Segajad peal

Minu elu esimene sai - banaani-rosina-kaneeli

Ma olen kolme nädala jooksul kaks juttu kirjutanud. Õudukas! Tunne on kohe kuidagi väga tühi. Ma olen ennast kaotanud. Tegelikult on asi selles, et mul on need kolm nädalat segaja peal olnud. Segaja on kahejalgne ja nimeks on tal Yuni. Ta on 23-aastane poiss Guatemaalast, kuid Mehhikos on ta elanud juba kaks aastat. Aasta plaanib veel siin olla ja siis läheb koju tagasi.

Ma ei arvanud temast alguses midagi. Hoidsin eemale nagu kõigist uutest inimestest. Asja tegi keeruliseks ka fakt, et ta ei räägi sõnagi ingliskeelt. Mis ma sellisega ikka teen. Seega tegin oma asju ja teretasin teda aeg-ajalt. Nemad rääkisid Robiniga oma asju ja mina sain ilusasti omaette olla nagu mulle meeldib. Kuid aeg läks edasi ja me hakkasime vaikselt rääkima. Mina muutusin ka julgemaks ja hakkasin oma väga vigases hispaania keeles temaga aina rohkem rääkima. Sellest koorus hoopiski midagi huvitavat välja. Nimelt hakkas ta mind aeg-ajalt parandama ja tegi mulle aeglaselt ja näidetega selgeks, kuidas ma asju saan õigesti öelda hispaania keeles. Nii armastuväärne temast. Ta on hea kannatlik õpetaja. Keegi pole veel oma südameasjaks võtnud minule hispaania keele õpetamist. Enamus kraaksub paar sõna ja siis enam ei viitsi. Yuni tavaliselt saab minust aru või siis annab teada, et midagi jäi häguseks. Siis seletan kehakeeles asja üle. Ma olen tänu temale nii palju selgeks õppinud. Ja see valesti ütlemise hirm on mul ka üle läinud. Pigem ütlen valesti, et ta saaks mind parandada, kui et ei ütle midagi. Täna oli ta õemees ka siin ja ma sain temagagi mõne lause vahetatud, hehe. Oskan kohalikega juba nats rääkida. Nii tore!!

Aga Yuni tee võttis natuke teise kursi. Mõne aja pärast hakkas ta mulle komplimente tegema. Ikka aitas ja vaatas silma ja naeratas. Selline nunnu häbelik ka veel. Mina vana mehelik tegelane saan ikka ise koguaeg hakkama, kuid ta siin ja seal muudkui aitas ja lõpuks ma rahunesin ja lasin tal aidata. Siis ta tunneb, et temal ka mingi väärtus on minu silmis. Olgu.

Läks veel natuke aega edasi ja mul tuli ilge küpsetamistuhin peale. Tegin ikka 1-2 korda nädalas saia. Lemmik on õuna-banaani-rosina-kaneeli sai. Neljandal-viiendal korral tuli juba nii hea välja, et isegi Robin kiitis. Muidu ta kriitikat tagasi ei hoia. Nii et kui tema suust midagi positiivset kuuleb, siis ma olen juba millegi väga heaga hakkama saanud, hehe. 

Kakao-šokolaadi-karamelli-rosina küpsised

Ükskord hakkasin just saia tegema, kui jehoovatunnistajad jälle külla tulid. Neilt sain Itaalia saia, focaccia, idee. Nii kui nad ära läksid, siis ma seda tegingi. Kuid kuna meil pole kunagi vajalikke komponente, siis ma teen ajati retseptist Jaanika versiooni. Seega focacciast sai pooleldi pizza, mis oli üllatavalt hea! Ma olen täitsa üllatunud, kui hästi mul küpsetamine õnnestub. Kõik sai alguse juba siis, kui me alles Yukatani metsas elasime ja mu saksa sõbranna Ina ikka saia küpsetas. Kui ta ära läks, siis pani mulle retsepti paberile. Siin olen ma praeguseks kuskil 6 saia ja kaks satsi küpsiseid küpsetanud. Kõige lahedam on asja juures see, et meil pole üldse mitte mingisugust ahju. Tegelikult on gaasiahi olemas, kuid gaasi pole ja see näeb üsna roostes välja, seega kipun arvama, et see ei töötagi. Seega mina küpsetan oma saiad ja küpsised süte peal. See on nats raskem, sest ma ei tea palju seal temperatuur on, kuid siis pean lihtsalt tihedamini kontrollima ja pole häda midagi. Mida rohkem küpsetan, seda rohkem tuleb kogemust ja saiad maitsevad koguaeg paremini. Jee! Korra tegin oliivide ja musta pipraga saia. Mulle see ka meeldis.

Õuna-mandli-banaani-kaneeli-kakao sai

Mina muudkui küpsetasin ja Robin nii muuseas naljatades ütles, et Yuni peaks mulle silma peale panema, sest ma oskan süüa teha. Sealt hakkas see lumepall veerema, kuni Yuni juba lõpuks ise ütles, et ta peab mu ikka ära võtma, sest talle meeldivad mu küpsetised. Ma mõtlesin, et küll on ikka kiviaja inimesed, et valivad naist selle järgi, kas ta süüa oskab teha. Praegu on 21. sajand ja mu meelest asjad enam nii ei käi, hehe. Aga no mis teha. Mehhikos on elul teine tempo. Kord me istusime kõik koos lõunalauas ja Yuni oli täpselt minu vastas. Ma polnud talle senini õieti otsagi veel vaadanud, kuid nüüd avanes mul hea võimalus. Nad rääkisid midagi Robiniga ja naersid ja Yunil ilus valge hambarivi säras huulte vahelt ning põse sees oli väike armas naerulohuke. Aaah, mul süda sulas. Siis ma alles esimest korda vaatasin, et ta näeb täitsa nunnu välja. Peenike Mehhiko stiilis vunts tegi ta kümme aastat vanemaks, kuid hiljem sain talt teada, et ta on minust 11 aastat noorem. Poisike, hehe. Aga see on selline imelik asi, mida ma olen juba palju aastaid tähele pannud, et ma saan noorte poistega kuidagi väga hästi läbi. Ju nad saavad minult midagi, mida neile just vaja on. Mu noored Argentiina sõbrad ütlesid ka, et ma olen neile nagu mingi ema figuur. Selline vanen ja targem, kellega saab maailma asjadest rääkida, kuid samas ikkagi nii nooruslik, et saan neist ja praegusest maailmast väga hästi aru. Ma arvan, et nad saavad minuga lihtsalt sellistest asjadest rääkida, millest nad oma emadega ei saa. Mul on väga hea meel, et ma saan nende arengule omalt poolt kaasa aidata. Siit paistab jälle hästi välja see, et ma olen see teise laine aitaja ning need noored, kellega ma suurepäraselt läbi saan, on kolmanda laine vabatahtlikud ja nemad saavad minult abi ja suunamist. Kõik läheb täpselt nii nagu peab :)
Nii see elu meil vaikselt veeres, kuni Yuni hakkas mulle rannaliiva sisse juba südameid joonistama ja ilusaid sõnu ütlema. Mõned korrad on ta mulle pikad jutud hispaania keeles ära rääkinud ja ma ainult kuulan. Üldiselt saan aru ka. Teemaks on ikka armastus ja see, et koos minuga läheks ta kasvõi maailma lõppu. Nii armas ju. Latiino värk. Selline mõnus magus emotsionaalsus. Ja ta on minusse ikka täitsa ära armunud, sest saadab pidevalt õhusuudlusi ja tahab muudkui puudutada ja kallistada. Ma külma eestlasena sulan alles jääst. Olen veel kaks nädalat siin. Vaatame, kas kuum Yuni suudab mu jäise südame üles sulatada selle ajaga. Ta juba ütles, et kui ma ära lähen, siis tema on väga kurb ja et Eestis olles ma ka kindlasti mõtlen loco Yuni peale. Hehee, täitsa võimalik. Ma tihti räägin Eestist ja ta on juba mitu korda öelnud, et tahaks ka Eestisse tulla. Mõte on ju tore, kuid ma arvan, et talle ei sobi Eesti kliima. Ta jäätuks ja kärbuks seal lihtsalt ilma päikeseta ära.

Ja ilma keeleoskuseta on raske kuhugi minna ja midagi teha ka. Pealegi on ta koolis ainult ühe aasta käinud. Ma vaatan, et tavalised maainimesed siin koolis ei käigi, vaid kõik õpivad kodus ema käe all. Ta õel on ka mitu last ja kui ma seal viimati olin, siis need õppisid just ka kirjutamist ja arvutamist. Neil pole ju mingeid raamatuid ega midagi, seega ainuke kirjandus on jehoovatunnistajate raamatukesed, mille järgi õpitakse lugema ja kirjutama. Parem kui mitte midagi. Mul tuli juba idee, et kui ma USAsse jõuan, siis lähen otsin second hand raamatupoe ja ostan terve hunniku laste- ja juturaamatuid ja saadan need Robinile. Robin saab need siis kohalikele laiali jagada. Tongal oli täpselt sama probleen. Mitte mingisuguseid raamatuid ei tonga ega ingliskeeles. Ainult piiblid ja muu jumalakirjandus. Seepärast sellised vähem arenenud maad nii usklikud ongi. See pole sellepärast, et nad nii jumalakartlikud on, vaid sellepärast, et neil polegi muud võimalust. Lapsest saadik on elu Piibliga koos käinud. Nii et kui keegi tahab lapsi ja noori sellistel maadel aidata, siis pigem saatke neile raamatuid, kust nad õppida saavad. Näljas pole neist keegi ja raha Coca-Cola ostmiseks pole ka vaja. Pigem aitame neid inspireerida. Hea näide on Yuni õe 8-aastane tütar Yanira ehk Yani. Ta on nii noor, kuid nii nutikas. Nägi, et ma ei saa ühe käega hästi kurki koorida, seega ütles, et koorib ise ja tegigi seda. Kallistas ka mind pidevalt ja tegi põsele musi ja kutsus mamiks :P Lasen tal ikka läpakas mänge mängida. Korra mängis Super Mario stiilis mängu ja siis järgmine kord – kuskil nädal hiljem – tegi vabalt kõik samad asjad ära. Nii et mis sellest, et endal pole arvutit ega midagi. Mida vähem võimalusi, seda nutikam peab ise olema :) Lapsed teavad juba kõigest kõike. Neid pole vaja enam õpetada. Neid on vaja ainult inspireerida ja aidata oma unistusi täide viia.

Pizza moodi asi ja magus rosina-banaani-õuna-kaneeli sai

Yuni luges mingit kriminulli ükskord. Paitab, et tegelikult kõigile täitsa meeldiks lugeda ja õppida. Lihtsalt võimalust pole. Ta kirjutab ka paljude kirjavigadega. Kuid mida sa ikka tahad, kui sa kirjutad kuulmise järgi. Me ju räägime üksteisega GoogleTranslate abil, hahaa. See on lõbus. Kui aru ei saa, siis kirjutame teistmoodi ja kui ikka aru ei saa, siis tuleb kuidagi muudmoodi asi selgeks teha. Ja kõige toredam asja juures on see, et me saame täiesti hästi hakkama. Kunagi ei jää midagi selgusetuks. Ma mäletan, kui ma veel Uus-Meremaal olin ja mul oli Tonga peika Akuila. Siis mul käis natuke närvidele, et ega temaga tegelikult suurt midagi rääkida polnudki, sest ingliskeel oli tal väga kandiline ja kui pole elust ega ilmast palju teadmisi, siis pole ka millegi vastu huvi ja pole ka erilisi unistusi. Eluga hakkama saamine on igapäevane teema. Siinsed inimesed on täpselt samaugused. Kedagi ei huvita poliitika ega teadus, ei kosmos ega tuumafüüsika. See on omamoodi värskendav. Akuilast saadik olen ma väga palju muutunud. Enne olid mul sihid silme ees ja teadmine, mida ma oma elus saada ja saavutada tahan. Nüüd ma pigem hea meelega täiendan oma olemasolevaid oskusi - lihvin oma teadmisi ning õlitan oma suhtlemisoskust. Võtan ka palju aega enda jaoks, et saaksin enda sisse vaadata. Aga siin inimesed mõtlevad, et homme peaks kalale minema, et siis õhtul saaks praekala või kalasuppi teha. Või et tuuakse kusagilt kookoseid ja viiakse need siis pealinna müügiks, et natuke raha teha. Või siis aidatakse üksteist, kui kellelgi abi vaja on. Naised on pigem lastega kodused ja mehed hoolitsevad söögi eest. Nagu ikka ennemuiste, et naised olid korilased ja mehed kütid, hehee. Aga see on mõnus. Ei mingeid mõtetuid probleeme. Ei tehta enda elu raskeks.

Nii et jah, vaatame, mis sellest Yuni asjast saab. Kas ta võtab mind ära või ei, hehee. Seda ta korra juba mainis, et ta hea meelega tahaks, et mina tema juures Guatemaalas elaks. Guatemaala pidi superilus olema. A täitsa usun seda. Elame-näeme :) Aga seda pean ma küll ütlema, et ta on paljudes asjades palju parem ja asjalikum ja arusaajam ja südamega rohkem asja juures kui enamus mehi/noormehi, keda ma kohanud olen. Ta on selline soe aitaja. Hoopis teisest kultuuriruumist kui see, millega mina harjunud olen. Mulle see meeldib :)

Jaanika & Yuni