11.12.2008 04:40 / Perth Domestic Airport

Tere jälle ... sõõbraad ... Ei tea kas annab veel rohkem tülpinum olla, kui mina praegu olen. Nagu mingi lotakas viiner. Istun kohalikus Perthi lennujaamas. See on Austraalias. Seljataga on juba ... hmmm ... ei teagi mitu päeva. Ida poole lennates läheb kell ju kiiremini.

Igastahes siis, kui ma viimati kirjutasin, siis ma istusin veel Frankfurdis Saksamaal. Nüüd olen juba Lääne-Austraalias, kuigi veel vales linnas, sest lõpuks pean maanduma Kagu-Austraalias Melbourne’s. Kuna Frankfurdist lendasin edasi Singapur ja lend kestis umbes 19 tundi, siis oli meil eriti uhke lennuk – Boeing 747. Tundsin ennast nagu Ameerika filmis! Esimene pilk lennukile oli mul lennuki ukse lähedal aknast, kus nägin metsiku pikkusega tiiba koos kahe turbiiniga. Ma polnud oma silmaga midagi sellist veel enne näinud! Kui lennuki uksest sisse astusin ja oma piletit näitasin, siis üks naljaka aktsendiga tibi ütles mulle kuhu ma minema pean. Ma ei saanud loomulikult aru mida ta ütles, aga mõtlesin, et pole hullu, kui raske see ikka on! Siis astusin kaks sammu edasi ja jäin suu lahti seisma – lennuk oli suur nagu ridaelamu! Küsisin stjuardessi käest kohe uuesti üle, et kuhu ma ikka minema pidin. Ta näitas käega teed. Hakkasin kõmpima. Võttis tükk aega, enne kui number 20 juurest 55 juurde jõudsin. Kuna ma sain check-in’i üsna varakult tehtud, siis tädi küsis veel, kas ma tahan akna alla istuda või vahekäiku. Siis muigas ja ütles, et poleks nagu olnudki mõtet küsida, sest see on ju siililegi selge :D Sain koha akna alla – 55A. Minu koht oli just tiiva taga, nii et maad nägi ka ilusti. Lennukis oli kolm osakonda kus inimesed istusid, pluss veel VIPid kõige ees. Istmeridu oli 3+4+3. Nii et lennuk oli tohutult suur, uskuge mind.

Kuigi lend kestis 19 tundi ma ikkagi enamuse sellest ajast magasin. See polnud minu jaoks mitte mingisugune probleem. Selline traali-vaalitamine väsitab tõsiselt ära. Lennukis oli istme peatugede küljes kõigil ekraan, kust sai vaadata filme, kuulata muusikat, lugeda igasugust jama ja mida iganes. Ma tahtsin mitut filmi vaadata, kuna polnud jõudnud neid kinos näha. Esimeseks võtsin „Mirrors“ õuduka. Suutsin seda pool tundi vaadata, kuni tundsin, et ei jõua enam silmi lahti hoida. Magasin. Kolistamise peale ärkasin üles ja nägin, et hakati süüa pakkuma. Ma võtsin endale kala porgandi ja hernestega. Juures oli veel saiake võiga ja mingi puding. Vett tellisin ka omale kõrvale, sest kurk oli kuivast õhust krõbe. Kõht sai kuhjaga täis. Jäin magama. Kuna mul kell oli kotis ja kott pea kohal kapis, siis kella ma ei teadnud. Magasin edasi. Vahepeal ärkasin teadustamise peale ülesse, aga siis panin jälle ruttu silma kinni ja magasin edasi. Lõpuks tegin silma lahti ja mõtlesin, et vaataks filmi edasi. Sain seda teha vist 15 minutit, kui jälle silm kinni vajus ja magasin. Õnneks antakse kõigile tekk, sokid ja silmakate, et paremini magada saaks. Panin ka vahepeal sokid jalga, sest nii jube külm hakkas. Teki tõmbasin kõrvuni ja magasin edasi pea pehmel padjal. Selg õnneks haigeks jällegi ei jäänud. Ei saa ka öelda, et tagumik oleks ära surnud. Täitsa mugavad istmed olid. Ärkasin selle peal ülesse, kui stjuuardess minult küsis, mida ma süüa tahan. Ma ei saanud uimase peaga arugi, mida ta pakkus, kuid valisin sooja söögi. See oli peekon, shampinjonid, kaks vorstikest ja mingi munapihv rohelisega. Juures oli veel apelsinimahl, saiake, croissant ja jogurt. Ma peekonit süüa ei jõudnudki, sest pidin lõhki minema. Peale söömist tuli jälle uni silma. Ei mäletagi kas sain enam magada, sest jõudsin veel vetsus ära käia ja lennufirma poolt antud hambapasta ja hambaharjaga kikud üle lasta, kui juba hakkasimegi maanduma. Kuna lennuk oli väljumisega hiljaks jäänud umbes kolmveerand tundi, sest pardal oli mingi tüdruk, kelle seisukord halvenes. Arstid käisid teda vaatamas ja lõpuks otsustati ta vist haiglasse viia ja mitte lendu lasta. Kuna Singapuris oli mul ainult üks tund ja 25 minutit aega lennukit vahetada ning me nüüd nii hilja kohale jõudsime, siis ma jooksin lihtsalt ühest gate’st teise ja see oli kõik mida ma sellest maast nägin. Lennujaam oli seest küll väga ilus lilleline ja palme täis. Jõudsin vähemalt mõne pildi teha. Passikontrollis oli põnev. Ma ei tea miks mu biomeetriline pass sellist furoori tekitas, kuid üks mees passis seda minut aega. Vaatas ikka vastu valgust ja siis luubiga ja siis uuris ja luges niisama ja siis vaatas jälle luubiga. Talle ei jõudnud vist midagi kohale, sest ta kutsus teise mehe mu passi uurima. See uuris ja puuris ka minuti. Siis tuli veel üks naine juurde, kes võttis passi omakorda enda kätte ja vaatas seda vastu valgust ja luubiga ja niisama. Hea et veel keelega ei katsunud või tuld otsa ei tahtnud panna! Ma ütlesin neile, et ma sain selle passi alles paar nädalat tagasi kätte, et see on biomeetriline ja täitsa uus. Viimane kord kui passi pidin näitama, siis kotti pannes oli just see pildilehe nurk ära murdunud. Mõtlesin, et ei tea kas sellepärast neile pass ei meeldi. Vaatasin rahutult kuidas rahvas minust mööda voorib ja kellelgi teisel mingeid probleeme pole. Lõpuks umbes viie minuti pärast anti mulle pass tagasi ja sooviti head reisi. Ma ei saanudki teada, mis paranormaalne nähtus see oli, millepärast mu pass neile huvi pakkus.

Singapur-Perth lennuk oli Airbus, kuid see oli tükk maad väiksem kui eelmine. Istete ridasid oli 2+4+2 ja osakondi ainult 2. Istusin praktiliselt samas kohas – 55D – kuid nüüd olin peaaegu lennuki lõpus. Sellel lennul oli kari Prantsuse kooliõpilasi, arvatavasti klassiekskursioon või midagi. Üks tüdruk istus alguses minu kõrval, kuid läks siis rida ettepoole ühe poisi kõrvale istuma, nii et mulle tuli naabriks üks aasia onu. See magas terve lennu hambad laiali. Suust tuli veel paha lõhna ka. Ega ma ise ka parem polnud, lennuk oli vaevalt suutnud õhku tõusta kui mul luugid juba kinni vajusid. Mõtlesin, et vaatan seda filmi edasi, mis eelmises lennukis pooleli jäi, kuid silm ei seisnud lahti. Prantsuse pubekad jooksid mööda lennukit ringi ja mulisesid, ajasid mu paar korda üles ka, aga mitte kauaks. Selles lennukis oli veel külmem kui eelmises. Mässisin ennast täielikult teki sisse ja nohisesin magusasti. Korra kui silma lahti tegin, siis nägin ühelt ekraanilt, et olime juba Austraalia kohale jõudnud. Otsustasin rohkem mitte magama jääda. Seekord see mul isegi õnnestus :D Panin klapid pähe ja otsisin oma pooliku filmi üles. Kerisin pooleli jäänud koha peale edasi ja jäin huviga surevaid inimesi jälgima. Õudusfilmid on ju minu lemmikud, kui keegi veel ei tea. Üks tibi võttis endal suust kinni ja rebis alalõualuu pea küljest lahti ja siis jäi vanni verisesse vette hulpima. Päris põnev. Kuid mu kõrval istusid kaks last ja ma lootsin, et nende silmad seda nägema ei juhtu. Karjuma nad igatahes ei hakanud. Siis kui film just päris põnevaks hakkas minema, siis läks pilt plõksti eest ära ja meile öeldi, et hakkame maanduma. See oli päris kosutav lennureis.

Siin Perthi lennujaamas istudes on aeg nii hirmus kiiresti läinud ja terve maja on juba rahvast täis. Ma saabusin lennujaamadevahelise bussiga siia umbes nelja paiku ja oli täiesti kottpime, kuid nüüd on taevas juba kollane ja päike hakkab vaikselt tõusma.

Nii, aeg lendab ja ma pole jõudnudki edasi kirjutada, mida huvitavat minuga kõik juhtus. Praegu olen juba Melbourne’s olnud kolm päeva. Püüan meenutada, mis Perthi lennujaamas veel juhtus.
Perthi lennujaamas oli veel selline jama, et tuli oma kott üles otsida ja siis tuli veel kontroll läbida ning kott röntgeniseeriti veelkord üle ja kõigilt küsiti, kas neil pole kotis midagi söödavat või elavat või siis Skittles komme, mis Frankfurt-Singapur lennul jagati. Kuna see magusakott pandi lennu ajal mulle sülle siis kui ma magasin, siis ma ei jõudnud sealt veel midagi ära süüa. Kotis oli pakk Skittles komme, Mentos, pakk kreekereid, shokolaad ja Qantase kaelapael. Ma igaks juhuks ütlesin ka, et mul on kotis Skittles veel järgi, sest ei tahtnud, et nad mulle pärast strip-searchi teevad. Kommid pidin loomulikult neile loovutama. Hädaga sain oma tonnise koti selga tagasi. Järjekorras seistes kuulsin teadet, et inimesed, kes lendavad Perthist Melbourne’i, need peavad mingi pileti kuskilt saama ja bussiga teise lennujaama sõitma. Umbes 9 inimest oli meid kokku. Kuulsin isegi oma nime öeldavat – Riiel. Seekord seda ei väänatudki Reiel ega Raiel. Mul polnud halli aimugi kust ma selle pileti pidin saama. Mõtlesin, et seisan oma järjekorra lõpuni ning siis lähen küsin kuskilt. Kuid poole seismise peal jäi mulle silma üks suur neljakandiline onu, kellel olid mingid paberid näpus. Läksin krõbinal ta juurde ja ütlesin, et ma lendan edasi Melbourne’i, et kas ta peaks äkki mulle midagi andma – nii see oligi. Minu õnn jällegi. Seisin järjekorras edasi ja lugesin muuseas mis paberile kirjutatud oli. Seal oli kolm linnanime, kuid Melbourne’i polnud. Ma jäin kergelt mökitama ja siis otsustasin kindluse mõttes inimesed kahte lehte ajada ning kahlasin oma pambuga onu juurde tagasi ja küsisin üle, et kas ma Melbourne’i ka ikka saan. Ta kinnitas minu ootus i ja lootusi ning ütles, et buss läheb lennujaama ukse eest. Jäin südamerahuga järjekorda edasi seisma.

Kui lõpuks lennujaama uksest välja sain, siis oh mis meeldiv vaatepilt mulle sealt avanes! Otse ukse all kasvasid palmid. Silm kohe puhkas. Kuigi oli alles öö, siiski polnud enam üldse külm, vaid hakkas isegi kergelt palav oma jaki ja fliiskampsuniga. Leidsin vaba pingi ja persestusin kiiresti, enne kui õlad hakkasid üles ütlema. Hakkasin bussipeatust otsima. Neid oli seal kohe mitu tükki järjest. Loomulikult ma ei teadnud milline neist õige on. Mingi aja pärast tuli üks bussi moodi asi kõige kaugema peatuse juurde ja hakkas inimesi peale laadima. Bussi moodi asi ütlesin ma sellepärast, et see oli selline lüpsinaiste bussi moodi asjandus, isegi veel väiksem. Seega ma natuke kahtlesin kas see õige buss on. Kuna lolli peaga maha ka jääda ei tahtnud, siis vinnasin oma elu selga ja läksin jälle järjekorda seisma. Kui minu kord kätte jõudis, siis bussijuht ütles, et kullakene, sina seisad küll vales kohas. Et näe, seal kus seisab üks sinise kohvriga naine, sealt sinu buss lähebki. No mis teha, läksin jälle oma pingile istuma. Natukese aega sain Austraalia mahedat õhku nautida, kui tuli buss ette. Rahvas hakkas robinal peale minema ja ma ka kahtlevalt ulatasin bussijuhile selle paberi, mille olin saanud. Ta võttis selle naeratades vastu ja ma olin rahul, et olin lõpuks õigesse kohta sattunud. Lükkasin oma koti kuhugi invakohale ning potsatasin istuma. Ühest lennujaamast teise ei sõitnud me mu meelest kauem kui pool tundi. Nii kui sisse sain, siis otsisin õige koha üles, kuhu minema pean. Kaua ei tulnudki oodata, kui sai juba check-in ära teha. Mu magamiskott oli seljakoti küljes juba kõvasti loksuma hakanud. Lükkasin ta õigesse kohta tagasi ja pingutasin nööre, lootsin et peab vastu. Siis läksin passikontrollist läbi ning istusin oma gate’i ette pingile ja sealt ma oma juttu alustasingi.