Olen juba 3,5 kuud
kodus olnud peale Mehhikost tagasi jõudmist ja täna juhtus selle
aja kõige eredam seik. Kell oli 12 saamas. Tegin ettevalmistusi
rohelise smuuti tegemiseks ning tahtsin just sauna kraani alla
toortatart pesema minna, kui kuulsin, et keegi lasi maja ees
signaali. Ma polnud kuulnudki, et keegi oleks tulnud, seega tegin
ukse lahti ja vaatasin välja. Sõiduautol oli aken alla keritud ja
seal vaatas mulle vastu pruuninahaline mees. Ehmusin natuke ja
mõtlesin, et nemad on küll eksinud, et ju tahavad teed küsida.
Arvatavasti pean ingliskeeles rääkima, sest välimuselt meenutas
see mees mulle indialast. Ma ei jõudnud peale tere vist midagi veel
öelda, kui mees hakkas minuga sulaselges eesti keeles rääkima.
Ütles, et tema müüb liha ja tuleb kohe autost välja ja näitab
mulle, kui ma oma koera eemale tõmban. Tirisin Roki eemale ja
ütlesin, et ta kuss oleks. Läksime pagaasniku juurde. Seal oli kaks
suurt kasti suitsuliha känakaid ja vorste täis. Mees küsis kohe,
et mis mulle meeldib. Tükid olid ilmatuma suured. Küsisin, et kas
neid väiksemaks ei saa lõigata. Ei saa. Ütles, et selle asemel
saan ma liha sügavkülma panna ja seal see seisab vabalt kaks kuud.
Jäin nõusse. Ütlesin, et kaks suitsutatud vorstijuppi võtaks küll
hea meelega, sest need nägid head välja. Küsisin, palju need
maksavad. Vastust ei tulnud. Juba olid vorstid kilekotis ja üks
lihakäntsakas näpus. “Nuusuta!” ütles ta, “see on
küüslauguga”. Nuusutasin, oligi. Mina küüslauku ei söö, kuid
emale-isale küll meeldib. Juba oli tal teine lihakäntsakas näpus.
“Kas te ahjukartuleid teete?” Minu noogutuse peale ta ütles:
“Mõtle kui hea on viilud lõigata ja siis ahjukartulite peale
küpsema panna”. Jäin nõusse, kuid ütlesin, et see on ikka
ilmatuma suur tükk. Selle eest ta tahtis 40 eurot ja mul jäi suu
lahti. Kohe võttis ta küüslaguga käntsaka tagasi ja hakkas seda
kotti pistma. Ma ütlesin, et ega ma ise liha praktiliselt ei söögi,
et ma olen üsna toortoitlane, kuid ema-isa söövad liha küll. Mees
naeris selle peale. Ütlesin, et helistan emale ja küsin, et mida ta
tahaks. Ma ise poest liha ei osta ja sellepärast pole aimugi palju
see maksab. Kaine mõistuse hääl oli peas koguaeg olemas ja tahtis
ka sõna sekka öelda, kuid seda ei lastud tal teha. Juba oli
lihakäntsakas kilekotis ja see suruti mulle sülle koos vorstidega.
Seejärel võttis ta jälle selle suure lihakäntsaka kätte ja
hakkas mulle seda uuesti pähe määrima. “Hea küll. Sulle teen
soodsamalt”. Ma mõttes jutustasin endamisi ja ütlesin, et kui sa
hinnast poole maha võtask, siis ma oleks vast huvitatud, kuid
arvatavasti lased sa ainult mõne euro alla. “Ma teen sulle 5 eurot
soodsamalt! 35! Mine too raha, ma panen kõik kotti sulle selle
ajaga.” Ma puksisin vastu, et ma ikka ei taha ja ma ei tea kas mul
nii palju sularahagi on. Alateadvus samal ajal karjus: “Jaanika!
Mis sa teed!? Oled sa hulluks läinud või!?!? Selline üüratu
rahasumma mingi liha eest!” Mees ei andnud mulle sekunditki aega
mõelda. “Mine too nüüd raha, ma ootan.” Lõpuks vahetas suure
lihatüki ühe veidi väiksema vastu, kuna ma nii suurt ei tahtnud,
kuid hinna jättis samaks. Mõstus sai aru, et midagi on valesti,
kuid polnud aega seda seedida. Kõige eest kokku tahtis ta 75 eurot!
See on peaaegu pool mu igakuisest pensionist. Proovin mõelda, kuid
ei suuda. Ei jõua. Vaidlesin veel natuke aega ja lõpuks läksin
tuppa, et vaadata, kas mul on nii palju rahagi. Sain vaevalt tuppa,
kui juba koputati uksele. Mees küsis, et kas ta vett saaks natuke.
Küsisin, et kas käte pesemiseks. Ütles, et tahab juua. Võttis
ämbrist kopsikuga vett, kui ma magamistoas raha järel käisin.
Küsisin kas 75 oli? Ta ei vastanud midagi. Jõudsin kööki ja
küsisin uuesti. Ta küsis: “Palju sul siin on? 75, väga hea” ja
hakkas kohe uksest välja astuma.
Liha näitamise
käigus oli esiistmel olnud naine mulle paar korda midagi öelnud,
kuid ma väga ei suutnud ka sellele keskenduda, sest nad tegelesid
hoolega mu pea sassi ajamisega. Ta küsis midagi, et kas mul meest on
ja et see on mul näost näha, et ei ole, hahahaa. Midagi rääkis
veel. Nii kui uksest välja astusime, siis mees ütles, et mu naine
tahtis ka sinuga veel natuke rääkida. Ta on selline … posija. Ma
naersin selle peale ja ütlesin ok. Naine tuli autost välja. Pidi
ukse ees astme peal peaaegu tagurpidi pikali kukkuma nii et me mehega
mõlemad toetasime teda. Ta oli mulle vist ainult lõuani ja nägi ka
üsna indiapärane ja tumedam välja. Võttis mul kohe käe alt kinni
ja viis kööki. Pani käe pea peale ja paari sekundi pärast ütles,
et mul on needus peal. Ma naersin. Siis keerutas mind kaks korda ja
lõi risti ette. Ütles: “Sul armastuses ei ole vedanud”. Ma
ütlesin, et seal on natukene keeruline seis küll jah. Siis võttis
mul kätest kinni. Mul oli paremas käes kinnas, sest plaanisin enne
ju välja minna. Ta tõmbas kinda ära, võttis mul kätest kinni ja
ütles, et ta võib mu needusest vabastada ja armastuse minu ellu
tuua, kui ma seda tahan. Ülesin hea küll. Siis ta tahtis klaasi
vett. Panin klaasi vett täis ja tõstsin lauanurgale. Siis ta hakkas
rääkima, et kui ta nüüd mulle midagi tegema hakkab, siis tuleb
selle eest ka tasuda. Huvi pärast küsisin, et kui palju see siis
maksab? See on omal soovil südame järgi. Ütlesin ok ja tõin
magamistoast 10 eurot. Nii kui ta seda raha nägi, siis ütles, et
see on küll liiga vähe. Et tuleb ikka rohkem maksta. Ma ütlesin,
et mul on veel 50 eurone ja peenemat pole. Ta ütles, et anna siis
see 50 eurone ja nad tulevad hiljem tagasi ja annavad mulle mingi osa
siis tagasi. Võttis mul jälle käe alt kinni ja hakkas mind
magamistoa poole jõudsalt lükkama. Vaidlesime ja vaidlesime, kuni
olime juba magamistoa ukse vahel ja järsku viskas mul kopa ette.
Ütlesin: “Aitäh, aga ei aitäh. Ma ei soovi seda.” Naine
muudkui kinnitas, et nad tulevad paari tunni pärast tagasi, enne kui
ma linna lähen ja annavad mulle raha tagasi. Selle peale ma hakkasin
juba naerma. 80+50 eurot kahe vorsti, kahe käntsaka liha ja posimise
eest. See oleks mu elu üks kiiremaid ja suurimaid väljaminekuid
langevarjuhüppe ja benjihüppe kõrval. Ta küsis, et kas ma ei
usalda teda. Ma ütlesin jälle, et ma lähen õhtul mõne tunni
pärast sõbrannadega välja ja et see raha on mul juba ära
planeeritud muude asjade peale ja järgmisel päeval lähen veel
sünnipäevale ka. Ta küsis, et kas ta on kuidagi valet värvi, et
ma teda ei usalda. Ma ütlesin, et ei, et ma tööl ei käi ja see on
minu jaoks suur raha. Ta ütles: “Ma tean et sa tööl ei käi. Aga
kas hirm on nii suur selle 50 euro ees?” Ma ütlesin, et jaa, minu
jaoks on see suur raha. Mingi aeg ta haaras mul veel kätest kinni ja
siis jäi paremat kätt vaatama. Ütlesin, et see on halvatud. “Ma
sain aru jah, et see on haige. Nägin seda kohe, kui käe vette
panin!” Ma ainult muhelesin omaette. Ta veel usutles ja veenis mind
vähemalt kümme korda, et 50 eurot on minu jaoks suur hirm ja kas ma
siis ei taha oma nõidusest ja haigustest lahti saada. See on ju
ainult raha. Küsis, et kus on siin kõige lähem surnuaed, et tema
posimiseks on surnuaiast mulda vaja ja peale seda nad sõidavad kohe
siia tagasi ja toovad mulle raha. See läks minu mõistuse jaoks juba
ajuvabaks, sest nüüd oli ta muutnud oma vaidluse algseid põhjuseid.
Minu jaoks näitas see seda, et ta valetab, sest paneb praegu kõik
mängu, et ma teda uskuma jääks. Ma ütlesin talle, et mina tegelen
oma hirmude ja haigustega ise. Mina olen rahul kus ma praegu olen ja
mida teen. Ta muudkui jahus ja jahus. Lõpuks läksin tegin ukse
lahti ja ütlesin aitäh, kuid ma ei soovi tema teenust. Ta ütles,
et aitäh ei tohiks ka öelda, et see toob halba õnne. Ma ütlesin,
et mina pole ebausklik ja naeratasin. Seejärel läks ta autosse, nad
soovisid head aega ja sõitsid minema.
Mina läksin Rokiga
tuppa ja naersin oma praeguse õppetunni üle. Ma sain aru, et nad on
mustlased ja tulid mulle asju pähe määrima. Ma vaatasin ennast
koguaeg ka kõrvalt kogu selle läbielamise vältel, kuid kuna nad
olid nii osavad ja oskasid kõiki nuppe õigel ajal vajutada, siis
nad teadsid, kuidas mul mitte keskenduda lasta. See ei ole ainult
mustlaste oskus. See on tänapäeva müügimeeste oskus number üks!
See on viis, kuidas inimestele mida iganes pähe määrida. Ei tohi
lasta neil keskenduda ega mõelda, vaid hoia pinget koguaeg üleval
ja näita, et sul on jube kiire. Austraalias tõmmati mind nii
Greenpeace ridadesse ja ma maksin neile iga kuu vist 20 dollarit,
kuigi endal polnud töödki tol hetkel. Meeltesegadus ja tähelepanu
kõrvalejuhtimine on hea müügimehe suurepärased liitlased.
Seepärast nad mind oksele ajavadki, hehe. Nii et kui sul ei lasta
mõelda ja omaette asja üle arutada, siis see peaks sinu silmade
ette tõstma suure punase lipu, kuhu on peale kirjutatud –
Ettevaatust! See pole sinu jaoks hea! See, mis meile on hea, on hea
nii kiirelt kui aeglaselt. Hea asja müümisega pole vaja kiirustada.
Kui läheb kiirustamiseks, siis tasub olla juba ettevaatlik.
Teine asi, mida ma
sellest õppisin, oli see, et mulle meeldib inimesi usaldada. Ma
tean, et see toob mulle mõnikord jama kaela, kuid ma siiski pigem
usaldaks inimesi ja aitaks neid. Ma ei taha kohe vihast uksi prümmima
hakata, kui mustlasi näen. Selline käitumine on tingitud vihast.
Viha tuleb hirmudest ja enese mitteusaldamisest. Mina usun, et kõik
inimesed ei ole samasugused. Mehhikos kohtusin ma näiteks ühe noore
perekonnaga, kes reisis koos oma väikese lapsega. Nad olid Poola
mustlased. Hästi lahedad ja abivalmis inimesed, kes käivad peavarju
ja söögi eest laste mänguväljakuid ehitamas. Kui ma võtaks neid
nagu kõiki teisi mustlasi, siis ma kaotaks ühed toredad sõbrad.
Eks vanad inimesed elavad ikka oma traditsioonide järgi, sest ennast
ja oma harjumusi on ju niivõrd raske muuta. Kui sa oled eluaeg
teistelt raha välja petnud, siis sa parema tahtmise puudumisel teed
seda elu lõpuni. See on nende teekond ja nende valik. Mina ei
krimpsuta selle peale nina. Järgmine kord olen ma lihtsalt
ettevaatlik, kui keegi tuleb mulle suure kiiruga midagi pähe
määrima. Seejuures huvitav on see, et mehel oli minuga rohkem õnne
kui naisel. Mees tegeles reaalsete asjadega – müüs mulle midagi
käegakatsutavat. Naine müüs emotsioone ehk õhku. Naise võrku oli
mul raskem langeda, sest ma olen ennast selles vallas palju
jõudsamalt edasi arendanud kui füüsilisel tasandil. Mehega
rääkides oli mul ikka tunne, et ma tahaks talle head, sest ta on
vaeva näinud ja sõidab nüüd ringi liha müües ja tahtsin ka
emale-isale head, sest neile liha meeldib. See oli selline headusega
mängimine. Aga naine müüs mulle hirmu. Kui ma ei tee seda, mida
tema tahab, siis mul armastuses ei vea ja mu peal lasub suur needus
ja kõik haigused jäävad minuga. Selline jutt ei morjendanud mind,
sest sellest ma olen üle. Positiivsus toob palju rohkem head.
Tänased õppetunnid
sain ma kätte. Kahju lihtsalt, et kogu sünnipäevaks saadud raha
läks mul nüüd mustlaste kätte. Olin juba arvestanud, et selle
raha abiga saan rahulikult hääletada nii Prantsusmaale kui
Hispaaniasse ja tagasi. Vast saan ka ilma selleta hakkama. Ja kui ei
saa, siis mõtlen jälle midagi muud välja. Rahaga on mul selline
imelik teema, et mida vähem teda on, seda vähem mul teda vaja on.
Mida rohkem teda on, seda rohkem teda kulub. Nii et kunagi raha ei
seisa, vaid käib kiiresti käest kätte. Kergelt tulnud raha ka
läheb kergelt. Loodan, et vähemalt liha on hea :)
