Noonii. Check-in tehti varem lahti ja passikontroll läks väga ludinal, nii et ma ootan juba lennukit, kuigi aega on veel natuke üle tunni. Siis kui ma cappuchinot otsima läksin, siis oli mul veel nii jube palju aega, et otsustasin rongiga esimesse terminali tagasi sõita ja need tegemata pildid ära klõpsida. Esimene terminal on ikka täielik koppel. Ühest otsast teise kõmpimine võtab jupp aega. Kui ma vaikselt lõpust tagasi hakkasin tulema, siis avastasin, et kuskil nurga taga on mingid poed. Keerasin sinna kõrvaltänavasse sisse ja oh üllatust, olin sattunud otsekui kaubanduskeskusesse. Guccid ja Bossid olid iga nurga peal. Kõik oli jõuluehtes ja säras – ütlemata kena. Kuna ma ikkagi otsima läksin, et kas siin head cappuchinot ka saab, siis astusin ühte kohvikusse sisse, kus pakuti jäätist. Vaatasin menüü üle ja vualaa! Cappuchino €3,40. Võtsin veel shokolaadimuffini juurde, kuna polnud juba tükk aega midagi söönud. Mmmmmmmmmmmmm. Milline suurepärane üllatus! See oli tõsiselt üks parimaid cappuchinosid, mida ma kunagi joonud olen! Sinna ei pidanud isegi suhkurt juurde panema, kõik oli juba niigi perfecto! Shokolaadimuffin oli seal kõrval nagu kirsike tordil. Kui ma oma valiku olin ära nautinud, siis ma läksin ekstra tüdruku juurde tagasi ja ütlesin, et see on üks parimaid cappuchinosid minu elus. Ta oli väga meelitatud. Tegin temast veel ühe pildikese ka.
Peale keha kinnitamist sõitsin rongiga tagasi oma terminali ning läbisin passi- ja turvakontrolli nagu oma inimene. Praeguseks on kõige karmim kontroll olnud Riias! :D Vaatame mis palet Singapur ja Austraalia näitavad.
Üks lahe värk veel, mis siin lennujaamas toimub. Nimelt kohalikud turvaülemad sõidavad mööda maja ringi jalgratastega! Need on sellised väikeste ratastega kokukad, mis nõuka ajal hirmus populaarsed olid. Rattad on nii värvilised kui ruudulised ja kui inimesed tee peal juhtuvad olema, siis ratturid tilistavad kellasid. Hästi lahe.
Praeguseks mulle tundub, et Frankfurt International Airport on üks lahedamaid lennujaamu, kuhu mina oma ringituhisemise perioodi jooksul sattunud olen. Ma olen põhiliselt käinud läbi väikeste lennujaamade või siis on lihtsalt nii kiire olnud, et sahisesin lihtsalt sealt läbi ja ei näinudki midagi. Kuid siin on kõik nii suur ja võimas ning teha ja näha on küllaga. Ma olen väga rahul, et mu 22. lend läheb Frankfurdist. Ei tea kuidas Erlel Müncheni lennujaamas läheb? Loodetavasti talle strip-searchi ei tehta.
30-40 minuti pärast peaks hakkama lennukisse saama. Kuna mul on kõik kolm järgmist otsa Qantase lennukitega, siis check-in’e ei peama rohkem tegema, lihtsalt istun ise lennukite peal ümber. JUMAL TÄNATUD! Ma ei jõuaks seda märssi lihtsalt enam tassida. Praegu on jumala lahe ringi tuiata oma postiljoni kotiga, mis sest et see ka raske nagu telliskivi on.
Frankfurt-Singapur lend kestab 18 tundi ja 50 minutit. Vot see on juba kondiproov! Singapur-Perth lend kestab 6 tundi ja 10 minutit. Perth-Melbourne lend kestab 5 tundi ja 30 minutit. Lendude vahed on 1 tund ja 25 minutit ning 4 tundi ja 15 minutit. Natukene saab ennast sirutada ka vahepeal.
Ja mis kõige imelikum tänase päeva jooksul – ma pole kordagi veel millegi pärast pabistanud. Enne on koguaeg mingid viperused olnud, nii et vahepeal ikka süda hüppab sees, kuid täna on läinud kõik nagu lepase reega. Kuidagi harjumatult imelik kohe. Vast mu 20-lennuline teraapia on ennast lõpuks ära tasunud :) Närvid on lõplikult eemaldatud!
No nüüd aitab küll. Esimese päeva jutud on kõik räägitud. Las läpakas laeb rahulikult ennast – leidsin lõpuks tooli, mille ees on pistikupesad! Vetsud on ka siinsamas kõrval ja kõik inimesed kes vetsu tahavad minna, need peavad üle juhtmete hüppama. Mu kõrvale tuli veel üks tibi, kes oma kompjuuteri seina pistis. Nüüd ülbitseme siin kahekesi.
Ciao!
No comments:
Post a Comment