Naiste vägi

Ma istusin täna natuke rannas ja kohe nutsin. Viimasel ajal on kuidagi õnnetu tunne. Eile kuulasin “Hallo, kosmose” Thule Lee intervjuud naiste väe kohta (https://arhiiv.err.ee/vaata/hallo-kosmos-thule-lee-naiste-vagi-poorane-ja-noiduslik/same-series) ja ma sain aru, et ma olen oma väe kuhugi ära kaotanud. Võibolla pole mul seda selles elus üldse olnud, sest ma pole ennast kunagi väga vägevalt tundnud. Noorena ja kooli ajal olin ma selline nohkar ja hea nelja-viieline õpilane ja mul oli terve kooliaja jooksul ainult ühel ajaloo veerandil “3” ning see oli minu jaoks täitsa häbiväärne asi. Mulle pole ajalugu kunagi meeldinud. Mis oli ära, see oli ära. Mida ta'st ikka surkida ja igasuguseid kuupäevi meelde jätta. Peamine on õppetund kätte saada ja siis tuleb oma eluga jälle edasi minna. 

Hetk endale

Üks negatiivne mälestus lapsepõlvest on see, kui ma matemaatikas ei saanud millestki üldse aru ja olin siis mingi kontrolltöö või koduse töö eest “1” saanud. See võis olla kuskil 4-5-6 klass. Kodus võttis isa mu vihiku oma kätte ja tõstis selle kõrgele üles nii et ma ei ulatanud seda ära võtta, näitas kõigile ja siis ta naeris mu üle ja tänitas, et ma olin “1” saanud. Meil olid mingid külalised ja ta tegi seda nende ees. Ma sain sellest nii hullu kompleksi, et arvatavasti sellepärast hakkasin täielikult tuupima, et enam mitte ühtegi halba hinnet saada, sest see läbielamine, mis isa mulle tegi, oli naeruvääristav ja alandav. Alles peale mu elu muutvat avariid suutsin ma lõpuks asjadele teise pilguga vaadata ja sain aru, et tuupimine on täiesti mõtetu ja sellega ma ei õpi tegelikult mitte midagi.

Täna hommikul praadis Robin mulle heast südamest muna koos singiga ja tegi värsket kohvi. Vanast harjumusest ma sõin kõik ilusasti ära ja tänasin teda. Siis läksin kajakiga merele, sest oli üle paari päeva jälle tuulevaikne ilm. Loksusin ja mõnulesin ning mõtisklesin seal paar tundi, kuni äkki tundsin, et mul hakkab süda pahaks minema! Mul pole kajaki peal enne süda paha olnud. See oli see rasvane toit ja kohv varajasel hommikutunnil kella kaheksa paiku. Öök! Sõudsin kiiresti koju, kuid see võttis aega, sest tuul oli üsna vastu. Avasin endale kohe kaks kookost ja tänu nendele hakkas mul parem. Siis istusin ja tegutsesin arvutis, kuni tuli uni peale.

Robin pani köögis jubeda muusika jälle põhja ja ma istusin läpaka taga klapid peas ja kuulasin kõvasti muusikat, kuid see tümin tuli ikka läbi. Jõle tümin, mis paneb mul aju värisema. Viib mind täiesti rütmist välja ja täna oli see kohe ekstra kõvasti. Jäin lõpuks magama, kuid poole tunni pärast ärkasin üles ja muusika oli veel jubedamaks muutunud. Selline ilma lauluta tümitamine. Hull, hull! Viskasin kookose koored ära ja nägin, et Robinit polnud isegi köögis. Läksin keerasin hääle peaaegu täitsa maha. Siis tuli Robin sisse ja ma läksin oma tuppa tagasi.

Hakkasin oma pestud särke kokku lettima, kui Robbin hüüdis “Hunny!” Kümne sekundi pärast jälle “Hunny!” Ma iga kord hüüdsin talle “jaaaa!” vastu, kuid selle jubeda muusika pärast ta ei kuulnud mind. Ikka hunny ja hunny ja hunny ja HUNNNNYYY!!! Mul viskas juba lõpuks nii üle, et täiesti kihvatas sees. Tahtsin kokku lettida paari pükse ja neli särki, kuid seda ka teha ei lasta! Lõpuks läksin uksest välja ja olin nii vihane, et mõtlesin, et viskaks selle DVD-mängija uksest välja praegu! Läksin kööki ja panin selle õuduse kinni ja ütlesin Robbinile, et ma pole nii jubedat “muusikat” elu sees kuulnud! Ta ainult muigas ja kutsus mind ühte Mehhiko rahvustoitu sööma, millest ta oli mulle eile rääkinud. Tema tahab mulle ainult head ja süüa pakkuda, aga ma olen täiesti raevus, sest kõik väiksed asjad on järjest valesti!! See rahvustoit oli loomulikult jahu sees praetud kana, millele ma tahtsin kapitaalselt EI! öelda, sest alles oli mul südamepaha üle läinud, aga see neljanurkne julla oli mulle ekstra taldriku peale välja pandud ja kuidas ma siis ütlen, et see mulle ei kõlba!? Kurat kui nõme seis. Loomulikult sõin ära ja kuna vanasti mulle sellised toidud meeldisid, siis polnud tal vigagi. Panin veel kreftist kastet peale ja käras küll. Üks kuubik oli veel banaanilehe sees ja Robin ütles, et selle teeme pooleks. Ma alustasin kiiresti eieieieiii'ga, kuid sellest polnud kasu. Suurem pool jäi loomulikult minule süüa. Sõin ära ja tänasin.

Siis jalutasin randa ja viskasin oma mediteerimistoolile pikali. Kõhtu hakkas vaikselt jõudma tunne nagu oleks keegi sinna telliskive tassinud. Ma paar viimast päeva olen väga kergelt ja värskelt söönu – smuutit, banaane, mangosid ja kookost. Nüüd need praetud asjad hakkasid mind jalust maha lööma. Lamasin seal ja tundsin ennast nagu hunnik õnnetust. Lõpuks hakkasin lausa nutma. Ma ei saa aru, kuidas ma saaksin selle piiri tõmmata, et inimestele öelda, et ma ei taha sedasi süüa nagu nemad. Ma olen siin seda mitu-mitu-mitu korda juba kõigile rääkinud. Paar päeva tagasi seletasin Robinile veel ekstra pikalt, aga nad ei saa ikkagi mitte mõhkugi sellest aru. Robin ütles, et tema tahab, et mina sööks. Siis ma olen tugev. Ja tema “söök” on praetud ja keedetud värk. Ta ei jaga matsu välja, et mida vähem ma söön, seda tugevam ma tegelikult olen. Mäletan hästi kui ma siia alles tulin, siis riisusin randa päevad otsa. Raske füüsiline töö, kuid harjusin sellega kiiresti ja kuskilt isegi ei valutanud ja ma ei väsinud ära ning võisin päev otsa riisuda. Nüüd ma ainult looderdan. Teha pole ka loomulikult midagi, sest me oleme kõigega järje peal. Ja tuul on juba kaks nädalat mere pealt ning kuhjab rohtu randa. Seda riisuda ei saa, sest tuul ei kanna seda edasi, vaid lükkab randa tagasi. Seega ma enamjaolt lihtsalt … olen. Istun palju netis, sest see deemon on meil ju tagasi. Nüüd olen natuke oma sõpradega ja emaga nugade peal, sest neile ei meeldi mu mõtted viimases postituses. Mõtted, et teised muretsevad minu pärast liiga paju ja aitavad üleliia. See tõmbas mul tuju alla. Ja Robin ahistab koguaeg söömisega, millele ma ei suuda ei öelda.

Nädal tagasi ta lasi Yunil isegi kajaki keldrisse ära viia ja ütles, et see on liiga ohtlik, kui ma sellega üksi merel käin. Mul pidi see peaaegu pildi tasku viskama! See on veel ainuke asi, mida ma siin tõeliselt naudin. See on minu jaoks vabadus. Täna kirjutasin Robinile kirja, kus seisis, et kõik mis minuga siin või kusagil mujal juhtub, et selle eest ei vastuta ei tema ega mitte keegi teine. Ainult mina vastutan oma elu ja tegemiste eest. Allkirja ja kuupäeva panin alla ning läksin seepeale kajakiga merele. Robin naeris ja lubas selle paberi seina peale panna. 

Lapsed hängivad Mahahualis

Samamoodi on autosõit mulle vabadus, kuid kuna auto on omadega täitsa pekkis praegu ja ma pole elu sees nii palju autokumme lõhkunud kui siin ja praegu, siis selle koha pealt on mul ka tuju täitsa nullis ja ma ei tea veel täpselt, mida ma sellega ette võtan. Kohalik mehaanik tahab nii palju raha, et jube. Ühe väikse julla ja ühe poldi vahetas ära ning koos tööga tahtis selle eest 1000 peesot, mis on 62 eurot!!! Nüüd on veel parem esiamort täielikult lahti ja rooli keerates täiega loksub. Pean ISE 180 kilomeetri taha pealinna jupi järele sõitma, mis maksab mulle 160 peesot (buss) ja siis tahab mehaanik vahetamise eest veel 600 peesot saada. Täielik röövimine. Väikesed kohad on selles mõttes ikka nõmedad, et konkurentsi pole ja üksainuke pakkuja dikteerib hinna. Ostsin ühe kummi ka, sest üks oli äärest juba täitsa ära kulunud, kuna loksuva amordi või viltuste rataste pärast auto täielikult sööb kumme. Kummimees tahtis selle eest 300 peesot. Kumm pidas vastu umbes 20 kilomeetrit ehk poolele teele koju, sest see oli juba vana kasutatud saast, kuid sellises väikses kohas pole valikut. Ma olin nii vihane, kui see kumm lõhkes, et ma täitsa karjatasin ja ropendasin! Robin pani vana rehvi alla tagasi ja me jõudsime ikka koju. Ma pole nüüd mitu päeva tahtnud auto poolegi vaadatagi, sest mul on sellest nii villand. Aga ma pean sellega ikkagi tegelema, sest sõbrad tulevad pooleteise kuu pärast Mehhikosse puhkama ja ma lubasin neile ägeda roadtripi teha, mis peaks umbes 3000 kilomeetrit pikk olema. Praeguses seisundis ei saa ma autoga 36 kilomeetri kaugusele Mahahualigi, pealinnast Chetumalist rääkimata. Ohh, kuul pähe.

Eile õhtul sattusin siis seda naiste väe intervjuud kuulama ja see oli suurepärane. Nägin ilusasti ära, et ma olen täielik luuser ja mul pole mingit väge, sest ma ei suuda teistele öelda, mida MINA tahan ja tegelen pigem teiste inimeste vajaduste rahuldamisega. Sellepärast ma olen meestest ka nii ütlemata halval arvamusel, kuna ma arvan, et nad saavad asjadest ka intuitiivselt aru, kuid tegelikult nad ei jaga absoluutselt mitte mingisugust matsu välja. Isegi nõid Thule Lee ise ütles, et ta pole oma elus kohanud mitte ühtegi meest, kes naistest aru saaks. Ma tõesti tunnen, et mehed on Marsilt ja naised Veenuselt. Ja peale Dolorese raamatu lugemist sain ma aru, et ma suure tõenäosusega olen ka Maale kusagilt kaugelt tulnud ja ei suuda siinsete emotsioonidega väga hästi toime tulla. Ma saan asjadest hoopis teistmoodi aru. Hoopis peenemalt. Tundlikumalt. Ma intuitiivselt tean, et kusagil teises ajas ja kohas oskasin ja suutsin ma palju rohkem teha, kui ma siin Maal oskan ja suudan. Ma olen siin kehas nagu natukene lõksus. Pole mul enam mingeid võimeid. Kõik on kadunud. Aga ma tunnen, et mul olid need varem kõik olemas. Kõik Maale tulnud vabatahtlikud hinged on väga tundlikud. Eriti paistab see välja just esimese laine inimestest, kes on praegu 50-60ndates. Paljud neist on enesetappe üritanud teha. Mõned korduvalt. Nad ei tunne, et nad on õiges kohas ja tahavad oma “päris koju” jumala juurde tagasi minna. Mulle tundusid nad alguses üsna nõrgukesed ja ma arvasin, et mina küll selline ei ole. Kuid nüüd olen ma aru saanud, et ma olen nendega väga sarnane. Ma pole küll kunagi enesetapu peale mõelnud, kuid ma olen ülitundlik kõigi emotsioonide suhtes. Ma tunnen mida teised inimesed tunnevad. Negatiivsed emotsioonid on nagu pistodad ribide vahel. Seepärast ma teistest inimestest eemale hoiangi, sest ma lihtsalt ei tule selle tunnetevooga toime. See on minu jaoks liig, sest ma tunen kõike mitmeid kordi tugevamalt kui kõik teised. Nüüd ma saan väga hästi aru, miks igasugused nõiad ja teistmoodi mõtlejad omaette elavad, teistest eemal. Neil on lihtsalt vaja omaette olla. Nad ei suuda teistmoodi. Seepärast meeldis mulle omaette elamise mõte ka väga, et kui koju tagasi lähen, siis hakkan naabri majas üksinda omaette elama. Siis teised inimesed ei sõida mulle oma elude ja oma mõtetega koguaeg sisse. Ma eile lugesin jälle Mari Metsalliku blogi ja nägin kui sarnaselt me ikka mõtleme. Mõtted energiast ja söögist ja teiste aitamisest. Kõik on meil väga sarnased. Ja tema elab ka mere ääres metsas omaette. Ütles, et võib inimeste keskel olla, kuid mingi aja pärast peab jälle üksinda omaette olema.

Üleeile vaatasin ma veel ühe venekeelse (ingliskeelsete subtiitritega) intervjuu ära, kus üks mees rääkis sellest, et tema enam ei söö. Seda videot soovitas Mari Metsallik ja mulle see väga meeldis. Siin on link: https://www.youtube.com/watch?v=4L_-rodA2IA&list=UUaS3X-zTJ1NYUAlwckY0ttg. Selle mehe tarkusest ma sain nii suure energialaengu, et ma hakkasingi kohe vähem sööma. Söögiisu kadus ära. Tegelikult pole siiani tagasi tulnudki. Lihtsalt vanad harjumused annavad vahest litaka mööda kõrvu ja siis joon kohvi või söön praetud toitu. See video oli mulle see viimane piisk, mida mulle oli enda muutmiseks vaja. Kõik tundub kuidagi kergem nüüd. On vist aeg käes, et ennast mingis osas jäädavalt muuta. Seepärast sattusin selle mehe videot ja Thule Lee intervjuud samal ajal kuulama/vaatama. Universum müksas mind sellega ja ütles, et on õige aeg. Sõin küll üleeile küpsiseid, kuid selline hullustuse tunne oli kadunud. Vaatame, mis shokolaadiga saab, kui ma jälle kunagi linna jõuan. Ega ma ei kavatse söömist lihtsalt lupsti maha jätta. See oleks liiga ekstreemne. Eks teen seda ikka järkjärgult, kuid tundub, et praegu on millekski väga hea aeg. See on ainuke päikesekiir, mis mu elus praegu on. Kuid sellest mulle antud hetkel piisab :)

Ma olen siin mere ääres nii palju kookost söönud, et viimastel nädalatel ma lõhnan nagu kookos. Istun praegu voodil ja kirjutan ning higistan, sest väga lämbe on ja täiesti võrratu värske kookose aroom käib üle pea. Pistan nina kaenla alla ja tõmban suure sõõmu õhku. Mmmmm, kookos. Värske toidu söömisel on suurepärased boonused :)

Selle vene mehe intervjuust jäi mulle veel üks asi meelde. Ta ütles, et teised inimesed ei saa sellest aru, kui me tahame oma söömisharjumusi muuta või siis söömise üldse lõpetada. Aga miks see nii on? Kas teised arvavad, et nemad teevad siis midagi valesti, kui nad vanamoodi edasi söövad? Kui nad nii arvavad, eks nad siis teevadki midagi valesti. Kui nad oma meelest kõik õigesti teeks, siis poleks ju mingit probleemi. Ja teisi inimesi poleks vaja ka hurjutada ning vanade harjumuste juurde tagasi kiskuda. Minu pärast söögu teised mida nad tahavad. Kasvõi mulda, kui see neid õnnelikuks teeb. Mina tahan lihtsalt nüüd värske toidu peale üle minna ja sealt mingil ajal veel edasi liikuda. Ma lihtsalt loodan, et ma suudan leida endas nüüd nii palju seda naiselikku väge, et oma tahtmist mööda edasi elada. Mina olen ju oma elus kõige tähtsam. Mina olen kunn :) Kui mina olen õnnelik, siis suuan ma ka teisi õnnelikuks teha. Seda ütlesin ma paar nädalat tagasi juba koertele, kui nad minult süüa lunisid. Ma pean leidma endas selle meheliku tugeva poole ja ennast pjedestaali kõige kõrgemale astmele tõstma. Mul on seda nüüd vaja. Täna rannas nuttes ma mõtlesin, et ma pigem teen koguaeg teised õnnelikuks ja olen ise sealjuures õnnetu, kui et vastupidi. Ma arvan, et on aeg seda muuta. Tides are changing.

Huvitav. Mõtlesin, et kirjutan ainult mingid laused ja teemad praegu ära ja kunagi hiljem kirjutan terve jutu valmis, kuid ma olin praegu nii asja sees, et kirjutasin laksust terve blogijutu valmis! Vahest on mul tunne nagu ma saaks selle jutu kuskilt mujalt ja panen ta lihtsalt kirja. Jutt nii jookseb. Seda olen varem mujaltki kuulnud. Seda kutsutakse kanaldamiseks. Mina ütleks pigem, et ma olen universumiga täielikult ühenduses ja seepärast mul mõte jooksebki. 

Mahahualis

Midagi ilusat hingele

Mahahual