Mehed ja koopad

Ootasin 2 päeva, et Yuni sõber tooks Chetumalist mulle kaks kasutatud kummi. Tuli kaks päeva hiljem ilma kummideta. Täielik pettumus. Rääkisin sõber Taaviga ja sain teada, et mul tuleks mõlemad rihmad veel ära vahetada, sest need viuksuvad ja vasakule esirattale on uut laagrit vaja, sest see loksub. Ja mootoriõli on ka vaja, sest see on jälle miinimumi peal.

Otsustasin hommikul linna bussi peale hääletada ja siis bussiga Chetumali sõita. Yuni ütles, et ta sõber läheb Chetumali järgmisele päeval kell 5 tagasi ja et ta võib ise uued kummid osta ja need siis bussiga meile saata. Aga ta ostaks uued kummid, mis maksavad 800 peesot nägu, sest kasutatud kumme ta ei leidnud. Kasutatud oleks muidu kuskil 200 peesot. Otsustasin ikka bussiga ise linna minna, kuid ühtegi autot ei tulnud hommikul. Lõpuks kuskil kaks tundi hiljem tuli esimene auto, kuid ma ei julgenud siis karjuma hakata, et see seisma jääks ja nii mu ainuke linnapääse mööda sõitiski. Robin ja Yuni ainult kihistasid naerda selle peale. Peale seda tuli veel üks võrr, kuid seda ma ka ei peatanud. Rohkem ei tulnud kedagi. Neljapäeva kohta väga imelik. Siis kui järgmine auto tuli, siis oli juba liiga hilja minna, kuna pealinna sõit võtab 2-3 tundi ja kummi ning teiste asjade otsimine võtab mul veel aega ja siis jõuaks ma alles pimedas tagasi. Pimedas ei võta mind enam keegi peale, et koju tagasi saaksin.

Lõkkel küpsevad rosina-banaani-kaneeli kaerahelbeküpsised

Armastus käib kõhu kaudu

Nii et päev läks netis istudes ja kaerahelbeküpsiseid lõkkel küpsetades ning süües mööda. Pool viis Yuni ütles, et ma võin ju ta sõbraga ise linna sõita. Jäin nõusse. Panin ennast valmis ja käisin dušši alt läbi. Kaks tundi hiljem ta lõpuks sõitis mööda ja Yuni vilistas ta seisma. Siis nad rääkisid mõnda aega ja varsti sõitis auto edasi. Vajusin kössi, sest sinna läks mu viimane võimalus linna saada. Yuni ütles, et ta sõbra poeg oli ka autos ja kala oli jube palju olnud, seega ma poleks mahtunud. Masekas oli ja hakkasin hoopis YouTubest mootori rihma vahetamise videosid vaatama. Tegelikult on see väga lihtne. Mul on autol rihm koguaeg vilistanud ja nüüd ma sain teada, et rihmale võib lihtsalt mingit õli peale pritsida, mis vigina ära võtab. Teine variant oli talki peale visata natuke. Need on küll lühiajalised parandused, kuid siis ei aja kiuksumine sind ega teisi vähemalt hulluks, hehe. Ma homme proovin seda, kuid ostan ikkagi rihmad, sest ainult rihmade vahetusega saan päriselt viginast lahti. Teine asi, mida vaatasin, oli see, kuidas tuhmunud esitulesid jälle säravaks saada. Märja liivapaberiga tuleb neid hõõruda ja siis peale spreida mingit sära andvat asja ja esituled on nagu uued ja jäävad selliseks põhimõtteliselt igavesti. Mu auto esituled on nii hullud, et kui päike looja läheb, siis taskulambiga näeb ka paremini kui nende tulede valgel. Ma Meridas otsisin uusi tulesid, kuid nende eest taheti kuskil 500-700 peesot nägu! Kohutav! Seega ma ostan homme hoopis liivapaberit ja loodetavasti leian selle sprei ja siis teen oma tuled korda. Aaa, rasva ja mustuse eemaldamiseks oli alkoholi ka vaja. Peaks pisikese pudeli viina vaatama, aga see on siin kallis. Ei tea kas tekiilaga võib ka esitulesid puhastada? See on siin palju odavam kraam kui viin. Vaatan, kui viina ei leia, siis kärab tekiila ka. Jessas, internet on ikka sellist tarkust täis et võtab ahhetama! :D

Ja siis samal ajal kui mul masekas oli, siis ma kugistasin veel täis kõhu peale 4 kaerahelbe küpsist ja tassi vett. Kõht hakkas peaaegu valutama. Nii täis oli ja väga paha tunne oli. Tahtsin lõhki minna. Ja siis Yuni jaurab siin, sest Robin läks ära. Teadagi, eks. Mehed! :D Mul läks tuju nulli ja istusin kõrvaklappidega läpaka taga ja vaatasin auto parandamise videosid. Läpaka kõlar hakkas ju ka paar päeva tagasi ragisema ja nüüd ei saa midagi kõvasti kuulata, sest tänu raginale ei saa mitte midagi aru. Helleluuja!

Seega istusin ja porisesin omaette. Palju negatiivseid mõtteid jooksis järgemööda peast läbi. Mehed! Nõmedad jälle! Midagi tänu nendele tehtud ei saa. Pean ikka ise bussiga linna poodi minema, et omale autokumm tuua. Siis oli Facebookis ühel tüdrukul postitus, et ta ootas täna mingit parandajat, kes kohale ei ilmunudki. Ta oli ka jumala vihane, kuid leidis asja juures ikkagi midagi positiivset. Siis küsis, et kas kellelgi veel midagi sarnast on täna juhtunud. Ma kirjutasin oma asjadest ja ütlesin, et positiivne kõige selle juures on, et ma olen õnnelik, et mul on tugev selgroog. Neli naist kohe laikisid seda, hahaa. Sealt tuli mulle positiivne kiir silma. Porisesin vaikselt edasi ja vaatasin videosid. Üks uus idee tuli teise järel ja tahtsin kõiki oma auto peal järele proovida! Nii lahe! Head energiat tuli sealt.

Ja siis hakkas kõrvus laulma Peter Gabrieli lugu “Book of love (amastuse raamat)”. Me olime just mõni päev tagasi vaadanud kõik koos Richard Gere ja Jennifer Lopezi filmi “Shall we dance (Kas tantsime?)”, kus see oli armas lõpulugu. Aastaid tagasi ma tänu sellele filmile selle loo endale ka tõmbasin ja see on nii hea, et on koguaeg mu mp3-mängijas olnud. Nüüd Peter leelotas mul kõrvus ja ma jäin oma tunnetele mõtlema. Mul oli väga hea meel, et Yuni lasi mul omaette olla, sest ta nägi, et ma olen jälle vihane. Ta juba teab, et parem on, kui ta oma nina siis minu asjadesse ei topi, sest see pole esimene kord, kui mul selline tuju on. Ta on hea õpilane. Seega ta hoidis eemale ja lasi mul oma koopas olla oma tunnetega. Raamatu “Mehed on Marsilt ja naised Veenuselt” lugejad saavad sellest koopa teemast hästi aru, hehe. Mul oli aega ennast masendada ja kõik need halvad emotsioonid läbi elada ning seejärel lendu lasta. Nüüd ma mõtlesin, et Yuni ju ainult püüdis mind aidata ja ega see tema süü pole, et ta sõber mind aidata ei tahtnud. Yuni oleks ikka tahtnud mind aidata, kuid seekord läks nii. Ja pauh! mu masekas oli kadunud ja suunurgad hakkasid vaikselt kerkima. Halb tunne oli lihtsalt hoobilt kadunud ja kergus tuli sisse. See on see, kui ma saan oma tunnetega omaette olla ja keegi ei sõida mulle oma tahtmistega sisse. Nii ma elan kõik läbi ja saan asjast aru ning siis lähen oma eluga edasi. Halb tuju jääb seljataha. Mingi aja pärast ilmus Yuni järsku mu selja taha, võttis mult ümbert kinni ja tegi põse peale musi. Ju ta siis nägi, et mu nägu enam nii mossis ei olnud ja astus omapoolse julge sammu, et mind meeldivalt oma koopast välja juhatada, hehe. Vaatasin talle otsa, naeratasin ning tegin temale põse peale musi.

Nii lihtne see õpimine ongi. Aeg on kõik mida ma vajan. Aega ja armastust :)