Mul oli täna
täiesti müstiline kajakisõit! Olin merel pea kolm tundi ja sellest
kaks tundi ma laulsin kõva häälega ja ma olin nii õnnelik, et mul
oli koguaeg lai naeratus näol. See on täiesti uskumatu, kui hästi
ja õigesti ma ennast oma nahas viimsel ajal tunnen. Siia Mehhikosse
tulek oli mul ikka varasemalt tõsiselt ära planeeritud. Pole siia
rahu sisse tulek mingi ehku peale tulek. Kõik juhtub õigel ajal ja
ma olen täiesti õiges kohas ja ma olen kõigeks valmis. Nii
lihtsalt peabki olema.
Aga kajaki sõit
siis. Kell sai neli ja ma vaatasin, et on viimane aeg merele minna,
sest sellest ajast läheb päike juba jahedamaks. Kõbinal mere äärde
ja sulps vette. Juba saja meetri pärast hakkasin ma kõva häälega
laulma. Viimastel sõitudel olen ma iga kord laulnud ja nüüd tulid
laulud üle huulte pea kohe, kui vette sain. Vee kohal on minu jaoks
nii rahustav olla, et ma olen hoobilt õnnelik ja naeratav isegi kui
ma selline alles paar minutit varem ei olnud. Vesi on vabadus. Sama
nagu autosõit mulle. Hõljun seal “üksinda” koos universumiga
ja olen nii-nii õnnelik :)
Kui olin pool
kilomeetrit sõudnud, siis kiskusin juba supelkostüümi seljast ja
sidusin ta kajaki käepideme külge. Nüüd olin ma päris mina.
Hüppasin veel vette ja sulistasin natuke enne kui laineteni sõudsin.
Mulle on eluaeg laulda meeldinud ja ma olen sisimas teadnud, et ma
seda oskan, kuid see pole väga hästi välja tulnud kunagi. Ikka mul
hääl väriseb või lähevad sõnad meelest või pole küllalt
julgust või tugevust. Tihti teeb laulmine mind nii emotsionaalseks,
et ma hakkan nutma. See on juhtunud minuga juba lapsest saati. Ma
lihtsalt mõtlesin, et olen selles osas natuke imelik ja mis parata.
Elu läheb edasi.
Täna aga hakkasid
laulud üle huulte lausa voolama. Kõik olid eesti laulud ja kõik
olid erinevad esimesel tunnil. Laul tuli otse südamest ja ma ei
kartnud enam, et võin midagi valesti teha või teistmoodi laulda,
kui teised seda olid teinud. Nüüd ma laulsin täpselt nii nagu ma
tundsin, et ma tahan laulda. Sellest sain palju jõudu.
Vaatasin tihti
taevasse ja sain järsku ühest asjast aru. Kui ainult üles taevasse
vaadata ja mitte ümberringi, siis pole vahet, kus sa siin maamuna
peal asud, sest taevas näeb igal pool alati samasugune välja. See
tähendab, et sa oled alati kodus. Selle peale tuli mul lõpmatult
suur naeratus näole, mis sealt enam ära ei läinudki. Vaatasin
taevasse ja muudkui laulsin ja laulsin. Mingi aeg viskasin pikali ja
vaatasin tagurpidi taevasse. See oli omamoodi lahe ja pilved olid
nagu saarekesed, mis heljusid taevakarva vees.
Lõpuks jäid mul
sõelale neli lugu, mida ma järgemööda muudkui laulsin.
Helmi
Õige valik
Naerata
Me pole enam
väikesed
Kõik on vanad
laulud Raimond Valgre ja A. Oidi sulest ja ma laulsin neid tõsiselt
kõva häälega seal ulgumerel ja tegin laule kiiremaks ja
aeglasemaks nii kuidas tuju oli. Ma polnud varem teadnud, et mul
selline tugev hääl on! Jõudu ja julgust oli mul küllaga.
Venitasin lauldes sõnu ja tegin neid melanhoolsemaks või siis just
rütmikamaks ja kiiremaks. Scott Bradlee oma Postmodern Jukebox
bändiga on mulle viimasel ajal suureks inspiratsiooniallikaks olnud
Vahel sosistasin sõnu ja siis tegin ilmekalt nägusid kaasa. Vahest
tantsisin või liikusin rütmis nii palju kui kajak seda lubas.
Elasin täiesti lugudesse sisse. Tundsin nagu oleksin esinenud. Meri
kuulas mind :) Tunne oli nii hea pärast kahte tundi laulmist ja mul
oli ikka lai naeratus näol.
Nüüd õhtul
vaatasin dokumentaali indigotest, kus räägiti, et kõigil inimestel
on mingid anded. Me pole sellest lihtsalt aru saanud. Ja autistlike
laste arv suureneb koguaeg tohutult. ADD, ADHD ja autism näitavad
lihtsalt, et laps on uus ja teistsugune – indigo. Neil on palju
lahedaid võimeid. Ma olen ka indigo, mul võttis lihtsalt 34 aastat
aega, et sellest aru saada :) Nüüd avastan vaikselt oma võimeid,
wiii!
Kellel huvi, siis
ingliskeelne dokumentaal on siin:
Universum õpetab
mind siin vaikuses hoolega, sest lõpuks on mul aega teda kuulata.
Olen õnnelik inimene :)
 |
| Mahahual |
 |
| Mahahual |
No comments:
Post a Comment