saada. Tulutult. Tibi teisel pool küsis mu aadressi. Loomulikult polnud mul õrna aimugi mis tänaval hostel on ja veel vähem, mis postiindeks on! Asi jäi katki ja ta soovitas mul internetis liituda. Otsustasin hostelisse tagasi minna, sest see 1-2 tunnine jalutuskäik oli mind jälle nii läbi võtnud, et kukkusin voodisse ja magasin mitu tundi. Õhtul ärkasin üles ja settisin natukene oma asju. Kerge pahaendeline paanika tuli sisse, sest järgmisel hommikul sai mu hosteli kaks makstud päeva läbi. Midagi ma teinud veel ei olnud. Sada miljonit asja tuli ära teha, kuid ma ei osanud millestki alustadagi. Lihtsalt enamuse ajast lamasin voodis mokk töllakil ja väsind nagu ront. Erle oli ka vahepeal sõnumi saatnud, et ta jõudis Brisbane’i ja istub nüüd bussipeatuses ja on jube väsinud ning ei taha oma üüratu kotiga kuhugi minna. Siis ma hakkasin veel tema pärast ka muretsema, sest ta oli üldse esimest korda kuskil kaugel välismaal päris omapead.
Hiljem läksin alla internetti. See maksab meil siin 4 dollarit tund ehk siis 32 krooni. Mõtlesin, et saan oma telefonikaardi aktiveeritud, kuid võta näpust! Panin vist telefoninumbri viis korda valesti sisse, mingi jama area code’ga. Selle peale ütles mulle, et nüüd kao siit minema ja võid telefoni teel oma kaardi aktiveerida. Vähe masendav! Vaatasin kiiresti meili ja Okuti üle, vastasin kergelt, et olen ikka elus. Peale seda viskasin jälle voodisse siruli, sest midagi muud tarka ka nagu teha ei osanud.
Natuke enne keskööd hakkas sireen üürgama. Ma alguses mõtlesin, et tänaval mõni auto jäi kellelegi ette või midagi. Kui juba mitu minutit kergelt kõrvulukustav pinin oli kestnud, siis sõitsid tuletõrjeautod maja ette. Neid oli lausa kolm. Me kahe tipsiga voodis juba peaaegu magasime, aga nüüd tuli ennast välja ajada. Üks brünett tips oli küll loomulikult blond mulle tundub, sest ta oli särgiväel ja lühikeste pükstega – uneriietes. Ütles siis teisele tibile, et ei tea kas peaks viisakamalt riidesse panema kui välja minna. Isa samal ajal vaatas, et kõik ta kehaosad võimalikult hästi välja paistaksid :D Seejärel kobistas keegi ukse taga ja ma tegin ukse lahti. Tuletõrjujad tulid meil toast läbi ja vaatasid, et meil midagi ei põleks. Kõik korras ja tegidki minekut. Tipsid küsisid veel tuletõrjujate käest üle, et kas peab õue minema. Üks vastas pooleldi ebalevalt, et küllalt vist. Tipsid läksid koos tõrjujatega minema. Ma ei läinud kaasa. Hakkasin hoopis oma asju ilusti kotti sättima. Mingi aja pärast läks uks jälle lahti ja teine tuletõrjuja ronis sisse, vaatas üle, et midagi ikka ei põle ja läks välja tagasi. Ma tegutsesin rahulikult edasi ja tegin paar pilti tuletõrjeautodest ning meie toast-seapesast. Mingi aja pärast tulid tipsid tuppa tagasi ja varsti jäime magama. Ju siis midagi kahtlast ei leitud.
No comments:
Post a Comment