Elu male ehk minu kõige pikem õppetund

Igapäevane imeilus päikesetõus

Tänane hommik algas nagu iga teine. Ärkasin kell kuus ja juba 6:27 istusin rannas toolil ning hakkasin päikesetõusu ootama. See oli ilus. Täna oli kuueteistkümnes kord järjest mul kell kuus tõusta ja päikest vaadata. Sellest on saanud suurepärane traditsioon. Tundub, et see annab mulle tohutult energiat, sest ma tavaliselt magan öösiti kuskil kuus tundi ja sellest täiesti piisab. Päeval tavaliselt rehitsen, rohin või teen muud füüsilist tööd ning ei väsi enam äragi. Liigne söömine on mind viimasel ajal kõige rohkem väsitanud, kuid küll ma ka sellest üle saan, kui ma selleks valmis olen.

Seega päev algas tavapäraselt ja rahulikult. Imetlesin päikest ning kogusin endasse energiat. Peale seda lihtsalt lamasklesin pool tunnikest ja mõtlesin elu üle ning siis hakkasin kohe randa riisuma. Kell oli alles 7:20 hommikul sel ajal. Nüüd, kui ma oma rehitsemise lõpetasin, oli kell saanud 16:30. Vahepeal käisin pool tundi söömas ning kaks korda sõin/jõin kookose, kuid tegin siiski täispika 8-tunnise tööpäeva. Hommikul ei osanud ma veel aimatagi, et õhtuks olen lahendanud oma elu suurima probleemi, mille kallal olen juba kümme aastat rassinud!

Istun oma voodil ning mõtlen, millest täpselt alustada. Robbin pani köögis jälle Midnight oil'i “Beds are burning” loo üürgama. Ma arvasin, et ma olen seda siin juba miljon korda kuulnud ning see on totaalselt oma limiidi minu jaoks ületanud, kuid selle asemel ma tunnen ennast suurepäraselt ning hakkasin hoopis kaasa laulma, hehee. Jalg hakkas ka veel tatsuma ning pea nõksuma. Küll see elu on imelik ja teeb peadpööritavaid keerdkäike. Panin hoopis kõrvaklapid pähe ning hakkasin 432 Hz DNAd parandavat mahedat muusikat kuulama, et kirjutamismeeleolu luua. Olen valmis kõik oma südamelt ära rääkima.

Tegelikult hakkasid mu mõtted ennast juba eile ritta seadma, kui ma komistasin jälle oma vanade MSNi juttude peale, mille ma tulevasteks põlvedeks seivinud olin. Ega ma ei teadnudki sel ajal täpselt, miks ma need jutud endale seivisin, kuid nüüd saan ma sellest suurepäraselt aru. Tegin seda selleks, et saaksin nüüd ajas tagasi minna ja oma tegusid uues valguses vaadata. Kui mul poleks neid jutte järgi olnud, siis oleks see informatsioon minu jaoks kadunud olnud ja oma suurima õppetunni jälile saamine oleks veninud veel teab kui palju aastaid. Võibolla elu lõpuni, sest ma olen aru saanud, et mu teadvus pole just kõige teravam pliiats ja ego on tal ka pidevalt risti jalus. Alateadvus on see tegelinski, kes teab ja mäletab kõike, kuid teadlikult me ei pääse ta tarkustele ligi. Viimasel ajal olen ma oma peas hellitanud mõtet, et kunagi tahaks hüpnotisööri juurde minna. Sellise hüpnotisööri nagu oli Dolores Cannon, kes tegeles inimeste eelmiste eludega. Tahaks oma kaugema mineviku ning kaugema tuleviku eesmärke täpsemalt teada.

Eile õhtul võtsin ette vanad MSNi jutud, et neid vaikselt lugeda ning siis ära kustutada. Tahan oma elu vanast rämpsust puhastada, sest vanu probleeme ja prügi pole mul vaja endaga terve elu kaasa vedada. Ei leidnud õiget otsa kust alustada. Äkki nägin jutte Ergüniga. Ergün oli türgi poiss ja minu elu esimene ning suurim, võib ka öelda, et ainus armastus. Kahe ja poole kuu pärast on meie saaga alguse kümnes aastapäev. Jamh, elu veereb kiiresti.

Ergün hakkas minuga esimest korda rääkima 22. oktoobril 2005. Alguses oli naljakas lugeda kuidas ta ennast mulle tutvustas. Türklase kohta oli ta väga rahulik ja tagasihoidlik. Hooliv ja viisakas. Suur kontrast praktiliselt kõigi teiste türklaste taustal, kellega ma sel ajal MSNis kokku puutusin. Nemad tahtsid ainult seksist rääkida ja nii kui veebikaamera lahti tegin, siis pidevalt vaatas kellegi tillu mulle sealt vastu. Sellistega oli jutt lühike ja blokk kiire tulema. Ergün rääkis hoopis oma elust ja tegemisest ja küsis palju minu kohta. Varsti hakkas ta kummalist abielu juttu rääkima ja ehmatas mind päris ära, kuid siis ma tegin talle kiiresti selgeks, et mul pole mingit huvi kellegagi abielluda. Olin sel ajal 24-aastane ja pooleteise kuu pärast pidin ülikooli lõputööd kaitsma ning peale seda oma päris elu alustama. Seega mul olid hoopis teised mõtted peas.

Rääkisime Ergüniga vaikselt edasi ja tegime seda pea igal öösel. Ta oli ka ööinimene nagu mina, seega me sobisime hästi. Huvid olid meil ka sarnased. Ja minevikud olid paljuski sarnased. Tagantjärgi ma üldse ei imesta, kuid sel ajal olin ma üsna ehmunud, kui pooleteise nädala pärast ma Ergünile tunnistasin, et olen temasse armunud. Ta oli sellest väga meelitatud, kuid ise ei suutnud mulle suurt midagi öelda. Ütles, et kui päris elus kohtume, siis ta saab öelda, mis ta mu vastu tunneb. Tema oli rohkem näost näkku inimene. See tegi mind loomulikult natukene kurvaks, sest iga tüdruk tahab kuulda ilusaid sooje sõnu oma kallima suust. Jäin lõpuks sellega rahule, kuid aeg-ajalt ikkagi pinnisin ning sain temalt ka seda, mida ootasin. Armastus lahvatas nagu purpur roos. Nädalaid ja kuid käisin ma ainult pilvedel. Süda oli paksult armastust täis ning koguaeg oli naeratus näol. See oli mu elu kõige nauditavam aeg praeguse hetkeni. Ma poolnud iialgi varem kedagi päriselt armastanud. Tavaliselt olin lihtsalt mõne päeva või nädalakese armunud ja siis see tunne jälle kadus. Nüüd aga see soe tunne ei kadunud kuhugi ja liblikad mu kõhus aina lendlesid ja lendlesid. See oli nii armas.

Ma isegi imestasin, et kuidas ma nüüd nii järsku kedagi täiesti võõrast nii suure hooga armastama olin hakanud. Eestlased on pigem muulaste vastu ja “kuradi türklased” ütlust olin ma pidevalt siin ja seal kuulnud. Kuid ma ei hoolinud sellest, sest mina ei olnud selline. Mina ei vihanud kedagi lihtsalt sellepärast, et keegi teine kedagi vihkas. Minu jaoks oli Ergün lihtsalt teine inimene, kes oli teistsuguses keskkonnas üles kasvanud, muud midagi. Ta oli hea ja armastsväärne ja pigem küsis minult abi mitte ei käitunud mingit moodi negatiivselt.

Kerin üheksa kuud edasi. Vahepeal oli meil ette tulnud mõningaid ameerika mägesid, kuna me olime ikka mõnes mõttes väga erinevad inimesed. Mina olin külmavereline ja vaikne eestlane ning tema oli särtsakas ja tihti liiga emotsionaalne kuumavereline türklane. Tihti tuli ette, et ta valetas mulle. See tegi mulle palju haiget, sest minu jaoks oli valetamine kõige hullem asi, mida üks inimene teisele teha saab. Alles nüüd, kümme aastat hiljem, olen ma aru saanud, et kuumavereliste jaoks pole valetamine mingi eriline teema. See on lihtsalt üks elu osa ja nad ei pööra sellele erilist tähelepanugi. Eriti olen ma seda praegu siin Mehhikos elades tähele pannud. Räägitakse ühte, kuid tehakse teist. Või tehakse midagi nädalase hilinemisega. Kuid samas saab ikkagi kõik tehtud ja inimesed on õnnelikud. Mina valge inimesena, eurooplasena ja eestlasena ei saanud sellest kohe üldse aru. Kuidas siis nii, et sa ei tee seda, mida sa ütled ja lubad!? See on ju nii vale! Kõik peab olema organiseeritud ja puhas ja tip-top korras. Ainult nii on võimalik head elu elada. Tuleb välja, et mul ei olegi õigus. Inimesed on erinevad ja elavad erinevat elu. Kõige tähtsam selle juures on, et erinev ei ole vale, vaid see on lihtsalt teistsugune. Minu viis ei ole ainus ja õige. Minu viis on ainus ja õige minu jaoks, kuid kõik teised inimesed ei ole ju mina. Ma pean olema tolerantsem ja laskma ka teistel nii elada nagu nad tahavad. Mina ei ole ainus, kes tahab oma elu õnnelikult elada. Kõik teised tahavad seda sama. Me kõik tahame õnnelikud olla ja teeme selleks kõik mida oskame ning suudame.

Üheksa kuud hiljem olin ma totaalselt väsinud veebikaamera taga istumisest ja ütlesin lõpuks Ergünile, et aitab. Mina tahan teda päriselt näha. Kui mul muud võimalust ei ole, siis lähen talle lihtsalt külla. Nii tegingi. Leidsin ühe reisifirma nädalase tuusiku, mis minu meelest oli umbes 5000 krooni. Ostsin selle kiiresti ära ning juulikuus oma suvepuhkuse ajal (sel ajal käisin ma juba tööl) lendasin elus esimest korda Türki.

Lendasime otse Antalyasse, kus Ergün tuli oma sõbraga mulle lennujaama vastu. Ma ei leidnud neid üles ja helistasin. Pika jalutamise peale leidsin nad busside vahelt üles. Mul süda puperdas, kui tema poole kõndisin. Ta oli täpselt selline nagu olin teda arvuti taga istudes ette kujutanud. Lihtsalt nüüd oli ta päriselt, füüsiliselt minu ees, vaatas mulle otsa ja naeratas. Saime vaevalt tere öelda, kui ta mind enda vastu tõmbas ja kirglikult suudles. Ma ehmatasin natuke ära ja olin segaduses, kuid nii kui mul silmad kinni vajusid, siis oli kõik kõige paremas korras. Ma olin seal kus ma pidin olema. Ma olin seal kus mu süda oli. Kõik oli õige. Jõudsime vaid mõned laused vahetada ja kokku leppida, et ta tuleb õhtul Kemerisse. Siis jooksin ma juba bussi peale ning vabandasin kõigi ees, et nad minu pärast ootama pidid. Sõit Kemerisse läks lahti.

Kuna ma olin kõige odavama pileti ja seega ka kõige odavama hotelli võtnud, siis mu hotellituba oli pisike ja praktiline. Väike laud ja tool, väike kapp, kahe inimese voodi ning rõdu. Mul polnud muud vajagi, sest mul polnud plaanis nagunii sinna jääda, sest Ergün elas ju Antalyas. Päeval jalutasin selles turistilinnakeses natuke ringi, kuid seal polnud suurt midagi. Aa, üks lahe juhtum oli see, et kui ma bussi jõudsin, siis ainuke vaba koht oli ühe noore tüdruku kõrval. Ta nimi oli Galina. Me oleme tänaseni sõbrad :) :) Me olime vist ainukesed inimesed, kes olid Türki tulnud üksipäini. Kõik teised olid sõprade või kaaslastega. Seega me ühendasime oma jõud ning leppisime kokku, et lähme õhtul koos välja. Olime Ergüniga kokku leppinud, et ta tuleb rolleriga Kemerisse 9 või 10 õhtul, seega oli meil terve päev aega niisama lullitada.

Õhtul läksime Galinaga klubisse. Mina panin ennast üsna tavaliselt riidesse, sest ma olin tulnud ainult väikese seljakotiga (Erlelt laenasin :) ) ja reis kestis ju ainult nädala. Mul polnudki suurt vaja, sest Türgis oli väga kuum. Lühikesed püksid ja mõned särgid olid kõik, mis mul kaasas olid. Galinal oli seevastu terve kohver kaasas ning ta lõi ennast õhtuks üles. Ta nägi väga shikk välja. Kahju, et mul praegu neid vanu pilte kaasas pole. Need on mul kõik kodus kõvakettal. Oh, neid oleks praegu mõnus vaadata ja kõike meenutada :)

Igastahes õhtul leidsime ühe klubi ning läksime sinna puusi nõksutama. Loomulikult ujusid varsti meie juurde kaks türgi noormeest, kes hakkasid meile kohe külge lööma. Galinale see meeldis, kuid mind jättis see tegelane täiesti külmaks. Ütlesin talle, et mu peiks tuleb mõne tunni pärast. Ta ei andnud alla ning ütles, et nii kaua, kui mu peiksi siin pole olen tema jagu. Mul oli täielikult savi. Küll ta nihverdas ja üritas, kuid ei miskit. Minu mõtted olid Ergüni küljes kinni.

Loomulikult jäi Ergün oma tulemisega mõne tunni hiljaks ja jõudis kohale alles keskööl, kuid kui ta lõpuks mind kallistas ja suudles, siis ei lugenud enam muu. Läksime öisesse Vahemerre ujuma, mis oli nii mõnus ja soe. Nii hea oli mind armastava inimese käte vahel olla. Ma tundsin, et olen taevas. Mäletan veel hästi, et kui me ujusime, siis rannas oli mingi kummaline piraadi moodi mees, kes meid jälgis, kuna me olime seal ainukesed inimesed. Ergün ei lasknud teda silmist ja hoidis meie asjadel koguaeg silma peal. Varsti läksime tagasi minu hotelli, kus Ergün pidas maha pika vaidluse hotelli poistega, kuid lõpuks pidi ta ikka maksma ühe öö eest, mis sellest, et mina olin hotellitoa eest nädala eest maksnud. Vahet polnud. Sammusime mu toa poole ja mu süda puperdas nii hullusti, et pidi peaaegu seest välja hüppama. Kui lõpuks ukse taha jõudsime, siis lasin ennast lõdvaks ja ütlesin, et tulgu mis tuleb. Mina lähen vooluga kaasa. Ergün võttis mind sülle ja me astusime uksest sisse.

Järgmisel hommikul ma särisesin energiast ja ainult üks asi oli mu meelel ja keelel. Istusin voodi äärel. Mäletan seda nii hästi. Jälle mul süda värises ja puperdas ning pidi kurgust peaaegu välja hüppama. Kogelesin ja kokutasin “I, I, I, I …. hmmmm ….. I ….... mmmmm ….. I LOVE YOU!” Selline soojuse ja rahu laine voolas südamesse, et uskumatu. Ma olin nii närvis, sest ma polnud elu sees mitte kellelegi varem öelnud, et ma teda armastan. Nüüd, kui olin seda ühe korra teinud, muutus see palju lihtsamaks ja ma ütlesin Ergünile ikka mitu korda, mitmeid ja mitmeid kordi päevas, et ma teda armastan. Ergün polnud ka kade ja vastas mulle samaga. Lõpuks olime ju füüsiliselt üksteise kõrval ja ta tundis ennast vabalt ning suutis seda mulle öelda. Ma olin nii õnnelik. Ma kõndisin terve selle nädala ühes roosas õnnepilves, hehe.

Varsti sõitsime Ergüni skuutriga Antalyasse. Võtsin oma koti koos kõigi oma asjadega kaasa ning ütlesin meie reisikorraldajale, et ma ei tule sinna enam tagasi, vaid kohtun kõigiga nädala pärast Antalya lennujaamas. Ta oli sellega päri ning sõit läks lahti. See oli esimene kord elus, kui ma rolleriga sõitsin. No mis sõitsin. Istusin ikka taga, kuid siiski. Väga lahe sõit oli mööda käänulist Vahemere rannikul. Vahest tegime peatusi ja ma klõpsisin mõned pildid ning me vahetasime mõned suudlused.

Antalyas läksime ta ema juurde. Türklastel ja üldse kuumaverelisematel inimestel on kombeks kõiki kallistada ja musitada. Ma sain musisid ja kallistusi igalt poolt. Alguses tundus see nii imelik, kuid ma harjusin selle sooja vastuvõtuga kiiresti ära. Terve see nädal on mul üks pudru ja kapsad. Ma ei mäleta, mis ja kus täpselt midagi juhtus, kuna olin koguaeg oma õnnemullis, hehe. Ja kuna türklased ei räägi eriti ingliskeelt, siis mina ei saanud nagunii jutust osa võtta. Ainult kui läbi Ergüni keegi minult midagi spetsiifilist küsis, siis ma vastasin. Aga kõik olid nii soojad ja armastavad ja naeratavad koguaeg ja ma tundsin ennast nende seltsis suurepäraselt.

Paar korda käisime Ergüni vanemal õel Nilgün'il külas. Tal oli mõne kuu vanune väike armas tütar. Õemees rääkis natuke ingliskeelt, seega vahetasime mõned laused. Mäletan seda, et esimene kord, kui neile külla läksime, siis oli meil suur õhtusöök. Kuna nad on suured küüslaugu fännid, siis üks koorekaste oli ohtra küüslauguga tehtud. Mina seda ei teadnud ja võtsin pahaaimamatult suutäie. Issssand kus see kõrvetas mu suud ja keelt! Mu suu põles! Ma pole kunagi sibula ega küüslaugu fänn olnud. Kuid ma ei tahtnud ka ebaviisakas olla ja neelasin kuuma suutäie viltuste silmade ja higipiiskade saatel alla. Võtsin ennast kokku ja sõin ka kõik ülejäänud toidu ilusasti ära. Raske oli, hehe.

Pärast käisime Nilgüni, ta lapse, ema ja Ergüniga öösel jalutmas. Kuna oli juulikuu, siis oli päevasel ajal seal umbes 45 kraadi sooja ja suur osa elust käis öösel, kui oli mõnus mahe. Mäletan, et korra käisime mingis kaubanduskeskuses ja siis sain elus esimest korda turkish delight magusaid kommi moodi asju proovida ja mingeid rasvas ujuvaid saiakesi. Väga türgipärased asjad, kuid oiiiii kui magusad. Mul hakkas sees peaaegu keerama. Ma mäletan, et mingi kummine asi koos pählitega oli küll üli hea. Selle nime ma kahjuks enam ei mäleta.

Ühel õhtul läksime randa ühte vesipiibu baari. Noh, tegelikult on kõik baarid seal vesipiibu baarid, hehe. See oli mul esimene kord, kui ma vesipiipu proovisin. Proovisime mitut erinevat maitset. Kuna ma suitsumees pole, siis peale esimest mahvi hakkas mul kohe pea ringi käima, hahaa. Olin täieliku laksu all. Õnneks läks see varsti üle ja järgmiste mahvidega oli juba kergem. Meiega ühines üks Ergüni parimaid sõpru Serkan. Tema oli jalgpalli poiss. Hästi rõõmus tegelane ja ikka uuris minu kohta. Mäletan, et ta tahtis minu vasakut kätt suruda, sest Ergün oli talle rääkinud, et mul parem käsi halvatud on ja seega vasak käsi on ekstra tugev. Hoidsime ja lihtsalt surusime kätt. Serkan jäi Ergüniga nõusse. Enamuse ajast ma lihtsalt lamasklesin patjadel ja tõmbasin piipu, kui minu kord kätte jõudis või siis olin Ergüni kaisus. Ergün mängis Serkaniga backgammonit. See on minu meelest ameerika pensionäride mäng, kuid Türgis on see hitt ja kõigile meeldib. Öö hakul jalutasime koju tagasi, kui äkki vihmutid tööle hakkasid. Mäletan, et võtsin papud jalast ära ning jooksin vihmutite vahelt läbi. Teised tulid mulle jooksuga järele. Poistel oli hea – särgid seljast ära ja hea mugav. Mina kõndisin tilkudes edasi, hehe.

Mäletan veel seda, et olin lubanud Erlele Türgist vesipiibu tuua, seega viimastel päevadel käisime seda linna peal ostmas ja liisk langes ühele väiksele rohelisele vesipiibule, mida Erle ikka aastaid kasutas :)

Tihti käisime Ergüniga niisama linna peal jalutamas või rannas või siis internetikohvikus. Selles samas legendaarses internetikohvikus, mis oli ta sõbra oma ja kus ta pidevalt käis, et minuga rääkida :)

Nädal lendas ruttu ja varsti olimegi Antalya lennujaamas. Saime veel Galinaga kokku ning tegime koos pilti. Galina tegi meist koos Ergüniga ka pilti ja see oli mulle kõige armsam pilt. Panin selle isegi oma krediitkaardi peale. Väga nunnu. Viimased suudlused, viimased kallistused, viimased armastusavaldused ja juba olimegi lennukis. Ma olin sellest nädalast päris väsinud ja jäin kohe magama ning magasin terve lennu koju.

Kodus jätkus suvi ja roosadel pilvedel kõndimine. Nädalaid istusime öösiti koos Ergüniga MSNis ja rääkisime kui palju me üksteist armastame ja kui imeline see koosveedetud nädal oli. Mida rohkem me sellest rääkisime, seda rohkem me üksteist armastasime. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem meie kirg jahenes ja tavaelu rullus kõikide emotsioonide peale. Särts oli kadunud ja lõpuks ütlesin ma Ergünile midagi väga rumalat. Ütlesin, et ma ei tea kas ma teda enam armastangi, sest see soe kirg ja säde on kadunud ja ma ei leia seda enam. Ma olin sel ajal veel nii rumal ja mõtlesin, et armastus jääb igaveseks särisema ning kui seda särisevat tunnet enam pole, siis vist on ka armastus läinud. Mainisin seda pidevalt ja olin väga mures. Kuna me nägime üksteist ainult arvutiekraanidelt, siis polnud see enam see. Tundsin füüsilisest kontaktist puudust. Tahtsin teda puudutada. Tahtsin tema kaelal olevaid lühikesi juukseid silitada. Tahtsin talle põse peale musi teha. Kahjuks pidime seda nüüd ainult mõttes tegema.

Aasta lõpus kadus Ergün nädalaks või paariks internetist praktiliselt ära. Ma olin täitsa mures, sest mul polnud õrna aimugi, mis temaga juhtunud on. Lõpuks, aasta viimasel nädalal või nii hakkas ta minuga rääkima ja selgitas, mis oli juhtunud. Keegi üsna võõras inimene oli temalt raha laenuks küsinud. Ergün oli selline usaldav inimene, et andis talle oma krediitkaardi ja ju nad leppisid kokku mis summa ulatuses sealt raha võib kasutada. Lõpptulemus oli see, et see mees tegi ta krediitkaardi täitsa tühjaks. Ostis internetist mingit kaupa ja siis ei andnud ennast enam näole. Ergün seda meest ei tundnudki vist, kuid teadis tema tüdruksõpra. Oli siis selle tüdruku mingitmoodi üles leidnud ja sellega politseisse läinud. Nad olid tüdrukut nii kaua pigistanud, kuni see oli lõpuks nõus nendega koostööd tegema ja oma peika üles andma. Sel hetkel, kui Ergün mulle seda rääkis nad otsisidki koos politseiga seda meest taga. Ma tutvusin Ergüniga, kui ta oli 28 aastat vana ja tal oli meelekohtades juba halle juukseid. Nüüd, aasta hiljem, oli neid seal juba hulga rohkem. Ta oli oma krediitkaardi jama pärast väga mures. Ma sain sellest täiesti aru ja püüdsin teda igati lohutada, kuid see ei õnnestunud. Lõpuks ütlesin, et ega see ju elu lõpp pole. See on ainult raha. Raha tuleb ja raha läheb. Ta ütles, et tänu ta ema ja õemehe abile olid nad ta krediitkaardi juba tagasi maksnud pangale, kuid kuna Ergüni au ja uhkus ja mis kõige tähtsam – EGO – olid haavata saanud, siis ta ei suutnud asja sinnapaika jätta. Ta tahtis kätte maksta, sest tema headust oli keegi võõras kurjalt ära kasutanud. Kuumavereliste teema. Veri vemmeldab ja kättemaks saab magus olema. See tegi Ergüni praktiliselt pimedaks. Mind peaaegu ei eksisteerinud tema jaoks. Raha ja kättemaks olid kõige tähtsamad. Ma aitasin kaasa nii palju kui suutsin, kuid tuhandeid kilomeetreid eemal polnud mul võimalik suurt midagi teha.

Kuristik meie vahel muudkui kasvas. Aasta alguses tuli Seidi Ameerikast koju käima. Ma läksin talle ka koju külla. Nii tore oli teda näha. Terve ta pere tundis tema külaskäigust rõõmu. Kui me kõik nende kodus istusime ja jutustasime, siis äkki helises Seidi telefon. Ta vastne abikaasa helistas talle ja ütles, et ta ei oska kodus ilma Seidita olla. Et kõnnib ringi nagu peata kana ja tunneb temast väga puudust. Ta ütles, et armastab Seidit ja Seidi ütles kõigi meie ees, et armastab ka teda ja igatseb ja saadab talle palju suudlusi ja kallistusi. Mul süda täitsa sulas. Inimesed avaldavad üksteisele armastust ja terve nende pere ja sõbrad tunnevad sellest suurt rõõmu. Minul ei olnud midagi sellist. Ma ei saanud kodus emale-isale mainidagi, et ma Türgi poissi armastan, sest türklased pole ju inimesed. Mu vanemad olid rassistid. Nad vihkasid türklasi. Ma arvan, et nad ei teadnud isegi miks, kuid kuna nad olid kunagi kuskilt kuulnud, et türklased polevat head, siis nad võtsid selle mõttelaadi lihtsalt omaks. Ja nüüd oli nende ainus tütar mingi türklase orki langenud! See oli ennekuulmatu! Seda ei tohtinud lihtsalt olla! Ja nii ma siis rääkisin ainult mõne oma sugulase ja sõpradega oma suurest armastusest ja igatsusest. Tundsin ennast lõhki rebituna. Suvest saadik, kui ma Ergünil Türgis külas käisin, olime me ema-isaga kergelt nugade peal olnud. Või no mis nugade – sellest lihtsalt ei räägitud.

Nüüd, kui ma Seidit ja ta õnnelikku peret nägin, siis ma pidin peaaegu nutma hakkama. Kuidas tema tohib õnnelik olla, kuid minule oli see keelatud? Ma olin nii õnnetu. Rääkisin sellest ka Seidiga. Ta andis mulle nõu ja ütles, et ma peaksin oma vanematega sellest lihtsalt rääkima ja neile selgeks tegema, kuidas asjad on ja et kõik saab korda. Me kõik oleme ju täiskasvanud inimesed. Mäletan, et sain sellest väga suure positiivse laengu ja julguse ning paar päeva hiljem, kui leidsin paraja võimaluse, kui ema ja isa mõlemad köögis olid, siis tegin sellest puperdava südamega juttu. Ma pole oma ema ja isaga MITTE KUNAGI mitte mingisuguste tunnete teemal rääkinud ja nüüd ma pidin tunnistama …. oma sõnadega ….. et ma armastan türgi poissi ja tahan temaga koos olla. Ma pidin peaaegu minestusse langema, sest seda oli mul nii raske öelda. Ütlesin emale ja isale, et mul on hea meel, et nad mõlemad siin on, sest mul on neile midagi tähtsat öelda. “Ma käisin suvel türgi poisil Ergünil Antalyas külas ja ma armastan teda ja tahan temaga koos olla. Kuna temal on Eestisse raske viisat saada, siis ainuke võimalus on minul sinna minna ja temaga koos Türgis elada”. Mäletan, et ema peaaegu kukkus tooli peale istuli. Isa vaatas mulle juhmilt suu ammuli otsa, kuni lõpuks tuli tema huulte vahelt: “Türklased pole ju inimesed!” Ma olin jälle peaga vastu seda sama seina jooksnud. Olin seda juba varem palju kordi teinud. Nutt oli kurgus ja ma ei suutnud ennast mitte kuidagi kaitsta, sest ühtegi sõna mul suust välja ei tulnud. Natukese aja pärast läksin kuhugi omaette. Varsti tuli mu kursaõelt Pilvilt kõne ja ta kutsus mind linna, et aitaksin tal prilliraame osta. Ma olin kahe käega nõus ja lippasin kohe kiiremas korras bussi peale, et kodust ja sellest vastikust situatsioonist eemale saada.

Sain linnas Pilviga kokku ja ma ei mäleta kas me üldse jõudsimegi kuskile poodi veel minna, kui äkki helises minu telefon. Kõne tuli isalt, kes käskis mul kohe koju tagasi tulla, sest ema on hulluks minemas! Mis mul muud üle jäi. Lootsin, et mul on bussini veel aega, kuid kahjuks tuli seegi kohe ning juba ma olingi teel koju tagasi. Klimp kurgus jalutasin bussipeatusest koju. Ema sõitis ka autoga kodu poole ja võttis mu peale. Temaga paistis kõik korras olevat. See oli elus esimene kord, kui ma tundsin vastikust koju minemisest. Ma lihtsalat ei tahtnud sinna minna. See oli eemaletõukav negatiivsuse pesa. Mul hakkas füüsiliselt paha, kui ma mõtlesin, et lähen jälle sinna tagasi.

Astusin tuppa. Isa polnud kuskil näha. Emagi oli kuhugi kadunud. Mitte kedagi polnud. Kus see tragöödia siis oli!? Ma ei osanud midagi targemat teha, kui läksin arvutisse ja hakkasin Maarikaga rääkima ja seletasin, mis just juhtunud oli. Mul tuju paranes kui ta minuga rääkis. Varsti nägin, kuidas isa kööki tuli. Ta oli vaikne. Ma silmanurgast jälgisin mis ta teeb. Ta nagu ootas midagi. Ma rääkisin Maarikaga edasi ja isa hakkas vaikselt minu poole tulema. Kui ta lõpuks sõnatult minu kõrval seisis, siis ma küsisin, et kas midagi on lahti. Selle peale ta ütles: “Kui sa tõesti kavatsed teha seda, mida sa enne ütlesid, siis mine, ära tagasi vaata ja ära tagasi tule!!” Ma vaatasin talle tummalt suurte silmadega otsa ja ei saanud aru kust see kõik nüüd tuli. Peale seda ta jalutas vaikselt minema ja läks toast välja. Ma läksin kööki ja vajusin lihtsalt ukse taha põlvili maha, sest mul oli sees nii valus. Isa lõi mulle just noa südamesse. Inimene, kes peaks mind hoidma ja kaitsma hoopis tapab mind sõnadega. Ja seda ainult selle pärast, et ma armastan kedagi ja tahan selle inimesega koos olla. Kas see ongi aususe hind? See on palk kui räägid kõik ära, mis su südamel on? Mul oli nii valus, et ma lihtsalt nutsin seal kägaras. Kui ma olin ennast natuke kogunud, siis läksin tagasi arvuti taha ja rääkisin Maarikaga edasi. Ta ainult ahhetas ja ohhetas, kui ma talle kõik ära rääkisin, mis juhtunud oli!

Edasine elu oli nagu surnuaias. Keegi kellegagi ei rääkinud. Ma põhimõtteliselt isa ei näinudki, sest ta arvatavasti hoidis minust eemale. Emaga ma pidin koos olema, sest me sõitsime koos tööle ja koju, kuna töötasime samas kohas. Tööl oli vähemalt parem olla, sest seal ei teadnud keegi, mis meil kodus juhtunud oli ja seal läks tavaline tore elu edasi. Mingite päevade pärast läks või tahtis isa minna Vändrasse oma ema juurde … elama. Ma ei saanudki päris täpselt aru mismoodi või milleks või kuidas. Talle vist tundus, et tema elul on nüüd lõpp, sest mina tahan oma elu elama hakata. Kui ma sellest Maarikale rääkisin, siis ta ütles, et kui asjad nii edasi lähevad, siis ta tuleb meile ja räägib ema ja isaga nagu kommunist kommunistiga, sest nii need asjad enam edasi minna ei saa. Vanad inimesed käituvad nagu lasteaia lapsed. Selleni õnneks asi ei läinud. Surnuaia elu lihtalt jätkus.

Mingi aeg tegi Maarika ettepaneku, et kui ma ei suuda ema ja isaga lihtsalt rääkida, sest ma olen nii vihane või et mul on nutt kurgus, siis ma võiks neile kirja kirjutada. Võtsin sellest mõttest kohe tuld ja kirjutasin ning nutsin, nutsin ja kirjutasin terve öö. Hommikul magasin tunnikese ja siis läksime jälle tööle. Ema oli oma kirja lugenud, kuid isal polnud tema ego lasknud mu kirja isegi ümbrikust välja võtta. Meeste ego on ikka nagu haavatud luik. Väiksemgi haav ja juba nad on suremas. Kirjas seletasin ma oma plaanist pikemalt ja sain rahulikult rääkida, kuna samal ajal sain oma emotsioonid välja nutta. Ütlesin, et ma loodan, et nad saavad minust aru. Ma olen juba 25-aastane täiskasvanud inimene ja tahan oma elu elada, mitte kodus nende tahtmise järgi elada. Kui nad sellega leppida suudavad, siis ma loodan, et meie suhted paranevad. Kuid nad ei saa mind kinni hoida, sest mu süda on juba Türgis, ainult mu keha on veel siin.

Elu surnuaias jätkus neli kuud. Emaga hakkasime me vaikselt ikka paremini läbi saama, kuid isaga ei rääkinud ma sõnagi. Ma ei talu lapsikust täiskasvanud inimese poolt. Varsti ostsin ära lennupileti Türki ja lõpuks, kui oli veel kuu aega lennuni aega, siis rääkisin oma plaanist oma ülemusele. Ta oli täitsa lahe ja ütles, et ega tal polgi mulle midagi öelda, sest ega ma ju oma meelt ei muuda, kuna lennupilet on mul juba olemas. Ta soovis mulle edu ja kõike head. Ergüniga olid meil suhted ka natukene paranenud, sest tal oli hea meel, kuna ma sinna lähen. Kuid samas tema krediitkaardi jama ikka veel venis ja nad polnud seda meest ikka veel kätte saanud.

Päev enne äralendu hakkas isa minuga lõpuks rääkima. Ma olin nii üllatunud, et pidin peaaegu pikali kukkuma. Ma polnud teda kunagi nutmas näinud. Nüüd ta nuttis ja kallistas mind nagu ma oleksin suremas ja ta ei näe mind enam mitte kunagi. Ma olin emotsionaalselt nii segi paistatud, et ma ka poolenisti nutsin, kuid püüdsin teda siiski lohutada ja ütlesin, et ma kunagi tulen ju ikka tagasi ja ma ei tea kauaks ma sinna Türki üldse lähen. Praegu oli plaan 1-2 aastat seal olla. Isa ütles, et temal olid minu jaoks omad plaanid ja mina pidin kõik maad ja majad ju pärima. Ja nüüd ma tahan ära minna! Seda olen ma nüüd kaheksa aastat hiljem õppinud, et ootused on need, mis meid õnnetuks teevad. Ju isa seda sel hetkel ei teadnud, sest ta oli minu elu juba tervenisti ära plaaninud, mis ma kõik pean tegema. Ta ei saanud lihtsalt ühest asjast aru, et mina ei tahtnud seda, mida tema tahtis. Mina tahtsin oma elu elada ja oma unistusi täita, mitte tema unistusi täita. Isa tahtis, et mina teeks teda õnnelikuks, siis ta ei pea selle nimel ise midagi tegema. Aga asi on selles, et mitte keegi teine ei saa meid õnnelikuks teha. Ainult meie ise saame ennast õnnelikuks teha. See on minulegi nüüd tagantjärgi tarkus. Sel ajal ma võisin sellest alateadlikult aru saada, kuid ma ei osanud seda sõnadesse panna.

Järgmisel hommikul viis ema mind lennujaama. Isa ei andnud näolegi. Ema ei osanud ka suurest kohmetusest midagi teha, kui sirutas käe välja ja tahtis mul hüvastijätuks kätt suruda. Nagu ma ütlsin, siis hellus ja emotsioonid ei kuulunud meie pereelu hulka. Ma selle peale lõin käega ja kallistasin teda. Mul oli minemisest nii hea meel. Lõpuks saan sealt negatiivsusest ära. Ütlesin emale, et küll me varsti jälle näeme ja ärgu nad liiga palju muretsegu. Mina olen õnnelik :)

Mäletan, et Ergün tuli oma sõbraga mulle autoga lennujaama vastu. Ta sõber ütles, et iga kord, kui ta mind näeb, siis ma lähen ainult ilusamaks. Olin väga meelitatud :) Nüüd oli mul suur raske kohver kaasas, sest tulin ju ühe otsa piletiga ja mul polnud õrna aimugi, kui kauaks ma Türki jään. Tegelikult sai seal vist turistiviisaga ainult kolm kuud järjest olla. Nii et ma pidin omale mingi teise viisa hankima, kuid mul polnud mitte millestki mingit aimu. Sel hetkel oli minu jaoks tähtis ainult see, et ma kodusest kaosest minema saaks ja saaksin olla koos inimesega, keda ma armastan. Mis peale seda tuleb on juba omaette ooper.

Türgis olin ma jälle õnne mullis ja see aeg oli mu elus kõige armastusväärsem aeg … kuni praegusini :) Üheksa kuud varem olin ma ka armastuses heljunud, kuid nüüd tundus kõik kuidagi reaalsem ja käegakatsutavam. Olime ju ka vanemad ja targemad. Ja minu jaoks oli see suur elu muutus. Olin poolteist aastat varem küll Inglismaal olnud ja kavatsesin sinna pikemaks ajaks jääda, kuid sellest ei tulnud midagi välja ning ma läksin ikka koju tagasi kuu aja pärast ja lõpetasin ilusasti ülikooli ära. Nüüd oli mul kindlam plaan võõrsile jääda, sest ma olin koos oma armastatuga ja olin tema kodus. Kõik peaks nüüd lihtsam olema.

Ma seda aega väga pikalt kirjeldama ei hakka, kuid mõningaid asju mainin siiski. Me olime Ergüniga jälle nagu noored armunud. Käisime pidevalt linna peal jalutamas ja saime ta sõpradega kokku ja käisime ujumas ja kinos. Huvitav oli see, et järgmine päev, kui ma Türki olin jõudnud, siis toimus Tallinnas see venelaste mäss selle kuju pärast. See, kui nad vanalinna segi peksid. Minule oli see täielik shokk, kui ma YouTubest videosid vaatasin. Nutma ajas, sest see oli ju minu armas Tallinna vanalinn. Aga mingid kõrgemad jõud olid mind teisele teele juhatanud, et ma oleksin ohust eemal :)

Mäletan, et sel ajal, kui me Ergüni ema korteris elasime, siis ajas ta Ergüni igal ösel kuskil kell kolm ülesse. Nad läksid kööki ja siis ta hakkas Ergüni peale karjuma. Ma mitu korda küsisin, et kas asi on minus, kuid Ergün ütles, et ei ole. Ma arvan, et mina olin kindlasti ka üks karjumise tegur, mis sellest, et ma sõnagi aru ei saanud, mis nad rääkisid. Ma kaks korda seisin köögi ukse taga ja hoidsin juba lingist kinni ning tahtsin sisse minna, Ergünile põse peale musi teha ja küsida, et mis lahti on, kuid ma lõin mõlemad korrad araks. Ma teadsin, et asi on ka minus ja tahtsin kuidagi asja parandada. Kui ma lõpuks Ergünile tunnistasin, et ma olen juba kaks korda ukse taga seisnud, siis ta ütles, et hea oli, et ma sisse ei tulnud, sest ma oleks asja veel hullemaks teinud. Ma ei saanud alguses selle öise karjumise pärast magada ning magasin kõrvatroppidega, kuid lõpuks hakkasin selle karjumisega juba ära harjuma. Ärkasin mõneks ajaks üles ning varsti jäin jälle magama. Kuid see triangel väsitas ikka ära. Ergün nägi ka vaevatud välja.

Mingi aja pärast tulid Pille ja Memo meile külla. Memo elas muidu Ankaras, kuid nüüd nad tahtsid koos omaette elama minna ja otsisid võimalusi. Nad olid teel Marmarisse ja Dalyani. Pille teadis, et ma olin Türki tulemas ja palus mul talle Eestist asju kaasa osta ja kui nad meie juurde jõudsid, siis ta kukkus leiba ja viinereid ja sulajuustu sööma. Sulajuust oli kahjuks singiga ja seepärast ei saanud poisid seda proovida, sest nad ei söö sealiha. Aga ma olin kaasa võtnud ka pudeli Vana Tallinnat ja ükskord jõime seda koos Türgi kohviga. Täitsa hea oli. Ergüni ema seda ei proovinud, sest ta ei joo alkoholi. Türklaste elu on ikka kuidagi väga piiratud, hehe. Mäletan seda, et kui Pillet nägin, siis oli tal suuur ohatis huule peal. See oli liigsest suudlemisest, hehee. Siis tuli mulle meelde aeg üheksa kuud tagasi, kui mul endal sarnane asi huule peal oli. Hahaa, oh olid ajad!

Käisime koos Memo ja Pillega ka linna peal ja rannas. Elu oli lahe, sest me olime kõik sarnased sugulashinged ja me kõik tahtsime ühtemoodi õnnelikud olla ja andsime endast parima, et seda saavutada, kuid meil olid kõigil oma rasked käänulised rajad käia. Mõne päeva pärast läks Memo Marmarisse, et seal tööd ja elukohta otsida. Varsti läks Pille talle järgi. Nii meie teed seekord lahku läksid. Mäletan veel hästi Pille särtsakaid käeliigutusi ja kallistusi enne bussi peale minekut.

Meie õnnelik elu muutus vaikselt raskemaks. Ema ja Ergün jätkasid öist karjumist ja Ergünile tegi muret see, et ta ei saanud oma krediitkaardi jamaga edasi tegeleda, kuna mina olin seal. Ta kartis, et minuga võib midagi halba juhtuda. Minule tundus see kõik ikka väga sürr. Miks ta seda asja juba rahule ei jäta? See on ju ainult labane raha ja pealegi on see juba ammu tagasi makstud. Aga Ergün ei saanud asja ikkagi sinnapaika jätta, sest ta ego oli haavata saanud.

Ma tundsin oma sees mõistuse häält ja teadsin, et ma pean Ergünile ühe variandi välja pakkuma, kuigi ma ei tahtnud seda üldse teha. Ühel päeval ma ütlesin talle, et kui ta tunneb, et tal kõik siin nii pooleli on ja ta minu pärast midagi teha ei saa, siis ma võin ju mõneks ajaks ära minna ja siis kuu aja pärast või nii jälle tagasi tulla, kui tal elu jälle joones on. Ergün ütles, et aitäh pakkumise eest, kuid see variant jääb küll viimaseks võimaluseks. Viimane võimalus tuli aga ruttu kätte, sest juba kahe päeva pärast ta küsis minult, et kas mul oleks ikka võimalus mõneks ajaks ära minna. Ma tundsin, kuidas oda minu südamest vahedalt läbi libises. See oli nii valus. Ma ei suutnud talle mitte midagi öelda. Tõusin vaikselt lihtsalt püsti ja läksin teise tuppa. Viskasin voodi peale pikali ja hakkasin lihtsalt südamest nutma. Mõne aja pärast tuli Ergün mind otsima. Kui ta mind seal nutmas nägi ja ma talle pisarad silmis ütlesin, et ma ei taha tema juurest ära minna, siis lõid temal emotsioonid üle pea ja ta hakkas ka nutma. Ta oli selle peale ise nii üllatunud ja ütles, et ta pole pea kümme aastat juba nutnud, sest pole seda lihtsalt suutnud teha. Peale isa surma elas ta nii palju negatiivseid asju läbi ja sõdis oma sugulastega ja kuna oli pere ainus poeg, siis ta pidi tugev olema. Seepeale ta enam ei nutnud, kuid nüüd tänu minule ta jälle nuttis! Ta oli kurb ja õnnelik üheaegselt. Mina olin ka. Lõpuks ma ütlesin talle, et ju siis on nüüd minu kord tugev olla ja mõneks ajaks eemale minna. Mul oli seda nii raske teha, sest ma olin ise ju kolmanda maailmasõja kodus läbi elanud ainult sellepärast, et siia tulla ja nüüd ma pole ühte kuudki siin olnud ja juba ta tahab, et ma jälle ära läheks. See tunne oli õudne. Ta oleks nagu samurai mõõgaga minu südame pulbriks teinud. Ma üritasin küll tugev olla ja head nägu teha selle kõige juures, kuid seesmiselt olin ma täiesti puruks.

Leidsin odava lennupileti otse Antalyast Manchesteri sõbranna Stella juurde. Ma ei tahtnud koju tagasi minna. Jumal hoia selle eest! Just ma sain sealt minema. Stella ja James olid õnneks hea meelega nõus mind hädast välja aitama ja neil oli ka üks vaba tuba, kus ma elada sain. Mäletan lennujaamas olemist nagu eilset päeva, kuigi see oli kaheksa aastat ja kaks kuud tagasi. Tegin check-in'i ära ja siis oli meil Ergüniga jupp aega, et lihtsalt lennujaamas omavahel olla. Mäletan, et ta oli väga tõsine ja tegi suitsu. Mul on see pilt praegu silme ees. Ju ta ei olnud ka selle situatsiooniga rahul. Kuna minul oli lend ees, seega oli ka väike elevus sees, siis püüdsin mina pigem tema tuju üleval hoida. Tegime koos kahekesi pilte. Selliseid lahedaid lollitavaid pilte ja naersime ja kallistasime ja suudlesime. Lõpuks ta istus pingi peal ja ma viskasin pikali ning panin pea tema sülle. Hakkasin nutma. Ma ei tahtnud ära minna! Ükskõik kui head nägu ma selle juurs ka ei teinud. Ma ei tahtnud tema juurest ära minna!! Kuidas ta sellest küll aru ei saanud. Kui ta lõpuks nägi, et ma nutan, siis me lihtsalt kallistasime ja nutsime koos. See oli kohutav piin, mida mu süda sel hetkel läbi elas.

Järsku ma märkasin, et kell on jube palju ja ma pean veel passikontrollist läbi minema. Ma ei suutnud Ergüni kallistamist lõpetada, sest ma teadsin, et kui ma temast lahti lasen, siis ongi päriselt lõpp. Kallistasin teda nii kaua kui suutsin ja lõpuks jooksin nuttes ja lehvitades minema. Ma nutsin lahinal terve aja, kui ma järjekorras seisin. Kell tiksus kohutava kiirusega ja ma kartsin, et jään lennukist maha. Kuigi ma jubedalt kartsin inimestega rääkida ja paluda, et nad mind ette laseks, siis tegin seda mõnedega ikka läbi nutu ja punaste silmade. Ma tundsin, et lähen hulluks. Vähe sellest, et mu Türgi elu läbi sai, nüüd oli veel võimalus, et ma jään oma lennukist ka maha ja ma tahtsin ainult nutta, sest mu süda oli kildudeks ja siis ma pidin veel inimestele seletama, miks mul kiire on. Lõpuks sain viimasel minutil ikka passikontrollist läbi ja lennuk jäi veel minemisega hiljakski. Mina ainult nutsin. See oli kõige kaootilisem aeg minu elus.

Lend läks läbi Berliini ja mul oli seal isegi aega väljas jalutada enne kui järgmine lennuk Manchesteri läks. Saatsin Ergünile sõnumi, et olen Saksamaal ja minuga on kõik korras. Vastus tuli kiiresti. Ta ütles, et ei saanud ööläbi magada, kuid nüüd on ta õnnelik, sest teab, et minuga on kõik korras. Lend Manchesteri läks kenasti ning Stella ja James juba ootasid mind lennujaamas. Vähemalt midagi positiivset. Rääkisime lähipäevadel Stellaga pikalt minu olukorrast. Stella ikka materdas Ergüni ja ütles, et see pole õige mees, kui ta minuga nii käitub. Mäletan, et korra läksin Salsbury's poodi ja nägin mandlite pakke ja hakkasin sealsamas kõrval nutma, sest need tuletasid mulle Ergüni meelde. Ta oli mulle paki mandleid kaasa andnud teele. Ma nutsin kodus iga jumala päev. Südames oli kõle ja tühi ja katkine tunne. Mind oli hüljatud. Ma olin läbi tule ja vee …. läbi põrgu läinud, et tema juurde minna ja ta lihtsalt saadab mu esimesel võimalusel minema, sest tema ego sai mingi mõtetuse pärast haavata. Tema ego oli talle tähtsam kui mina. Tema mõtetu raha oli talle tähtsam kui MINA! Kõik muu oli talle tähtsam kui minu süda. See oli nii kohutavalt valus tunne. See oli täielik agoonia.

Nädal peale Inglismaale jõudmist mul lihtsalt katus sõitis ära. Ma enam ei suutnud. Ma olin nii puruks rebitud, et millelgi polnud enam tähtsust. Ma olin ennast täiesti tühjaks nutnud, kuid ei suutnud ikkagi nutmist lõpetada. Minu õnnelikul elul ja kõigil minu plaanidel oli kriips peal. Kuu aja asemel rääkis Ergün nüüd juba kolmest kuust eemal olemisest. Mul ei olnud enam tulevikku. Vähemalt mitte midagi sellist, mida ma oleksin tahtnud. Saatsin Ergünile sõnumi. Ei mäletagi täpselt, mis ma seal kirjutasin, kuid lõppu panin FUCK YOU! Ühesõnaga ma saatsin ta pikalt. Peale seda ei kuulnud ma temast vist nädala. Kui ma teda lõpuks MSNis nägin, siis ta ainult kriiksus minu peale, et mis ma temast tahan, ma olin ta ju sügavale persse saatnud!! Nüüd olin mina omakorda tema hellikut ego haavanud. Nüüd tundsin mina ennast halvasti ja üritasin talle oma olukorda selgitada, kuid ta ei tahtnud seda kuuldagi. Korrutas ainult, et ma saatsin ta persse, et mis ma temast ikka veel tahan!? Minu elu läks veel jubedamaks.

Lõpuks ühel päeval otsustasin talle helistada. Ergün võttis vastu ja karjus mu peale, et mille kuradi pärast ma talle helistan, et ta õde oleks võinud ju telefonile vastata!!! Ja ärgu ma talle helistagu! Mul läks pilt peaaegu tasku. Edasi läks nagu filmis. Vajutasin telefoni lihtsalt kinni, viskasin selle kurat teab kus ja kuna põlved läksid täitsa nõrgaks, siis vajusin lihtsalt põrandale kokku ja nutsin nagu hunnik õnnetust. Kui ma lõpuks läbi pisarate jälle nägema hakkasin, siis otsisin oma telefoni üles. See oli õnneks veel ühes tükis. Võtsin ennast kokku ja saatsin Ergünile sõnumi, kus ütlesin, et ma väärin paremat kui tema ja tõsiselt nüüd – FUCK OFF!!! See oli minu jaoks lõpp, mis sellest et ma sada korda veel meelt muutsin ja püüdsin temaga rääkida ja asja parandada. Võtsin isegi kuu aega aega ja ei rääkinud temaga, et siis kuu aja pärast rahulikumalt ja selgema peaga rääkida saaksime. Kuid ta ei andnud endast MSNis isegi märku. Kirjutasin talle, kuid vastust ei tulnud. See oli lõpp.

Olin terve aja omale seal tööd otsinud ja kirju ning meile laiali saatnud. Sain ühe päeva kuskil tööl käia, kuid sealt ka öeldi, et neil pole mulle tegelikult tööd ja nad ei tea miks uut töötajat üldse otsitakse. Seega see päev jäi mul ainukeseks tööpäevaks. Oli juba august ja kuna ma olin kodust lahkunud aprilli lõpus ning eemal olles rahunenud, siis võtsin hoopis emaga ühendust ja küsisin, et kui ma tagasi tuleks, siis kas ma saaks oma vana töökoha tagasi. Kõik aeti korda ning septembri alguses lendasin koju. Kõik juba ootasid minu tagasitulekut. Vana töökoha sain tagasi ja natukene helgem elu läks edasi. Kuue kuu pärast leidsin uue ja parema palgaga töökoha. Üheksa kuu pärast tegin ma aga hoopis uue lükke ning lendasin Austraaliasse koos Erlega. Elasin seal kaks aastat. Seejärel elasin Uus-Meremaal 15 keerulist, kuid parimat kuud minu elust! Seal olles võttis Ergün üllataval kombel minuga ühendust. Meie lahkuminekust oli 3,5 aastat möödas, kuid ta hakkas mulle seda sama jama rääkima. Ikka jamad siin ja seal, sama mentaalne hoiak. Krediitkaardi jama oli õnneks lõppenud, kuigi see võttis kokku mu meelest mitte 1-3 kuud, vaid 6-7 kuud! Jumal tänatud, et ma ta ikka persse saatsin sel ajal. Peale temaga rääkimist kirjutasin ma talle kirja, kus ütlesin, et ta pole grammigi muutunud, kuid mina olen. Ja kui ta kavatseb paremuse poole areneda, siis ma hea meelega vestlen temaga edasi, kuid kui ta kavatseb täpselt samasugune töss ja töll edasi olla, siis kui ta ei mäleta, mis ma talle ütlesin, siis võin ma ta mälu värskendada – FUCK OFF! Peale seda pole ma temast rohkem midagi kuulnud. Nüüdseks on meie lahkuminekust möödas kaheksa aastat ja paar nädalat.

Ohhh, küll nüüd on hea kerge olla, sest sain kõik oma vanad mured “paberile panna”. Jagatud mure on ikka pool muret :) Jätkan nüüd sealt eilsest päevast. Hakkasin meie vanu esimesi jutuajamisi Ergüniga lugema ja kõik tuli riburada pidi meelde. Kõik need tunded ja see kompimine ja teise tundma õppimine. Minu jaoks oli see kõik ikka nagu eilne päev, mis sellest, et möödunud on pea kümme aastat. Emotsioonid ja tunded ei kao kuhugi, need on põletatud meie mällu. Need viivad meid otse ajas tagasi. Kui ma olen kunagi oma südame kellelegi või millelegi avanud, siis ei ole seda võimalik enam sulgeda. Pole olemas on-off nuppu, kust saaks kõik välja lülitada. Mida rohkem ma meie jutuajamisi lugesin, seda rohkem ma tundma hakkasin. Lõpuks ma sain aru, et aeg ja kõik need probleemid, mida ma läbi elasin, mitte miski pole kustutanud minu lõputut armastust Ergüni vastu. Ma teadsin seda juba varem, aastaid varem, kuid ma polnud seda niimoodi päris füüsiliselt tundnud. Tänu Dolorese raamatu lugemisele on mu mõistus ja keha palju muutusi läbi elanud ja ma saan nüüd paljudest asjadest hoopis teistmoodi aru. Palju selgemalt.

Terve päeva, kui ma rannast rohtu ära rehitsesin, siis ma mõtlesin Ergüni peale. Ma ei saanud isegi aru, mille peale täpselt, kuid ta kummitas mu mõtetes. Rääkisin Robbiniga ja ta ütles, et praegu tuleb randa nii jubedalt palju rohtu ja terve Mehhiko Kariibi mere rannik on sellega hädas. Rannik on mu meelest üle 200 kilomeetri pikk. Robbin ütles, et tavaliselt on rand praktiliselt koguaeg puhas, kuid nüüd lausa upub iga päev rohu sisse ja inimesed puhastavad randa lausa traktoritega. Nädal tagasi oli tuul täpselt ühest suunast poolteist nädalat järjest ja adru hakkas juba mädanema ja haisema, kuid teda kogunes üha juurde. Ma tegin ekstreemseid riisumisi, et randa natukenegi puhtamaks saada, kuid järgmiseks hommikuks oli tavaliselt enamus rohtu ja vahel rohkemgi veel tagasi. Andsin endast kõik, kuid sellest jäi alati väheks. Ainus võit kõige selle juures oli see, et riisumis-mediteerimisaeg pikenes mul koguaeg. Võibolla andis emake loodus sellega mulle aja ja võimaluse, et saaksin siin oma õppetunni lõpuks kätte? Kui nüüd varsti Kariibi mere rannik rohust puhas on, sest ma olen oma õppetunni selgeks õppinud, siis ma tean täpselt ning tänane päikesepõletus tasub ennast tuhandekordselt ära ;)

Ma täna ütlesin ka Robbinile, et minu jaoks pole riisumine töö, vaid see on pigem nagu meditatsioon või sanatoorium. Ta sain minust väga hästi aru ja oli minuga nõus. Mul on tunne, et ma jooksin tema otsa täiesti eesmärgiga. Alateadlikult loomulikult, kuid see oli ette nähtud. See, et ma siia Kariibi mere rannikule tulen ja mul on tohutult vaba aega enda jaoks ning ma rohima ja rehitsema hakkan, see oli minul või kellelgi teisel väga täpselt ära planeeritud. Igal riigil ja igal kohal on minu jaoks olnud mingi eriline tähendus. Erinevates kohtades õpin ma erinevaid asju ja saan erinevaid õppetunde. Austraalias õppisin vandenõuteooriate kohta ja sealt algas minu maailmavaate pragunemine. Uus-Meremaal avastasin ma võõraste inimeste headuse ja minu silmad avanesid “päris” maailmale. Nüüd siin Mehhikos avastasin oma elu eesmärgi ja täna purustasin 10-aastase pähkli, mis mind vaevanud on. Ma soovitan kogu südamest kõigil inimestel rändamas käia sellistes rahulikes kohtades, mis annavad meile aega enese jaoks ning oma elu üle järele mõtlemiseks.

Riisusin ja mõtlesin, mõtlesin ja riisusin. Ergün lõi mulle noa selga, kuna talle oli oma ego ja raha tähtsamad kui mina. Vähemalt mina nägin seda nii oma mätta otsast. Kui ma Mehhikosse tulin, siis üks suurimaid soove oli mul näha mu vana sõpra Dannyt. Ma olen teadnud teda juba pea kümme aastat ja ta on nagu minu väike vend. Isegi Facebookis on ta mul vennaks pandud, hehe. Ma tean teda juba peaaegu kümme aastat (poolteist kuud kauem kui Ergüni, seega tundub, et tema tuli minu ellu samal põhjusel), kuid ma pole teda kordagi oma silmaga näinud. Me oleme tegelikult ainult interneti tuttavad. Mehhikosse tulles oli mul plaan talle kohe külla minna ja teda esimest korda elus kallistada. Pidime veel koos mehhiko õlut jooma minema. Küsisin, et kas saaksin mõned päevad tema juures olla, kuni ma mõtlen välja, kuhu ma täpselt lähen. Tema poolt tuli imelik vastus. Ta oli mingi aeg tagasi oma töökohalt pangast lahti lastud ja nüüd ei tahetud talle raha maksta. Ta andis asja kohtusse ja nüüd ootas kõik selle kohtuasja taga. Ta oli väga mures oma raha pärast. Ma ei saanud asjale väga pihta, sest olid aasta viimased päevad ja kohus nagunii ei töötaks sel ajal. Kuid Danny ei tahtnud minuga kokku saada ja ütles, et ta ei saa ka mulle peavarju pakkuda. Ma olin täitsa pahviks löödud, sest ta elas ju naaberlinnakeses ja sinna lähevad iga natukese aja tagant bussid, mis isegi ei maksa eriti midagi. Miks me ei võiks lihtsalt kokku saada. Ma olen ju sealsamas tema lähedal ja ma olen temaga kohtumist pea kümme aastat oodanud! Aga vastus oli eitav. Ma sain isegi natuke vihaseks, et tema mõtetu raha on minust tähtsam. Siis saatsin ta mõttes puu taha ja läksin aasta alguses Vaikse ookeani rannikule. Sealt edasi neljaks kuuks Yukatani poolsaare metsa maiade keskele ning nüüd olen juba poolteist kuud Kariibi mere rannikul olnud. Olin Danny peale ikka natuke pahane ja mõtlesin, et tore oleks, kui ma lendaks koju hoopis Cancunist ja ei lähekski üldse Mexico Citysse tagasi, et siis tal polgi enam võimalust minuga kohtuda ja siis see jääb tal hinge kratsima. Vat selline susserdis olin!

Täna läks riisudes mõte selle peale, et Ergün lõi mulle noa selga ja näitas, et raha on talle tähtsam kui mina. Ja nüüd Danny, mu teine suurepärane sõber tegi täpselt sama lükke. Raha oli talle tähtsam kui minuga kasvõi mõneks tunniks kohtumine. Ma ei saanud aru, mis värk on. Miks minu ellu selline jama tuleb heade sõprade poolt. See pole ju üldse tore, kui raha mind mõtetuks teeb. Seepeale ma hakkasin mõtlema, et äkki on siis asjal teine külg, mida ma pole siiamaani näinud. Ja kuna ma mingit õppetundi Ergüniga seoses ära ei olnud õppinud, siis nüüd lõi Danny mulle täpselt sama noa täpselt samasse auku mu seljas, et minu tähelepanu haarata. Kas sellel kõigel võib olla mingi teine põhjus?

Siis äkki mul plahvatas, et nemad elavad oma elu ja näevad asju ju oma mätta otsast. See, et Danny minuga kokku ei saanud, ei tähenda ju seda, et ta mul enam hea sõber ei oleks. Raha oli lihtsalt tema mure. Raha on tema komistuskivi ja õppetund praegusel hetkel. See ei vähenda aga tema armastust minu vastu. Ta on ikka minu väike venna :) Elu läheb edasi ja tunded on samad, lihtsalt me peame laskma teistel ka oma õppetunde saada. Mina ei olegi alati kõige tähtsam teiste elus. Minu ego lihtsalt tahab, et ma oleks koguaeg kõige tähtsam ja vajalikum teiste jaoks. Vahest on raha tähtsam, sest nad arvavad, et nende elu kvaliteet sõltub sellest, kui palju raha neil on. Selle pärast ma ei pea kõike veel Dannyle nina alla hõõruma ja ennast tähtsaks tegema hakkama ning teda oma sõprade seast kaotamisega hirmutama. Sellega võib tema raha õppetund kaduma minna. Tihti on teised inimesed ka õppetundides osalised ning annavad oma panuse inimeste arengusse. Tema õpib raha tundma ja mina õpin samal ajal kannatlikkust ja seda, et aegajalt inimestel prioriteedid muutuvad. See ei tähenda aga seda, et me peame neid inimesi oma sõprade hulgast välja heitma hakkama. Sugugi mitte. Kõik õppetunnid on omavahel risti-rästi seotud. Miski pole päris must ja valge, vaid on palju hallikaid varjundeid.

Nüüd, tulles tagasi Ergüni juurde, siis see, et tal mingil hetkel raha ja ego tundusid tähtsamad olevat kui mina, ei tähendanud ju seda, et ta mind enam ei armastanud. Temal oli lihtsalt vaja see õppetund selgeks saada. Samal ajal oli minul kannatlikkuse õppetund käsil ning ma kukkusin sellest kolinaga läbi. Katus sõitis, süda purunes, elu läks nihkesse. Totaalne kaos. Ja mille pärast? Sellepärast, et ma ei olnud endas kindel. Ma ei teadnud, mis armastus täpselt on. Mina arvasin, et see on lilled ja liblikad ja surin kõhus. Hakkasin amokki jooksma niipea kui liblikad maanduma hakkasid. Ei mingit kannatust. Tihti valin ma õppimiseks kõige raskema tee. Tegin seda ka seekord. Pidin oma elu armastuse kaotama ja kümme aastat oma elust peata kanana ringi jooksma, et lõpuks õppida, mis on kannatlikkus. Lõpuks ma tean mis see on. Aega võttis aga asja sai nagu vana hea ütlus meile juba rääkis :)

Ma nüüd viimased tunnid olen selles õndsas teadmises heljunud. See tunne on super. Kümme aastat elu ülikooli ja lõpuks on doktorikraad käes, hehe. Nagu välja tuli, siis ma olen selle kümne aastaga palju muudki juurde õppinud. Kõik õppetunnid on omavahel tihedalt seotud ning aitavad üksteisele kaasa. Me ei saa kunagi vaid ühte tervet õppetundi korraga, vaid õppimise ajal lükkame jala juba järgmise ukse vahelt sisse ja võtame uue tunni niidiotsa näppude vahele, mida vaikselt uue rulli peale kerima hakkame. Teed minu õppetundideni on vahest väga keerulised ja käänulised, kuid seevastu tohutult huvitavad ja informatiivsed. Mulle meeldib nii väga õppida. Vahest kaotame õppimise käigus midagi suurt oma elus, kuid vahest võidame midagi palju paremat, kui vanast lahti laseme. Miski pole hea ega halb – kõik on lihtsalt õppetunnid. Meie elu on see, mis koorub välja sealt pudru ja kapsaste keskelt. Iga kord oleme jälle veidike targemad kui varem. Miski ei jookse lihtsalt säärt mööda maha. Kõik on millekski hea. Juba kadunud Bill Hicks ütles: “It's just a ride. Sit back, relax and enjoy the ride. It's just a ride (See on lihtsalt sõit. Istu, puhka ja naudi sõitu. See on lihtsalt sõit (sõit ameerika mägedel läbi elu ehk õppetund)”.

Kevadel lugesin David Wilcock'i raamatut “Synchronicity key (sünkroonsuse võti)” ja seal ta rääkis, et me sünnime ikka uuesti ja uuesti sama grupi inimestega. Neid on meie grupis 3-25, kuid tavaliselt viieteistkümne ringis. Me mängime erinevates eludes üksteise jaoks kõikvõimalikke erinevaid rolle. Kord oleme elukaaslased, kord vanemad ja lapsed, kord õed-vennad, kord lihtsalt sugulased või sõbrad, kuid me alati viime üksteist läbi kõikvõimalike õppetundide. Tavaliselt parimad sõbrad annavad meile suurimad õppetunnid. See tähendab, et need inimesed, kes meile näiliselt elu jooksul kõige rohkem haiget teevad, need on tegelikult meie oma joped, kes meil õppida aitavad. Selle kõik me panime omale uut elu valides juba paika, mis õppetunde me selles elus õppida tahame. Kahjuks siia ellu sündides me unustame kõik selle tausta ning siis arvame, et küll teised inimesed võivad meid vahest ikka piinata ja vaevata! Me lihtsalt ei mäleta, et me ise valisime endale selle tee, oma õpetajad ja oma õppetunnid. Omad joped on need inimesed, kellega me saame suurepäraselt läbi. Seda on loomulikult raske läbi ego prisma näha. Kuid vahest tulevad meie ellu inimesed, kellega on tunne nagu me oleksime “käsi ja kinnas” või “sokk ja jalg”. Inimene on täiesti võõras, kuid väga kiiresti kõik lihtsalt voolab paika ja juba natukese aja pärast me näeme, et me armastame kedagi. Sama juhtus minu ja Ergüniga. Ma arvan, et ta on ka üks minu jopedest, hehe. Üks minu grupi liige, kes on siin aitamas mul areneda. Armastus tuli nagu kevadine tulvavesi …. eikusagilt …. kuid tundus nii õige ja hea. Sama juhtus mul ühe Hollandi mehe Matt'iga. Hakkasime internetis rääkima ja klapp oli nii suurepärane, et juba vähem kui tunni pärast tahtis ta mulle külla tulla, haha. Armastuse tunde tulemisega läks veidi kauem aega, kuid kui see kätte jõudis, siis see oli nii kõikehõlmav, et millelgi muul polnud enam tähtsust. Ma ütlesin, et armastan teda oma elupäevade lõpuni ja arvatavasti ka teistes eludes, sest meie hing läheb ju edasi. Lõpuks oli tunne, et mul pole isegi vaja temaga kohtuda, sest see pole midagi füüsilist, vaid hoopis vaimne. Sügavalt vaimne side. Sellest ma sain aru, et ka Matt on minu oma jope :) Täpselt sama lugu on Dannyga. Ma pole ka teda mitte kunagi näinud, kuid sellest pole üldse lugu. Ta on mulle väga kallis väike vend from another mother (teiselt emalt), hehee.

Te võite nüüd küsida, et mis saab minust ja Ergünist. Ma ei tea. Alguses oli mul plaan, et oi kus ma tahaks seda õnnelikku Ameerikalikku happy end'i. Kes siis ei tahaks õnnelikult elu lõpuni armastuses heljuda, eks? Aga samas, ma pole ju ameeriklane. Ja kui Euroopa filme vaadata, siis need on palju tõsisemad ja tihti isegi liiga negatiivsed. Mulle ei meeldi ka see suund. Ma arvan, et valin Jaanika tee. Las minna! Küll elu näitab, kuhu viib põnevam ja seiklusrikkam tee ning kus ma saan huvitavaid asju õppida ;) Plaanid ainult takistavad elu arengut. Mul pole midagi selle vastu kui ma teda jälle näeks. Ta on ju minu sõber ja mu oma jope. Tahaks teda kallistada ja tänada selle suurepärase ning pika õppetunni eest. Isegi kui seda ei juhtu, siis ma loodan, et ta on väga õnnelik ja oma eluga rahul. Loodan, et tal on kõik, mida ta oma ellu soovis ja et mina suutsin teda õpetada sama hästi kui tema mind õpetas. Ma armastan teda aegade lõpuni väga-väga-väga.

Lõpetuseks tahan öelda seda, et elu on nagu male. Me ei mängi ainult ühte mängu elu jooksul, vaid mitmeid. Elu alguses oleme me etturid ning meie ema ja isa on lipp ja kuningas. Me ei suuda veel ise oma eluga hakkama saada, seega peavad meie elu mängu juhtima teised inimesed. Kui aga me saame küllalt vanaks, et ise kuninga või lipu kingadesse astuda, siis ei tohi ära unustada, et me peame oma vanemad nendest kingadest kõigepealt armastusväärselt välja tõstma. Alles siis saame me ise oma elu elama ja juhtima hakata. Minul jäi see lüke suures elamise tuhinas kahjuks kahe silma vahele. Meie vanematest võivad saada nüüd teised strateegilised mängijad koos teiste tähtsate inimestega meie elus nagu ratsu, oda või vanker, kellel kõigil on oma spetsiifilised eelised. Kui sa aga tahad oma vanematele vaiksemat ja rahulikumat osatähtsust, siis võivad nad vabalt olla väiksed etturid. See ei tähenda, et neil pole sinu elus enam eesmärkki. Kaugel sellest. Vahel võivad etturid ka võidu tuua sinu elu mängus. Kõik nupud ehk osalised sinu elus on tähtsad. Inimesi pole mõtet lihtsalt mingi suvalise põhjuse pärast oma elust välja heita. See tekitab ainult hirmu ja sellest pole mitte kellelegi kasu ning seeläbi jääb meil suurepärane õppetund saamata. Paneme jälle nupud paika ja läheb mänguks!

Ma ütlesin, et minu õppetund algas pea kümme aastat tagasi, kui Ergün minuga MSNis rääkima hakkas. Võibolla polnud see päris nii, sest vanemad inimesed ju mäletavad vana head Iivo Nei'd ja tema legendaarseid sõnu: “Tere päevast “Malekooli” vaatajad!” ;)

https://www.youtube.com/watch?v=fFIJ1herfx8