Elu Puerto Rico rohelisel künkal

Tüüpiline päikeseloojang aknast

Olen juba poolteist nädalat Las Marias’e roheliste, majadega pikitud küngaste vahel elanud. Mõnus on. Kuna siin on ka praegu kesktalv nagu mujal põhjapoolkeral, siis pole õnneks nii tapvalt palav nagu suvekuudel. Tegelikult kuulu järgi ei pidavatki siin tapvalt palavaks minema, sest see on väike ookeaniga ümbritsetud saar. Küsisin just George käest üle ja ta ütles, et suvel on tavaliselt 30-35 kraadi sooja ja väga niiske. Praegu on meil talv, seega ka vihmahooaeg ja minu meelest on juba praegu väga niiske. Päeval higi jookseb juba vähese liigutamise peale ja õhtul, kui tuul puhub, siis on selline külm tunne. Varem, kui me magasime, olid kõik aknad lahti ja siis ma magasin kolme teki all ja ikka oli niiske ning külm olla. Nüüd on öösiti ainult üks seitsmest aknast lahti, sest külmavarestest sakslased kolisid sisse ja mul on jube palav nii et ma ärkan öösiti iga tunni-paari tagant üles. Sakslased magavad see-eest pikkades riietes, magamiskottides ja teki all. Ma ei saa aru, mis nendega toimub.

Meie kodu

Päevasel ajal on kuskil 25-30 kraadi. See on higi lahti võtvalt mõnus. Ma käin iga tööpäeva hommikul neli tundi macheetega oja lähedal metsa kasvanud apelsinipuudesalus vehklemas. Super trenn. Täna oli mul seitsmes tööpäev seal ja kondid ega selg ei jää juba ammu kangeks. Eelmine esmaspäev käisime prantsuse noorpaariga – Nathalie ja Grim – naabrite apelsinipuid läbi tuulamas. Nad ise elavad kusagil mujal ja ainult vahest käivad siin. Saime kümmekond apelsini ja mingi rohelise vilja, millega ma pole siiani midagi peale hakanud. Peale seda vehkisime mõned tunnid kolmekesi apelsinipuude vahel esimest korda ja peale seda pole prantslased sinna enam oma jalga tõstnud, hahaa. Neile käis selline töö üle jõu, aga minule täpselt sobib. Täna käis George koos prantslastega oja mööda koskesid vaatamas. See võttis neil 8 tundi!! Jumal tänatud, et ma öösel halvasti magasin ja kaasa ei läinud. Igastahes kui nad tagasi tulid, siis tulid nad läbi veel ühe kaugema maha jäetud apelsinisalu ning tõid kotitäie apelsine kaasa. Sõin õhtuks ühe ära. Njämm kui hea! Sinna apelsinisalusse läheme jälle, kui meil apelsinid otsa hakkavad saama.

Põhjus, miks meil siin nii palju apelsinipuid on, on see, et see kant on kuulus oma apelsinikasvanduste poolest. Arvatavasti orkaan Maria laastas paljud salud ära või on inimesed lihtsalt linnadesse kolinud, kuid kuulu järgi on siin mitmeid maha jäetud apelsinisalusid. Ameerika poiss Clint, kellele meie farm kuulub, tema ostis ka selle maja koos maa ja mahajäetud vana apelsinisaluga. Seda ma praegu hoolega lahti raiungi. Kuulu järgi tegi Maria seal kõvasti laastamistööd ja keegi pole seal neli kuud midagi teinud. Mul on kahtlus, et seal pole juba ammu keegi eriti midagi teinud, sest apelsinipuud on väga vanad ja pooleldi kuivanud. Osad on isegi täiesti ära kuivanud. Täna, seitsmendal vehkimispäeval, leidsin ma alles esimesed kolm puud, kus olid apelsinid küljes. Sõin sealt kohe ühe mandarini moodi vilja ära ja see oli nii hapu, et vedas suu selja taha! Teise puu pealt sõin ühe kollaka apelsini ära. See oli veel pooltoores, aga õnneks mitte nii hapu. Aga super tunne oli ikkagi täna neid puid lahti raiuda võsast. Nagu oleks omale lapsed leidnud, hehe. Üks koer jäi meil siin vist tiineks ja viidi eile juba arstile, et lõikus teha. Nii et “lapsi” pressib igalt poolt sisse.

See pool, kus ma praegu apelsinipuid päästan, on kergem, sest nad on pooleldi rohu sees ja võsa ning ümber kukkunud puid on vähem. Seal, kuskohas me alustasime, oli täielik mets peal ning lisaks mitu suurt ümber kukkunud puud. Ma pean kõik macheetega pooleks ja juppideks taguma, sest mul muid vahendeid pole. Clint ostis eile uue mootorsae. Grim ütles, et ta võib mingi päev mulle sellega sinna appi tulla. Jee! Üldiselt on džungli puud pehmed ja neid saab macheetega üsna kergelt pooleks lüüa. Esimestel päevadel mul veel mingeid macheete muskleid polnud, seega raiusin puid nagu korralik metsamees. Nüüd on käsi nii tugevaks muutunud, et käsivarre jämeduse puu võtan tihti 1-2 hoobiga maha. Enamjaolt on siin kahte sorti puid ehk võsa, mis kiiresti kasvama hakkab. Üks on seest valge ja see on hea pehme nagu toasoe või. Teine on üsna kõva puu ja seda tuleb tunduvalt rohkem peksta. Rohuga on loomulikult kõige lihtsam. Aga on üks teravate nagadega puu, mida oli ka Mehhikos ning see on väga kõva. Neid on õnneks vähem ja nad on väga suured, seega need jäävad mootorsaele. Kõige suurem peavalu on muidugi väädid, sest need on roninud absoluutselt igale poole. Kõik puud on nendega omavahel ühendatud. Isegi apelsinipuud on neid täis. Apelsinid on niigi poolkuivand ja vahest tõmban väätidega uusi oksi veel puruks. Ei ole hea. Aga ega neid muud moodi kätte ei saa ka. Kui nad on puu tipus, siis sinna nad ka jäävad, kuni kuivikutena alla kukuvad. Mina saan ainult kikivarvaste kõrguselt asju kätte.

Täna, kui kõik hommikul kell 8 rõõmsalt oja poole marssisid, et koskesid kaema minna, siis Grim vaatas suurte silmadega minu tühjendatud metsa ja ütles, et kui ta viimati nädal tagasi siin oli, siis nägi kogu mets teistmoodi väja. Kiitis mind kohe. Clinti kohalik Puerto Rico pruta Andrea lubas mulle ka mingi aeg appi tulla. Apelsinisalu on suur ja ma arvan, et mul on puhastatud äkki alles kuuendik või seitsmendik. Natuke olen banaanipuid ka välja puhastanud, kuid kahjuks pole ühtegi banaanikobarat veel näinud. Banaane pean poest ostma.

Meie kutsud ennast ojas jahutamas

Metsatöö on mu lemmiktöö. See oli nii ka Eestis. Ma olen ikka metsaline, hehe. Ärkan hommikul 6:50 (päike tõuseb kell 7) ja metsa jõuan tavaliselt enne kaheksat. Igal lõunal, kui olen macheetega neli tundi vehkinud, siis lähen ojasse ujuma. See on selline mõnusalt karge mägioja, kus väga kaua hulpida ei taha, kuid kuuma naha jahutamiseks on see ideaalne. Ja kuna me elame tee lõpus üsna eraldatud kohas, siis pole siin lähedal teisi inimesi, seega ujumas käin ma paljalt. Vahetusriided on alati kaasas ning pärast suplust olen viks ja viisakas … kuni 20-25 minuti pärast mäe otsa olen rühkinud ja jälle higist leemendan, hahaa. Hommikul on maa täiesti märg ja libe. Kuna siin pole muld, vaid on punane savi, siis on mäest alla minek mul alati superaeglane ja ettevaatlik, et ma mööda mäekülge all rullima ei hakkaks. Meil on viis koera – emme Mama, kolm tütart – Blanco, Suncat ja Moonshadow ning endine hulkur isane bulldog Bully. Suncat ja Moonshadow on praktiliselt kaksikud. Mina neil vahet ei tee. Meenutavad täiesti Marjaku Juustukest ja Vorstikest. Nad on samuti madalad kõverate jalgadega koerad. Aga miks ma neist rääkima hakkasin, on see, et koerad tulevad tavaliselt minuga alla salusse kaasa, sest hommikul on veel hea jahe. Neile meeldib joosta ja mürada. Tihti jooksevad nad mäest alla ja siis kukuvad pikali libedal savil, mis sellest, et neil küüned on. Siis saan jälle kõhutäie naerda. Alguses olid koerad päev otsa minuga all, kuid nüüd nad enam ei viitsi. Käivad oma ringid ära, vahivad natuke veel ringi ja siis mingi aja pärast on kadunud. Lähevad üles maja juurde tagasi, sest seal on rohkem inimesi kes nendega tegeleda viitsivad. Kui ma peale suplust mäest üles minema hakkan, siis puhkan tavaliselt 5-6 korda. See on juba hea saavutus, sest alguses peatusin ma arvatavasti 10-15 korda ja hing oli koguaeg paelaga kaelas. Nüüd on võhma juurde tulnud.

Lill metsas

Me peame 4 tundi päevas töötama. No see on selline umbes täpselt asi, sest tegelikult mitte keegi seda ei vaata ja kedagi see ei huvita, sest Clint ja Adriana elavad üldse mujal linnas ja käivad ainult nädalavahetustel siin. Meid, rändureid, kes siin kõigel silma peal hoiavad, on praegu kokku kuus. Clint on minust aasta vanem, seega 37. Eks Adriana on umbes sama vana. Ma saan temaga väga hästi läbi. George on Ameerika poiss ja ta on alles 23. Ta on juba teist aastat siin talvitumas, kuna elab Ameerikas ka kusagil lumises kohas. Minu meelest on prantsuse paar ka kuskil sama vana. Nende nimed on Nathalie ja Grim. Nathalie on Columbia päritolu ja Grim pooleldi sakslane. Grim on tegelikult lühend. Muidu on ta nimi poole pikem keeleväänaja. Ja siis on siin veel saksa paar Paul ja Analena. Nad on sellised tüüpilised pedantsed hädavaresed. Nii kui siia tulid, siis pesid oma voodilinad ära ja kõik rätikud ning pesukäsnad keetsid läbi. Koguaeg pesevad nõusid ja raiskavad vett. Koristavad ja puhastavad pidevalt, kuid samas ise on lohakad ja voodiriided koos oma riietega on alati rullis. Nad võivad prantslastest paar aastat vanemad olla. Prantslased on see-eest korralikud nagu mina. Voodi on alati ilusasti tehtud ja tahavad ka pidevalt nõusid pesta. Nathalie õpib juurat ja Grim tegeleb mägironimisega. Me tulime siia ühel päeval. Nemad on hästi lahedad.

Mida veel. Töö koha pealt veel, et meil on siin üks must siga ja trobikond kukkesid-kanasid. Neid söödetakse igal hommikul ja päeval. Koeri samamoodi. Ja siis pottides olevaid taimi peab iga päev kastma. Ma pole ühtegi asja veel teinud, sest kõik lähevad alati jooksuga neid kõiki tegema ja mina võtan oma macheete ning lähen hoopis alla metsa. Päeval polegi siin suurt midagi teha. Clint on natuke ülesandeid jaganud, kuid need on sellised väiksed ja ühekordsed. Ja ega ma tegelikult ei tea ka mis teised siin üleval teevad, sest ma ise olen ju all. Tagasi jõuan kuumal siesta ajal, kui kõik on toas ja söönud. Nüüd olen ma tavaliselt tunnikese maganud tagasi jõudes, sest kuumus võtab täitsa läbi. Ärgates pesen oma tööriided ära, et siis järgmine päev puhtad jälle võtta oleks ja riided haisema ei hakkaks. George ei pese midagi ja tema riided haisevad kohutavalt. Korra olin öösel üleval ja panin oma puerto Rico pildid üles. Siis istusin tema riidehunniku kõrval. Selline tunne oli nagu kellegi surnukeha laguneks seal sees. Täielik mädahais. Fuihh!

Täna magasin lausa poolteist tundi lõuna ajal. Õhtul oli nii hea tunne, et läksin tegin mäe küljele treppi paar tundi. See õnnestus ilusti, sest savi sisse tuleb astmed lihtsalt labidaga raiuda ja ongi valmis. Homme õhtul jõuan trepiga arvatavasti lõuni välja. See on hea soojendus, sest ma rääkisin Clintiga ja ütlesin, et tahaksin talle siia mäe küljelt alla keerutava trepi teha. Tema oli sellega väga nõus, sest orkaani ajal toimus siin palju maalihkeid ja praegu on punane savi kõik väljas. Seda olukorda tuleb ära kasutada. Ma alguses mõtlesin sellise trepi teha kohe maja kõrvale, kus maalihe viis suure jupi mäekülest minema. Seda külge tuleb kuidagi tugevdada, sest nelja kuu jooksul pole sinna eriti rohtugi peale kasvanud. Seega Clint pakkus välja trepiastmed teha vanadest autokummidest, mida siin saarel igal pool vedeleb. Autokummid tuleb täita sellesama saviga. See on muidugi hea mõte, sest muidu võib mäekülg veel edasi variseda. See on majale juba üsna lähedal. Mina pooldaks muidugi teibaid, aga see on jälle töö omaette. Alguses mõtlesin üldse ülemise ääre kividest laduda, kuid siin saarel pole eriti kive! Jões muidugi on, kuid neid tuleb siis kuidagi autoga kohale tuua. Tuleb mingi kergem variant välja mõelda. Teine koht on veel poolel teel mäest alla, kus maalihe on olnud. See on täpselt meie joogiveevõtu kohal. Bret käis mõtte välja hoopis sinna see keerdtrepp teha. Mulle see idee meeldib. Muide, Bret elas ka siin, kuid ta on praegu Clinti juures ja aitab seal midagi teha ning siis käib veel kuskil tuttavate juures EarthShip’i ehitamas, millest ma ka kohe lähemalt räägin. Bret on 29-aastane Ameerika poiss. Ta on ka täitsa tore, kuid kuna ta on endine sõjaväelane, siis ta on vahest karmide ütlemistega. Süda on tal muidu õige koha peal. Nii et vaatame nüüd neid treppide asju. Homme lõpetan soojendustrepi ära ja siis vaatan, kuhu edasi suundun.

Vaade kodukünkalt

Nüüd EarthShip’i juurde. Laupäeval käisime mina, Bret, prantslased ja sakslased üheskoos ühe Clinti tuttava juures maja ehitamas. Ma arvan, et orkaan vist pühkis nende majaga lausa minema ja nüüd ehitavad vabatahtlikud neile EarthShip’i ehk autokummidest viis ümmargust maja. Me käisime ühel päeval neid aitamas. Seal oli terve hipikommuun koos koos igasuguste kohalike ameeriklastega, kes tahtsid ka käe külge panna. Mina sattusin teist maja ehitama ja meil oli väga lahe kamp inimesi. Kolm vanemat Ameerika onklit ja siis mingid kohalikud minuvanused tegelased. Mina hakkasin koos prantslastega kummiringi keskel maad kaevama ja seda ämbritesse panema, et seda saaks hästi kummidesse kallata. Savi taoti kummidesse suurte haamritega kuni need ääreni täis olid. Pidevalt mõõdeti, et kummid õige koha peal oleks, et sein hiljem ümber ei kukuks. Nende EarthShip’ide originaalautor ise oli ka kohale kutsutud. Michael Reynolds oli pikkade hallide juustega vana, kuid paistis, et ta oli üks kõige suuremaid töörügajaid seal. Päev otsa peksis savi kummidesse. Lõuna ajal käisid kõik söömas ja tema oli üks esimesi, kes tagasi tuli. Ma vahetasin legendiga ka paar kiiret sõna ja siis ta läks juba tööle. Ma võtsin endale kaasa õuna ja apelsini. Vett jõin ka paar liitrit ja see oli kõik. Ma pole suurem sööja siin kuumas. Aga üks väga lahe asi juhtus seal ka. Üks trobikond rahvast keevitas esimesele majale katuse kokku ja siis aeti kõik rahvas kokku, et kõik koos katus majale peale tõsta. Mina läksin ka appi tõstma. Kõike seda ka filmiti ning mina olen ka nüüd kümme korda kuulsam! 

Video link on siin (olen punase särgi ja nokamütsiga): https://www.youtube.com/watch?v=xfgh2XesfA8

Kõige mõnusam oli poole tõstmise peal, kui kõik töötasid koos. Siis tuli selline õige kommuuni tunne peale, et kõik töötavad mingi ühise eesmärgi nimel. See oli nii hea tunne. Selles mõttes saan ma täiesti aru, miks inimestele meeldib kommuunis elada. Koos tehes on kõik lihtsam ja läheb kiirelt.

Hallipäine Michael Reynolds esimese kummimaja otas

Söögist veel nii palju, et mina tulin Puerto Ricosse suurte lootustega, et see on troopiline saar ja puuvilju on siin jalaga segada. Mõtlesin, et olengi siin ainult puhastaval puuviljadieedil. Kohale jõudes selgus hoopis midagi muud. Kuna orkaan Maria tõmbas enamuse saarest pikali, siis kohalikud viljad siin praegu üldse ei kasva. Esimesi oma vilju loodetakse saada jälle poole aasta kuni aasta pärast!! Hullumaja! Nii et kõik puuviljad pean poest ostma ja need on Ameerikast. Kallimad ka kui Eestis! Ja väikeste külapoodidega on siin see jama, et nemad ei müügi üldse värskeid asju! Enamus kaupa on Nestle korporatsiooni oma. Kõik jäätised on Nestle omad. Külapoest saab suhkrutooteid, igasugust konservivärki, koera- ja kanatoitu. Kui puuvilja tahan, siis peal poolteist tundi 6 km taha Las Marias’e keskusesse kõndima. Kõige suuremas poes on üks väike külmlett kust saab õunu, pirne, viinamarju, sidrunit, kiivisid, kartuleid, tomateid ja igasugust rohelist. Mis kõige tähtsam – banaane neil pole! Käisin korra Andreaga autoga seal poes. Banaane polnud. Mõni päev hiljem jalutasin sinna – banaane pole! Õnneks siis, kui EarthShip’i käisime ehitamas, siis sõitsime suures Selecta kauplusest mööda ja ma ostsin sealt omale 2 kotitäit puuvilju! 29 dollarit läks maksma, aga asi oli seda väärt ka. Ma sõin vist 8 banaani sel õhtul ära, hahaa. Nüüd ma saadan ikka Clintile sõnumeid, et kuule too mulle banaane. Eile Andrea tõigi mulle kümmekond banaani ja 4 suurt apelsini. 10 dollarit! Oh jah. Eestis on vist 2-3 korda odavamad puuviljad. Ma õhtul korra söön siis teiste mooritatud asju. Kuule, päris hästi kokkavad ikka. Juurikaid tehakse palju. Mina ei kokka, kuid vahest küpsetan midagi. Korra tegin pannkooke, korra õunasaia, mis Andreale tohutult meeldis ja eile tegin kakaomuffineid, mis üsna ära kõrbesid ja siis koerad pooltel pealt natuke sõid, hahahaa. Kookosõli panin ka liiga palju, et pärast võttis seest natuke keerama. Aga noh, targu targemaks. Saia on nii prantslased kui sakslased küpsetanud. Prantslastel tuli paremini välja. Aa, kookosküpsiseid tegin ka korra. Need tulid isegi täitsa head, kuid natuke liiga magusad. Eks pean rohkem tegema, et paremad hakkaks tulema.

Liha ja posimine

Olen juba 3,5 kuud kodus olnud peale Mehhikost tagasi jõudmist ja täna juhtus selle aja kõige eredam seik. Kell oli 12 saamas. Tegin ettevalmistusi rohelise smuuti tegemiseks ning tahtsin just sauna kraani alla toortatart pesema minna, kui kuulsin, et keegi lasi maja ees signaali. Ma polnud kuulnudki, et keegi oleks tulnud, seega tegin ukse lahti ja vaatasin välja. Sõiduautol oli aken alla keritud ja seal vaatas mulle vastu pruuninahaline mees. Ehmusin natuke ja mõtlesin, et nemad on küll eksinud, et ju tahavad teed küsida. Arvatavasti pean ingliskeeles rääkima, sest välimuselt meenutas see mees mulle indialast. Ma ei jõudnud peale tere vist midagi veel öelda, kui mees hakkas minuga sulaselges eesti keeles rääkima. Ütles, et tema müüb liha ja tuleb kohe autost välja ja näitab mulle, kui ma oma koera eemale tõmban. Tirisin Roki eemale ja ütlesin, et ta kuss oleks. Läksime pagaasniku juurde. Seal oli kaks suurt kasti suitsuliha känakaid ja vorste täis. Mees küsis kohe, et mis mulle meeldib. Tükid olid ilmatuma suured. Küsisin, et kas neid väiksemaks ei saa lõigata. Ei saa. Ütles, et selle asemel saan ma liha sügavkülma panna ja seal see seisab vabalt kaks kuud. Jäin nõusse. Ütlesin, et kaks suitsutatud vorstijuppi võtaks küll hea meelega, sest need nägid head välja. Küsisin, palju need maksavad. Vastust ei tulnud. Juba olid vorstid kilekotis ja üks lihakäntsakas näpus. “Nuusuta!” ütles ta, “see on küüslauguga”. Nuusutasin, oligi. Mina küüslauku ei söö, kuid emale-isale küll meeldib. Juba oli tal teine lihakäntsakas näpus. “Kas te ahjukartuleid teete?” Minu noogutuse peale ta ütles: “Mõtle kui hea on viilud lõigata ja siis ahjukartulite peale küpsema panna”. Jäin nõusse, kuid ütlesin, et see on ikka ilmatuma suur tükk. Selle eest ta tahtis 40 eurot ja mul jäi suu lahti. Kohe võttis ta küüslaguga käntsaka tagasi ja hakkas seda kotti pistma. Ma ütlesin, et ega ma ise liha praktiliselt ei söögi, et ma olen üsna toortoitlane, kuid ema-isa söövad liha küll. Mees naeris selle peale. Ütlesin, et helistan emale ja küsin, et mida ta tahaks. Ma ise poest liha ei osta ja sellepärast pole aimugi palju see maksab. Kaine mõistuse hääl oli peas koguaeg olemas ja tahtis ka sõna sekka öelda, kuid seda ei lastud tal teha. Juba oli lihakäntsakas kilekotis ja see suruti mulle sülle koos vorstidega. Seejärel võttis ta jälle selle suure lihakäntsaka kätte ja hakkas mulle seda uuesti pähe määrima. “Hea küll. Sulle teen soodsamalt”. Ma mõttes jutustasin endamisi ja ütlesin, et kui sa hinnast poole maha võtask, siis ma oleks vast huvitatud, kuid arvatavasti lased sa ainult mõne euro alla. “Ma teen sulle 5 eurot soodsamalt! 35! Mine too raha, ma panen kõik kotti sulle selle ajaga.” Ma puksisin vastu, et ma ikka ei taha ja ma ei tea kas mul nii palju sularahagi on. Alateadvus samal ajal karjus: “Jaanika! Mis sa teed!? Oled sa hulluks läinud või!?!? Selline üüratu rahasumma mingi liha eest!” Mees ei andnud mulle sekunditki aega mõelda. “Mine too nüüd raha, ma ootan.” Lõpuks vahetas suure lihatüki ühe veidi väiksema vastu, kuna ma nii suurt ei tahtnud, kuid hinna jättis samaks. Mõstus sai aru, et midagi on valesti, kuid polnud aega seda seedida. Kõige eest kokku tahtis ta 75 eurot! See on peaaegu pool mu igakuisest pensionist. Proovin mõelda, kuid ei suuda. Ei jõua. Vaidlesin veel natuke aega ja lõpuks läksin tuppa, et vaadata, kas mul on nii palju rahagi. Sain vaevalt tuppa, kui juba koputati uksele. Mees küsis, et kas ta vett saaks natuke. Küsisin, et kas käte pesemiseks. Ütles, et tahab juua. Võttis ämbrist kopsikuga vett, kui ma magamistoas raha järel käisin. Küsisin kas 75 oli? Ta ei vastanud midagi. Jõudsin kööki ja küsisin uuesti. Ta küsis: “Palju sul siin on? 75, väga hea” ja hakkas kohe uksest välja astuma.

Liha näitamise käigus oli esiistmel olnud naine mulle paar korda midagi öelnud, kuid ma väga ei suutnud ka sellele keskenduda, sest nad tegelesid hoolega mu pea sassi ajamisega. Ta küsis midagi, et kas mul meest on ja et see on mul näost näha, et ei ole, hahahaa. Midagi rääkis veel. Nii kui uksest välja astusime, siis mees ütles, et mu naine tahtis ka sinuga veel natuke rääkida. Ta on selline … posija. Ma naersin selle peale ja ütlesin ok. Naine tuli autost välja. Pidi ukse ees astme peal peaaegu tagurpidi pikali kukkuma nii et me mehega mõlemad toetasime teda. Ta oli mulle vist ainult lõuani ja nägi ka üsna indiapärane ja tumedam välja. Võttis mul kohe käe alt kinni ja viis kööki. Pani käe pea peale ja paari sekundi pärast ütles, et mul on needus peal. Ma naersin. Siis keerutas mind kaks korda ja lõi risti ette. Ütles: “Sul armastuses ei ole vedanud”. Ma ütlesin, et seal on natukene keeruline seis küll jah. Siis võttis mul kätest kinni. Mul oli paremas käes kinnas, sest plaanisin enne ju välja minna. Ta tõmbas kinda ära, võttis mul kätest kinni ja ütles, et ta võib mu needusest vabastada ja armastuse minu ellu tuua, kui ma seda tahan. Ülesin hea küll. Siis ta tahtis klaasi vett. Panin klaasi vett täis ja tõstsin lauanurgale. Siis ta hakkas rääkima, et kui ta nüüd mulle midagi tegema hakkab, siis tuleb selle eest ka tasuda. Huvi pärast küsisin, et kui palju see siis maksab? See on omal soovil südame järgi. Ütlesin ok ja tõin magamistoast 10 eurot. Nii kui ta seda raha nägi, siis ütles, et see on küll liiga vähe. Et tuleb ikka rohkem maksta. Ma ütlesin, et mul on veel 50 eurone ja peenemat pole. Ta ütles, et anna siis see 50 eurone ja nad tulevad hiljem tagasi ja annavad mulle mingi osa siis tagasi. Võttis mul jälle käe alt kinni ja hakkas mind magamistoa poole jõudsalt lükkama. Vaidlesime ja vaidlesime, kuni olime juba magamistoa ukse vahel ja järsku viskas mul kopa ette. Ütlesin: “Aitäh, aga ei aitäh. Ma ei soovi seda.” Naine muudkui kinnitas, et nad tulevad paari tunni pärast tagasi, enne kui ma linna lähen ja annavad mulle raha tagasi. Selle peale ma hakkasin juba naerma. 80+50 eurot kahe vorsti, kahe käntsaka liha ja posimise eest. See oleks mu elu üks kiiremaid ja suurimaid väljaminekuid langevarjuhüppe ja benjihüppe kõrval. Ta küsis, et kas ma ei usalda teda. Ma ütlesin jälle, et ma lähen õhtul mõne tunni pärast sõbrannadega välja ja et see raha on mul juba ära planeeritud muude asjade peale ja järgmisel päeval lähen veel sünnipäevale ka. Ta küsis, et kas ta on kuidagi valet värvi, et ma teda ei usalda. Ma ütlesin, et ei, et ma tööl ei käi ja see on minu jaoks suur raha. Ta ütles: “Ma tean et sa tööl ei käi. Aga kas hirm on nii suur selle 50 euro ees?” Ma ütlesin, et jaa, minu jaoks on see suur raha. Mingi aeg ta haaras mul veel kätest kinni ja siis jäi paremat kätt vaatama. Ütlesin, et see on halvatud. “Ma sain aru jah, et see on haige. Nägin seda kohe, kui käe vette panin!” Ma ainult muhelesin omaette. Ta veel usutles ja veenis mind vähemalt kümme korda, et 50 eurot on minu jaoks suur hirm ja kas ma siis ei taha oma nõidusest ja haigustest lahti saada. See on ju ainult raha. Küsis, et kus on siin kõige lähem surnuaed, et tema posimiseks on surnuaiast mulda vaja ja peale seda nad sõidavad kohe siia tagasi ja toovad mulle raha. See läks minu mõistuse jaoks juba ajuvabaks, sest nüüd oli ta muutnud oma vaidluse algseid põhjuseid. Minu jaoks näitas see seda, et ta valetab, sest paneb praegu kõik mängu, et ma teda uskuma jääks. Ma ütlesin talle, et mina tegelen oma hirmude ja haigustega ise. Mina olen rahul kus ma praegu olen ja mida teen. Ta muudkui jahus ja jahus. Lõpuks läksin tegin ukse lahti ja ütlesin aitäh, kuid ma ei soovi tema teenust. Ta ütles, et aitäh ei tohiks ka öelda, et see toob halba õnne. Ma ütlesin, et mina pole ebausklik ja naeratasin. Seejärel läks ta autosse, nad soovisid head aega ja sõitsid minema.

Mina läksin Rokiga tuppa ja naersin oma praeguse õppetunni üle. Ma sain aru, et nad on mustlased ja tulid mulle asju pähe määrima. Ma vaatasin ennast koguaeg ka kõrvalt kogu selle läbielamise vältel, kuid kuna nad olid nii osavad ja oskasid kõiki nuppe õigel ajal vajutada, siis nad teadsid, kuidas mul mitte keskenduda lasta. See ei ole ainult mustlaste oskus. See on tänapäeva müügimeeste oskus number üks! See on viis, kuidas inimestele mida iganes pähe määrida. Ei tohi lasta neil keskenduda ega mõelda, vaid hoia pinget koguaeg üleval ja näita, et sul on jube kiire. Austraalias tõmmati mind nii Greenpeace ridadesse ja ma maksin neile iga kuu vist 20 dollarit, kuigi endal polnud töödki tol hetkel. Meeltesegadus ja tähelepanu kõrvalejuhtimine on hea müügimehe suurepärased liitlased. Seepärast nad mind oksele ajavadki, hehe. Nii et kui sul ei lasta mõelda ja omaette asja üle arutada, siis see peaks sinu silmade ette tõstma suure punase lipu, kuhu on peale kirjutatud – Ettevaatust! See pole sinu jaoks hea! See, mis meile on hea, on hea nii kiirelt kui aeglaselt. Hea asja müümisega pole vaja kiirustada. Kui läheb kiirustamiseks, siis tasub olla juba ettevaatlik.

Teine asi, mida ma sellest õppisin, oli see, et mulle meeldib inimesi usaldada. Ma tean, et see toob mulle mõnikord jama kaela, kuid ma siiski pigem usaldaks inimesi ja aitaks neid. Ma ei taha kohe vihast uksi prümmima hakata, kui mustlasi näen. Selline käitumine on tingitud vihast. Viha tuleb hirmudest ja enese mitteusaldamisest. Mina usun, et kõik inimesed ei ole samasugused. Mehhikos kohtusin ma näiteks ühe noore perekonnaga, kes reisis koos oma väikese lapsega. Nad olid Poola mustlased. Hästi lahedad ja abivalmis inimesed, kes käivad peavarju ja söögi eest laste mänguväljakuid ehitamas. Kui ma võtaks neid nagu kõiki teisi mustlasi, siis ma kaotaks ühed toredad sõbrad. Eks vanad inimesed elavad ikka oma traditsioonide järgi, sest ennast ja oma harjumusi on ju niivõrd raske muuta. Kui sa oled eluaeg teistelt raha välja petnud, siis sa parema tahtmise puudumisel teed seda elu lõpuni. See on nende teekond ja nende valik. Mina ei krimpsuta selle peale nina. Järgmine kord olen ma lihtsalt ettevaatlik, kui keegi tuleb mulle suure kiiruga midagi pähe määrima. Seejuures huvitav on see, et mehel oli minuga rohkem õnne kui naisel. Mees tegeles reaalsete asjadega – müüs mulle midagi käegakatsutavat. Naine müüs emotsioone ehk õhku. Naise võrku oli mul raskem langeda, sest ma olen ennast selles vallas palju jõudsamalt edasi arendanud kui füüsilisel tasandil. Mehega rääkides oli mul ikka tunne, et ma tahaks talle head, sest ta on vaeva näinud ja sõidab nüüd ringi liha müües ja tahtsin ka emale-isale head, sest neile liha meeldib. See oli selline headusega mängimine. Aga naine müüs mulle hirmu. Kui ma ei tee seda, mida tema tahab, siis mul armastuses ei vea ja mu peal lasub suur needus ja kõik haigused jäävad minuga. Selline jutt ei morjendanud mind, sest sellest ma olen üle. Positiivsus toob palju rohkem head.

Tänased õppetunnid sain ma kätte. Kahju lihtsalt, et kogu sünnipäevaks saadud raha läks mul nüüd mustlaste kätte. Olin juba arvestanud, et selle raha abiga saan rahulikult hääletada nii Prantsusmaale kui Hispaaniasse ja tagasi. Vast saan ka ilma selleta hakkama. Ja kui ei saa, siis mõtlen jälle midagi muud välja. Rahaga on mul selline imelik teema, et mida vähem teda on, seda vähem mul teda vaja on. Mida rohkem teda on, seda rohkem teda kulub. Nii et kunagi raha ei seisa, vaid käib kiiresti käest kätte. Kergelt tulnud raha ka läheb kergelt. Loodan, et vähemalt liha on hea :)